Luuletus häbematust hiirest ja õnnetust karust

 

Omal ajal kirjutas «Pärnu Kommunisti», hilisema «Pärnu Postimehe», naljanurgas keegi Adne v. Zoel vanaaegses kirjaviisis ja natuke vigases keeles pilaluuletusi. Mulle meeldis neist kõige rohkem luuletus karust ja hiirest, mis oli väga tabav päevakajaline allegooria.

Palju aastaid hiljem otsustasin kätte võtta ja selle luuletuse üles otsida. Minu suureks rõõmuks selgus, et valik Adne v. Zoeli luuletusi oli ilmunud 1999. aastal raamatuna ja seal oli ka see luuletus sees. Mul ei tulnudki hakata raamatukogus ajaleheaastakäike läbi lappama!

Selle vähetuntud ja raskestileitava raamatu pealkiri on «Käggo-kell» ja, nagu selgus, peitus Adne v. Zoeli pseudonüümi taga tuntud luuletaja Venda Sõelsepp.

 

Luuletus ise kõlas aga nii:

 

 

 

Sellest häbbemattasest Hirest ning waesest onnetummast Karrost

 

Jo hirmsast häddakissast ärkasiwad

keik Metza-Ellajad ning märkasiwad,

kuis rökib turske Karro

mis Körris heäle-warro:

«Oh hädda! Hädda! Karro touug

on otza samas, oh mis ouud!

Jo homme Messi-Käppa heält

Te ennam'p kule Kaera-Pöllo peält...»

«Mis hullo jutto Sinna kogad?»

seäl Reinowadder liggi astup,

ning Metza-Ot Tal kostap wastu:

«Jah Minna kogan. Sest se Hir,

mis Pessa peäl ma seisan sin

jo hakkas sippotama

ning ommal wisil Sabba lippotama.

Se oigos Temmal tullep wähhendada,

sest se woip Karrodelle ohto tähhendada...»

«Kust on se, Pätzo, nähha?»

«Noh, Temma ligutas ja teggi «Piix!»

ning lubbas homme ka wel tehha...»

 

T ä h h e n d u s :

Kui jubba nönda kauugel luggo,

et hukkomas on Karro-Suggo –

sis tullep panna Piir.

Mis piuxop sin se Hir!

Ja kujotagge ette – omma Pessas wel!

Kus on ikka häbbematta Mel!

 

 

(7. VI 1989)

 

 

 

Minu kodulähilinnud (14)

 

 

tagasi

Teisipäev

Hommikul lesisid linnupojad pesas üksteise otsas, just nagu nad ei oleks viimaste päevadega suuremaks kasvanudki. Ma ei hakanud rõdu peale minema, vaid pildistasin läbi ukseklaasi.

 

Hiljem olid nad end ka natuke kõrgemale kergitanud ning need kaks, kes näoga rõduukse poole lamasid, tegid aeg-ajalt nokki lahti ja panid kinni.

 

Hommikupoolikul tuli paduvihma. Tabasin end mõttelt, et vihmaga peaks vist ussid maa seest välja tulema, ja rõõmustasin, et musträstastel on siis kergem toitu leida.

 

Lõuna ajal nägin rõduukse juurde minnes isalindu. Ta oli ilmselt just lõpetanud poegade toitmise. Oodanud paar sekundit, läks ta uue saagi järele.

 

Vaatasin nüüd veel korra Wikipediast üle, kui kaua musträstapoegadel lendamaõppimiseks aega peaks minema. Seal öeldakse, et see juhtub 10–19, keskmiselt 13,6 päeva vanuselt. Nendel kolmel linnupojal, kes olid 22. juunil juba kindlasti koorunud, saab see statistiline 13,6 täis homme. Noorimgi linnupoeg peaks lendama hakkama hiljemalt 13. juulil ehk 8 päeva pärast.

 

Muide, huvitav fakti Internetist: musträstas oskab käomuna ära tunda ja viskab selle pesast välja. Tubli!

 

Õhtupoolikul läksin korra rõduukse juurde ja ootamatult ilmus sinna emalind, kes hakkas innukalt väljasirutatud suudesse toitu panema. Siis katkestas ta toitmise ja jäi mind vaatama. Tulin ära. Vähemasti olid linnupojad erksad ja aktiivsed.

 

Paar minutit hiljem oli emalind läinud, aga linnupojad nihelesid, nokkisid oma sulgi ja nügisid üksteist natuke. Sellest, et ma neid rõduukse tagant vaatasin, nad end häirida ei lasknud. Võib-olla võtavad oma territooriumile tungimisena ainult rõduukse avamist?

 

Õhtul läksin pesa vaatama ja isalind oli seal. Mind nähes võpatas ta ja astus sammu linnupoegade poole. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

Mõni aeg hiljem nägin, kuidas üks linnupoeg seisis peaaegu et ülejäänud kolme seljas. Kui filmima hakkasin, saabus isalind. Jäin liikumatult paigale, jätkates filmimist, ning ta söötis pojad ära ja lendas minema. Linnupojad jätkasid sagimist, kusjuures see üks paistis olevat teistest tükk maad suurem.

 

Üldiselt sebivad linnud üsna rahutult, eriti see suurim. Viimaste päevade letargia on üle läinud.

 

Kui enne magamaheitmist veel pesa vaatasin, siis ei uskunud ma oma silmi. Kaks linnupoega olid välja roninud, seisid nagu pesa kohal ja nad olid rabavalt suured:

Nad nokkisid lakkamatult oma sulgi, ma ei saa aru, miks. Kas nad pesevad end nagu kassid?

Tükk aega sebinud, ajas üks end hästi suureks

ja vajus seejärel pessa:

Enne paistis ta nii pirakas, et ei mahu pessa ära, nüüd aga kadus teiste alla, nagu teda poleks olnudki:

(Kuna valgust oli juba vähe ja nad liigutasid kogu aeg, siis tulid pildid kahjuks ebateravad.)

Niisiis on linnupojad kuidagi märkamatult täitsa suureks kasvanud, aga nad lähevad vajadusel kuidagi väikeseks kokku tagasi ja saavad pessa üksteise kõrvale pikali heita nagu varemgi.

 

 

Kolmapäev

 

Kui hommikul ärkamise järel tahatuppa läksin, oli pesa tühi. Suutmata oma silmi uskuda, avasin rõduukse ja astusin lähemale. Tõepoolest ei olnud pesas mitte kedagi.

Nagu ma varem olen kirjutanud, oli mul kartus, et et äkki kukub mõni linnupoeg oma ebakindlate lennukatsetuste käigus üle rõduääre alla, ja avaldasin lootust, et loodus on kuidagi asjad seadnud nii, et seda ei juhtu. Nüüd selgus, et mingit mõnekümne sentimeetri kaupa lennata püüdmist ei toimunudki, vaid linnupojad kasvasid hiigelsuurteks ning võtsid siis lihtsalt kätte ja lendasid minema.

Mul on väga kahju, et ma ei näinudki seda sensatsioonilist hetke kui musträstapojad lendama hakkasid. Aga ma muidugi mõistan, et nad ei saanud tulla ja aknale koputada, et kuule, meil on nüüd aeg ära minna, aitäh, et lasid meil oma rõdul elada.

Head teed, sõbrad! Olgu teil alati mõnus pärituul ja piisavalt toitu.

 

Lugu musträstapesast minu rõdul on sellega lõppenud.

Lisatud 15 päeva hiljem:
Märkasin maja lähedal asfaldiplatsil kahte varblasest palju suuremat ja tuvist palju väiksemat lindu, kes jooksid nobedasti mööda maad. Kiikriga vaadates olid nad küll sedamoodi, et võisid noored musträstad olla. Äkki olid need minu rõdul kasvanud musträstapojad? Mul pole aimugi, kas musträstas jookseb niimoodi. Igatahes ei ole ma selliseid linde siinkandis iial varem näinud.

 

Minu kodulähilinnud (13)

 

 

tagasi

Pühapäev

Linnupojad olid üsna rahulikud ega näidanud kuidagi välja, kas neil on hea või halb. Hommikusi lähipilte tehes nägin puuoksal musta lindu, kes võis olla musträstas või mitte. Tulin rõdult ära ja vaatasin õuest. Ta istus puuoksal ja ma ei viitsinud oodata, kuni ta kogub julgust, et pesa juurde lennata, või ma ei tea, kas ta üldse oligi õige lind. Natuke kahtlaselt väike tundus.

 

Umbes tund aega hiljem nägin isast musträstast kuskilt altpoolt puu otsa lendamas. Hetk hiljem lendas ta juba rõdule ja umbes minut aega hiljem sealt ära. Rõõm näha, et vanalinnud ilmselt siiski tegutsevad. Väga kaua ei tohiks enam jäänud olla, kuni linnupojad lendama hakkavad.

 

Juba teist päeva lesivad linnupojad lihtsalt pesas ega näita välja mingit aktiivsust. Rääkimata püüdest lennata, nad isegi ei siruta ennast enam pesast välja. Kui üleeile paistis, et nad on nii suureks kasvanud, et ei mahu enam hästi pessa ära, siis täna oleksid nad nagu väikeseks tagasi tõmbunud.

 

Nägin emalindu puu otsas ja pildistasin teda tükk aega, kusjuures tema ei lennanud rõdule, vaid vaatas aeg-ajalt minu poole.

Lõpuks tulin köögirõdult ära, et ta julgeks poegi toitma minna.

Vähemalt võin nüüd rahulik olla, et linnupojad näljas ei ole.

Päeval käisin korra vaatamas. Üks linnupoeg oli end välja sirutanud ja nagu nokkis end tiiva alt. Üks teine niheles rahutult ja siis see esimene nagu püüdis tiibu lehvitada. Läksin fotoka järele, et seda filmida, aga kui uuesti rõduukse juurde jõudsin, oli pesal juba isalind söögiga.

Mulle tundub, et nägin silmanurgast rõdu lähedal lendamas lindu, kes võis olla emane musträstas. Taganesin toaukse juurde. Siis nägin üle puuvõra liikumas suure linnu varju. Juba eile-üleeile olid kajakad vahetevahel hästi majanurga lähedalt mööda lennanud, tõsi küll, kolm-neli korrust kõrgemal.

 

Eks vanimal linnupojal ongi tegelikult varsti aeg lendama hakata.

 

 

 

Esmaspäev

 

Linnupojad ei mahu tõsiselt enam pessa ära. Ma sain superägeda video. Üks linnupoeg oli ennast nagu püsti (ja võib-olla teistele otsa) ajanud ning lehvitas tiibu, mis küll mingeid tulemusi ei andnud. Siis nokkis ta hästi kiires tempos oma sulgi. Kaks tükki lamasid, nokad poollahti, ja liigutasid end aeg-ajalt natuke, justkui mittekohaviibivalt vanalinnult süüa küsides. Neljas lamas, nokk poollahti, ega liigutanud. Ta paistis olevat kõige väiksem, ehkki muidugi ei olnud seda selgesti näha, kui pesa kehad ära varjas.

Kui ilmselt vanim linnupoeg oli isu täis nokkinud, siis sügas ta end natuke aega nagu koer ja heitis siis maha. Seepeale hakkas teine linnupoeg, võib-olla vanuselt järgmine, end suureks ajama ja lehvitas ka pisut tiibu, aga tal ei tulnud see nii hästi välja. Need kaks nagu rüselesid natuke, võib-olla ruumi pärast võideldes, ja siis jäid kõik neli rahulikuks.

Nähes, et rohkem midagi huvitavat ei toimu, avasin rõduukse, et lähifotod ära teha. Seepeale vajusid kõik linnupojad kohe pesasse kössi ja jäid liikumatuks. Nii et polnud nad midagi nii väga suureks kasvanud, mahtusid ära küll.

Sain vihjest aru – sõbrustamisest ei tule midagi välja. Väga kurb. Aga peaasi, et linnupojad saavad normaalselt areneda. Igatahes paistab, et neil ei ole toidupuudust, vaid nad kasvavad hoogsalt ning on valmis loodusest määratud ajal pesast lahkuma ja oma elu elama hakkama.

 

Vähe sellest, et nad on oma turris «soengutega» nii lõpmata marudad, et ma tahaks päevad läbi nende pesa juures istuda ja neid käes hoida ja silitada – sellest päevast peale, kui linnupoegadel silmad lahti läksid, näen ma nende suurtes mustades silmades sellist mõistlikkust ja arukust, mida ma ei näe enamike inimeste silmades. Ma tean, et see on illusioon – linnul ei saa olla väikest osagi sellest mõistusest, mis on isegi väga rumalal inimesel – aga emotsionaalselt on musträstapoegadele otsa vaatamine sõnulkirjeldamatult rabav kogemus. Ja sellepärast on mul pisarateni kahju sellest, et ma ei tea, kuidas käituda nii, et saaksin nendega koos olla ilma neid ja vanalinde hirmutamata. Aga ma pean südame kõvaks tegema ja neist eemale hoidma, et nad julgeksid rahus oma arenevaid tiibu proovida, mitte ei kössitaks pesas.

Lõuna paiku juhtusin köögirõdult nägema, kuidas isalind lendas maja kõrval kasvavale suurele puule ja peatus köögirõdule kõige lähemas otsas üsna madalal, ehkki lehtede sees, nii et ülevalt ei olnud teda näha. (Mul piisab teda korraks lendamas silmata ja juba tunnen ta ära!) Siis lendas ta kaks korda puuvõra sees teise koha peale, lähenedes tagatoarõdule. Oodanud igas kohas mingi 10–20 sekundit, lendas ta pesa juurde. Erinevalt emalinnust, ei häiri teda see, et ma köögirõdult vaatan.

Veider on see (nagu olen varemgi märganud), et kogu oma ettevaatlikkuse juures ei lenda vanalinnud ümbruse ohutuses veenduma teps mitte pesast kõrgemale, vaid püsivad kogu aeg pesast madalamal. See tähendab, et kui ma näiteks pesa kõrval kükitaksin, siis ei näeks nad mind, vaid lendaksid pahaaimamatult rõdule.

 

Õhtupoolikul käisin korra rõdul ja rääkisin linnupoegadega. Seekord jäi mulle nende silmadesse vaadates mulje, et nad kardavad mind.

 

Ma kaldun siiski arvama, et see, et nad päeval niisama lesivad, ei tule sellest, et nad kardavad mind, kuna ma hommikul nende juures käisin. Linnul ei saa nii pikka mälu olla, et ta ei julgeks end liigutada isegi siis, kui ma mitu tundi oma nägu näidanud ei ole.

edasi

Minu kodulähilinnud (12)

 

 

tagasi

Reede

Kui hommikul rõduukse lahti tegin, ajasid kaks linnupoega kaelad püsti ja nokad lahti, aga peagi meenus neile, et minult süüa ei saa.

Tegin rõduukse juurest mõned pildid, kuid siis märkasin isalindu puuoksal ja tulin ära. Silmitsesin kõrvaltoa aknast (kust musträstapesa ei paista) korrus-paar allpool lendlevaid varblasi. Minut-paar hiljem lahkus isalind rõdult ja siis läksin tegin ka lähifotod ära. Rääkisin natuke linnupoegadega. Nemad lamasid, nokad poollahti (küllap ka nemad jahutavad ennast sellisel viisil), vaatasid mind ja liigutasid aeg-ajalt natuke.

Häält nad ikka veel ei tee, mis on muidugi ka mõistlik, sest see tõmbaks ainult soovimatut tähelepanu. Vanalinnud töötavad ju palumatagi päevad läbi, tiivad rakus.

 

Õhtuti ja hommikuti on ikka vareseid kuulda, aga nad tatsuvad nagu rohkem parkimisplatsil autode peal ja vahel ega tiku väga siia maja lähedale puude juurde.

 

Hommikupoolikul, kui emalind pesalt lahkus, siis üks poegadest lehvitas juba tiibu ja tõusis korraks paari sentimeetri kõrgusele.

See meenutas natuke seda, kuidas multifilmis «Lendav laev» tiibadega maja püüdis äralendavatele nõidadele järgneda. Ühest küljest on seda vahva vaadata, teisest küljest tunnen muret, mis juhtub, kui linnupoeg oma lennuüritustel üle rõduääre kukub. Surma ta langedes ilmselt ei saa, aga kui ta tagasi üles lennata ei jaksa, siis ma väga kahtlen, kas vanem ta maast üles otsib, noka vahele haarab ja pessa tagasi toob. Ehkki jällegi – kui vanalinnud kord juba pesa nii kõrgesse kohta tegid, siis peaks loodus ka olema kuidagi hoolitsenud selle eest, et kogu vanemate hiigelvaev järelkasvu soetamiseks ja üleskasvatamiseks nii tühiste juhuste tõttu vett vedama ei läheks. Looduses teeb musträstas ju pesa puu otsa ja seal pole isegi rõdubarjääri.

 

Vanalinnud oleksid nagu hakanud mind rohkem pelgama. Nägin emalindu päeval puu otsas ja kui ma teda teise toa aknast mitu minutit pildistasin, ei liikunud ta paigast.

 

Päeval silitasin ühte linnupoega natuke, õigemini puudutasin õrnalt sõrmega. Ta ei näidanud kuidagimoodi välja, et see teda häiriks.

 

Sain suurepärase video sellest, kuidas emalind pesale saabub ja linnupojad üksteise võidu toitu haaravad.

 

Õhtul jäi siiski mulje, et linnupojad kardavad mind natuke.

 

Maja kõrval puude all muru peal nokkisid mingid tundmatud mustad linnud, esmapilgul suuruselt musträsta ja varblase vahepealsed. Pilti teha kahjuks ei jõudnud.

 

Paistab, et ühel linnupoegadest on suurem osa ajast pea pesaääre peal. Eks see pesa hakkab kitsaks jääma jah.

 

 

 

Laupäev

 

Linnupojad on juba nii suured, et ei mahu enam hästi pessa ära.

Kui rõduukse avasin, ajasid nad silmapilkselt kaelad püsti ja suud lahti. Kui lähemale astusin ja pildistasin, siis tõmbus vähemalt üks kössi, nagu kardaks.

 

Nad on muidu sellist värvi, et paari meetri kauguselt sulavad pesaga täielikult kokku. Ainult heledad nokad reedavad mängu.

 

Kui päeval pesa juurde läksin, siis käis seal täitsa mürgel. Linnupojad püüdsid kõigest väest pesast välja ronida.

Kui olin neid natuke aega pildistanud, jäid nad rahulikuks.

 

Õhtupoolikul olid linnupojad peaaegu et poolte kehadega pesast väljas. Lendama nad siiski ei kippunud. Ma ei tea, kui palju või vähe 30-kraadine palavus neid häirib. Igatahes läheb täna õhtust alates jahedamaks.

 

Tagatoarõdu lähedal kasvavad puuoksad ei ulatu päris majani. See tähendab, et kui mõni linnupoeg peaks juhtuma üle rõduääre lendama ja alla kukkuma, siis on lootust, et ma näen köögirõdult teda maas ukerdamas ja saan ta tagasi üles tuua.

 

Õhtuks hakkasin juba tõsiselt muretsema, ega ma äkki ikka vanalinde kuidagi kogemata ära ei ole hirmutanud. Ma pole neid päev otsa näinud.

 

Õhtul oli üks linnupoeg keha hästi sirgu ajanud (või istus lausa kellegi teise otsas) ja liigutas pead, nagu nokiks ennast, puhastaks sulgi vms. Ma ei saanud korralikult aru, sest hakkas juba natuke hämarduma ja linnupojad on üleni nii ideaalset kaitsevärvi. Rõduukse klaas tahaks ka juba natuke pesemist, aga ma ei tihka seda teha, kuni see linnundus kestab.

 

Mõni minut hiljem nägin köögirõdult, kuidas must lind, kes meenutas väga minu isast musträstast, lendas kas maja kõrvalt puu otsa või võib-olla isegi pesalt ära.

 

Õhtul kuulsin õuest, kuidas keegi või miski tekitas paarisekundiliste vahedega umbes poole sekundi pikkust hästi kõrgel häälel vilet. Ega ometi minu musträstapojad ei nuta? Läksin rõdule kontrollima. Ei, seda heli ei tekitanud nemad. Nad lesisid nagu pesasse laialivalgununa üksteise kõrval, üks ühtpidi, teine teistpidi ja silmitsesid mind. Päid oli kindlasti neli.

edasi

Minu kodulähilinnud (11)

 

 

tagasi

Kolmapäev

Kui ma pesa pildistasin ja linnupoegadega õrnal häälel rääkisin, jäid nad täiesti rahulikuks.

Ma ei olnud emalindu nii kaua näinud, et hakkasin juba natuke muretsema. Täna lõuna paiku nägin teda siiski pesal. Linnupojad paistsid väga näljastena.

Ma ei kujuta ette, kui kerge või raske siin (ääre-, kuid siiski) linnas toitu leida võib olla.

Emalind on nüüd hakanud rõdule tulema samast kohast, kus isalind – pesa kõrvalt, mitte meeter maad eemalt.

 

Õhtupoolikul tuli natuke hädist vihma ja äikest, isegi ühte välku nägin. Jahedamaks küll ei läinud ja tuult ei tulnud, aga asi seegi. Kui õhtul välja läksin, oli 28 kraadi ja päike paistis ning samal ajal tibutas vihma. Väga mõnus oli. Minu poolest oleks võinud rohkemgi sadada.

 

 

Neljapäev

Kui hommikul ärgates akna juurde läksin, nägin isalindu puu otsa saabuvat. Kui fotokaga tagasi tulin, lahkus ta juba rõdult.

Emalinnu nägin ka ära.

Linnupojad on juba päris suured, peaaegu üleni korralikes sulgedes ja silmad pärani. Aeg-ajalt sirutavad nad kaelu nii pikalt välja, nagu tahaksid pesast välja ronida – mis muidugi ongi tegelikult kogu pesitsemise lõppeesmärk.

Tiibu nad veel ei lehvita. Ma ei tea, mis saab, kui nad lennata püüdes pesast välja peaksid kukkuma.

 

Taipasin. et kui vanalinnud on suurema osa ajast pesalt ära, siis võin ma igatahes käia tihti pesa vaatamas, et linnupojad harjuksid mind nägema.

 

Linnupojad ajasid nokki laiali ja vehkisid peadega, nagu oleksid hirmsas näljas. 

Mul hakkas neist lausa hale, aga mul polnud neile midagi anda. Ilmselt teavad ka nemad, et minu käest süüa ei saa. Nad ei näita aga ka mingeid rahutuse märke, kui ma lähedale kummardun ja nendega räägin.

 

Vanalinde ei näinud ma terve päeva. Õhtul tuli siiski emalind. Ta istus rõduäärel, selles kaugemas kohas, ega julgenud poegi toitma minna enne kui ma toaukseni taganesin. Siis lendas kohe poegade juurde, aga kui ma rõduukse juurde astusin, katkestas toitmise ja jäi mind silmitsema.

Samal ajal ilmus rõdule uudishimutsema varblane, kes keksis tükk aega siia-sinna ja lendas viimaks ära. Läksin tagatoast ära ja jätsin emalinnu rahus tegutsema.

Vähem kui veerand tunni pärast «tabasin» ka isalinnu poegi toitmast. Ma ei hakanud teda pildistamisega häirima, vaid tulin ära.

 

Korra tuli mõte, et paneks vanalindude jaoks rõdule vett (võrgus kirjutati, et musträstapojad ei oska juua, vaid peavad oma vajaliku vee saama toidust), kuid siis mõtlesin, et ikka ei maksa, sest see võib võõraid linde ligi meelitama hakata.

edasi

Minu kodulähilinnud (10)

 

 

tagasi

Esmaspäev

 

Linnupojad on eilsega võrreldes märgatavalt kasvanud. Endiselt on neli tükki noka laialiajamises ja kaela väljasirutamises aktiivsemad ja üks passiivsem.

Näib ka, et neil on silmad lahti läinud.

Isalind kahjuks kardab mind. Ma nägin teda linnupoegi pildistades lähedalkasvava puu oksale maandumas. Ta ei julgenud tulla isegi siis, kui toa keskel seisin. Taandusin toaukse juurde ja alles siis tuli ta rõdu äärele kinnitatud taimekasti varju, piidles mind mõne sekundi ja siis läks poegi toitma.

Paar tundi hiljem, kui rõduukse tagant pildistasin, julges isalind siiski minna uut sööki tooma, mitte ei jäänud pesa valvama. See on rõõmustav märk.

Ilm oli umbes sama palav kui eile, kuid õnneks tuli õhtupoole veidi tuult.

Õhtul käisin korra vaatamas. Emalind istus pesa äärel, nokk lahti. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

 

 

Teisipäev

Kahjuks oli täna hommikul pesas viie linnupoja asemel ainult neli. Millal täpselt viies ära kadus, ei oska ma öelda. Olen viimastel päevadel vältinud pesa juures viibimist, et vanalinde mitte hirmutada. Sellepärast pole ma ka linnupoegi väga põhjalikult silmitsenud – teen pildid ära ja tulen tulema.

Eks see käib lindudel vist jah nii, et kui ise süüa ei nõua, siis seda ei pakuta ka. Kurb, et üks linnupoeg elama ei jäänud, aga rõõmustav on see, et ülejäänud neli paistavad täies elujõus olevat.

 

Linnupojad olid juba peaaegu üleni (udu)sulgedes.

Hommikul ei jõudnudki ma vanalinde ära oodata, aga tund-paar hiljem tabasin hetke, kui emalind istus pesal ja jahutus, nokk lahti. Kui teda pildistasin, saabus isalind. Emalind lendas ära, isalind jäi taimekasti taha ootama. Taganesin rõduuksest eemale kuni toaukseni ja läksin uksepiida varju. Alles siis julges isalind poegi toitma minna.

Päeval olid kajakad imelikult rahutud – kisasid palju ja lendasid üsna minu maja lähedal. Tõsi küll, läheduses on lasteaed ning õues mängivate laste kisa ja kilkamine on kohati äravahetamiseni sarnane kajakahäälitsustega. Igatahes see oli kindlasti kajakas, kes kusagil tükk aega justkui meeleheitlikku hädakisa tegi.

Püüdsin köögirõdult tabada pesale saabuvaid ja sealt lahkuvaid vanalinde. Täitsa kaua tuli oodata. Fotoka aku hakkas juba natuke tühjenema.

Rõdul vanalinde fotojahtides ja jälgides, ega keegi võõras lind musträstapesa lähedusse ei tiku, märkasin, et kaks rõdu allpool paistab olevat varblasepesa – muidugi mitte nähtaval, aga varblased lendasid sinna üsna samamoodi nagu musträstad minu rõdule.

Ma kahtlustan, et vanalinnud tunnevad mind, sest kui emalind rõdu äärele tuli ja mina teiselt rõdult pildistasin, siis vaatas ta tükk aega kahtlustavalt minu poole.

Olen juba varem märganud, et linnud maanduvad rõdule kuidagi veidralt – justkui haaraksid jalgadega rõduäärest ja siis tõmbaksid end üles. Väga raske on muidugi seda hetke pildile tabada.

 

Kui tagatoas pesa vaatamas käisin, istus emalind rõduäärel ja jahutus, nokk lahti. Ta ei lasknud end sellest häirida, kui ma aeglaselt lähemale astusin ja pildistasin, ainult liigutas nokka aeg-ajalt natuke rohkem lahti või kinni. Tegin pildid ära ja jätsin ta puhkama.

Kajakad olid õhtulgi veel täitsa pöörased – sagisid ringi ja karjusid. Heakene küll, äike lähenes, aga ega see neil esimene kord olnud.

Üks kajakas istus minu maja lähedale laternaposti otsa ja karjus algul nagu kaeblikult, pärast aga tundus see hoopis ähvardavana, nagu ajaks rivaale oma territooriumilt eemale. Võtsin teda ka videosse.

Kaugustes müristas, taevas olid mustad pilved ja tiba vihma tuli ka. Jahedamaks ei läinud sugugi, aga vähemalt päikesest sai mõneks tunniks rahu.

 

Käisin õhtul korra veel pesa vaatamas. Linnupojad hakkavad väga ilusaks minema. Aga kus need vanalinnud nii pikalt ringi kooserdavad? Hakkasin juba muret tundma. Kui viimast korda vaatamas käisin, siis oli isalind siiski kohal ja pojad sirutasid innukalt nokki tema poole. Ma ei jäänud uudishimutsema, vaid tulin ära.

edasi

Minu kodulähilinnud (9)

 

 

tagasi

Laupäev

 

Hommikul, kui olin üles tõusnud, polnud pesal kedagi. Linnupojad lesisid üksteise otsas ega teinud minu tulles suid lahti. Nende kehad olid juba osaliselt millegi suletaolistega kaetud, noorematel muidugi vähem. Kui olin neid mõne sekundi silmitsenud, tuli kuskilt alt suure hooga lind, kes paistis olevat isane musträstas, aga ma ei ole kindel. Just enne rõdupiirdeni jõudmist pööras ta ringi ja kadus. Läksin kiiruga tuppa tagasi.

 

Kui natukese aja pärast vaatama läksin, istus emalind poegade otsas. Kas on võimalik, et pesal istumine tähendab püüdu poegi kiskja (minu või läheduses märgatud ohtliku linnu) eest varjata? Või ta ikkagi soojendab poegi, kelle sulestik ei ole veel välja arenenud?

 

Kardan, et mu plaanist musträstaperet endaga ära harjutada ei tule vist ikka midagi välja ja ma pean lihtsalt püüdma maksimaalselt eemale hoida, et neid vähem häirida. Korra päevas leian võimaluse linnupoegi pildistada, et saaksin nende arengut jälgida, ja aitab küll.

 

Pärastpoole ootasin kinnise rõduukse taga. Mõne minuti pärast tuli isalind, saak nokas, ja istus rõduäärele. Kui fotokaga ukseklaasi juurde läksin, ei hakanudki ta poegi toitma, vaid kadus kiiruga. See näitab ilmselt seda, et ma peaksin pesast eemale hoidma.

 

Vahepeal olin tükk aega ära ja siis, kui vaatama läksin, istus emalind jälle pesal. Seega ei ole ilmselt ikkagi pesal istumise põhjuseks poegade minu eest varjamine.

 

Paar tundi hiljem läksin vaatama. Vanalinde ei olnud. Jäin rõduuksest sammu kaugusele seisma sellisesse kohta, kust pesa nägin, aga ise olin suuremalt jaolt varjus. Paari minuti pärast tuli isalind pesa kõrvale rõduäärele. Ta seisis seal kaks sekundit, siis läks pesale, toitis natuke aega poegi (nägin vähemalt kolme pärani suud) ja siis lendas ära. Mina seisin kõik see aeg liikumatult.

 

Linnupojad on juba nii suured, et rõduukse tagantki on natuke näha, kuidas nad liigutavad. Seda kui kaela õieli ajavad ja noka lahti teevad, on selgesti näha.

 

Vanalinnud on suurema osa ajast pesalt ära. Ilm püsib kolmandat päeva ilus, 23C ringis.

 

Paistab, et isalind maandub alati pesa kõrvale rõdupiirdele, ootab paar sekundit ja lendab siis pesale poegi toitma, emalind maandub aga meetri jagu pesast eemal rõdupiirdel, ootab 5–10 sekundit ja lendab siis pesale poegi toitma. Seejuures on isalind poegi toites sabaga rõduukse poole, emalind aga küljega.

Sellises viivitamises ei ole vist süüdi mina, sest ükskord tegin tagatoa ukse lahti ning emalind istus juba rõdu äärel ja ootas. Jäin toa lävele seisma. Emalind ootas kümme sekundit või rohkemgi ja lendas siis pesale. Astusin paar sammu rõduukse poole. Nägin kolme lahtist suud, aga emalind sirutas noka nende kõrvale ja siis liigutas seal neljas linnupoeg. Vaatasin mõne sekundi ja siis tulin tagatoast ära.

 

Õhtul läksin tahatuppa. Vanalinde ei olnud. Seisin päris rõduukse juures ja vaatasin läbi klaasi. Tuli isalind, maandus oma tavalisel kohal. Ootas sekundi ja lendas pesale poegi toitma. Seisin tardunult paigal ja vaatasin. Pojad toidetud, vaatas isalind hetkeks minu poole ja siis kihutas uue toidu järele. Mul on hea meel, et ta käitus normaalselt.

 

Tundub, et optimaalne pildistamistaktika oleks selline, et oodata ära, millal üks vanalind on lõpetanud toitmise ja ära lennanud. See vähendab kahekordselt tõenäosust, et vanalind võib tahta pesale tulla just sel ajal kui mina pildistan, ning end sellest häirituna tunda.

 

 

Pühapäev

 

Kui tahatuppa läksin, siis istus isalind rõdu äärel ja valvas. Seisin mõne sekundi keset tuba ja ootasin. Ta ei lennanud ära. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

Mõne aja pärast käitus emalind samamoodi ning isegi tardus paigale, nokk lahti, ja seisis niimoodi minutite kaupa:

Tulin igaks juhuks ära.

Lugesin võrgust, et palava ilmaga istuvad linnud, nokk lahti, selleks et end jahutada. See on sama nagu koer lõõtsutab, keel suust väljas. Linnud ei higista ja peavad end seetõttu niimoodi jahutama.

Alates eile õhtust on temperatuur tõepoolest 25–26C kanti tõusnud, aga on see siis tõesti nii palav, et lindudel võhma välja võtab? Selline temperatuur pole ju meie regioonis haruldane.

 

Õhtupoolikul tabasin hetke, kui vanalinde pesal ei olnud, ja sain oma lähipildid ära tehtud:

Natukese aja pärast saabus emalind. Mina seisin rõduuksest paar sammu eemal, aga arvatavasti nähtaval. Emalind ootas oma tavalisel kohal umbes 20 sekundit ja lendas siis pesale. Tema poole sirutus neli ammuli nokka pikkade kaelte otsas. Andnud ühele neist midagi, kõhkles emalind mõne sekundi ja pistis siis noka avali nokkadest mööda. Ma ei tea, kas ta toitis viiendat poega või võttis hoopis pesast mingit rämpsu ära. Läksin ära ja jätsin ta rahus tegutsema.

 

Kahjuks olen ma ebameeldiva probleemi ees. Täna õhtuks tõusis temperatuur esimest korda 29 kraadini ja linnupesa tõttu ei saa ma mõlemat rõduust pärani lahti hoida. Mis parata, pean köögirõduukse ja akendega läbi ajama.

 

Natuke statistikat.
Vaatlusandmed näitavad, et:
1. muna muneti hiljemalt 9. VI
2. muna muneti hiljemalt 9. VI
3. muna muneti 9. VI
4. muna muneti ajavahemikus 9–18. VI
5. muna muneti ajavahemikus 9–18. VI
1. linnupoeg koorus ajavahemikus 20–22. VI
2. linnupoeg koorus ajavahemikus 20–22. VI
3. linnupoeg koorus 22. VI
4. linnupoeg koorus ajavahemikus 22–23. VI
5. linnupoeg koorus ajavahemikus 23–24. VI
Kindlalt on teada ainult 3. muna munemise ja koorumise päev. Selle väljahaudumise aeg oli 13 ööpäeva, mis vastab sellele, mida ütleb Wikipedia: 12–14 ööpäeva.
Eeltoodu põhjal peaks ligikaudselt tõele vastama hüpotees, et 1–5. muna muneti vastavalt 7., 8., 9., 10. ja 11. VI ning 1–5. linnupoeg koorusid vastavalt 20., 21., 22., 23. ja 24. VI.

edasi

Minu kodulähilinnud (8)

 

 

tagasi

Neljapäev

 

Hommikul istus emalind pesal samamoodi nagu alati.

 

Natuke enne lõunat oli emalind ära läinud. Pesas oli neli linnupoega ja üks muna. Linnupojad ei olnud enam samadel kohtadel, kus munad olid olnud, vaid lamasid külg külje vastas reas ja värisesid natuke. Aeg-ajalt tegid suid ka lahti. Eile olin kolmele esimesele juba nimed pannud, aga nüüd ei ole enam võimalik kindlaks teha, kes on kes.

Silmitsenud neid minuti-kaks, läksin tuppa, kuid jätsin rõduukse praokile. Mõne minuti pärast tuli emalind, midagi ussi meenutavat nokas, ja jäi samamoodi nagu eile õhtul pesast eemale rõdutorule istuma. Seisin paigal ja umbes kümne sekundi pärast lendas emalind pesale. Pojad sirutasid ennast üles, nokad lahti, ja emalind pistis oma kandamit ühele suhu ja siis teisele, seejärel askeldas veel mõnda aega ja istus siis pesale viiendat muna välja hauduma. Kui ta oli paigale jäänud, panin rõduukse pikkamööda kinni. Lind ei näidanud välja, et see teda häiriks. Läksin ära.

 

Ma hakkasin mõtlema, et kas vanemad linnupojad nälga ei sure, kuni ema nooremaid õdesid-vendi välja haub. Nägin ju mõned aastad tagasi maal, kuidas emane ja isane musträstas vahetpidamata ringi lendasid, et iginäljastele poegadele süüa tuua. Arvan aga, et kuna poegade väljakoorumine eri aegadel on tavaline asi (sest munad munetakse ju ka üksteise järel, mitte ühekorraga), siis küllap on loodus asjad nii seadnud, et linnupojad hakkavad hiiglekogustes süüa tahtma alles siis kui on natuke suuremaks kasvanud.

 

Päeval tabasin ka korra hetke kui emalind ära oli. Linnupojad sebisid natuke. Üks (ilmselt noorim) oli passiivsem kui teised kolm, kellel olid juba selgesti äratuntavad väikesed tiivaalged ja isegi tibatillukesed suled pealael. Jätsin rõduukse praokile ja läksin fotoka järele. Kui tagasi tulin, istus emalind juba pesal nagu tavaliselt. Tegen ettevaatlikult rõduust rohkem lahti, nii et mind oli üleni näha. Vaatasin emalindu ja rääkisin temaga vaiksel häälel mingi pool minutit. Siis panin rõduukse tasakesi kinni ja läksin ära. Lind ei näidanud mingeid häirituse märke.

 

Õhtupoolikul heitsin enne väljaminemist pilgu rõdule. Emalindu ei olnud kohal, kuid pesa kõrval istus isalind.

Ta ei liigutanud, kuid nägin teda silma pilgutamas. Ta ei näidanud välja, et see, et ma rõduukse juures seisin ja teda läbi klaasi pildistasin, teda kuidagimoodi häirinud oleks.

 

 

Reede

 

Hommikul oli pesas viis linnupoega.

Nad olid väga passiivsed – lesisid üksteise otsas ja liigutasid natuke. Tegin pesa kohalt pilte, läksin tuppa, sulgesin rõduukse ja jäin ootama. Emalind tuli tüki aja pärast ja jäi jälle pesast natuke eemale rõdupiirdetorule istuma, ehkki rõduuks oli kinni ja mina olin varjus. Siis lendas ta ikkagi pesale poegi toitma.

 

Mõni tund hiljem oli ta jälle ära läinud. Linnupojad sirutasid kaelad välja ja ajasid suud lahti, kui ma pesa kohale kummardusin. Selgesti oli näha, et kaks neist olid suuremad ja aktiivsemad, kolmas natuke väiksem, neljas vee natuke väiksem ja viies lamas osaliselt teiste all ega teinud isegi suud lahti.

Märganud maja kõrval kasvava puu oksal emalindu, läksin kiiresti tuppa ja sulgesin rõduukse. Hetk hiljem saabus emalind pesale, toitis poegi ja heitis siis nende peale.

Paistab, et nii ta päeva jooksul teebki, et vahepeal käib süüa otsimas ja vahepeal soojendab poegi.

 

Ma olen kahevahel – kord mõtlen, et peaks pesa harvemini vaatamas käima, sest äkki nad siiski kardavad mind, siis aga hakkan muretsema, et kas nendega on ikka kõik korras, ja lähen igaks juhuks vaatama.

 

Täna õhtul nägin korra ka seda, kuidas isalind poegadele süüa tõi! Eile, jaanilaupäeval, läks ilm tükk maad soojemaks ja tänagi on päev läbi hästi soe olnud. Tänu sellele vajavad linnupojad arvatavasti vähem soojendamist ja vanalindudel on rohkem aega süüa otsimas käia. Vähemalt selline on minu, enam-vähem täieliku linnuvõhiku, ettekujutus.

 

Õhtuks tundub, et söögihankimist on hakanud olema üha rohkem ja linnupoegade otsas istumist üha vähem.

edasi

Minu kodulähilinnud (7)

 

 

tagasi

Teisipäev

Ilm oli päev läbi ilus.

Lind oli vahepeal pesal peaaegu püsti. Ma ei jäänud vaatama ja ootama, mida ta teha kavatseb. Hiljem lesis ta nagu alati ja pööras pead, kui mina tulin.

Võõraid linde rõdu lähedal ei paista. Rõdu lähedal kasvavate puude otsa lendamas olen näinud ainult paari varblast. Kajakad kurseerivad tükk maad kaugemal, vareseid pole tükk aega ühtegi näha olnud.

 

 

Kolmapäev

Ime on sündinud!

Hommikul istus emalind kuidagi imelikult pesa äärel poolpüsti:

Vahepeal ei käinud ma tükk aega vaatamas, aga kella 4 või 5 paiku emalindu ei olnud. Pesa kõrval rõdu äärel istus isane musträstas, justkui pidanuks valvet. Ma ei astunud päris rõduukse juurde, sest ei tahtnud teda ehmatada – tema ju ei ole harjunud, et ma teda iga päev mitu korda vaatamas käin.

Mis pesas oli, seda mul näha ei õnnestunud. Seisime seal natuke aega ja silmitsesime teineteist, siis läksin fotoaparaati tooma. Kui tagasi tulin, oli isalind läinud. Läksin rõdule. Pesas oli kaks pisikest linnupoega:

Kolmas oli vist koorumas?

 

Üks tegi suu lahti, kui ma seal olin, aga häält nad ei teinud.

Ma ei jäänud neid pikemalt imetlema, vaid tegin ruttu pildid ära, astusin tuppa ja panin rõduukse kinni. Juba tuli emalind ja jäi pesast natuke eemal rõdu piirdetorule istuma. Tal oli midagi nokas. Lind oli kuidagi küsiva ilmega, et kas võib tulla. Astusin sammu kõrvale, uksepiida varju ja siis lendas emalind pesale. Pojad ära toitnud, heitis ta pesale:

Ma hoidsin ennast kogu tahtejõudu pingutades tagasi, et teda mitte iga natukese aja tagant vaatamas käia. Las ta haub rahulikult need viimased ka välja.

Ma olen nii õnnelik, et haudumine korda läks ja munadest päriselt linnupojad välja tulid!

 

Õhtul kell 10 oli emalind jälle lennus. Kolmas linnupoeg oli ka välja koorunud. Kui päeval oli üks roosa tomp liikumatult lebanud ning teine aeg-ajalt natuke liigutanud midagi, mis võis jalg olla, ja korra suure suu lahti teinud, siis nüüd väntasid kõik tillukeste jalgadega, justkui püüdes üksteisest ja munadest üle ronida, mis neil ei õnnestunud, ning tegid suid lahti. Häält nad ei teinud.

Tegin pesa kohalt 30-sekundilise video ja tulin siis ära tuppa, et vanalinde, kes võib-olla, ussikesed noka vahel, närviliselt kuskil läheduses puuoksal istuvad, mitte närvi ajada.

Vaatasin läbi rõduukse ja tükk aega ei toimunud midagi. Ühtäkki ilmus emalind otsekui maa alt välja:

Pean olema väga ettevaatlik. Ma tahan, et linnupojad näeksid mind sageli ja seetõttu ei õpiks mind kartma, kuid peamine on mõistagi vanalinde mitte hirmutada. Neil on ju tähtis töö teha. Mina ainult uudishimutsen niisama.

edasi