Minu keeleõppimised – järg

Nagu artikli eelmise osa lõpus mainisin, avastasin Saksamaal ülikoolis käies enda meeldivaks üllatuseks, et seal õpetatakse paljusid keeli ja igaüht võib õppima minna iga üliõpilane, kes soovib, olgu tema erialaks filoloogia või miski muu.

Aja jooksul kujunes välja nii, et ma veetsin palju aega põhjamaade keelte osakonnas. (Sinna kuulus ka soome keel, sest eraldi uralistika osakonda polnud; ma ei tea, kuhu nad ungari keele olid pannud, võib-olla slavistika juurde.) Lisaks keeletundides käimisele võisid tudengid ka puhkeruumis Põhjamaade ajalehti lugeda ja niisama tšillida.

Keelekursused kandsid ülikoolis tähistusi «algajad», «edasijõudnud I», «edasijõudnud II», osadel keeltel «edasijõudnud III», üksikutel keeltel «edasijõudnud IV» ja enam-vähem kõikidel keeltel oli kõrgeimaks astmeks «vestluskursus». Viimane oli eelkõige koht, kus juttu ajada, ehkki õpetaja muidugi juhtis asja, andes artikleid arutamiseks või pannes tudengid näiteks luuletust tõlkima. Vestluskursusel võis käia semester semestri järel ja paljud nii tegidki. See «kursus» oli rohkem nagu selle keele entusiastide klubi.

Soomlaste hulgas olin ma omamoodi sensatsioon. Esimese semestri alguses oli mingi tutvumisõhtu uutele välistudengitele. Eestist olin ma ainuke selline. Märgates suurt soomlaste gruppi, astusin ligi ja küsisin: «Saanko liittyä seuraan?» Kui oli natuke aega juttu aetud, juhtus üks tüdruk minult küsima, et kust siis mina olen. Kui vastasin, et Tallinnast, siis oli ta täielikus segaduses, sest tal ei jaganud aju kohe ära, et ma olen Eestist ja eesti rahvusest.

Mõni aeg hiljem, kui soomlastel oli mingi pidu tulemas, siis kutsuti ka mind põhjendusega, et sa oskad nii hästi soome keelt, et pole vahet et sa päris soomlane ei ole. Paraku oli osal soome üliõpilastest see viga, et nad tahtsid (mõistetavatel põhjustel) praktiseerida saksa, mitte soome keelt, ja keeldusid seepärast ka minuga soome keeles rääkimast, mõistmata, et minul on soome keele rääkimise võimalusi väga napilt. Pealegi oli suurem osa soomlasi Saksamaal ainult üheks-kaheks semestriks, ja nii kuivas mu soomekeelne suhtlemiskeskkond vähehaaval kokku. Selle korvamiseks käisin soome keele vestluskursusel, mitte et õppida, vaid lihtsalt et saaks soome keelt rääkida. Seal oli väga lahe seltskond. Üks saksa tüdruk ilma mingite soome juurteta, kes oli kõigest mõnda aega Soomes elanud, rääkis praktiliselt ilma aktsendita. Ühel meie väljasõidul Hamburgi Soome konsulaati kohtusin aga saksa rahvusest neiuga, kes õppis Hamburgis soomeugri keeli, ja ta rääkis eesti keelt kerge soome aktsendiga, kuid saksa aktsendist polnud tal jälgegi. Ma olin rabatud.

Nn. põhjamaade keeltest õppisin veel rootsi, norra ja islandi keelt. Asi algas sellest, et minu ühikas elas kaks norralast, kellel käis sõpru külas ning see oli üks ütlemata lõbus ja sõbralik seltskond. Minu juuresviibides rääkisid nad peaaegu alati viisakusest saksa keeles, aga ometi hakkas peagi ka minu suust aeg-ajalt kostma sõna «fitta». See tegi norralastele väga nalja. Siis selgitasid nad mulle, et seda kirjutatakse tegelikult «fitte», ehkki hääldatakse [fitta]. (Ja õigupoolest teadsin ma juba enne, et ka rootsi keeles on see sõna «fitta».) Aga põhiline on see, et mul tekkis mõte minna norra keele kursusele – ühikas oleks ju ideaalne võimalus praktiseerida. Teisest küljest tundus mulle, et peaksin pigem edasi tegelema rootsi keelega, kus mul oli mingi algtase juba käes (tänu millele ka norralaste vestlustes palju sõnu ära tundsin). Mida teha? Otsustasin, et käin ühe semestri norra keeles ja ühe rootsi keeles ning siis otsustan, kumma juurde jään. Tegingi läbi norra keele «algajad» ja pärast seda rootsi keele «edasijõudnud I». Rootsi keele õpetaja tõmbas küll nina vingu, et ma tulin edasijõudnute kursusele ilma algajatekursusel käimata, aga välja mind siiski ei ajanud. Pärast neid kahte semestrit polnud mul vähimatki kõhklust – võtsin norra keele «edasijõudnud II», kusjuures õpetajal ei olnud midagi selle vastu, ning pärast seda käisin mitu semestrit vestluskursusel. («Edasijõudnud III» norra keeles ei olnud.)

Ma läksin Saksamaale 1990. aastal, kui Eesti polnud ainuke maa, mis iseseisvusele pürgis. Võõrvõimust vabaneda ihkasid ka muuhulgas Sloveenia ja Horvaatia. Iseäranis Horvaatia vabadussõjale, mis algas 1991. aasta märtsis, elasin ma kogu hingest kaasa. Kuna Saksa massiteabevahendites valitses negatiivne suhtumine igasugustesse lahkulöömistesse (sh. Eesti eraldumisesse NSV Liidust), siis otsustasin õppida serbohorvaadi keelt, et omandada võime hankida infot originaalallikatest, mitte nõmedate saksa ajakirjanike vahendusel. Kuna ülikooli teatmikus ei olnud mingit infot selle kohta, kas serbohorvaadi keele õpetaja on serblane, horvaat või hoopis bosnialane, siis otsustasin, et lähen lihtsalt kohale ja kui selgub, et õpetaja on serblane, siis lähen ära.

Selgus, et õpetaja oli serblane, ja ma ei läinud ära.

Minu serbohorvaadi keele õpetaja Milija (see on mehenimi) Pajević oli, arvan, kõige austusväärsem inimene, keda ma oma elus kohanud olen. Kui ta küsis esimeses tunnis, miks me tahame serbohorvaadi keelt õppida, ja ma ütlesin otse välja, et olen Horvaatia fänn, ei teinud ta sellest mingit numbrit. (Ja ma sain aja jooksul teada ka seda, et kaugeltki kõik, mis Saksa ajalehtedes serblaste kohta kirjutati, ei olnud tõsi, aga see on juba teine teema.)

Milija Pajević oli härrasmees selle sõna parimas tähenduses. Ma olen kuskilt lugenud kellegi ütlust, et intelligentne inimene võib kõigest rääkida. Miljia Pajević oli selle põhimõtte sajaprotsendiline kehastus. Kui tahes delikaatne mingi teema ka ei olnuks (ja Jugoslaavia sõjaga seoses oli võikaid asju, mille jutukstulemist oli raske vältida) – tema oskas sellest rääkida nii, et tõesti mitte keegi poleks ennast ebameeldivalt tundnud. Ma ei pea praegu absoluutselt silmas ingliskeelses maailmas levinud argpükslikku kõneviisi või ebameeldivate faktide mahavaikimist. Milija Pajević rääkis asjadest nii, nagu nad olid, kuid tema kõnemaneeris oli midagi sellist, et su aju võttis vastu faktid, kuid see ei teinud haiget. Ta võis isegi su keelevigade üle naerda nii, et sa ei tundnud vähimatki piinlikkust ega kaotanud julgust edasi rääkida. Ma ei ole kunagi rohkem elus sellist inimest näinud.

Me õppisime serbohorvaadi keelt sakslastele kirjutatud õpikust, kus tekstid olid serbia keeles (ladina tähtedega; serbia slaavi tähestikku ei oska ma tänapäevani) ja kui horvaadi keeles oli miski teisiti, siis see oli sulgudes. Õpilased võisid ise valida, kumbamoodi rääkida. Kahe kirjakeelestandardi paralleelselt õppimine ei valmistanud mingeid raskusi. (NB! Praeguseks on horvaadi kirjakeelestandard juba serbia omast märgatavalt erinev, ehkki mitte veel kaugeltki nii palju kui näiteks norra kirjakeel taani omast.) Õpetaja ise oli serbia rahvusest ja pärit Tšernogooriast. Ükskord juhtusin küsima, kuidas ta Saksamaale sattus. Ta vaatas mulle otsa ja vastas: «Põgenesin.» Noogutasin kergelt. Midagi selgitada ei olnud vaja.

Serbohorvaadi keele õpik oli mõistagi kirjutatud rahuajal. Seetõttu võis tekstides näha selliseid kohti, et «Me saabusime eile Zagrebist Sarajevosse. Mõne päeva veedame siin ja siis sõidame edasi Dubrovnikusse.» Raske on kirjeldada, kui ebareaalne oli seda lugeda ajal, kui Zagrebist Sarajevosse sõita oli absoluutselt võimatu ning Dubrovnik oli üleüldse piiramisrõngas ja enam-vähem lakkamatu tule all.

Iseenesest oli see õpik aga parim keeleõpik, mida ma kunagi elus näinud olen. Sellest kirjutan aga parem eraldi artikli, muidu saab seda serbohorvaadi keelt siia liiga palju.

Kui olin mõne kuu Saksamaal olnud, korraldati grupile üliõpilastele Hollandi-reis. Loomulikult võtsin ülikooli raamatukogust õpiku, et natuke hollandi keelt õppida. See osutus lootusetuks. Rootsi ja norra keele sarnasus ei raskendanud, vaid kergendas õppimist, kuid hollandi keele sarnasus saksa keelega tegi tema õppimise mulle võimatuks. Hollandi keel näeb välja nagu väga lohakalt ja matslikult kõneldud saksa keel.

Õnneks selgus, et Hollandis saab saksa ja inglise keelega suurepäraselt kõik asjad aetud (ehkki see, et hollandlased sakslasi ei salli, sai mulle ilmselgeks). Samuti saab iga inimene, kes saksa ja inglise keelt valdab, mõningase pingutusega aru peaaegu kõigest, mis on hollandi keeles kirjutatud.

Aasta või paar hiljem avanes mul võimalus sõita Portugali. Võtsin raamatukogust kaks portugali keele õpikut ja jõudsin (või pigem viitsisin) enne reisi kummastki läbi töötada umbes poolteist õppetükki. Hämmastaval kombel oli sellest isegi kasu – ma suutsin kahel korral aru saada, mida mulle portugali keeles öeldi, ja ühel korral ka ise adekvaatselt vastata. Samuti juhtusin reisi alguses pealt kuulama kahe reisikaaslase portugalikeelset jutuajamist. Nad tahtsid saksa keelele üle minna, et minu vastu viisakad olla, aga ma palusin, et nad portugali keeles edasi räägiksid. Mind ei huvitanud absoluutselt, mida nad rääkisid, tahtsin lihtsalt kasutada võimalust portugali keelt kuulata. Mind rabas see, kui selgelt portugali keel kõlas – ehkki mu sõnavara oli ülimalt kasin, sain ma kogu aeg üldjoontes aru, millest jutt käis.

Tagasi Saksamaal läksin ka portugali keele kursusele, aga käisin ainult esimeses tunnis. Nimelt oli õpetaja brasiillanna ja hääldas näiteks sõna «mesa» täpselt samamoodi nagu see kõlab hispaania keeles. Ma olen veendunud, et keelt õppides tuleb omandada originaalhääldus. Alles siis kui keel on enam-vähem selge, võid soovi korral mingile regionaalsele kõnepruugile üle minna.

Saksamaal läks täide mu ammune unistus iiri keelt õppida. Tavaliselt toob inimesi iiri keelt õppima vaimustus iiri muusika vastu, mina armusin aga esimesest pilgust just nimelt iiri keelesse. (Mitte et mulle iiri muusika ei meeldiks, aga ma pole mingi eriline fänn.) Lugesin lapsepõlves iiri ja šoti muinasjuttude kogumikku «Torupill, haldjad ja hiiglased». Muinasjuttude eneste seas oli paremaid ja halvemaid, aga iiri nimed ja üksikud tekstis leidunud iiri sõnad kõlasid kuidagi väga ägedalt. Jaan Kaplinski järelsõnast sain teada, et see polegi veel see õige iiri keel, vaid kõigest inglisepärane kuidagimoodi-transkriptsioon. Kaplinski oli järelsõnasse poetanud paar iiri nime õigesti kirjutatuna ja neid lugedes olin sõna tõsises mõttes võlutud. Iiri keel nägi välja täpselt selline, nagu ühe haldja- ja muinasjutumaa keel välja nägema peab.

Peagi taipasin leida entsüklopeediast mõnede Iirimaa piirkondade ja asulate iirikeelsed nimed. Lugesin neid ja püüdsin mõistatada, millised võiksid olla hääldusreeglid, kuid siin-seal leidus selliseid tähekombinatsioone, mille hääldamist ma ei suutnud üleüldse ette kujutada.

Mõistagi ei olnud mul tollal ka vähimatki võimalust kuskilt kuulda, kuidas iiri keel kõlada võiks. Alles aastapäevad enne Saksamaale sõitmist avanes mul võimalus kuulda ansambli «Runrig» šotikeelseid laule ja see keel, mille kirjapilt oli vägagi iiri keele sarnane, tundus mulle lõpmata ilus.

Saksamaal ülikoolis õpetatavate arvukate keelte hulgas iiri keelt ei olnud, küll aga oli müügil iiri keele õpik koos kassettidega.

Iiri keel osutus vaata et veelgi kaunimaks ja muinasjutulisemaks kui ma oodanud olin. Mu lapsepõlveunistus täitus kuhjaga. Iiri keel on lihtsalt kaif. Nii nagu kassid on lõpmata stiilsed ja lahedad, nii on iiri keel lõpmata stiilne ja lahe.

Märkimist väärib ka see, et iiri keel on kõige keerulisema grammatikaga keel, mida mina näinud olen. Söandan väita, et ta on keerulisemgi kui eesti keel. Ma olen eluaeg olnud grammatikapõlgur. Minu keeleõppimismeetod seisneb lausete päheõppimises, mis toob aja jooksul kaasa selle, et aju hakkab intuitiivselt grammatikale pihta saama. Iiri keel on, kui õigesti mäletan, ainuke keel, mille õppimisega ma jooksin ummikusse ja mul ei jäänud muud üle kui grammatikat lugeda. (Ma ei väida sugugi, et mida keerulisem grammatika, seda parem keel. Tahtsin lihtsalt mainida, et on olemas eesti keelest raskemaid keeli.)

Mõnda aega iiri keelt õppinud, jõudis mulle aga kohale, et iiri-emakeellasi on mingi 90 000 (artikli kirjutamise ajaks on see arv suurenenud tunduvalt üle saja tuhande) ja inimesi, kes oskavad iiri keelt ega oska inglise keelt, ei ole peaaegu ühtegi, mistõttu praktiline kasu iiri keele valdamisest on nullilähedane. Jõudsin otsusele, et olgu see iiri keel kui tahes ilus, mõttekam on pühendada oma energia mõne sellise keele õppimisele, mis avaks mulle võimaluse väga paljude inimestega suhtlemiseks (nt. hispaania).

Islandi keelt õppisin jällegi ülikoolis ametlikul kursusel. Huvi tuli tegelikult sellest, kui norra keele õpetaja andis meile lugeda katkendi mingist vanast eeposjast teosest, mis oli nynorskis. Selles keeles ja selles teoses oli nii tappev maagiline energia, et mul tekkis huvi õppida islandi keelt. Ja ehkki tänapäeva islandi keel erineb tuhande aasta tagusest norra-islandi keelest tunduvalt, meeldis ta mulle üliväga. Eurovisiooni lauludes ei olnud islandi keel mulle kunagi erilist muljet avaldnud, aga lingvafoniga islandi keele õppeaudioid kuulates ja järele hääldades tekkis paar korda isegi selline kaif nagu iiri keelega.

Selleks ajaks oli aga Eesti juba iseseisev, Saksamaa-elust sai teatud põhjustel kõrini ja ma pöördusin tagasi kodumaale.

Tony Crowley's disgusting Wars of Words

I happened to cast a glance at the book "Wars of Words: The Politics of Language in Ireland 1537–2004" (Oxford University Press 2005) by Tony Crowley.

The first section of the book is titled "Introduction: Language Acquisition" which begins with someone's vague statement about the notion of language purity having something to do with racial stereotypes. This begs two questions:

1. What has language purity got to do with language acquisition?

2. What has language purity got to do with the topic of the book?

I mean, this book isn't about the Académie Française. It's about the policies of the English invaders in Ireland which (as not even the most shameless history falsifier can deny) resulted in the Irish language going almost extinct.

It would seem that with the above-mentioned citation, the author strives to set the emotional tone for the following discussion. Before he has presented even one fact, even one thought of his own, he suggests to the readers' subconcious the idea that opposition to the destruction of the Irish language can be viewed as a pursuit to keep the Irish "race" clean of anyone and anything that is not "pure" enough – in contrast to the noble willingness of the open-minded English to lovingly welcome all human beings in the world as their servants.

Indeed, before the end of the very first page, Mr. Crowley exposes himself as a pathological ethnic nihilist who can't even begin to understand the role of the language and its unique importance for human beings:

"For example, in what was for a long time a standard account of the issue, ‘The Spoken Languages of Medieval Ireland’, Ireland’s leading early twentieth-century historian declared baldly that ‘the native cause had always been identical in the minds of the Gaelic race with the Irish language’ (Curtis 1919: 252). There is in fact little if any evidence for this linkage between language and ‘the native cause’; the claim is quite anachronistic, although the political implications of such a relationship for understanding national identity at the time the claim was made (pre-independence) were clear. Pride in a language, and by corollary defensiveness about a language, occur usually in contexts of cultural and political threat and danger, [---]"

Reading such haughty imperialist nonsense, one feels like asking if the writer is even sane. "There is little evidence" that being able to talk to someone creates in a human being the feeling he has more in common with that person than with someone he can't talk to? And note how Mr. Crowley drops emotionally loaded phrases such as "pride in a language", "defensiveness", "threat and danger" into the text, thereby subtly (because he isn't man enough to say straight what he thinks) implanting in the reader's mind the ideas that 1) when people want to preserve their native language rather than switch to English, it is because they irrationally believe that their native language is somehow better, and 2) those who oppose the British Empire's policy of linguistic genocide in Ireland are cowards.

Note also, how Mr. Crowley quoted the book from the early 20th century word by word without considering it necessary to inform his readers that in that time the term "ethnicity" was relatively unknown and it was common to use the word "race" in its stead. I have little doubt that Mr. Crowley relishes the joy of subtly leading his readers to thinking that the people who condemn the linguistic genocide in English-ruled Ireland are to be set equal to those who hate people because of their different skin color – while he has chosen his wording in such a way that he'll be able to swear in the name of all gods that he had never anything like that in mind.

And, as I'd like to remind you once more – this is the very first page of the book's actual text. (I mean, after the impressum and the copyright notice and the acknowledgements and such.)

Of course, we can be sure Mr. Crowley is not insane, just English. A native speaker of the world language, he just can't understand why are all those aborigines so stubbornly clinging to their native languages and won't realize how easier life would be if everyone in the world just learned Tony Crowley's native language.

I saw no point in continuing to read this condescending "study" which, apart from being written in a vague language with very little informational content, apparently attempts to analyze the reasons for the poor misguided Irish people's defensiveness caused by the imagined threat from the English, the fear of which the master race hasn't unfortunately been able to cure in spite of centuries of benevolent efforts.

Minu keeleõppimised – algus

Ma olen sündinud ja üles kasvanud Eestis nõukogude ajal alevis, kus oli oluline vene vähemus, kuid venelased rääkisid üldiselt eestlastega eesti keeles. Mu vanemad olid eesti rahvusest, pärit teine teisest Eesti otsast. Oma vanavanemaid ei ole ma kunagi kuulnud rääkimas ühtegi keelt peale eesti keele. Seega võib öelda, et ma kasvasin üles üpriski ükskeelses keskkonnas.

Koduseks keeleks oli mul eesti ühiskeel, milles murdekeelendeid oli vaid üksikuid. Nagu praktiliselt kõik eestlased, keda ma oma elus kohanud olen, hääldan ma sõnu «väike», «päike» ja «äike» II vältes. Isa mõjul ütlen sageli «kuidas» asemel «kuda» ja vahel «hea küll» asemel «hää küll». (Loomulikult ei kirjuta ma kunagi nii.) Ema oli eesti keele õpetaja ja rääkis eesti kirjakeelt (välja arvatud muidugi see nõme väikke, mida ta hääldas ikka inimese moodi II vältes), aga ema sugulastelt on mulle külge jäänud Lõuna-Pärnumaa foneetikat. Näiteks kipub mul tänini i-häälik «sinna»-taolistes sõnades e moodi minema, ehkki ema ise nii ei rääkinud.

Mul on lapsest saadik olnud ideaalne emakeelevaist. Teadsin alati, kuidas õigesti kirjutada, ning koolis grammatikareeglite õppimine oli mulle üksnes tarbetu ja tülikas koorem, peale üksikute erandite nagu see, kuhu käib koma ja kuhu mitte. Mul on VIII või IX klassi eesti keele õpikust tänini meeles «tuleb tige peni ja uriseb», «kass kõrtsis ei käi» ja «eks ämm söö sütt», aga mille meeldejätmiseks need teravmeelsed laused mõeldud olid (midagi seoses ülivõrde moodustamisega??), on mul ammu peast lennanud, sest mul ei ole neid iialgi vaja läinud.

Just selle tõttu, et mul on ideaalne keelevaist (mida tõendab muuhulgas esikoht vabariiklikul eesti keele olümpiaadil XI klassis), olen võtnud endale õiguse eirata keelereegleid, mida pean rumalateks. Näiteks needsamad komareeglid on osaliselt mõttetud. Kui koma teeb lugemise raskemaks, siis jätan ma ta ära, ja mind ei huvita, et mingid kopitanud professorid on kunagi kusagil otsustanud, et sinna lihtsalt peab koma pandama ja kõik.

Ametlikud asjaajamiskeeled minu lapsepõlve Eestis olid eesti ja vene, ning just nimelt selles järjekorras. Kuskil Tallinnas või Kiviõlis oli olukord arvatavasti teistsugune, kuid mina ei sattunud oma kodualevis kunagi sellisesse olukorda, kus oleks vene keelt vaja läinud. Mõistagi olid sildid avalikes kohtades enamasti kakskeelsed, kodudes rippusid kalendrid, milles kuude nimed olid mõlemas keeles jne., aga minu huvi vene keele või mistahes muude võõrkeelte vastu oli arvatavasti samal tasemel, nagu laps tunneb huvi igasuguste asjade vastu enda ümber ning küsib täiskasvanutelt, et mis see on ja mida see tähendab.

Arvan end mäletavat, et kooliminekuajaks tundsin ma suuremat osa vene tähtedest. Isa ajakirjadest olin vene ja saksa keeles selgeks saanud rea elementaarseid autotermineid nagu pikkus, laius, kõrgus, kiirus, võimsus, kütusekulu jms. (Vene keeled rõhud olid mul siiski põhjalikult paigast ära.) Tava-venekeelseid sõnu teadsin mõnda üksikut, näiteks «басли» (õieti пошли) ja «низа» (õieti нельзя). Üks sõna, mida hästi teadsin, oli «суда». Kui kooliõpikus väideti, et «siia» on vene keeles «сюда», ei võtnud ma seda hetkekski tõsiselt. Mul olid ju kõrvad peas ja ma kuulsin, kuidas inimesed rääkisid! Sellele, et «басли» on tegelikult «пошли», mul vastuväiteid polnud, aga «суда» asemel «сюда» ütlema ma ei hakanudki.

Soome keeles teadsin ma koolieelikuna peamisi arvsõnu ja mõnda tavalisemat sõna nagu «isa» (õieti isä).

Mis puutub saksa keelde, siis mängisid poisid minu lapsepõlves enam-vähem kogu aeg sõda ja sellest tuli ka mu esimene saksakeelne väljend «Hände hoch». Poisid hääldasid seda [hände hoo], mis tundus mulle millegipärast kahtlasena, aga õiget hääldust ei saanud ma teada niipea.

Huvitav on märkida, et ehkki ma leppisin isa seletusega, et saksa keeles tuleb mõningaid tähekombinatsioone lugeda teistmoodi kui kirjutatakse, ei saanud ma kuidagi aru, miks suured inimesed loevad ekraanilt soomekeelseid sõnu valesti – näiteks miks nad ütlevad «hengi», kui kirjutatud on «henki». Samuti olin täielikus segaduses, kui kuulsin eestlasi ikka ja jälle väitmas, nagu «ei ole» oleks vene keeles «netu» – venelased rääkisid ju tegelikult hoopis «njeetu»!

Kõik teised võõrkeeled, sealhulgas inglise, olid mul kooliminekuajaks absoluutne null.

Vene keele õppimine algas II klassist. Olukorda, kus väljaspool kooli tulnuks vene keelt rääkida, ei sattunud ma aga enne kui pere Tallinnasse kolis. Seal leidsin end juba sageli vastamisi müüjatega, kes eesti keelt ei osanud. Paraku ei olnud ka minu vene keel alati piisav, et ennast arusaadavaks teha, ja kooli vene keele tundides õpetati igasugust jama, mitte väljendeid, mida igapäevaelus vaja läks.

Positiivse poole pealt tuleb märkida, et linnas oli terve hulk kinosid ja neis näidati filme lausa iga päev. Pole ime, et mul tekkis uus hobi – kinoskäimine. Tollal esitati kõiki välismaa filme vene keelde dubleerituna. Ehkki filme vaadates oli tähelepanu keskendunud eestikeelsete subtiitrite lugemisele, kuulsid kõrvad paratamatult ka venekeelset juttu. Mul oli tunne, et kinos õppisin ma rohkem vene keelt kui koolis. Uuringuandmeid mul selle kinnituseks ei ole, aga kindlasti tuli taoline passiivne keeleõpe mulle Tallinna pentsikus kakskeelsuses suureks kasuks.

Siiski lõpetasin nõukogude võimu all, see tähendab ajal, mil mõnede väitel käis kohutav venestamine, keskkooli ära nii, et vene keeles tavalise inimesega tavalist vestlust pidada ma tegelikult ei osanud. Hädavajalikud jutud rääkisin enam-vähem ära, aga raamatulugemine käis juba suure surmaga.

Teiseks koolivõõrkeeleks valisin IV klassis saksa keele. Kuni VIII klassini oli mul erakordselt võimekas õpetaja (Inge Välja), kes sundis mind pingutama. Väljaspool kooli oli kokkupuudet saksa keelega väga vähe (mõned detektiivseriaalid soome subtiitritega, natuke saksa popmuusikat, eelnimetatud autoajakirjad), kuid koolis sain saksa keelele väga tugeva põhja alla, mis tuli mulle edaspidi väga suureks kasuks. IX klassis läksin teise kooli, kus saksa keele õpetamise tase oli olematu. Väga palju tolku polnud ka kohustuslikest saksa keele tundidest ülikoolis. Kui aga I kursuse järel osalesin konkursil, kus valiti stipendiaate Saksamaale saatmiseks, selgus, et olin IV–VIII klassis saanud õp. Väljalt nii kõva kooli, et ei jäänud teistele sugugi alla. Ärasõidu eel sain tuttavaks ühe suurepäraselt saksa keelt valdava eesti ajakirjanikuga, kes õpetas mulle mõndagi kasulikku. Edasi elasin kolm ja pool aastat Saksamaal, õnneks sellises piirkonnas, kus ei räägitud mingit veidrat murret, vaid keelepruuk langes peaaegu sada protsenti kokku sellega, mida mina koolis õppinud olin.

Ajast, mil olin Saksamaal olnud vast paar aastat, mäletan ühte seltskondlikku koosviibimist, kus olime juba tükk aega juttu ajanud, enne kui üks sakslane ütles, et ta sai alles nüüd aru, et ma ei olegi sakslane. Teisisõnu olin ma esimesed võib-olla pool tundi nii veenvat saksa keelt kõnelnud, et petsin emakeellase ära.

Eestisse tagasipöördumise järel sai palju-palju kirjalikku ja natuke järeltõlget tehtud. Ma saan saksakeelsest kirjutatud tekstist aru praktiliselt sama hästi kui eestikeelsest, piirkondlike murrete kuulamisega on siiski raskusi, rääkinud pole aga juba hulk aastaid enam peaaegu üldse, nii et teen mõningal määral vigu. Kui aga kõnnin Saksamaal ringi ja lausun lihtsaid igapäevaväljendeid, siis ei saa keegi aru, et ma muulane olen.

Lähme edasi soome keele juurde. Mõistagi vaatasid 1970-ndatel ja 80-ndatel aastatel Põhja-Eestis kõik eestlased Soome televisiooni, minu suhtlusringkonnas palju rohkem kui Eesti oma. Nii see soome keel ka vähehaaval tuli. Esialgu tõlkis isa, siis hakkasin ise aru saama, täienduseks õppisin kahest iseõppijate õpikust käänamist-pööramist jms. Siiski tuli soome keel vaevaliselt. Vaatad naljasaadet, saad suuremast osast sõnadest aru, kuid väiksemast osast ei saa, ja sellega jääb ka nali tabamata. Pööre toimus viimaks 13-aastasena. Mul on see väga hästi meeles, kuidas ma ühel hetkel hakkasin plaksti praktiliselt kõigest aru saama. Ma ei oska seda mitte millegagi seletada, aga see muutus toimus tõepoolest väga kiiresti, ilma et ma selleks midagi teinud oleksin. See on vist see, mille kohta marksistid ütlevad «kvantiteedi ülekasvamine kvaliteediks». Igatahes hakkas mul umbes 14-aastasena lausa eesti-soome kakskeelsus tekkima – laususin vahel kogemata eesti keeles rääkides soomekeelseid sõnu (nt. «puhu kiiremini», s.t. räägi kiiremini), mis oli väga piinlik. Samuti kippus mul eesti keeles L-häälik soome moodi kangeks ja R-häälik soome moodi pehmeks minema. See läks õnneks paari aasta järel jälle üle. Aju õppis eesti ja soome keelt lahus hoidma.

Kunagi 1990-ndate keskel juhtus selline asi, et ajasin Eestis ühe soomlasega juttu nii, et tema rääkis eesti keeles ja mina vastasin soome keeles, kuni ta lõpuks küsis, kas ma olen eestlane või soomlane. Praegu ma enam nii veenvalt ei räägi, sest ma pole üle 20 aasta peaaegu üldse soome keelega kokku puutunud. Siiski pole mul tänapäevani olulist vahet, kas kuulan eesti või soome keelt, ja spordiülekandeid olen kõik need aastad vaadanud alati, kui võimalik, soome keeles, seda sel lihtsal põhjusel, et eesti spordikommentaatorite debiilset mökitamist ei ole võimalik välja kannatada. Aga see on juba omaette teema.

Inglise keel tuli muidugi muusikast ja Soome televisioonist. Täpselt nii, nagu ma nõukogudeaegses kinos omandasin passiivselt vene keelt, omandasin ma soomekeelseid subtiitreid lugedes ja ingliskeelset juttu kuulates passiivselt inglise keele. Loomulikult oli see protsess väga aeglane, kuid kui 20-aastasena Saksamaale läksin, avastasin, et ehkki mul on saksa keeles suurem sõnavara, tuleb inglise keel palju kergemini suust välja, ja seda ilma et ma kunagi inglise keelt õppinud oleks. Praeguseks olen ma inglise keelest eesti keelde terveid raamatuid tõlkinud (mis on ka avaldatud ja raamatupoes müügil) ning kirjutan inglise keeles peaaegu iga päev. Seetõttu on hämmastav mõelda, et ma ei ole kunagi elus aktiivselt inglise keelt õppinud. See on täpselt nagu Vodička küsis Švejkilt: «Kuidas sa saksa keele selgeks said?» ja Švejk vastas: «Iseenesest.» (Kui päris täpne olla, siis umbes kaks korda elu jooksul olen võtnud õpiku ja otsustanud inglise keelega tõsisemalt tegelema hakata, kuid pole kunagi esimesest või teisest õppetükist kaugemale viitsinud. Seda muidugi mingiks õigeks õppimiseks lugeda ei saa.)

Kui vene, soome, saksa ja inglise keelele oli mingisugune alus pandud (see võis olla mingi 13–14-aastasena), sattus mulle kätte esperanto keele õpik ja ma õppisin seda mõnda aega. Natuke on veel meeleski. Siiski vaibus mu huvi esperanto vastu peagi, küllap põhjusel, et selle keelega ei ole kõigevähematki peale hakata.

Mõni aeg pärast seda kui olin hakanud soome keelest hästi aru saama, hakkasin mõtlema, et mis keel siis järgmisena ette võtta. Mulle tuli mõte, et õigupoolest oleks viisakas, kui inimene valdaks kõikide naaberrahvaste keeli. Meil on neid teatavasti (väljasurevaid pisikeeli arvestamata) neli – vene, soome, rootsi ja läti. Läti keele eesti keele baasil õppimiseks ei olnud mul nõukogude ajal mitte mingisugust võimalust. Ma olin näinud väikesi eesti-läti ja läti-eesti sõnaraamatuid, aga saada ei olnud neid kuskilt ning mingit iseõppijate õpikut polnud lihtsalt olemas. Nõukogude võim tahtis, et nõukogude rahvad suhtleksid omavahel vene keeles. (Ma ei või pead anda, et keeltekoolis läti keelt ei õpetatud, aga ma ei tulnud tollal selle peale.) Mu läti keel jäigi paljudeks aastateks «saldejumsi» ja «veikalsi» tasemele nagu enamikel eestlastel.

Nii jäi üle ainult rootsi keel. Õpiku sain arvatavasti poest, onu hankis mulle kuskilt väikese rootsi-saksa vestmiku ja juhtus nii, et ühed head inimesed kinkisid mulle rootsi-eesti sõnaraamatu. Nii see algas. Soome televisioonis oli natuke rootsikeelseid saateid ja filme, sellepärast on mul tänapäevani Soome telediktorite hääldus. Ma valdan täiesti ka riigirootsi hääldust, aga soomerootsi oma on lihtsalt eestlase kõneaparaadile nii palju kergem, et rääkides kipub ikka see tulema. Mingit arvestatavat taset ma rootsi keeles ei saavutanud, aga mäletan kooliajast juhtumit, kui Soome TV-st tuli saade, kus räägiti inglise keeles ja subtiitrid olid vahelduseks rootsi keeles, ning nende kahe pealt kokku sain enam-vähem aru.

Klassikaaslased lõõpisid, et miks sa rootsi keelt õpid, tahad ära hüpata, jah? Loogiline – mille muu jaoks peaks eestlane õppima rootsi keelt? Õigupoolest võtsingi 15-aastasena vastu otsuse Nõukogude Liidust lahkuda (mis mul õnnestus viis aastat hiljem), aga rootsi keele õppimisega ei olnud sellel midagi pistmist. Ma õppisin rootsi keelt, nagu juba olin öelnud, sellepärast, et olin seisukohal, et iga korralik inimene, kellel on annet, aega ja võimalust, peaks mõningal määral naaberrahvaste keeli valdama.

Muide, natuke oli rootsi keelest kasu ka kodumaal. Nimelt ujus koolis kunagi kuskilt välja tükk ajakirjast vms., kus oli rootsikeelne toiduretsept pealkirjaga «surmjölkskaka». Hirnusime muidugi kõik, nii et kõhud haiged. Kodus vaatasin sõnaraamatust järele, mida see kaugeltki mitte isuäratava kõlaga toidunimi tähendab. Selgus, et see on «hapupiimakook» – sur on hapu, mjölk on piim ja kaka (hääldatakse «khaaka» III vältes) on kook.

Vanemas koolieas võttis aga klassivend Rednar kasutusele toreda hüvastijätu «Lycka till!» (rootsi keeli «Soovin edu!» või «Õnn kaasa!»)

Sellega mu keeleõpingud enne välismaale kolimist piirdusid, kui mitte arvestada ungari keele vestmiku ja leedu keele õpiku mitte väga usinat tudeerimist.

Saksamaale ülikooli sattudes oli juba tunne, nagu oleks Nõukogude Liidust Läände pääsenud. Jah, nii oligi, aga ma pean praegu silmas seda, et enam ei olnud vaja otsida, kust sa õpikuid või sõnaraamatuid kätte saad, sest ülikoolis oli kõikvõimalike keelte kursusi, kuhu iga üliõpilane võis minna ilma mingi nõmeda eelregistreerumise või õppekavata. Aga see on juba järgmise artikli teema.

Основы спряжения

В этой статье я ознакомлю вас с функциями самых важных частиц при спряжении в эстонском языке на образце 4 обычных глагола:

kuulama – слушать

kuulma – слышать

vaatama – смотреть

nägema – видеть

Начальная форма глагола, которую вы видите в словарях – ma-инфинитив. Он отвечает на вопрос "что делать?" и всегда оканчивается на -ma.

Что делаю, -ешь...?

Отделяя от слова kuulama окончание -ma, получаем корень kuula-. Добавляя ему окончания -n, -d, -b, -me, -te, -nad, получаем формы изъявительного наклонения (индикатива) настоящего времени:

mina kuulan – я слушаю

sina kuulad – ты слушаешь

tema kuulab – он/она/оно слушает

meie kuulame – мы слушаем

teie kuulate – вы слушаете

nemad kuulavad – они слушают

Эти 6 окончаний всегда одинаковые. Единственное исключение – глагол olema (быть): tema on, nemad on.

Отрицание будет во всех формах ei kuula:

mina ei kuula – я не слушаю

sina ei kuula – ты не слушаешь

tema ei kuula – он/она/оно не слушает

meie ei kuula – мы не слушаем

teie ei kuula – вы не слушаете

nemad ei kuula – они не слушают

Это так со всеми глаголами. От формы "что делаю?" (kuulan) отделяем окончание -n и получаем форму "что не делаю/-ешь/-ет...?", которая для всех 6 лиц одинаковая.

Когда мы отделяем окончание -ma от глагола kuulma, получаем kuul-. Но я слышу не может быть ma kuuln, потому что это трудно произносить. В таких случаях прибавляется гласный, здесь – e:

mina kuulen – я слышу

sina kuuled – ты слышишь

tema kuuleb – он/она/оно слышит

meie kuuleme – мы слышим

teie kuulete – вы слышите

nemad kuulevad – они слышат

Отрицание: mina ei kuule, sina ei kuule, tema ei kuule итд.

С глаголом vaatama сюрпризов не будет: без окончания -ma он становится vaata- и формы настоящего времени будут:

mina vaatan – я смотрю

sina vaatad – ты смотришь

tema vaatab – он/она/оно смотрит

meie vaatame – мы смотрим

teie vaatate – вы смотрите

nemad vaatavad – они смотрят

Отрицание: mina ei vaata, sina ei vaata, tema ei vaata итд.

Если отделяем окончание -ma от глагола nägema, то получаем näge-. Однако, я вижу будет не mina nägen, а mina näen. Это потому, что некоторые эстонские слова в некоторых формах теряют букву g. Это явление называется чередованием ступеней. Оно аналогично чередованию звуков в русском языке (бегу–бежишь, вижу–видишь).

mina näen – я вижу

sina näed – ты видишь

tema näeb – он/она/оно видит

meie näeme – мы видим

teie näete – вы видите

nemad näevad – они видят

Отрицание будет как в прежних примерах: от näen отделяем окончение -n и получаем mina ei näe, sina ei näe итд.

Что делал/-ла/-ло?

Прошедшее время в большинстве случаев образуется при помощи инфикса -si-.

Начальная форма kuulama минус окончание -ma будет kuula-.

Корень kuula- плюс инфикс -si- будет kuulasi-.

Этому прибавляем окончания лиц.

Четыре из шести окончаний будут те же, что в настоящем времени.

У 3 лица единственного числа (tema) окончания не будет и даже i отпадает с конца.

У 3 лица множественного числа (nemad) будет окончание -d вместо -vad. Другими словами, оно совпадает с окончанием 2 лица единственного числа (sina):

mina kuulasin – я слушал/а/о

sina kuulasid – ты слушал/а/о

tema kuulas – он/она/оно слушал/а/о

meie kuulasime – мы слушали

teie kuulasite – вы слушали

nemad kuulasid – они слушали

С глаголом kuulma будет похоже:

kuulma – ma = kuul-

kuul- + si = kuulsi-

Только 3 лицо ед. ч. будет не tema kuuls, а tema kuulis, потому что kuuls неудобно произносить.

mina kuulsin – я слышал/а/о

sina kuulsid – ты слышал/а/о

tema kuulis – он/она/оно слышал/а/о

meie kuulsime – мы слышали

teie kuulsite – вы слышали

nemad kuulsid – они слышали

С глаголом vaatama будет всё как с kuulama:

vaatama – ma = vaata-

vaata- + si = vaatasi-

mina vaatasin – я смотрел/а/о

sina vaatasid – ты смотрел/а/о

tema vaatas – он/она/оно смотрел/а/о

meie vaatasime – мы смотрели

teie vaatasite – вы смотрели

nemad vaatasid – они смотрели

Глагол nägema и в прошлом времени нерегулярен: я видел будет не mina nägesin, а mina nägin.

(Обращайте внимение на то, что g, которую глагол потерял в настоящем времени, здесь опять присутствует.)

mina nägin – я видел/а/о

sina nägid – ты видел/а/о

tema nägi – он/она/оно видел/а/о

meie nägime – мы видели

teie nägite – вы видели

nemad nägid – они видели

Отрицательная форма прошедшего времени "что не делал?" будет немного сложнее.

mina, sina, tema, meie, teie, nemad:

ei kuulanud

ei kuulnud

ei vaadanud

ei näinud

Это опять чередование ступеней (t/d, g/–), но об этом сейчас подробнее не будем.

Кстати, я был/а/о будет mina olin, и дальше регулярно: sina olid, tema oli, meie olime, teie olite, nemad olid. Отрицание: ei olnud.

 

Список моих статей на русском языке

 

Если Вы найдёте на этой странице ошибки по русскому языку или если у Вас есть идеи, как сформулировать что-то иначе, так чтобы это было понятнее для учащихся, напишите, пожалуйста, комментарий.

 
 
 
 

A most entertaining article on the French language

Distributing Billets – Navigating ATM Menus InFrench

This is a hilarious (as well as knowledgeable and useful) instruction by John Bauer on French ATM menus. Recommended!

Времена дня на эстонском языке

hommik – утро

hommikul – утром

päev – день

päeval – днём

õhtu – вечер

õhtul – вечером

öö – ночь

öösel – ночью

01:00 kell üks öösel

02:00 kell kaks öösel

03:00 kell kolm öösel

04:00 kell neli öösel (hommikul?)

05:00 kell viis hommikul (öösel??)

06:00 kell kuus hommikul

07:00 kell seitse hommikul

08:00 kell kaheksa hommikul

09:00 kell üheksa hommikul

10:00 kell kümme hommikul

11:00 kell üksteist hommikul (päeval??)

12:00 kell kaksteist päeval

13:00 kell üks päeval

14:00 kell kaks päeval

15:00 kell kolm päeval

16:00 kell neli päeval (õhtul?)

17:00 kell viis õhtul

18:00 kell kuus õhtul

19:00 kell seitse õhtul

20:00 kell kaheksa õhtul

21:00 kell üheksa õhtul

22:00 kell kümme õhtul

23:00 kell üksteist õhtul

00:00 kell kaksteist öösel (õhtul?)

hommikupoolik – время до полудня

hommikupoolikul – до обеда

õhtupoolik – время после полудня

õhtupoolikul – после обеда

kell (kella, kella) – часы

aeg – время

kellaaeg – время (по часам)

Mis kell on? – Сколько время?

Kell on seitse. – Сейчас время 7 часов.

Kell on seitse õhtul. – Сейчас время 7 часов вечера.

Mis kell sa koju jõuad? – Во сколько ты будешь дома?

Ma jõuan koju kell seitse õhtul. – Я буду дома в 7 часов вечера.
Ma olen (kella) seitsmeks (õhtul) kindlasti juba kodus. – К семи (часов) (вечера) я уже точно буду дома.
Sa võid mulle külla tulla alates (kella) seitsmest. – Ты можешь меня посетить начиная с 7 часов.
Sa võid mulle külla tulla pärast (kella) seitset. – Ты можешь меня посетить после 7 часов.
Ma olen (kella) seitsmest (kella) kaheksani kinni, aga pärast (kella) kaheksat võime kokku saada. – С 7 до 8 я буду занят, но после 8 можем встретиться.

 

Список моих статей на русском языке

 

Если Вы найдёте на этой странице ошибки по русскому языку или если у Вас есть идеи, как сформулировать что-то иначе, так чтобы это было понятнее для учащихся, напишите, пожалуйста, комментарий.

 
 
 
 

No, we don't have to switch to your language!

A long time ago when I lived several years in Western Europe, I learned (among many other things) that people there are taught that when you're in a conversation with people and someone joins the group who doesn't understand your native language, it's considered impolite to continue speaking in that language. You will have to switch to the language the newcomer can understand – even when you're saying something to another person that doesn't concern the newcomer.

By today, that nonsense has already spread to my country too. In the olden days when Estonia was ruled by the Russians, one occasionally heard stories about Russians whinging about the Estonians continuing to speak Estonian in their presence (although personally I never had such an experience), but we couldn't care less about what the Russians liked or disliked. However, when a suggestion comes from the north or the west, most Estonians are only too eager to adjust their behaviour in accordance with it, hoping thereby to become more "European". Lacking national pride (furiously hate Russians as they may), they fail to realize this "politeness" is simply a cover for the imperialist nations' habit for treating the members of smaller nations as their inferiors. The overwhelming majority of native speakers of major world languages such as English, Spanish and Russian hold it for self-evident that they don't have to bother studying foreign languages – everyone else have to study theirs.

In the book "Oracle Bones" by Peter Hessler (an excellent book, by the way, heartily recommended), the author explains how the so-called Chinese language consists in fact of several "dialects" which are mutually unintelligible and could, from the linguistical point of view, be considered separate languages, were it not that they all share a common written language standard. In Mr. Hessler's words, the situation in many regions in China is like if the English would have to learn Dutch in order to be able to write.

Now, that's a brilliant analogy to make the language situation in China easier to grasp for the foreigners. Surely every native English speaker can imagine how horrible it would be if it were impossible to write in English and they'd have to learn Dutch and do all their writing in it, for their lives long.

However, had Mr. Hessler put it the other way around: "the Dutch would have to learn English in order to be able to write", I'm sure it would have left many of his readers raising their eyebrows and asking: "Something wrong with that?"

Seriously, have you ever seen an English-language movie where an Englishman tells the members of his family: since we have a guest from (for example) France, we shall all speak French with each other in order to be considerate of our guest? Even one? I don't think so. It's always the foreigners who make it a point of speaking English for their English guest's sake, who (of course) doesn't speak the local language and never would. Foreign guests in England always speak English. They just do.

Of course, one reason to that is simply to spare the viewers the inconvenience of listening to foreign speech and reading subtitles. It's practical. However, it also reflects the prevailing attitude in the English-speaking world. Like that British couple's story who have been going to vacation in the same sea resort in Spain year after year, often buying fruits in that little shop on the corner, and they tell their friends dismayedly how the foreigners are so impolite: "Can you imagine that it's four summers already that we've been going there, and the shop personnel still hasn't bothered to learn English!"

Or look at that American guy who contacted me after a discussion about Russia on a travel forum some years ago. He asked me recommendations on what to see in Moscow. When I, after giving him some tips, also recommended he learn to read the Russian characters, he casually brushed if off on the grounds that he hadn't needed the local alphabet in any country he had ever been. I just can't believe that attitude. I know only too well how much you'll miss in Russia when you can't even read the alphabet, let alone speak the language. Yet that English-speaking travel enthusiast wouldn't even consider that for one second. Neither did I see any point in wasting my time trying to convince that supremacist jerk.

To cut the long story short – may I suggest you shut up with your sanctimonious rhetorics about being polite and speaking the language everyone can understand, because what you really mean is you expect other people to speak your native language, never the other way around. By the virtue of your utter lack of respect for other ethnic groups, you believe to be in the right of demanding that their members make your life easier, while you have no obligations towards them apart from benevolently acknowledging their efforts to master the divine language of yours which'll take them a step closer to becoming proper human beings.

Logically, more knowledge should result in more choice, more freedom, more power. It seems to be different in the English-speaking world – the lazy and stupid hold themselves for superior and think that the industrious and smart have to serve them. He who has made the effort of studying foreign languages is expected to be considerate of the bastard who wouldn't. That's rubbish.

Remember: if you are too haughty to bother studying foreign languages, it doesn't create an obligation for the rest of the humankind to converse in yours just so you can understand them. Your not understanding us is always your problem. Never try to make it our problem. If people around you are talking to each other in a language you don't understand, don't fucking dare to accuse them of impoliteness. Accuse yourself of imperialist arrogance. Take a language corse and make at least a modest effort to contribute your share to our mutual understanding. After you've acquired some basic level in a couple of foreign languages, we can begin to discuss what is polite and what isn't.