Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (2)

eelmine osa

 

 

 <1-006-1>

Lk. 6 on mainitud, et teadlane uuris albeedot. Ma olen kindel, et väga vähesed lugejad teavad, mida see sõna tähendab. Sellepärast oleksin lisanud joone alla umbes sellise märkuse:

albeedo – pinnalt peegelduva ja pinnale langeva kiirgusenergia suhe

See on tegelikult pisi- ja maitseasi, aga mina pooldan seda vana aja kommet, kus tõlkija lisas joone alla selgitusi. (Natuke on neid küll ka nendes raamatutes.)

<1-006-2>

Õhtul hiljem süvenes ta nõnda oma uurimistöösse, et unustas tulekahju sootuks.

«Õhtul hiljem» on imelik väljend, mida eesti keeles ei kasutata. Tundub, et tõlkija on sõna-sõnalt ümber pannud väljendi later in the evening. Kontrollime originaalist. Ei, mitte päris – hoopis later that night (lk. 2). Aga mõte on sama.

Mida siis teha? Earlier today tüüpi väljendeid on pahatihti raske elegantselt tõlkida, vaid tuleb asi kuidagi ümber sõnastada. Praegusel juhul on meil aga abi sellest, et eelmises lauses on juba öeldud, et tegevus toimub õhtul. Seega võib «õhtu» kordamata jätta ja kirjutada näiteks nii:

Pärastpoole süvenes ta nõnda oma uurimistöösse, et unustas tulekahju sootuks.

See kõlab eesti keeles loomulikult ja tähendusekadu selles kontekstis ei ole.

<1-007-1>

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles see sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid;

Sõnu «tema» ja «see» kasutatakse eri keeltes eri moodi.

Mõnes keeles käib eristamine nimetatava  o b j e k t i   l i i g i  järgi. Näiteks inglise ja soome keeles öeldakse inimese kohta «tema» ning asja ja looma kohta «see» (vahel aga ka looma kohta «tema», eelkõige kui on tegemist armsa koduloomaga, kes on enam-vähem perekonnaliikme staatuses; inglise keeles öeldakse he või she ka siis kui soovitakse rõhutada looma sugu).

Mõnes keeles ei ole aga sõnade «tema» ja «see» kasutamine üldse seotud objekti liigiga. Näiteks saksa ja vene keeles, kus iga sõna on mees-, kesk- või naissoost, valitakse asesõna objekti  s o o  järgi ning täiesti sõltumata sellest, kas tegemist on inimese, looma või asjaga.

Eesti keel on traditsiooniliselt kuulunud teise gruppi. Meil ei ole küll sõnadel sugu, kuid «tema» ja «see» kasutamine sõltub  l a u s e e h i t u s e s t . Põhireegel on see, et «tema» tähistab eelmise lause või osalause alust, «see» seda, mida mainiti viimati.

«Jüri helistas Marile. Ta ei olnud kodus,» tähendab, et Jüri ei olnud kodus.

«Jüri helistas Marile. See ei olnud kodus,» tähendab, et Mari ei olnud kodus.

«Vaas kukkus põrandale. Ta läks katki,» tähendab, et vaas läks katki.

«Vaas kukkus põrandale. See läks katki,» tähendab, et põrand läks katki.

Kuna aga eesti keel on viimaste aastakümnete jooksul olnud üha vähem saksa ja vene ning üha rohkem soome ja inglise keele mõju all, on meie keeles hakanud tekkima tendents reeglimuutuse poole – traditsioonilise reegli kõrvale on tekkinud kalduvus nimetada elusolendeid «tema» ja eluta asju «see». (Huvitav on märkida, et loomad ei ole kõige hullemategi anglofiilide kõnepruugis «selleks» muutunud, vaid ikka «temaks» jäänud.) Näiteks «Auto on Jaani oma. See ostis ta eile,» oleks traditsioonilise reegli järgi õige («tema» tähendab autot, «see» Jaani), kuid ajab segadusse – eesti keel on juba nii palju muutunud, et kui eelmises lauses on juttu elusolendist ja eluta asjast, ütleb keelevaist meile, et lauseehitusest sõltumata peaks «tema» tähistama elusolendit ja «see» eluta asja.

Ma olen kuulnud paari filoloogi kinnitamas, et eesti keeles on üleüldse nii, et «tema» käib elusolendi ja «see» eluta asja kohta. Kui aga öelda neile «Vaas kukkus põrandale. See läks katki,» satuvad nad segadusse ja püüavad kuidagimoodi välja keerutada, kuid ei saa sellega hakkama. Noorema põlvkonna keelevaist on paraku massiliselt inglise keelest vorbitavate sõnasõnaliste «tõlgetega» üsna põhjalikult ära rikutud. Praegusel ajal võib juba kohata noori, kes kuuldes lauseid «Vaas kukkus põrandale. See läks katki,» ei hakka isegi naerma, vaid vaatavad sulle mõistmatult otsa, et kas midagi on valesti või.

Muide tänapäeva koolinoorte keelekasutuse jälgimine on väga huvitav kogemus. (See ei kehti mitte ainult «tema» ja «see» kohta, vaid üldisemaltki.) Kui nad räägivad, järgivad nad suuresti keelevaistu mõjul traditsioonilisi eesti keele reegleid. Kirjutades hakkavad nad aga kohe ennast inglise keele reeglite järgi tsenseerima.

Mõistagi keel areneb ja muutub. Kumbki «tema/see» reegel ei ole iseenesest parem kui teine. Tähtis ei ole see, kas eesti keel on rohkem saksa ja vene või rohkem soome ja inglise keele moodi. Tähtis on, et keel oleks võimalikult üheselt mõistetav. See ongi normeeritud kirjakeele mõte. Praegusel ajal on aga inimeste keelevaist segi paisatud ning ajaleheartiklid on täis selliseid väljendeid nagu «Suure kiirusega liikunud auto sõitis puruks tara. Selle omanikult ei õnnestunud intervjuud võtta.» Kumma omanikult? Auto või tara? Juhm ajakirjanik mõtleb «auto», kirjutab «selle» ja arvab, et kui tema mõtleb, et «see» tähendab autot, siis saab ka lugeja aru, et «see» tähendab autot.

Ja muidugi võib praegusel ajal massiliselt lugeda jampsi stiilis «Enne kui tuli metsani jõudis, kustutati see ära». See lause tähendab, et mets kustutati ära.

Ühesõnaga, ma ei ole keele muutumise vastu, vaid ma olen selle vastu, et poolkeelsed ajakirjanikud ja tõlkijad produtseerivad tekste, mis on täis kahemõttelisi lauseid, kus lugeja peab pidevalt konteksti järgi mõistatama, mida kirjutaja silmas pidas.

Mulle ei meeldi ka see, et ma ise pean arvestama sellega, et suur osa lugejatest võib olla inglise keele mõju all, ning seetõttu pean ma vältima sõnade «tema» ja «see» kasutamist kõikjal, kus need segadust võiksid tekitada. Aga pole midagi parata. Kuni kestab praegune üleminekufaas, tuleb lugedes alati mõistatada, kumba reeglit autor järgib, ise kirjutades tuleb aga võimalikult kõik puust ja punaseks teha.

Näiteks omal ajal oleks olnud arusaadav, et:

«Kreeka muusika mulle ei meeldi. Ta on kurb,» tähendab, et kreeka muusika on kurb.

«Kreeka muusika mulle ei meeldi. See on kurb,» tähendab, et minu suutmatus kreeka muusikat nautida on kurb.

«Ma lasin koera magama panna. Temast on kahju,» tähendab, et kahju on olendist – koerast.

«Ma lasin koera magama panna. Sellest on kahju,» tähendab, et kahju on sündmusest – sellest, et ma lasin koera magama panna.

Praegusel ajal tuleb selle konstruktsiooniga juba väga ettevaatlik olla, sest ei ole võimalik ennustada, kuidas lugejad sellest aru saavad.

Muide, mind hakkas huvitama, kuidas inglise keeles lahendatakse sellised kahemõttelisused nagu eelmainitud auto ja tara näites. Üks võimalus on kasutada sõnu former ja latter (eesti keeles kõlaks «Jüri helistas Marile. Viimane ei olnud kodus,» rõvedalt bürokraatlikuna, aga mõned inimesed – eriti bürokraadid :-)  – kirjutavadki nii), teine võimalus ongi nimisõnu korrata. (Inglise keel ei tõrju ju teatavasti sõnakordust nii nagu eesti keel.) Ma olen oma hämmastuseks hakanud aga üha rohkem pöörama tähelepanu kohtadele ingliskeelsetes artiklites ja raamatutes, kus kirjutataksegi südamerahuga kahemõtteline asesõna ja jäetakse lugeja mõistatama, mida kirjutaja silmas on pidanud. Kõige kurioossem oli stseen ühes raamatus, kus tegelasteks olid kaks meest, ning siis oli lause, kus he oli kunagi minevikus midagi teinud, ning ma pidin ligi poolteist lehekülge edasi lugema, enne kui suutsin konteksti järgi ära mõistatada, kumma kohta see he käis. (Kui ma selle koha uuesti üles leian, siis panen siia viite.)

Ingliskeelseid autoreid ei paista taoline arusaamatus üldse häirivat, aga see on nende asi. Eesti keeles tuleb seda kindlasti vältida.

Lisaks kohutavale kantseliitsõnale «viimane» on reeglisegaduse tagajärgel hakanud eesti kirjakeeles vohama murdesõna «too». Inimene tahab öelda «Jüri helistas Marile. [Mari] ei olnud kodus.» Keelevaist ütleb talle õigesti, et sinna käib «see», aga ta on kunagi kelleltki kraadiga kretiinilt kuulnud, et inimese kohta «see» öelda ei tohi. Kuna «tema» on ilmselgelt vale, otsib inimene rumala sõna «see» asemele viisakat. Siis tuleb talle pähe sõna «too», mis (kui ta on põhjaeesti murdealalt) tema jaoks mitte midagi ei tähenda, kuid mida ta haridust saanuna muidugi tunneb kui sõna «see» sünonüümi. Nii ta siis kirjutabki «too».

Selline eesti keele setustamine on küll üks asi, millega ma mingi hinna eest ei lepi. Enne kui ma nõustun järgmist raamatut tõlkima, lasen ma lepingusse must valgel kirja panna, et kirjastusel on keelatud asendada minu tõlkes sõna «tema» sõnaga «see» ja sõna «see» sõnaga «too».

Niisiis, võtame kokku, mis faasis eesti keel praegu olevat paistab. Kui eelmises lauses või osalauses on olnud juttu elusolendist ja asjast, siis ütleme elusolendi kohta «tema» ja asja kohta «see». Kui aga jutt on kahest elusolendist või kahest asjast, kehtib «Jüri-Mari/vaas-põrand» reegel.

Natuke raskem on selliste lausetega, kus eelmises lauses ongi alus viimati mainitud:

«Laual oli vaas. Ta oli punast värvi.»

«Laual oli vaas. See oli punast värvi.»

Siin on vaas nii eelmise lause alus kui ka viimasena mainitu.

Esimesest lausest on selge, et punast värvi oli vaas. Teine lause paneb hetkeks mõtlema, kuid pigem jääb mulje, et siingi on punane vaas, mitte laud. (Kui tahaksime öelda, et punane oli hoopis laud, ei saaks me seda ilmselt teha sõnade «tema» ja «see» abil, vaid peaksime leidma teistsuguse sõnastuse, kasvõi juba ütlema esimeses lauses, et «Punasel laual oli vaas,» või leidma midagi konteksti sobivat, nt. «Laual oli vaas. Kuna laud oli punane, siis paistis kollane vaas tema peal hästi välja.»)

Taolise konstruktsiooni korral eelistaksin mina sõna «ta», sest see on selgem:

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles ta sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid;

Siiski on ka «see» siin aktsepteeritav, sest ta ei tekita kahetimõistetavust.

<1-007-2>

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. Võlukunsti kvartalit neelates põles [ta] sinise ja rohelise leegiga ning pildus sekka koguni veidraid kaheksanda spektrivärvi ehk oktariini karva sädemeid; seal, kus esimesed leegid leidsid tee Kaupmeeste tänavale, levis see edasi lahvatuste ja plahvatuste reana; lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; [---]

See «see» on selgesti vale, sest Kaupmeeste tänav küll kuhugi ei levinud. Eesmises osalauses on juttu leekidest ja tänavast. Leegid oleksid «nemad» ja tänav oleks «see». Mis aga levis? Tuli. Selguse mõttes võiks siis siin kirjutadagi «tuli», see aga tekitaks inetu sõnadekorduse järgmise osalausega. Ma arvan, et siin on parim lahendus kasutada sõna «ta», sest tulest on juba varem juttu olnud, seega peaks arusaamatuse oht olema minimaalne. Niisiis:

Ankh-Morporki kaksiklinnas möllas tuli. [---]; seal, kus esimesed leegid leidsid tee Kaupmeeste tänavale, levis ta edasi lahvatuste ja plahvatuste reana; lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; [---]

<1-007-3>

lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; kui see jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks ja pani kõnelema Jumalaga.

See «see» ei lähe. Tema tähendus on küll konteksti järgi selge, kuid minul tekib lugedes ikka hetkeline mõttepaus: oot-oot, mis asi jõudis?

Siin on loomulik kirjutada:

lõhnasegajate tänavail põles tuli magusasti; kui ta jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks [---]

<1-007-4>

kui [tuli] jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks ja pani kõnelema Jumalaga.

Esiteks tundus mulle sõnadejärjekord kuidagi... veider, ebaloomulik. Eesti keeles on üldjuhul:

«me hakkasime kaarte mängima», mitte «me hakkasime mängima kaarte»

«see pani ta pisaraid valama», mitte «see pani ta valama pisaraid»

«mul tekkis tahtmine viina juua», mitte «mul tekkis tahtmine juua viina»

Parempoolne lauseehitus on inglise keeles normiks ja tungib mõtlematute tõlkijate mõjul ka eesti keelde. Eesti keeles kasutatakse teda siiski eelkõige selleks, et viimast sõna eriti rõhutada. «Pärast seda õllelarpimist on mul nüüd tahtmine juua viina.» (Kõnekeeles on ka tavaline öelda «viina juua», rõhutades sõna «viina», kuid kirjas ei ole rõhutamine võimalik ja sellepärast on eelistatavam valida sõnadejärjekord «juua viina», või siis kasutada abisõnu nagu «hoopis».)

Kuna inglise keeles on lauseehitus jäik, kipub inglise keelest tõlkijatel meelest ära minema, kuidas eesti keeles väljendab erinev sõnadejärjekord erinevaid tähendusnüansse, mistõttu me peame tõlkides hoolega järele mõtlema, milline sõnadejärjekord antud juhul kõige täpsemini originaali mõtte edasi annab.

Fraas «suits pani inimesed kõnelema Jumalaga» tekitab esimesel hetkel küsimuse, et kellega nad siis enne kõnelesid. Tõsi küll, te võite öelda, et «suits pani inimesed Jumalaga kõnelema» tekitab küsimuse, et mida nad siis Jumalaga enne tegid. Seega oleks need kaks sõnadejärjekorda justkui võrdväärsed. Kui aga vaatame uuesti alguses toodud kolme näidet, tundub siiski, et lauses, kus me midagi eriti rõhutada ei taha, on eelistatavam «ajas suits inimesed hulluks ja pani Jumalaga kõnelema».

Teiseks tundub sõna «kõnelema» siin kuidagi imelik. Kas tõlkija on pärit Kagu-Eestist? Mina igatahes kasutaksin siin tavalist eestikeelset sõna «rääkima». (Originaalis on talk.) See on muidugi pisi- ja maitseasi, aga «kõnelema» tundub olevat raamatukeel. Kõnekeeles inimesed «räägivad», «vestlevad» või «ajavad juttu».

Kolmandaks tekib küsimus, mis Jumal see selline on. Sündmustik toimub ju Kettamaailmas, kus on palju jumalaid ja ainujumalat nimega Jumal ei ole olemas. Siin ei aita muu kui tuleb originaali vaadata. Inglise keeles kõlab see koht nii (lk. 3):

it made men go mad and talk to God.

Nii et pole midagi teha, see on kirjaniku enda aps. Siiski söandaksin nii palju autorit parandada, et kirjutaksin eesti keeles sõna «jumal» väikese algustähega. On ju inglise keeles tavaks ka kristlaste jumalat palju sagedamini suure algustähega kirjutada kui eesti keeles.

Seega:

kui tuli jõudis rohusegajate haruldaste ja kuivatatud taimekimpude kallale, ajas suits inimesed hulluks ja pani jumalaga rääkima.

See mõjuks vähem veidralt. Samas möönan, et autori vigade parandamine on alati väga kahtlane, nii et pole ka hullu, kui «Jumal» jääb suure algustähega.

järgmine osa