Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (6)

eelmine osa

<1-018-1>

mustale oroogule – keelele, milles puuduvad nimisõnad ja on vaid üks omadussõna, ja seegi ropp.

Hämmastav, et kagueestlane jätab kasutamata võimaluse kirjutada «ning»! Siin on see sõna just õigel kohal, sest selles osalauses on kaks «ja'd», mis on halb stiil.

Võiks tulla ka selle peale, et inglise keeles võib «ja» ette koma käia (nn. serial comma, nt. Portugal, Spain, and France), kuid eesti keeles ei käi («Portugal, Hispaania ja Prantsusmaa»).

Seega:

mustale oroogule – keelele, milles puuduvad nimisõnad ning on vaid üks omadussõna ja seegi ropp.

<1-018-2>

Too mulle palun kaks kruusi oma parimat õlu.

Appi! Ei ole võimalik. Kas seda käsikirja enne trükkiandmist keegi luges ka?

Too mulle palun kaks kruusi oma parimat õlut.

<1-019-1>

Ta püüdis sobitada kujutluspilti sõnaga «pentsik»

See «pentsik» on nüüd küll üks kõige ebaõnnestunumaid tõlkeid selles raamatus. Tegemist on teatavasti Rincewindile veidrana tundunud sõnaga, mida Kakslill sageli kasutas. «Pentsik» on sõna, mis ei tähenda eriti nagu midagi ja tekitab lugejas lihtsalt mingi WTF-reaktsiooni.

Ma mõtlesin kaua aega, mis võiks olla selline veidrikust turisti kasutatav veider omadussõna ja leidsin lõpuks, et nendesse kontekstidesse, kus Kakslill teda läbi raamatu kasutab, võiks sobida sõna «omapärane». Või äkki «omanäoline»? Ma jätan praegu «omapärane» ja eks näis, kas mul tuleb edaspidi äkki midagi paremat pähe.

Ta püüdis sobitada kujutluspilti sõnaga «omapärane»

<1-019-2>

«[---] Tead küll. Õlu.»

Uskumatu lapsus. Siin (ja veel tükk aega edasi) on Rincewind ja Kakslill ju veel «teie» peal. Seda on näha  j u b a   j ä r g m i s e l   r e a l , samuti Rincewindi repliigist viis rida kõrgemal.

Mind hämmastab ikka ja jälle see, kuidas tõlkijad on võimelised tõlkima, nägemata seda, mis on kirjas rida või paar rida kõrgemal või madalamal. Kuidas see võimalik on??

«[---] Teate küll. Õlu.»

<1-020-1>

Ta kiirustas laua juurde ja lõi võlurile selja pihta. Rincewindile läks kesvamärjuke kurku.

Hämmastav viga. Kakslill lõi Rincewindile heast peast vastu selga ja siis läks Rincewindile õlu kurku?? Vaevalt küll. Ma arvan ikka, et Rincewindile läks õlu kurku ning sellepärast läks Kakslill tema juurde ja lõi talle vastu selga. Niisiis:

Ta kiirustas laua juurde ja lõi võlurile selja pihta. Rincewindile oli kesvamärjuke kurku läinud.

<1-020-2>

viiekümnedollariline kuldtükk

Vt. <1-013-1>.

viiekümnetaalrine kuldtükk

<1-020-3>

[viiekümnetaalrine] kuldtükk

Mis loll sõna see «kuldtükk» on? Ma saan aru, et ingliskeelse sõna piece esimene sõnaraamatuvaste on «tükk», aga kas te olete kunagi kuulnud kedagi eesti keeles «kuldtükk», «hõbetükk», «vasktükk» vms. ütlemas? Lause lause järel «münt» korrata ei ole muidugi hea stiil, kuid «mündist» erinev sõna oleks «kuldraha», ja kuna inglise keeles ei nimetata münti gold money, siis peaks «kuldraha» gold piece'i tõlkevasteks ilusti sobima.

viiekümnetaalrine kuldraha

<1-020-4>

Tavalise mündi kullasisaldus on vaevalt viis osa kaheteistkümnest, ülejäänud on hõbe, vask...

20% sellest joogist on viin, ülejäänud 80% on mahl.

20% sellest joogist on viin, ülejäänu on mahl.

Kolmest levinuimast väärismetallist üks on kuld, ülejäänud on hõbe ja vask.

Pool sellest sulamist on kuld, ülejäänu on hõbe ja vask.

Siin seega:

Tavalise mündi kullasisaldus on vaevalt viis osa kaheteistkümnest, ülejäänu on hõbe, vask...

<1-020-5>

«[---] Tavalise mündi kullasisaldus on vaevalt viis osa kaheteistkümnest, [ülejäänu] on hõbe, vask...»

«Mis see tähendab?»

Ma ei usu, et Broadman ei saa aru, mida tähendab, et osa münti on kullast, osa hõbedast ja osa vasest. Pigem ei saanud ta aru, kuhu alkeemik oma jutuga sihib:

«[---] Tavalise mündi kullasisaldus on vaevalt viis osa kaheteistkümnest, [ülejäänu] on hõbe, vask...»

«Ja mis siis?»

Ma vaatasin huvi pärast ka originaali – mis ajendas tõlkijat tõlkima «Mis see tähendab?» Ootasin end leidvat midagi sellist, nagu «Meaning?». Tegelikult küsis Broadman originaalis aga hoopis (lk. 19):

«What of it?»

Uskumatu, et tõlkija tõlkis selle «Mis see tähendab?»

<1-020-6>

«Ma ju ütlesin: see münt pole samasugune kui meie omad. See on puhtast kullast.»

Mis see?

«Ma ju ütlesin: see münt pole samasugune kui meie omad. Ta on puhtast kullast.»

järgmine osa

Üks lõbus kogemus saksa keelega

Kui ma omal ajal Saksamaal elasin, olin sõbralikes suhetes ühe perekonnaga, kus naine oli soomlane, mees sakslane ja neil oli kaks tütart, üks minust paar aastat vanem, teine minust paar aastat noorem. Ükskord, kui ma neil jälle külas juhtusin olema, oli noorem tütar kodust ära, pereisa tegeles teises toas oma asjadega, pereema, vanem tütar ja mina aga mängisime Scrabble'it. See on teatavasti selline mäng, kus mängijad saavad klotsikesi, mille peal on tähed, ja need tuleb panna mänguväljale, nii et tekiksid sõnad nagu ristsõnas.

Kuna mina olin selgesti ebasoodsamas olukorras (tüdruku emakeel oli saksa keel ja pereema, ehkki soome rahvusest, oli üle 20 aasta Saksamaal elanud), võeti riiulist Dudeni seletussõnaraamat, see väiksemapoolne, ja öeldi, et kui ma ei ole kindel, kuidas mõnda sõna kirjutatakse, võin sealt vaadata.

Et olukord oleks täiesti selge, küsisin enne mängu algust, kas ebatsensuursed sõnad on lubatud. Naised ütlesid (kaugeltki mitte vastumeelselt): «Oo jaa, muidugi!»

Nii me siis mängisime – kuni mäng hakkas lõpule jõudma, s.t. tähti oli juba vähe järele jäänud ja sõnade moodustamine üsna raske. Mul polnud veel kordagi sõnaraamatut vaja läinud. Oli minu käik. Pereema oli korraks välja läinud, võib-olla WC-sse. Ma nägin, et ma saaksin panna lauale sõna Möse. Ühtegi teist võimalust ei paistnud. Kuna mulle oli selgesti öeldud, et selliseid sõnu tohib panna, siis võtsin südame rindu ja tegingi seda.

Tüdruk vaatas seda sõna, siis vaatas mulle hämmeldunult otsa ja küsis: «Möse – was ist das?»

Ma mõtlesin, kas ma olen hulluks läinud. Ma ju teadsin, et see sõna on olemas – olin seda nii palju näinud (sõna, ma mõtlen). Paraku ei olnud minu saksa keel tollal veel sellisel tasemel, et ma oleksin olnud võimeline naisterahvale seletama, mida Möse tähendab. Viimases hädas võtsin Dudeni. Ma küll ei oodanud, et selline sõna seal sees on, aga igaks juhuks vaatasin ikka. Mul vedas – see sõna oli raamatus, koos selgitusega «weibliches Geschlechtsteil» vms. Pistsin selle tüdrukule nina alla ja ta luges. Selle aja peale jõudis pereema tagasi. Tüdruk küsis: ema, kas sa tead, mida Möse tähendab? Ema ütles, et see peaks vist olema see, lausudes ebalevalt vastava soomekeelse sõna.

Kokkuvõttes oli tüdruk täiesti rabatud: «Du bringst mir neue Wörter bei! Neue deutsche Wörter!» Ta käis lausa teises toas isa käest küsimas: kuule, isa, kas sina tead sellist sõna? Isa olevat vastanud: «No loomulikult tean!»

Mina olin, kusjuures, samuti väga üllatunud, sest ma olin arvanud, et Möse on just nimelt selline sõna, mida kasutavad naised. Mina ei ütleks Möse, sest minu jaoks on see naiste sõna – mitte nii emane kui Muschi, aga ikkagi selline, mida lausudes tunneksin ennast imelikult. Aga tuli välja, et ma leidsin naisterahva, kes sõna Möse üldse ei teadnudki – ja sain talle oma saksa keele oskusega sügavat muljet avaldada. :-)

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (5)

eelmine osa

<1-013-4>

Hugh märkas veel midagi ja oleks peaaegu puterdama hakanud.

Mis «puterdama»?? See sõna tähendab ebakindlalt-segaselt rääkima või ka üldiselt midagi segi ajama, aga Hugh ei rääkinud ega teinud parajasti midagi, mille juures oleks puterdada saanud. Originaalis on paraku gibber (lk. 11), mida selles kontekstis on päris vastik tõlkida. Ma söandaks aga välja pakkuda, et eesti keeles hakatakse ehmatusest kokutama.

Hugh märkas veel midagi ja oleks peaaegu kokutama hakanud.

<1-015-1>

Mõned tähelepanelikumad nuhid mainisid oma ettekandes raamatut, mis ütles võõrale, mida rääkida, [---].

Tundub, et nuhid ei esitanud koos ühte ettekannet, vaid igaüks oma.

Kontrollime: originaalis on some reports (lk. 13). Seega ongi mitmus:

Mõned tähelepanelikumad nuhid mainisid oma ettekannetes raamatut, mis ütles võõrale, mida rääkida, [---].

<1-015-2>

Mõned tähelepanelikumad nuhid mainisid oma [ettekannetes] raamatut, mis ütles võõrale, mida rääkida, ning isekõndivat kirstu.

Miks «ning»? Siin ei ole ju lauses kaht «ja'd». Nojah, ma tean küll, miks: tõlkija on arvatavasti Kagu-Eestist. Pisiasi, aga ühiskeeles tuleb paremaks stiiliks pidada siiski:

Mõned tähelepanelikumad nuhid mainisid oma ettekannetes raamatut, mis ütles võõrale, mida rääkida, ja isekõndivat kirstu.

Mulle hakkas vastu ka see «isekõndiv» (liikuda võib jah ise või kellestki teisest liigutatavana, aga kuidas  k õ n n i t a k s e  mitte ise??) , aga kuna selgus, et originaalis (lk. 13) on walked by itself, siis las ta tühi olla. Ma ei peaks ka valeks, kui oleks «kõndiv kirst».

<1-015-3>

Mõned tähelepanelikumad nuhid mainisid oma [ettekannetes] raamatut, mis ütles võõrale, mida rääkida, [ja] isekõndivat kirstu. Need faktid jäeti kohe kõrvale. Ükski võlur, kes oskaks midagi niisugust valmis loitsida, ei oleks kunagi tulnud isegi miili kaugusele Morporki dokkidest.

Fakt on nii eesti kui ka inglise keeles asjaolu, mille tõesus on vaieldamatu. Fakte on mõtet kõrvale jätta ainult siis, kui nad on ebaolulised. Siin aga jäeti nuhkide teated kõrvale seetõttu, et neid ei usutud. See on loogiline absurd. Väidet, mida me ei usu, ei saa nimetada faktiks. See on sama võimatu nagu tõene laim.

Paraku kasutavad paljud inimesed neid sõnu valesti. Ka autor on kirjutanud (lk. 13) facts. Seega on see autori viga, mis tuleb jätta ka tõlkes muutmata.

Ma olin kaua aega kahevahel, mida selle miiliga peale hakata. Kui tõlgime raamatut, mille tegevus toimub enam-vähem tänapäevamaailmas, on iseenesestmõistetav, et inglise mõõtühikud tuleb meie mõõtühikuteks ümber arvutada. (Kahjuks jätab enamik tõlkijaid selle tegemata, sest esiteks on nad 1,6 või 2,5-ga korrutamiseks liiga lollid ja teiseks on kõik arvudega seotu enamikele filoloogidele niikuinii pohui.)

Siin raamatus on aga tegemist masinate-eelne muinasmaailmaga, kus meetrid ja kilogrammid tunduvad kuidagi kohatutena. Seetõttu asusingi ma algul seisukohale, et mõõtühikud tuleks jätta teisendamata. Lõpuks hakkasin aga mõtlema, et ei, kõige tähtsam on ikkagi, et eesti lugeja asjast aru saaks. Miil miiliks – enamik inimesi teab, et see on mõnevõrra, kuid mitte väga palju kilomeetrist rohkem – aga raamatus tuleb veel ka untse, jarde jms. jubedusi, mis ei ütle keskmisele eestlasele absoluutselt mitte midagi. Ning kuna puudad ja arssinad on eesti rahva seas ammu unustusse vajunud, ei jäägi muud üle kui kasutada keskaega sobimatuid gramme ja meetreid, sest need on paraku ainsad eesti lugejale vaevata arusaadavad mõõtühikud.

Mõned tähelepanelikumad nuhid mainisid oma [ettekannetes] raamatut, mis ütles võõrale, mida rääkida, [ja] isekõndivat kirstu. Need faktid jäeti kohe kõrvale. Ükski võlur, kes oskaks midagi niisugust valmis loitsida, ei oleks kunagi tulnud isegi kilomeetri kaugusele Morporki dokkidest.

Mõistagi mitte «1,6 kilomeetri», sest siin on tegemist piltliku väljendiga, kus ei ole mõeldud täpset, vaid umbkaudset vahemaad.

<1-017-1>

leidis, et isegi siis, kui too kast oleks

Eesti ühiskeeles ei kasutata sõna «too», välja arvatud harva teatud väljendites. Tsiteeritud kontekstis ei ole küll mingit põhjust setutada.

Originaalis (lk. 15) on the box, mitte this ega that, kuid mulle tundub kuidagi, et eesti keeles peaks «kastile» siiski sõna «see» eelnema.

Niisiis:

leidis, et isegi siis, kui see kast oleks

<1-017-2>

Rincewind püüdis rehkendada ja leidis, et isegi siis, kui [see] kast oleks ääreni täis tähtopaale ja auricholatum'ipulki, [---]

Inglise keeles on auricholatum autori väljamõeldud aine. Kuna see ei ole ilmselt mõeldud võõrapärasena nagu ecolirix lk. 58 (originaalis lk. 61), vaid Rincewindi emakeelse sõnana, tuleks see eestikeelses tõlkes eestipärastada:

Rincewind püüdis rehkendada ja leidis, et isegi siis, kui see kast oleks ääreni täis tähtopaale ja aurihholaadipulki, [---]

<1-017-3>

Suur mõtlevast pirnipuust kirst... Rincewind püüdis rehkendada ja leidis, et isegi siis, kui [see] kast oleks ääreni täis tähtopaale ja [aurihholaadipulki], ei maksaks selle sisu ühte kümnendikkugi kirstu enda hinnast. Veresoon tema meelekohal hakkas tukslema.

Ta tõusis püsti ja läks kolmiku juurde.

Esimese allajoonitud sõna juures olen kahevahel, kas «tema» või «selle», aga las jääb pigem «selle», sest «tema» võiks jätta mulje, nagu jutt käiks Rincewindi sisust.

Sel juhul on ka arusaadav, et «tema» järgmises lauses käib Rincewindi, mitte kirstu kohta, kuid kuna sellele järgnevas lauses on jälle «ta», siis tekib kuidagi häirivalt pikk asesõnaderida (mis, nagu eespool selgitasin, ei paista ingliskeellasi häirivat, kuid on eesti keeles halb stiil). Sellepärast oleks natuke parem:

Suur mõtlevast pirnipuust kirst... Rincewind püüdis rehkendada ja leidis, et isegi siis, kui see kast oleks ääreni täis tähtopaale ja aurihholaadipulki, ei maksaks selle sisu ühte kümnendikkugi kirstu enda hinnast. Veresoon Rincewindi meelekohal hakkas tukslema.

Ta tõusis püsti ja läks kolmiku juurde.

<1-017-4>

Veresoon [Rincewindi] meelekohal hakkas tukslema.

Õige on ikka:

Veresoon Rincewindi meelekohas hakkas tukslema.

järgmine osa


 

Mis kuradi Montenegro?

Eesti keeles on juba pikka aega tendents minna üle kohanimede kirjaviisile võimalikult algkeele lähedaselt – Kišinjovi asemel Chişinău, Mogadiscio või Mogadishu asemel Muqdisho jne.

Viimastel aastakümnetel on minu teada ainult ühel korral juhtunud vastupidine – et üldkasutatava algkeelelähedase nime asemel on kasutusele võetud vananenud ja võõrapärane nimi. Jutt on Serbia, Albaania ja Kosovo naabruses asuvast Tšernogooria Vabariigist. Tähtsamates maailmakeeltes nimetatakse seda Montenegro'ks, mis ei ole muidugi midagi muud kui serbohorvaadikeelse omanime Crna Gora tõlge itaalia keelde. Võib arvata, et sadakond aastat tagasi, kui eesti keel oli ülitugeva saksa mõju all, kasutati seda nime ka eesti keeles. Hiljem hakati vene keele mõjul kasutama nime «Tšernogooria». Nimi «Montenegro» vajus aastakümneteks unustusse ja säilis teatmeteostes vaid arhailise paralleelnimena. (Muide, nõukogude ajal räägiti rahvasuus legendi, mille kohaselt eestlased ja tšernogoorlased on kaks kõige pikakasvulisemat rahvast Euroopas. See on ilmselt vale, aga oluline on praegu see, et tollal teati, mis asi Tšernogooria on, ja keegi ei nimetanud teda kunagi Montenegroks.)

Juhtus aga nii, et 1990. aasta paiku algas Jugoslaavias rahvuslik vabastusliikumine, mis tõi kaasa mitme aasta pikkuse sõja (imperialistlike rahvaste kõnepruugis «Jugoslaavia kodusõja»). See äratas maailmas nii suurt tähelepanu, et Eestiski ilmus sageli Jugoslaavia-sõja teemalisi uudiseid. Need olid valdavalt välismaistest allikatest, seega siis peamiselt inglise keelest tõlgitud. Arvukate geograafiliste nimede seas esines seal aeg-ajalt ka Montenegro. Kuna lollid ajakirjanikud... vabandust, tarbetu sõnadekordus... kuna ajakirjanikud ei olnud kunagi seda sõna varem näinud ja neil polnud aimugi, mis see on või kus asub, kirjutasid nad eesti keeles samamoodi «Montenegro», tulemata selle peale, et see võiks eesti keeles midagi muud olla.

Tundub uskumatuna, et inimene, kes kirjutab Jugoslaaviast, võib olla nii rumal, et ei tea Jugoslaavia osariikide õigeid nimesid, ja nii lohakas, et ei vaevu neid järelegi vaatama, aga pärast «rünnakukuulipildujat AK-47» ei suuda ajakirjanikud mind enam millegagi üllatada. Igatahes paistab, et 90-ndatel aastatel ei leidunudki eesti ajalehtedes inimesi, kes oleksid teadnud, kuidas Montenegro eesti keeles on. Ma vaatasin hämmastusega, kaua see jama kestab, ja lõpuks kirjutasin ühele ajalehele. Mulle vastati ehtajakirjanikuliku ülbusega, et kust ma selle Tšernogooria üldse võtan. See küsimus olnuks rabav, kui ta ei tulnuks ajakirjanikult. Vastus oli loomulikult, et nime «Tšernogooria» võib leida igast eestikeelsest teatmeteosest, kus Jugoslaaviast lähemalt juttu on. (Kasvõi Eesti Entsüklopeedia oleks hea algus.) Nimetatud ajakirjaniku ja tema kolleegide vaimne tase ei küündinud ilmselgelt selleni, et nendest ühegi vastu üldse huvi tunda. Selle asemel telliti vastulöögina minu kirjale artikkel Mati Hindilt, mehelt, kelle arvates «č» on eesti tähestiku täht. Pole üllatav, et ta avaldas arvamust, et mitte ainult pole Tšernogooria nimetamine Montenegroks täiesti korrektne, vaid on isegi kahju, et me Horvaatiat Kroaatiaks ei nimeta nagu kõik kultuurrahvad.

Sellest on nüüd möödas juba üle kümne aasta. Hint Hindiks, tema on lootusetu juhtum, aga uskumatul kombel on Tšernogooria arhailine nimi Montenegro muutunud Eesti Vabariigis lausa ametlikult kasutatavaks. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Kas minu ümber on puhkenud hullumeelsuse epideemia? Igale inimesele, kes taipab midagigi geograafiliste nimede kirjutamisest eesti keeles, peaks olema ilmselge, et Tšernogooria ümbernimetamine Montenegroks on sama hea kui hakata nimetama Taid Siiamiks, Gaanat Kullarannikuks, hante ostjakkideks, Soomet Finlandiks. See on napakuse ülim aste.

Gruusia või Georgia – selle üle võib veel kuidagimoodi vaielda, sest omanimi on Sakharthvelo, mis ei sarnane kummagagi. Kui aga omanimi on Crna Gora ja meil on eesti keeles valida, kas Tšernogooria või Montenegro, siis ei saa üldse küsimust tekkida, vaid on iseenesestmõistetav, et eelistada tuleb nime Tšernogooria.

Et ajakirjanikel mõtlemisvõime puudub, on arusaadav, aga mulle ei mahu pähe, kuidas said filoloogid selle ilmselgelt absurdse montenegrotamisega kaasa minna. Ma saan aru, et teil on patoloogiline viha kõige venepärase vastu, aga kuskil võiks ikka olla mingi piir.

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (4)

eelmine osa

<1-011-2>

järgnev üleujutus, mis hävitas kõik, millele tuli polnud veel peale hakanud, ning lisas ellujäänute probleemidele veel iseäranisti lehkava muda.

Tundub, et seal peaks olema «iseäralikult», s.t. muda oli veidra lõhnaga. «Iseäranisti» tähendaks nagu, et see muda lehkas ebatavaliselt tugevasti, ja minu meelest ei ole sõna «iseäranisti» üldse olemas. (Vaatasin kirjakeele seletussõnaraamatust – tõesti ei ole.)

Vaatame, kuidas on originaalis (lk. 9):

particularly noisome flux

Seega ikkagi eriti tugevasti lehkav muda, mitte imeliku lehaga, nagu mulle alguses tundus. Aga «iseäranisti» muidugi ei kõlba. Parem midagi sellist:

järgnev üleujutus, mis hävitas kõik, millele tuli polnud veel peale hakanud, ning lisas ellujäänute probleemidele veel eriti vängelt lehkava muda.

<1-012-1>

tuli koos tõusulainega Ankhi jõge mööda üles üks laev ning peatus paljude teiste kõrval Morporki kaldaäärses sadamasildade- ja dokkiderägas. Selle lastiks olid roosad pärlid, [---]

Ilmne viga. Iseenesestmõistetavalt ei olnud roosad pärlid dokkideräga, vaid laeva lastiks. Seega:

tuli koos tõusulainega Ankhi jõge mööda üles üks laev ning peatus paljude teiste kõrval Morporki kaldaäärses sadamasildade- ja dokkiderägas. Tema lastiks olid roosad pärlid, [---]

<1-012-2>

«Tere päevast, härra,» alustas Pime Hugh, ja nägi enda vastas nägu, milles oli neli silma.

Esiteks on koma muidugi ülearune, aga see on väike viga.

Peamine probleem on siin need neli silma. Nagu ma enne selgitasin, selgub lk-l 22, et kaks silma olid õiged ja ülejäänud kaks silma olid prillid, mida inglise keeles piltlikult kaheks lisasilmaks nimetatakse. Siin on koht, kus ingliskeellasele on asi seletamatagi selge, 9 eestlasel 10-st tekib aga veendumus, et jutt on tõepoolest neljast silmast. Seetõttu peab tõlkija väga hoolega järele mõtlema, kuidas autori teksti võimalikult vähe moonutades eesti lugejale asi arusaadavaks teha.

Mina pakun praegu välja sellise lahenduse, aga võib-olla saab ka paremini:

«Tere päevast, härra,» alustas Pime Hugh ja nägi enda vastas nägu, milles oli lisaks kahele inimsilmale veel kaks klaasist silma.

<1-013-1>

Tegelikult oli see pisut suuremgi kui 8000-dollariline Ankhi kroon

Kui ma seda esimest korda lugesin, olin tükk aega segaduses. Kuidas saab olla, et kirjanik pani fantaasiamaailma keskajalaadses ühiskonnas kehtima nii uusaegse rahaühiku nagu dollar? Viimaks taipasin, et dollar on ju taaler. Ajalooline rahaühik taaler on inglise keeles dollar. Nimi tuli inglise keelde Saksamaal kehtinud raha järgi, kuid hiljem arvasid inglased heaks nimetada selle sõnaga ka teatavaid Hispaania hõberahasid ja veel hiljem sai sellest nime ka USA rahaühik. Eesti keeles tuleks tegelikult ka USA dollar'it taalriks nimetada (ja Sloveenia tolar'gi ei ole eesti keeles loomulikult midagi muud kui taaler), aga kahjuks kinnistus sõna «dollar» ajal kui eesti keel oli alles kujunemisjärgus ja sellistele nüanssidele ei osatud tähelepanu pöörata. Sellepärast ei saa praegu enam kuidagi dollarit taalriks tagasi nimetada, aga tekstidesse, mille tegevus toimub kauges minevikus või, nagu praegusel juhul, fantaasiamaailmas, ei sobi sõna «dollar» kohe kuidagimoodi.

Teiseks ei olnud münt 8000-taalri l i n e , vaid 8000-taalri n e . «Viiekroonine raha», mitte «viiekrooniline raha», «eurone münt», mitte «euroline münt».

Niisiis:

Tegelikult oli see pisut suuremgi kui 8000-taalrine Ankhi kroon

<1-013-2>

miks mitte talle seda pakkuda, et sina ja mina saaksime hiljem kuhugi minna ja elust rõõmu tunda.

Üks probleem, mis on tekkinud vast enam-vähem igal ingliskeellaste või sakslastega suhtlema juhtunud inimesel, on see, et need ei saa kuidagi aru väljenditest «meie teiega oleme sellised ja sellised», «meie Peetriga läksime sinna ja sinna». Neid keeli rääkides peab eestlane selgeks õppima, et ei tohi öelda «meie Peetriga», vaid «Peeter ja mina». Viimasel ajal on mõned eriti orjameelsed eestlased hakanud ka eesti keeles nii rääkima, kuid see kõlab sama ebaloomulikult ja võõrapäraselt nagu «Aitäh!» asemel «Tänan sind!».

Niisiis, «sina ja mina» on eeltoodud tsitaadis muidugi õige sõnasõnaline tõlge, kuid peaaegu kõik eestlased ütleksid sellises olukorras:

miks mitte talle seda pakkuda, et meie sinuga saaksime hiljem kuhugi minna ja elust rõõmu tunda.

<1-013-3>

Neljasilmaline mees vaatas raamatusse.

Kuna eelmisel leheküljel selgitasime juba lugejale, et neli silma tähendavad tegelikult kahte silma ja prille, võib see siia nii jääda, kuid muidugi on õige vorm «neljasilmne». Koerad on meie neljajalgsed sõbrad, mitte meie neljajalalised sõbrad.

Neljasilmne mees vaatas raamatusse.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (3)

eelmine osa 

 

 

<1-007-5>

Kuid juba lõõskasid lõbusasti laevad, mis seisid [---].

Selle lõbusa põlengu suits kerkis [---].

Siin häirib mind natuke sõnadekordus. «Lõõskasid lõbusasti» on suurepärane algriim, aga teise «lõbusa» asendaksin millegi sobivamaga.

Originaali vaadates (lk. 3) selgub aga, et sealgi on sõnakordus – vastavalt blazing merrily ja merry burning. Kas on siin korrektne tõlkides sõnadekordus kõrvaldada?

Mina arvan, et pigem jah, sest inglise keeles on eestlasele koledatena tunduvad sõnadekordused üpris sagedased, mistõttu mulle tundub, et ingliskeellasi häirib sõnadekordus palju vähem kui eestlasi. See tähendab, et pigem ei ole siin tegu autori tehtud stiiliveaga, mis tuleks tõlkes säilitada, vaid inglise keeles ei kujuta tsiteeritu endast stiiliviga. Teisisõnu, kui Terry Pratchett oleks kirjutanud eesti keeles, oleks ta tõenäoliselt seda sõnadekordust vältinud ja mingi teise sõna valinud. Sellepärast arvan, et me ei tee autorile liiga, kui tõlgime eesti keelde näiteks nii:

Kuid juba lõõskasid lõbusasti laevad, mis seisid [---].

Selle põneva põlengu suits kerkis [---].

Siin on muidugi tõlkevasteid valida mitmeid, aga miks mitte võtta selline, mis on algriimis?

<1-008-1>

«Kõik väikesed puiesteed on tules,» ütles ta. «Mulle need päris meeldisid.»

Siia käib loomulikult «nad». (Vt. <1-007-1>.)

«Kõik väikesed puiesteed on tules,» ütles ta. «Mulle nad päris meeldisid.»

Vaatamata praegusele massiivsele inglise keele mõjule olen veendunud, et enamik eestlasi ütleb sellises kohas automaatselt «nad», eriti kui te ei pane neid järele mõtlema ja põhjendama, kumb on õigem, vaid lihtsalt jälgite, kuidas nad räägivad.

<1-008-2>

Siis pikk mees liigatas.

«Tõhk?»

Inglise keeles rääkides kasutatakse taolises olukorras sageli tõusvat intonatsiooni ja selle mõjul kiputakse ka kirjutades lause lõppu küsimärki panema. Eesti keeles käib sinna ikka hüüumärk, kuna rääkija ei esitanud küsimust (näiteks kuuldes kedagi pimedas lähenemas ja tundes huvi, kas tulija on Tõhk), vaid pöördus teisi inimese poole.

Siis pikk mees liigatas.

«Tõhk!»

<1-008-3>

Siis pikk mees liigatas.

«Tõhk[!]»

«Mis tahad?»

See kõlab kuidagi ärritunult-häiritult, kuid tegelikult oli selles stseenis tavaline rahulik olukord ja kahe mehe vahel ei olnud mingit pinget. Seega oleks normaalne eestikeelne reaktsioon: «Mis on?»

Vaatame, kuidas on originaalis (lk. 4):

«Weasel?»

«Yes?»

Lausa nii lakooniliselt. Siis peaks eesti keeles olema lausa «Ah?» või «Noh?». Esimene on pigem häälitsus, mida kasutatakse siis, kui ei kuulda selgesti, mida teine ütles. Seega oleks parim tõlge siin:

Siis pikk mees liigatas.

«Tõhk!»

«Noh?»

<1-011-1>

Bravd vaatas teele. Kõnealune ese oli juba lähemale jõudnud ja paistis koidueelses valguses selgemini. See nägi välja nii, nagu oleks see...

«Jalgadega kast?» küsis ta.

Siin tekitab asesõnade mehaaniline ümberpanemine täieliku segaduse. Allajoonitud teise «see» juures tekib mul küsimus: mis asi oli?... aa, see kõnealune ese. Sellisesse kohta käib loomulikult «ta», ei ole mingit põhjust kirjutada «see».

Edasi tuleb üks ingliskeelsete tekstide tõlgetes sageli esinev viga. Kuna inglise keeles tähistab he või she alati inimest ja kõige muu kohta öeldakse it, siis tuleb sageli ette, et autor mainib näiteks Johni-nimelist tegelast, hakkab siis jutustama millestki muust ja kasutab pool lehekülge hiljem südamerahuga sõna he, sest kuna vahepeal ühtegi teist meessoost inimest mainitud ei ole, on üheselt selge, et he tähendab sedasama Johni, kellest pool lehekülge tagasi juttu oli. Eesti keeles paraku nii ei saa. Allajoonitud «ta» jätab mulje, nagu küsijaks oleks olnud see äsjamainitud «kõnealune ese» ehk siis Pagas. Tegelikult oli küsijaks Bravd. Eesti keele eripära tõttu ei saa siin he'd mehaaniliselt «ta'ks» tõlkida, vaid nimi tuleb välja kirjutada, muidu ei ole kirjutatu arusaadav, vaid lugeja peab hakkama asjaolude põhjal oletama, et küllap oli küsijaks Bravd.

(Muide, huvitav on märkida, et mõni tõlkija ei oska arvestada isegi sellega, et inglise keeles on he ja she kaks eraldi sõna, kuid eesti keeles üks ja sama. Autor räägib mehest ja naisest, siis kirjutab kuskil she ja tõlkija tõlgib mehaaniliselt «ta», tulemata selle peale, et eesti keeles ei ole kuidagimoodi aru saada, kumma tegelase kohta «ta» käib.)

Ja kui nüüd hästi järele mõelda, siis ei kõlba isegi eelviimase lause esimene «see», sest see tähendab, nagu oleks koidueelne valgus nii välja näinud, tegelikult nägi aga nii välja kõnealune ese. (Siiski pean tunnistama, et esimene «see» on millegipärast märksa vähem kole kui teine.)

Kokkuvõttes oleks arusaadavaim tõlge selline:

Bravd vaatas teele. Kõnealune ese oli juba lähemale jõudnud ja paistis koidueelses valguses selgemini. Ta nägi välja nii, nagu oleks ta...

«Jalgadega kast?» küsis Bravd.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (2)

eelmine osa

 

 

 <1-006-1>

Lk. 6 on mainitud, et teadlane uuris albeedot. Ma olen kindel, et väga vähesed lugejad teavad, mida see sõna tähendab. Sellepärast oleksin lisanud joone alla umbes sellise märkuse:

albeedo – pinnalt peegelduva ja pinnale langeva kiirgusenergia suhe

See on tegelikult pisi- ja maitseasi, aga mina pooldan seda vana aja kommet, kus tõlkija lisas joone alla selgitusi. (Natuke on neid küll ka nendes raamatutes.)

<1-006-2>

Õhtul hiljem süvenes ta nõnda oma uurimistöösse, et unustas tulekahju sootuks.

«Õhtul hiljem» on imelik väljend, mida eesti keeles ei kasutata. Tundub, et tõlkija on sõna-sõnalt ümber pannud väljendi later in the evening. Kontrollime originaalist. Ei, mitte päris – hoopis later that night (lk. 2). Aga mõte on sama.

Mida siis teha? Earlier today tüüpi väljendeid on pahatihti raske elegantselt tõlkida, vaid tuleb asi kuidagi ümber sõnastada. Praegusel juhul on meil aga abi sellest, et eelmises lauses on juba öeldud, et tegevus toimub õhtul. Seega võib «õhtu» kordamata jätta ja kirjutada näiteks nii:

Pärastpoole süvenes ta nõnda oma uurimistöösse, et unustas tulekahju sootuks.

See kõlab eesti keeles loomulikult ja tähendusekadu selles kontekstis ei ole.

<1-007-1>

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles see sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid;

Sõnu «tema» ja «see» kasutatakse eri keeltes eri moodi.

Mõnes keeles käib eristamine nimetatava  o b j e k t i   l i i g i  järgi. Näiteks inglise ja soome keeles öeldakse inimese kohta «tema» ning asja ja looma kohta «see» (vahel aga ka looma kohta «tema», eelkõige kui on tegemist armsa koduloomaga, kes on enam-vähem perekonnaliikme staatuses; inglise keeles öeldakse he või she ka siis kui soovitakse rõhutada looma sugu).

Mõnes keeles ei ole aga sõnade «tema» ja «see» kasutamine üldse seotud objekti liigiga. Näiteks saksa ja vene keeles, kus iga sõna on mees-, kesk- või naissoost, valitakse asesõna objekti  s o o  järgi ning täiesti sõltumata sellest, kas tegemist on inimese, looma või asjaga.

Eesti keel on traditsiooniliselt kuulunud teise gruppi. Meil ei ole küll sõnadel sugu, kuid «tema» ja «see» kasutamine sõltub  l a u s e e h i t u s e s t . Põhireegel on see, et «tema» tähistab eelmise lause või osalause alust, «see» seda, mida mainiti viimati.

«Jüri helistas Marile. Ta ei olnud kodus,» tähendab, et Jüri ei olnud kodus.

«Jüri helistas Marile. See ei olnud kodus,» tähendab, et Mari ei olnud kodus.

«Vaas kukkus põrandale. Ta läks katki,» tähendab, et vaas läks katki.

«Vaas kukkus põrandale. See läks katki,» tähendab, et põrand läks katki.

Kuna aga eesti keel on viimaste aastakümnete jooksul olnud üha vähem saksa ja vene ning üha rohkem soome ja inglise keele mõju all, on meie keeles hakanud tekkima tendents reeglimuutuse poole – traditsioonilise reegli kõrvale on tekkinud kalduvus nimetada elusolendeid «tema» ja eluta asju «see». (Huvitav on märkida, et loomad ei ole kõige hullemategi anglofiilide kõnepruugis «selleks» muutunud, vaid ikka «temaks» jäänud.) Näiteks «Auto on Jaani oma. See ostis ta eile,» oleks traditsioonilise reegli järgi õige («tema» tähendab autot, «see» Jaani), kuid ajab segadusse – eesti keel on juba nii palju muutunud, et kui eelmises lauses on juttu elusolendist ja eluta asjast, ütleb keelevaist meile, et lauseehitusest sõltumata peaks «tema» tähistama elusolendit ja «see» eluta asja.

Ma olen kuulnud paari filoloogi kinnitamas, et eesti keeles on üleüldse nii, et «tema» käib elusolendi ja «see» eluta asja kohta. Kui aga öelda neile «Vaas kukkus põrandale. See läks katki,» satuvad nad segadusse ja püüavad kuidagimoodi välja keerutada, kuid ei saa sellega hakkama. Noorema põlvkonna keelevaist on paraku massiliselt inglise keelest vorbitavate sõnasõnaliste «tõlgetega» üsna põhjalikult ära rikutud. Praegusel ajal võib juba kohata noori, kes kuuldes lauseid «Vaas kukkus põrandale. See läks katki,» ei hakka isegi naerma, vaid vaatavad sulle mõistmatult otsa, et kas midagi on valesti või.

Muide tänapäeva koolinoorte keelekasutuse jälgimine on väga huvitav kogemus. (See ei kehti mitte ainult «tema» ja «see» kohta, vaid üldisemaltki.) Kui nad räägivad, järgivad nad suuresti keelevaistu mõjul traditsioonilisi eesti keele reegleid. Kirjutades hakkavad nad aga kohe ennast inglise keele reeglite järgi tsenseerima.

Mõistagi keel areneb ja muutub. Kumbki «tema/see» reegel ei ole iseenesest parem kui teine. Tähtis ei ole see, kas eesti keel on rohkem saksa ja vene või rohkem soome ja inglise keele moodi. Tähtis on, et keel oleks võimalikult üheselt mõistetav. See ongi normeeritud kirjakeele mõte. Praegusel ajal on aga inimeste keelevaist segi paisatud ning ajaleheartiklid on täis selliseid väljendeid nagu «Suure kiirusega liikunud auto sõitis puruks tara. Selle omanikult ei õnnestunud intervjuud võtta.» Kumma omanikult? Auto või tara? Juhm ajakirjanik mõtleb «auto», kirjutab «selle» ja arvab, et kui tema mõtleb, et «see» tähendab autot, siis saab ka lugeja aru, et «see» tähendab autot.

Ja muidugi võib praegusel ajal massiliselt lugeda jampsi stiilis «Enne kui tuli metsani jõudis, kustutati see ära». See lause tähendab, et mets kustutati ära.

Ühesõnaga, ma ei ole keele muutumise vastu, vaid ma olen selle vastu, et poolkeelsed ajakirjanikud ja tõlkijad produtseerivad tekste, mis on täis kahemõttelisi lauseid, kus lugeja peab pidevalt konteksti järgi mõistatama, mida kirjutaja silmas pidas.

Mulle ei meeldi ka see, et ma ise pean arvestama sellega, et suur osa lugejatest võib olla inglise keele mõju all, ning seetõttu pean ma vältima sõnade «tema» ja «see» kasutamist kõikjal, kus need segadust võiksid tekitada. Aga pole midagi parata. Kuni kestab praegune üleminekufaas, tuleb lugedes alati mõistatada, kumba reeglit autor järgib, ise kirjutades tuleb aga võimalikult kõik puust ja punaseks teha.

Näiteks omal ajal oleks olnud arusaadav, et:

«Kreeka muusika mulle ei meeldi. Ta on kurb,» tähendab, et kreeka muusika on kurb.

«Kreeka muusika mulle ei meeldi. See on kurb,» tähendab, et minu suutmatus kreeka muusikat nautida on kurb.

«Ma lasin koera magama panna. Temast on kahju,» tähendab, et kahju on olendist – koerast.

«Ma lasin koera magama panna. Sellest on kahju,» tähendab, et kahju on sündmusest – sellest, et ma lasin koera magama panna.

Praegusel ajal tuleb selle konstruktsiooniga juba väga ettevaatlik olla, sest ei ole võimalik ennustada, kuidas lugejad sellest aru saavad.

Muide, mind hakkas huvitama, kuidas inglise keeles lahendatakse sellised kahemõttelisused nagu eelmainitud auto ja tara näites. Üks võimalus on kasutada sõnu former ja latter (eesti keeles kõlaks «Jüri helistas Marile. Viimane ei olnud kodus,» rõvedalt bürokraatlikuna, aga mõned inimesed – eriti bürokraadid :-)  – kirjutavadki nii), teine võimalus ongi nimisõnu korrata. (Inglise keel ei tõrju ju teatavasti sõnakordust nii nagu eesti keel.) Ma olen oma hämmastuseks hakanud aga üha rohkem pöörama tähelepanu kohtadele ingliskeelsetes artiklites ja raamatutes, kus kirjutataksegi südamerahuga kahemõtteline asesõna ja jäetakse lugeja mõistatama, mida kirjutaja silmas on pidanud. Kõige kurioossem oli stseen ühes raamatus, kus tegelasteks olid kaks meest, ning siis oli lause, kus he oli kunagi minevikus midagi teinud, ning ma pidin ligi poolteist lehekülge edasi lugema, enne kui suutsin konteksti järgi ära mõistatada, kumma kohta see he käis. (Kui ma selle koha uuesti üles leian, siis panen siia viite.)

Ingliskeelseid autoreid ei paista taoline arusaamatus üldse häirivat, aga see on nende asi. Eesti keeles tuleb seda kindlasti vältida.

Lisaks kohutavale kantseliitsõnale «viimane» on reeglisegaduse tagajärgel hakanud eesti kirjakeeles vohama murdesõna «too». Inimene tahab öelda «Jüri helistas Marile. [Mari] ei olnud kodus.» Keelevaist ütleb talle õigesti, et sinna käib «see», aga ta on kunagi kelleltki kraadiga kretiinilt kuulnud, et inimese kohta «see» öelda ei tohi. Kuna «tema» on ilmselgelt vale, otsib inimene rumala sõna «see» asemele viisakat. Siis tuleb talle pähe sõna «too», mis (kui ta on põhjaeesti murdealalt) tema jaoks mitte midagi ei tähenda, kuid mida ta haridust saanuna muidugi tunneb kui sõna «see» sünonüümi. Nii ta siis kirjutabki «too».

Selline eesti keele setustamine on küll üks asi, millega ma mingi hinna eest ei lepi. Enne kui ma nõustun järgmist raamatut tõlkima, lasen ma lepingusse must valgel kirja panna, et kirjastusel on keelatud asendada minu tõlkes sõna «tema» sõnaga «see» ja sõna «see» sõnaga «too».

Niisiis, võtame kokku, mis faasis eesti keel praegu olevat paistab. Kui eelmises lauses või osalauses on olnud juttu elusolendist ja asjast, siis ütleme elusolendi kohta «tema» ja asja kohta «see». Kui aga jutt on kahest elusolendist või kahest asjast, kehtib «Jüri-Mari/vaas-põrand» reegel.

Natuke raskem on selliste lausetega, kus eelmises lauses ongi alus viimati mainitud:

«Laual oli vaas. Ta oli punast värvi.»

«Laual oli vaas. See oli punast värvi.»

Siin on vaas nii eelmise lause alus kui ka viimasena mainitu.

Esimesest lausest on selge, et punast värvi oli vaas. Teine lause paneb hetkeks mõtlema, kuid pigem jääb mulje, et siingi on punane vaas, mitte laud. (Kui tahaksime öelda, et punane oli hoopis laud, ei saaks me seda ilmselt teha sõnade «tema» ja «see» abil, vaid peaksime leidma teistsuguse sõnastuse, kasvõi juba ütlema esimeses lauses, et «Punasel laual oli vaas,» või leidma midagi konteksti sobivat, nt. «Laual oli vaas. Kuna laud oli punane, siis paistis kollane vaas tema peal hästi välja.»)

Taolise konstruktsiooni korral eelistaksin mina sõna «ta», sest see on selgem:

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles ta sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid;

Siiski on ka «see» siin aktsepteeritav, sest ta ei tekita kahetimõistetavust.

<1-007-2>

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles [ta] sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid; seal, kus esimesed leegid leidsid tee Kaupmeeste tänavale, levis see edasi lahvatuste ja plahvatuste reana; lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; [---]

See «see» on selgesti vale, sest Kaupmeeste tänav küll kuhugi ei levinud. Eesmises osalauses on juttu leekidest ja tänavast. Leegid oleksid «nemad» ja tänav oleks «see». Mis aga levis? Tuli. Selguse mõttes võiks siis siin kirjutadagi «tuli», see aga tekitaks inetu sõnadekorduse järgmise osalausega. Ma arvan, et siin on parim lahendus kasutada sõna «ta», sest tulest on juba varem juttu olnud, seega peaks arusaamatuse oht olema minimaalne. Niisiis:

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. [---]; seal, kus esimesed leegid leidsid tee Kaupmeeste tänavale, levis ta edasi lahvatuste ja plahvatuste reana; lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; [---]

<1-007-3>

lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; kui see jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks ja pani kõnelema Jumalaga.

See «see» ei lähe. Tema tähendus on küll konteksti järgi selge, kuid minul tekib lugedes ikka hetkeline mõttepaus: oot-oot, mis asi jõudis?

Siin on loomulik kirjutada:

lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; kui ta jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks [---]

<1-007-4>

kui [tuli] jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks ja pani kõnelema Jumalaga.

Esiteks tundus mulle sõnadejärjekord kuidagi... veider, ebaloomulik. Eesti keeles on üldjuhul:

«me hakkasime kaarte mängima», mitte «me hakkasime mängima kaarte»

«see pani ta pisaraid valama», mitte «see pani ta valama pisaraid»

«mul tekkis tahtmine viina juua», mitte «mul tekkis tahtmine juua viina»

Parempoolne lauseehitus on inglise keeles normiks ja tungib mõtlematute tõlkijate mõjul ka eesti keelde. Eesti keeles kasutatakse teda siiski eelkõige selleks, et viimast sõna eriti rõhutada. «Pärast seda õllelarpimist on mul nüüd tahtmine juua viina.» (Kõnekeeles on ka tavaline öelda «viina juua», rõhutades sõna «viina», kuid kirjas ei ole rõhutamine võimalik ja sellepärast on eelistatavam valida sõnadejärjekord «juua viina», või siis kasutada abisõnu nagu «hoopis».)

Kuna inglise keeles on lauseehitus jäik, kipub inglise keelest tõlkijatel meelest ära minema, kuidas eesti keeles väljendab erinev sõnadejärjekord erinevaid tähendusnüansse, mistõttu me peame tõlkides hoolega järele mõtlema, milline sõnadejärjekord antud juhul kõige täpsemini originaali mõtte edasi annab.

Fraas «suits pani inimesed kõnelema Jumalaga» tekitab esimesel hetkel küsimuse, et kellega nad siis enne kõnelesid. Tõsi küll, te võite öelda, et «suits pani inimesed Jumalaga kõnelema» tekitab küsimuse, et mida nad siis Jumalaga enne tegid. Seega oleks need kaks sõnadejärjekorda justkui võrdväärsed. Kui aga vaatame uuesti alguses toodud kolme näidet, tundub siiski, et lauses, kus me midagi eriti rõhutada ei taha, on eelistatavam «ajas suits inimesed hulluks ja pani Jumalaga kõnelema».

Teiseks tundub sõna «kõnelema» siin kuidagi imelik. Kas tõlkija on pärit Kagu-Eestist? Mina igatahes kasutaksin siin tavalist eestikeelset sõna «rääkima». (Originaalis on talk.) See on muidugi pisi- ja maitseasi, aga «kõnelema» tundub olevat raamatukeel. Kõnekeeles inimesed «räägivad», «vestlevad» või «ajavad juttu».

Kolmandaks tekib küsimus, mis Jumal see selline on. Sündmustik toimub ju Kettamaailmas, kus on palju jumalaid ja ainujumalat nimega Jumal ei ole olemas. Siin ei aita muu kui tuleb originaali vaadata. Inglise keeles kõlab see koht nii (lk. 3):

it made men go mad and talk to God.

Nii et pole midagi teha, see on kirjaniku enda aps. Siiski söandaksin nii palju autorit parandada, et kirjutaksin eesti keeles sõna «jumal» väikese algustähega. On ju inglise keeles tavaks ka kristlaste jumalat palju sagedamini suure algustähega kirjutada kui eesti keeles.

Seega:

kui tuli jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks ja pani jumalaga rääkima.

See mõjuks vähem veidralt. Samas möönan, et autori vigade parandamine on alati väga kahtlane, nii et pole ka hullu, kui «Jumal» jääb suure algustähega.

järgmine osa