(sõnade autor: Enn Vetemaa)
Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
lainte maa ja ranna maa,
sind ei jäta ma.
On lumme uppund metsasalud,
vaiksed taliteed,
nii hellad on su aisakellad,
lumel laulvad need.
Põhjamaa, me sünnimaa,
karmide meeste kallis maa,
taplemiste tallermaa,
püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma,
kaugeil teil sa kallis meil,
sind ei jäta ma.
Eesti kannab uhkusega maailma kõige
ateistlikuma riigi mitteametlikku tiitlit. Sellele vaatamata pretendeerivad
kristlased, kelle hulka kuulub eestlaste tühine vähemus,
järjekindlalt õigusele rääkida kogu eesti rahva nimel. Peaaegu
keegi ei julge neile vastu hakata. Ilmselt on just selles põhjus, et «Põhjamaa»
muudetud versioon, milles «aisakellade» asemel on «kerkokellad», jõudis lausa
laulupeo kavva.
Mis seal salata, eks minagi pelgan fanaatikute
viha enda peale tõmmata. Aga kuskilmaal on piir, kus inimene ei saa muidu, kui
peab lurjustele vastu astuma ja ütlema: «Aitab!» Minu jaoks läheb see piir
siit.
«Põhjamaa» laulu sõnade muutmisega ei ole
mitte mingil juhul võimalik leppida ja seda kolmel põhjusel.
1. See on stiililine praak. Terve laul on
eesti ühiskeeles – küll luulelises («laulavad» asemel «laulvad» jms.), kuid
ikkagi ühiskeeles. Miks peaks järjekindlalt ühiskeelses tekstis olema üks sõna
mingis tobedas murdes? See on kole nagu ketšup tordi peal. Mul on raske uskuda,
et meisterlik kirjamees endale sellist stiililist lapsust lubaks. Pigem paistab
see tagantjärele-võltsinguna.
2. See on ebaloogiline. Lumel laulavad ju
ikka aisakellad. Kirikukellad asuvad kõrgel kirikutornis. Neil ei ole lumega
mitte midagi pistmist.
3. See on eesti rahva solvamine. «Laul
Põhjamaast» oli ajal, kui Eestimaa ülistamine oli poliitiliselt ohtlik, üks
nendest lauludest, mis andis meile jõudu kommunistide ikke all vastu pidada ja
oma maa vabaduse eest võidelda. Terve eestlaste põlvkond on nende
«aisakelladega» üles kasvanud. Seega isegi kui vastab tõele, et kuskil autori
sahtlipõhjas oli paberileht, millel «aisakellade» asemel oli «kerkokellad»,
siis ei ole see tähtis. Niisugune laul nagu «Laul Põhjamaast» ei saa kuuluda
mingile kopiraidivaldajale, vaid ta kuulub kogu eesti rahvale. «Laul
Põhjamaast» on eesti kultuuripärandi hinnaline osa, mida mingid napakad
ristisõdijad ei või oma suva järgi ümber teha.
Nii nagu me 1988. aastal astusime üheskoos
vastu võõrale võimule, astugem nüüd üheskoos vastu võõrale ideoloogiale.
Kaitskem ühte kõikide aegade ilusaimat eesti laulu ja ärgem andkem teda usumäratsejatele
solkida!
