Paljudel inimestel on igale vähegi
keerulisemale nähtusele olemas üks kolmest fatalistlikust seletusest – «see
asi on nii sellepärast, et:
a) selle või teise nimega jumalik olend on
ta selliseks loonud, ning meie ei saa sinna midagi parata;
b) nii soovib maailma valitsev
salaorganisatsioon, mille peale kellegi hammas ei hakka, või
c) ta on nii paljude nii keeruliste
protsesside tulem, et sealt mingeid seaduspärasusi otsida on lootusetu.»
Kõik need kolm seletust on mugavad,
sest nad ei nõua mõtlemist, ning kasutud, sest nad ei anna meile mingit
infot selle kohta, mida meie saaksime teha, et asjad paremaks läheksid.
Näiteks asjade selgitamine jumala tahtega ei
ütle meile, miks jumala tahe just selline on ja milline võiks tema tahe olla
mõnes muus olukorras. Teisisõnu: nähtuste selgitamine jumala tahtega ei aita
meil nendest nähtustest paremini aru saada ega nendega paremini hakkama saama
õppida. See on ainult rumalale inimesele lohutuseks: ah, mis ma üldse oma
pead vaevan, kõik on niikuinii jumala tahe.
Muide, alistuv-fatalistlik mõtteviis ei sõltu
sellest, kas vastav esoteeriline õpetus üldse propageerib midagi jumalikku.
Näiteks püüdlevad jumalatu zeni pooldajad erilise kirgastunud teadvuseseisundi
poole, kus nad kaifivad «taipamist», et nad midagi ei tea. (See ei ole mingi
kõrvaltvaatajairoonia, vaid peaaegu sõna-sõnalt nii ütles mulle vaimustusega
üks zeni harrastaja, ja see on ka täielikus kooskõlas sellega, mida ma zeni
propageerivatest raamatutest lugenud olen.)
Kolmandat liiki inimesed vaatavad enamasti
esimest ja teist liiki inimestele ülalt alla ning räägivad uhkusega, kuidas
nemad ei usu mingit jumalat ega vandenõuteooriaid. See üleolevus on
põhjendamatu, sest nad on tegelikult sama pulga peal. Nemadki loobuvad asjade
põhjuste üle järele mõtlemast, alistudes jõule, mida peavad ülekaalukaks. Nad
ei ütle küll «ah, mis ma üldse oma pead vaevan, kõik on niikuinii jumala tahe»,
aga nad ütlevad selle asemel «ah, mis ma üldse oma pead vaevan, niikuinii
sellele mingit seletust ei ole». Sisuliselt on see üks ja sama asi.
Illustreerimaks teoreetilist printsiipi, et asjadel
on tihti põhjused, mille peale me esmapilgul ei tule, toon ma teile nüüd kaks
näidet.
Üks pöördepunkte minu isiklikus arengus, mis
õpetas mu asjade põhjuste üle järele mõtlema, oli see, kui umbes 1985. aastal
Toomas Alatalu poliitikaringis oli arutuse all NSV Liidu juhi Gorbatšovi ja USA
presidendi Reagani kohtumine Reykjavíkis. Alatalu juhtis meie tähelepanu
faktile, et Reaganile läks lennujaama vastu Islandi president, Gorbatšovile aga
Islandi välisminister. Miks? Põhjus oli selles, et Gorbatšov ei olnud riigipea
(Ülemnõukogu presiidiumi esimees), selleks oli Andrei Gromõko. Sisuliselt
valitses riiki jah Gorbatšov, aga formaalselt ei olnud ta riigipea, vaid
kõigest partei esimees. Seega nõudis diplomaatiline protokoll, et teda ei
võtaks lennujaamas vastu mitte riigipea, vaid välisminister.
Point on selles, et isegi välispoliitika vastu
huvi tundvatest inimestest laseb 99% lihtsalt silmad üle uudisest «Reaganil oli
lennujaamas vastas president ja Gorbatšovil välisminister» ega mõtle järele
selle üle, miks see nii oli. See on muidugi pisiasi, aga ma valisingi hästi
lihtsa näite, et teil oleks kergem aru saada, mida ma silmas pean. Järgmine
näide on keerulisem.
Ühel sellesama poliitikaringi koosviibimistest
juhtis Alatalu meie tähelepanu uudisele, kus üks Vietnami Sotsialistliku
Vabariigi ninameestest ütles oma kõnes, et Vietnam peab hakkama NSV Liidult
saadavat abi tõhusamalt kasutama. Meie poleks sellisele asjale mingit
tähelepanu pööranud, aga Alatalu küsis: miks ta nii ütles? Vaevalt et Vietnamil
õnnestub ühtäkki oma majandust nii palju efektiivsemaks teha, et
välisabivajadus oluliselt väheneks. Mida siis tähtis mees tegelikult silmas
pidas? Seda, et Vietnam soovib hakata NSV Liidult vähem abi saama. Millega siis
aga kavatsetakse kompenseerida see, mis puudu jääb? Ilmselt abiga, mida
saadakse mõnelt teiselt suurriigilt. Mis riik see olla võiks? Ainus võimalik
kandidaat on Hiina. Seega, selgitas Alatalu, tähendasid Vietnami juhi sõnad
tegelikult vihjet, et Vietnam on valmis oma vana vaenlase Hiinaga ära leppima.
Fraas, mis esmapilgul paistis tühja sõnakõlksuna, signaliseeris tegelikult
tõsisest kursimuutusest Vietnami poliitikas.
Kuna kõrge poliitikategelase ettevaatamatu
väljaütlemine võib päästa valla pahameeletormi elanikkonnas ja ajakirjanduses
ning tõsiselt rikkuda riikide suhteid, räägivadki poliitikud taoliste
vihjete keeles, et sõnum jõuaks selleni, kes oskab asjast aru saada, kuid
lihtinimesed ei märkaks midagi kahtlast ja ajakirjanike küsimuste peale
võiks poliitik süütu näoga öelda, et tal ei olnud lausutuga mitte mingit
tagamõtet.
NB! Soovin rõhutada, et mu imetlus selle
üle, kuidas Toomas Alatalu omal ajal koolinoori mõtlema õpetas, ei tähenda
vähimalgi määral seda, et ma kiidaksin heaks tema poliitilist tegevust
praegusel ajal või nõustuksin seisukohtadega, mida ta selle raames väljendanud
on.
Artikli alguses kirjeldatud fatalistlikku
suhtumist, nähtuste selgitamisest loobumist tulebki kõige rohkem ette poliitika
valdkonnas, kuid sugugi mitte ainult. Võtame näiteks täiesti teise valdkonna –
psühholoogia. Kui süveneda psühholoogiaalastesse kirjutistesse, võib igal
sammul näha seda, kuidas psühholoogid kipuvad varjama oma teadmatust ja vältima
asjade põhjuste otsimisega vaeva nägemist (või poliitkorrektsete dogmade vastu
patustamist), selgitades inimeste ühte või teist justkui-ebamõistlikku
käitumisviisi sellega, et küllap on neil mingisugune alateadlik destruktiivne
tung, mis on kas ürgaja geneetilise igandina säilinud või mingist
lapsepõlvetraumast põhjustatud. See motiiv kordub traktaadist traktaati. Teadusliku
terminoloogia kasutamisele vaatamata on see samaväärne jumalahüpoteesiga, kuna
aitab seletada kõike, selgitamata tegelikult midagi. Ent see on juba
omaette artikli teema.
Mõistagi ei taha ma väita, et me peaksime kogu
aeg kõikides asjades mingit varjatud tagamõtet otsima. (Lihtne näide
igapäevaelust – küllap on paljud mehed tähele pannud seda, kuidas naised meile
alatasa mingeid peidetud motiive omistavad ega taha kuidagi aru saada, et me
mõtlesime just täpselt seda, mida ütlesime.) Ma väidan ainult seda, et paljud
sündmused, mida me peame seletamatuteks, toimuvad tegelikult selle tõttu, et
erinevad inimesed, organisatsioonid, riigid jm. püüdlevad oma eesmärkide
saavutamise poole ning nende omavaheline vastasmõju ja konkurents võib kergesti
viia tulemustele, mis esmapilgul näivad paradoksaalsetena. Kui me aga võtame
vaevaks mõelda loogiliselt järele selle üle, mis eesmärgid ühel või teisel
osapoolel võiksid olla, on sageli võimalik aru saada, miks asjad arenesid nii
nagu arenesid. Ja need, kellel pole piisavalt mõistust, et sündmuste
tagamaid taibata, ei peaks naeruvääristama neid, kes seda suudavad.
