Minu kodulähilinnud (7)

 

 

tagasi

Teisipäev

Ilm oli päev läbi ilus.

Lind oli vahepeal pesal peaaegu püsti. Ma ei jäänud vaatama ja ootama, mida ta teha kavatseb. Hiljem lesis ta nagu alati ja pööras pead, kui mina tulin.

Võõraid linde rõdu lähedal ei paista. Rõdu lähedal kasvavate puude otsa lendamas olen näinud ainult paari varblast. Kajakad kurseerivad tükk maad kaugemal, vareseid pole tükk aega ühtegi näha olnud.

 

 

Kolmapäev

Ime on sündinud!

Hommikul istus emalind kuidagi imelikult pesa äärel poolpüsti:

Vahepeal ei käinud ma tükk aega vaatamas, aga kella 4 või 5 paiku emalindu ei olnud. Pesa kõrval rõdu äärel istus isane musträstas, justkui pidanuks valvet. Ma ei astunud päris rõduukse juurde, sest ei tahtnud teda ehmatada – tema ju ei ole harjunud, et ma teda iga päev mitu korda vaatamas käin.

Mis pesas oli, seda mul näha ei õnnestunud. Seisime seal natuke aega ja silmitsesime teineteist, siis läksin fotoaparaati tooma. Kui tagasi tulin, oli isalind läinud. Läksin rõdule. Pesas oli kaks pisikest linnupoega:

Kolmas oli vist koorumas?

 

Üks tegi suu lahti, kui ma seal olin, aga häält nad ei teinud.

Ma ei jäänud neid pikemalt imetlema, vaid tegin ruttu pildid ära, astusin tuppa ja panin rõduukse kinni. Juba tuli emalind ja jäi pesast natuke eemal rõdu piirdetorule istuma. Tal oli midagi nokas. Lind oli kuidagi küsiva ilmega, et kas võib tulla. Astusin sammu kõrvale, uksepiida varju ja siis lendas emalind pesale. Pojad ära toitnud, heitis ta pesale:

Ma hoidsin ennast kogu tahtejõudu pingutades tagasi, et teda mitte iga natukese aja tagant vaatamas käia. Las ta haub rahulikult need viimased ka välja.

Ma olen nii õnnelik, et haudumine korda läks ja munadest päriselt linnupojad välja tulid!

 

Õhtul kell 10 oli emalind jälle lennus. Kolmas linnupoeg oli ka välja koorunud. Kui päeval oli üks roosa tomp liikumatult lebanud ning teine aeg-ajalt natuke liigutanud midagi, mis võis jalg olla, ja korra suure suu lahti teinud, siis nüüd väntasid kõik tillukeste jalgadega, justkui püüdes üksteisest ja munadest üle ronida, mis neil ei õnnestunud, ning tegid suid lahti. Häält nad ei teinud.

Tegin pesa kohalt 30-sekundilise video ja tulin siis ära tuppa, et vanalinde, kes võib-olla, ussikesed noka vahel, närviliselt kuskil läheduses puuoksal istuvad, mitte närvi ajada.

Vaatasin läbi rõduukse ja tükk aega ei toimunud midagi. Ühtäkki ilmus emalind otsekui maa alt välja:

Pean olema väga ettevaatlik. Ma tahan, et linnupojad näeksid mind sageli ja seetõttu ei õpiks mind kartma, kuid peamine on mõistagi vanalinde mitte hirmutada. Neil on ju tähtis töö teha. Mina ainult uudishimutsen niisama.

edasi