Neljapäev
Hommikul istus emalind pesal samamoodi nagu alati.
Natuke enne lõunat oli emalind ära läinud. Pesas oli neli linnupoega ja üks muna. Linnupojad ei olnud enam samadel kohtadel, kus munad olid olnud, vaid lamasid külg külje vastas reas ja värisesid natuke. Aeg-ajalt tegid suid ka lahti. Eile olin kolmele esimesele juba nimed pannud, aga nüüd ei ole enam võimalik kindlaks teha, kes on kes.
Silmitsenud neid minuti-kaks, läksin tuppa, kuid jätsin rõduukse praokile. Mõne minuti pärast tuli emalind, midagi ussi meenutavat nokas, ja jäi samamoodi nagu eile õhtul pesast eemale rõdutorule istuma. Seisin paigal ja umbes kümne sekundi pärast lendas emalind pesale. Pojad sirutasid ennast üles, nokad lahti, ja emalind pistis oma kandamit ühele suhu ja siis teisele, seejärel askeldas veel mõnda aega ja istus siis pesale viiendat muna välja hauduma. Kui ta oli paigale jäänud, panin rõduukse pikkamööda kinni. Lind ei näidanud välja, et see teda häiriks. Läksin ära.
Ma hakkasin mõtlema, et kas vanemad linnupojad nälga ei sure, kuni ema nooremaid õdesid-vendi välja haub. Nägin ju mõned aastad tagasi maal, kuidas emane ja isane musträstas vahetpidamata ringi lendasid, et iginäljastele poegadele süüa tuua. Arvan aga, et kuna poegade väljakoorumine eri aegadel on tavaline asi (sest munad munetakse ju ka üksteise järel, mitte ühekorraga), siis küllap on loodus asjad nii seadnud, et linnupojad hakkavad hiiglekogustes süüa tahtma alles siis kui on natuke suuremaks kasvanud.
Päeval tabasin ka korra hetke kui emalind ära oli. Linnupojad sebisid natuke. Üks (ilmselt noorim) oli passiivsem kui teised kolm, kellel olid juba selgesti äratuntavad väikesed tiivaalged ja isegi tibatillukesed suled pealael. Jätsin rõduukse praokile ja läksin fotoka järele. Kui tagasi tulin, istus emalind juba pesal nagu tavaliselt. Tegen ettevaatlikult rõduust rohkem lahti, nii et mind oli üleni näha. Vaatasin emalindu ja rääkisin temaga vaiksel häälel mingi pool minutit. Siis panin rõduukse tasakesi kinni ja läksin ära. Lind ei näidanud mingeid häirituse märke.
Õhtupoolikul heitsin enne väljaminemist pilgu rõdule. Emalindu ei olnud kohal, kuid pesa kõrval istus isalind.
Reede
Hommikul oli pesas viis linnupoega.
Nad olid väga passiivsed – lesisid üksteise otsas ja liigutasid natuke. Tegin pesa kohalt pilte, läksin tuppa, sulgesin rõduukse ja jäin ootama. Emalind tuli tüki aja pärast ja jäi jälle pesast natuke eemale rõdupiirdetorule istuma, ehkki rõduuks oli kinni ja mina olin varjus. Siis lendas ta ikkagi pesale poegi toitma.
Mõni tund hiljem oli ta jälle ära läinud. Linnupojad sirutasid kaelad välja ja ajasid suud lahti, kui ma pesa kohale kummardusin. Selgesti oli näha, et kaks neist olid suuremad ja aktiivsemad, kolmas natuke väiksem, neljas vee natuke väiksem ja viies lamas osaliselt teiste all ega teinud isegi suud lahti.
Märganud maja kõrval kasvava puu oksal emalindu, läksin kiiresti tuppa ja sulgesin rõduukse. Hetk hiljem saabus emalind pesale, toitis poegi ja heitis siis nende peale.
Paistab, et nii ta päeva jooksul teebki, et vahepeal käib süüa otsimas ja vahepeal soojendab poegi.
Ma olen kahevahel – kord mõtlen, et peaks pesa harvemini vaatamas käima, sest äkki nad siiski kardavad mind, siis aga hakkan muretsema, et kas nendega on ikka kõik korras, ja lähen igaks juhuks vaatama.
Täna õhtul nägin korra ka seda, kuidas isalind poegadele süüa tõi! Eile, jaanilaupäeval, läks ilm tükk maad soojemaks ja tänagi on päev läbi hästi soe olnud. Tänu sellele vajavad linnupojad arvatavasti vähem soojendamist ja vanalindudel on rohkem aega süüa otsimas käia. Vähemalt selline on minu, enam-vähem täieliku linnuvõhiku, ettekujutus.
Õhtuks tundub, et söögihankimist on hakanud olema üha rohkem ja linnupoegade otsas istumist üha vähem.
No comments:
Post a Comment