Kui eeskawa-punktid heaks kiidetud oliwad,
awaldas härra Knjasew kahtlust selle kohta, kas korda läheb ülikoolide küsimust
eeskawa 10. punktis awaldatud mõttes ära korraldada ja tuletas õerumisi meelde,
mis Austria ülikoolides just paljude keelte tarwitamise tõttu walitsewad.
Knjasewi kõne peale toodi Helsingi ülikool näitusena selle kohta ette, et
ülikool rahwaid üksteisele lähemale wiia wõib. Raskuseid walmistada see küsimus
küll, aga ometi ei olewat muud midagi tahetud, kui ainult seda, et kohalised
keeled õppekeeltena tarwitamist leiaksiwad. Baron Ed. Stackelberg tähendas
selle peale, et Tartus mitte ainult tarwilik pole usuteaduse üle eest- ja
lätikeeli ning kohaliste seaduste üle saksakeeli ettelugemisi pidada, waid ka
õpetamisi täiendada, sest et Wene õpejõud kõiki nõudmisi ei täida, nagu
Saksamaal õppiwate baltlaste ja wenelaste suur hulk näitab.
Läbirääkimiste lõpul wõttis härra R. Lehbert
weel selle küsimuse arutamisele, kas mitte tarwilik ei oleks olema, usuteaduse
õpetamist koolides iseäraliselt nõuda. See küsimus antakse erakonna eestseisuse
hoolde arutada.
11. punkti asjus, mis ühikondliste seaduste
andmisesse puutub, loeti üks Riia erakonna eestseisuse tähendus ette, mis enese
arwamisi selle punkti kohta tähele panna palub. Eeskawa täiendamise juures
pannakse Riia erakonna eestseisuse tähendusi selle punkti asjus tähele.
Selle punkti kohta wõttis härra Eichhorn
eestikeeles sõna ja palus eeskawa ühiskondlise seaduse andmise asjus laiendada
ning nõudis, et ka wäikemad mehed erakonnas eestseisuse liigeteks wõetaks.
Eesistuja lubas toimekonna nimel mõlemaid soowisi täita, sest et need juba
muidugi nõuks oliwad wõetud.
12. punkti kohta, mis maksuseadustesse puutub,
pidas härra Erhard Dehio umbes järgmise seletusekõne:
«Mu härrad! Iga riik peab maksusi wõtma, et ta
enese majapidamise tulusid tasuda wõiks. Põhjusseaduslises riigis määrab
parlament maksud ja igal riigikodanikul on õigus nõuda, et maksusi õigel kombel
wõetaks ja tarwitataks, ilma et ühelegi maale liiga tehtaks.
Wenemaal oli siit saadik kaudsete maksude
wõtmise wiis tarwitamisel, mis sellepoolest hea on, et maksumaksja riigi
ülespidamisest osa wõtab, ilma et ta seda ise teaksgi ja et tall wõimalik on
ennast maksumaksmisest igal ajal wabastada, kuna ta enese tarwidusi wähendab.
Kaudne maksude pealepanemine sünnib esiteks
niimoodi, et wõeramaa kaupade pealt tolli wõetakse, nimelt ka otsekohe raha
tollina sissetoodawate tooreste kaupade, nagu thee, kohwi, wiina, puuwilla
pealt, wõi kaitsetollina, kuna wõeramaa wabrikutööde pealt sell otstarbel maksu
wõetakse, et kodumaa wabrikutööd toetada. Tollid on Wenemaal juba nii kõrged,
et neid enam wõimalik pole tõsta. Toore puuwilla, selle tallinlastele hästi
tuttawa kaubaaine peal seisab toll, mis peaaegu 50% hinnast wälja teeb. Et iga
Wene talumees puuwilla särki kannab, siis mõjub see toll peaaegu niisama moodi
nagu mõni pearaha.
Teine kaudne maksude wõtmise wiis on näituseks
piirituse, petroleumi ja tuletikkude seadmine aktsisi alla. Kes ei tea mitte,
et piirituse aktsis 1/4 osa kõigist Wene riigi wäljaminekutest ära tasub.
Ka siin on wõimata maksukruuwi edasi keerata.
Selle pärast hakatakse otsekoheseid maksusi peale panema. Kapitali maks, mida
5% iga kupongi pealt wõetakse, käis, kui ta sisse seati, muidugi rahameeste
tasku peale. Aga nüid on rahatarwitajad need, kes laenude eest kasu makstes
kroonumaksu kaasa maksawad. Peale selle tehti katset tööstuse maksuga, mis
kaupmeeste ja wabrikantide peale pandi ja patendi ning sissetuleku maksule
juurde lisati. Laialisemad rahwakihid on otsekoheste maksude maksmisest weel
wabad. Sellepärast soowib meie erakond üleüldise sissetuleku maksu
sisseseadmist, mis kõigis Õhtu-Euroopa riikides juba tarwitusel on.
Sissetulekute maks peab kõige õiglasemal kujul sisseseatud saama, nimelt sell
kombel, et wähemate sissetulekute pealt protsentide järele alamad ja suuremate
sissetulekute pealt kõrgemad protsendid wõetakse, kuna üsna weikesed
sissetulekud kuni ühe teatud määrani üsna maksust wabaks jäetakse. Tugewamate
õlade peale langegu raskem koorem.
Iga maksude korraldamine toob ainult siis
kasu, kui rahwal on, millega maksta, ja rahwas on maksu jõuline, kui meie
erakonna kolm alustuge: õigus, kord ja töö auu sees seisawad. Et Wenemaa pea
tööaru põlluasjandus on, siis läheb kõige pealt tarwis põlluasjandust edendada.
Wenemaa kõige suuremad haigused, mis tema jõudu näriwad, on hingemaad ja ühine
omandus. Ainult siis, kui talupojale wõimalikuks tehakse omale isikliselt kohta
omandada, ainult siis, kui tema ise terwelt ja täieste enese tegewuse wilja
maitsta wõib, tõuseb tema tööhimu seda wõrd, et ta praegusest halatsemise
wäärilisest seisukorrast wälja wõib peaseda.
Meie erakond tegi enesele ülesandeks
sotsial-demokratlaste unistuste wastu wõidelda. Wene ühine maa omandamise wiis
seisab just nende põhjusmõtete peal, mille najal sotsial-demokratlased endi
tulewiku riiki üles ehitada tahawad. Meil ei ole teist näitust, mis paremine
kui Wene hingemaade lugu ära näidata wõiks, et sotsial-demokratlaste mõtted
lausa õnnetust tuua wõiwad. Seda näitust peaks meie Balti talupojale silmade
ette toodama, kui tema kurtma hakkab, et temaga pärisorjusest wabastamise ajal
halwemine ümber on käidud kui Wene talupojaga. Ja kui meie talupojad selle
pärast kadedad on, et sisemise Wenemaa talupoegadele 3. nowembril antud
armukuulutusega 90 miljonit rubla lahtiostu maksu kingiti, siis ütlen ma, et
see kinkimine täieste õige on, sest Wene talupoegade lugemata nööritükkidesse
jagatud maa, mis kuni 10 wersta külast eemal seisab, pole sedagi raha wäärt,
mis ta eest senini on maksetud. Meie Balti talupojad seisawad aga endi krunti
seatud kohtade tõttu, mis nad esiteks rendi peale wõtta ja siis päriseks osta
wõisiwad, heal jalal ja kuna nüid selgub, et praegune talumaa, talurahwa juurde
kaswamise tõttu, kitsaks on jäenud, siis wõttis meie erakond enese eeskawasse
hulk ettepanekuid üles, mis selles asjas parandust peawad tooma. Peale selle
nõuame meie, et meie gubermangudega mõnes rahalises küsimuses wähem
ülekohtuselt ümber käidaks kui siit saadik. Ma tuletan siin ainult meelde,
kuidas moodi piirituse hindasi monopoli walitsuse poolt määratakse. Meie
gubermang oma kehwa liiwapinnaga wõib ainult hoolsa harimise mõjul saaki anda.
Sellepärast peame meie kartohwlisi kaswatama ja wiina põletama, et järele
jäenud ainetega loomi sööta, mis meie põldudele sõnnikut teewad. Wiina
põletamine on seega siis meie ülespidaja, kuid üsna kõrwaliseks asjaks peab
teda riigi sisemistes gubermangudes pidama, kus must muld rammutamist ei nõua.
Aga siiski maksab monopoli walitsus sisemises riigis piirituse eest rohkem
hinda kui meie maal ehk küll sisemises riigis paiguti rukkisi põletatakse, mis
liiategi praegusel nälja ajal inimeste toiduainena wäga tarwilik on. Seega siis
toetatakse wiinapõletamist kunstlikult seal, kus ta rahwa wiletsust ainult
suurendada wõib, ja meie juures, kus ta kartohwlisi kaswatawale talupojale
tingimata tarwilik on, takistatakse teda. See lugu peab muutuma. Riik peaks
selle asemel, et ta lugemata miljonid rublad maa- ja merewäe peale wälja annab,
enesel palju pisema, aga selle eest tubli maawäe ja üsna weikese laewawäe ranna
kaitsemiseks pidama. Need miljonid aga, mis siis üle jäewad, tarwitatagu rahwa
hariduse tõstmiseks ning soomuslaewade rauast tehtagu tublid sahad, millega
musta mulda sügawamalt künda wõiks, nii et ta hästi wilja kannaks.
Lõpuks kordan ma weel: ilma majandusliste
korraldusteta ei wõi järeldusrikkast maksuolude korrastamisest juttugi olla.
Praegu on Wenemaal asjaluod nii moodi, et miljonid nälgiwad talupojad kuulsad
neli wabadust, mis neile kingiti, läätseleeme eest heameelega ära müiksiwad.
Mis aitab neil wabadus ilma igapäewase leiwata – see on nende arwamine.» Wali
käteplaksutamine, mis kaua kestis, järgnes härra Dehio asjalisele kõnele ja
näitas üles, et see eeskawa punkt wastu on wõetud.
No comments:
Post a Comment