Esmaspäev
Linnupojad on eilsega võrreldes märgatavalt kasvanud. Endiselt on neli tükki noka laialiajamises ja kaela väljasirutamises aktiivsemad ja üks passiivsem.
Näib ka, et neil on silmad lahti läinud.
Isalind kahjuks kardab mind. Ma nägin teda linnupoegi pildistades lähedalkasvava puu oksale maandumas. Ta ei julgenud tulla isegi siis, kui toa keskel seisin. Taandusin toaukse juurde ja alles siis tuli ta rõdu äärele kinnitatud taimekasti varju, piidles mind mõne sekundi ja siis läks poegi toitma.
Paar tundi hiljem, kui rõduukse tagant pildistasin, julges isalind siiski minna uut sööki tooma, mitte ei jäänud pesa valvama. See on rõõmustav märk.
Ilm oli umbes sama palav kui eile, kuid õnneks tuli õhtupoole veidi tuult.
Õhtul käisin korra vaatamas. Emalind istus pesa äärel, nokk lahti. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.
Teisipäev
Kahjuks oli täna hommikul pesas viie linnupoja asemel ainult neli. Millal täpselt viies ära kadus, ei oska ma öelda. Olen viimastel päevadel vältinud pesa juures viibimist, et vanalinde mitte hirmutada. Sellepärast pole ma ka linnupoegi väga põhjalikult silmitsenud – teen pildid ära ja tulen tulema.
Eks see käib lindudel vist jah nii, et kui ise süüa ei nõua, siis seda ei pakuta ka. Kurb, et üks linnupoeg elama ei jäänud, aga rõõmustav on see, et ülejäänud neli paistavad täies elujõus olevat.
Linnupojad olid juba peaaegu üleni (udu)sulgedes.
Hommikul ei jõudnudki ma vanalinde ära oodata, aga tund-paar hiljem tabasin hetke, kui emalind istus pesal ja jahutus, nokk lahti. Kui teda pildistasin, saabus isalind. Emalind lendas ära, isalind jäi taimekasti taha ootama. Taganesin rõduuksest eemale kuni toaukseni ja läksin uksepiida varju. Alles siis julges isalind poegi toitma minna.
Päeval olid kajakad imelikult rahutud – kisasid palju ja lendasid üsna minu maja lähedal. Tõsi küll, läheduses on lasteaed ning õues mängivate laste kisa ja kilkamine on kohati äravahetamiseni sarnane kajakahäälitsustega. Igatahes see oli kindlasti kajakas, kes kusagil tükk aega justkui meeleheitlikku hädakisa tegi.
Püüdsin köögirõdult tabada pesale saabuvaid ja sealt lahkuvaid vanalinde. Täitsa kaua tuli oodata. Fotoka aku hakkas juba natuke tühjenema.
Rõdul vanalinde fotojahtides ja jälgides, ega keegi võõras lind musträstapesa lähedusse ei tiku, märkasin, et kaks rõdu allpool paistab olevat varblasepesa – muidugi mitte nähtaval, aga varblased lendasid sinna üsna samamoodi nagu musträstad minu rõdule.
Ma kahtlustan, et vanalinnud tunnevad mind, sest kui emalind rõdu äärele tuli ja mina teiselt rõdult pildistasin, siis vaatas ta tükk aega kahtlustavalt minu poole.
Olen juba varem märganud, et linnud maanduvad rõdule kuidagi veidralt – justkui haaraksid jalgadega rõduäärest ja siis tõmbaksid end üles. Väga raske on muidugi seda hetke pildile tabada.
Kui tagatoas pesa vaatamas käisin, istus emalind rõduäärel ja jahutus, nokk lahti. Ta ei lasknud end sellest häirida, kui ma aeglaselt lähemale astusin ja pildistasin, ainult liigutas nokka aeg-ajalt natuke rohkem lahti või kinni. Tegin pildid ära ja jätsin ta puhkama.
Kajakad olid õhtulgi veel täitsa pöörased – sagisid ringi ja karjusid. Heakene küll, äike lähenes, aga ega see neil esimene kord olnud.
Üks kajakas istus minu maja lähedale laternaposti otsa ja karjus algul nagu kaeblikult, pärast aga tundus see hoopis ähvardavana, nagu ajaks rivaale oma territooriumilt eemale. Võtsin teda ka videosse.
Kaugustes müristas, taevas olid mustad pilved ja tiba vihma tuli ka. Jahedamaks ei läinud sugugi, aga vähemalt päikesest sai mõneks tunniks rahu.
Käisin õhtul korra veel pesa vaatamas. Linnupojad hakkavad väga ilusaks minema. Aga kus need vanalinnud nii pikalt ringi kooserdavad? Hakkasin juba muret tundma. Kui viimast korda vaatamas käisin, siis oli isalind siiski kohal ja pojad sirutasid innukalt nokki tema poole. Ma ei jäänud uudishimutsema, vaid tulin ära.
No comments:
Post a Comment