eelmine osa
<1-007-5>
Kuid juba lõõskasid lõbusasti
laevad, mis seisid [---].
Selle lõbusa põlengu
suits kerkis [---].
Siin häirib mind natuke sõnadekordus.
«Lõõskasid lõbusasti» on suurepärane algriim, aga teise «lõbusa» asendaksin
millegi sobivamaga.
Originaali vaadates (lk. 3) selgub aga, et
sealgi on sõnakordus – vastavalt blazing merrily ja merry burning.
Kas on siin korrektne tõlkides sõnadekordus kõrvaldada?
Mina arvan, et pigem jah, sest inglise keeles
on eestlasele koledatena tunduvad sõnadekordused üpris sagedased, mistõttu
mulle tundub, et ingliskeellasi häirib sõnadekordus palju vähem kui eestlasi.
See tähendab, et pigem ei ole siin tegu autori tehtud stiiliveaga, mis tuleks
tõlkes säilitada, vaid inglise keeles ei kujuta tsiteeritu endast stiiliviga.
Teisisõnu, kui Terry Pratchett oleks kirjutanud eesti keeles, oleks ta
tõenäoliselt seda sõnadekordust vältinud ja mingi teise sõna valinud. Sellepärast
arvan, et me ei tee autorile liiga, kui tõlgime eesti keelde näiteks nii:
Kuid juba lõõskasid
lõbusasti laevad, mis seisid [---].
Selle põneva põlengu
suits kerkis [---].
Siin on muidugi tõlkevasteid valida mitmeid,
aga miks mitte võtta selline, mis on algriimis?
<1-008-1>
«Kõik väikesed puiesteed on
tules,» ütles ta. «Mulle need päris meeldisid.»
Siia käib loomulikult «nad». (Vt.
<1-007-1>.)
«Kõik väikesed puiesteed on
tules,» ütles ta. «Mulle nad päris meeldisid.»
Vaatamata praegusele massiivsele inglise keele
mõjule olen veendunud, et enamik eestlasi ütleb sellises kohas automaatselt
«nad», eriti kui te ei pane neid järele mõtlema ja põhjendama, kumb on õigem,
vaid lihtsalt jälgite, kuidas nad räägivad.
<1-008-2>
Siis pikk mees liigatas.
«Tõhk?»
Inglise keeles rääkides kasutatakse taolises
olukorras sageli tõusvat intonatsiooni ja selle mõjul kiputakse ka kirjutades
lause lõppu küsimärki panema. Eesti keeles käib sinna ikka hüüumärk, kuna
rääkija ei esitanud küsimust (näiteks kuuldes kedagi pimedas lähenemas ja
tundes huvi, kas tulija on Tõhk), vaid pöördus teisi inimese poole.
Siis pikk mees liigatas.
«Tõhk!»
<1-008-3>
Siis pikk mees liigatas.
«Tõhk[!]»
«Mis tahad?»
See kõlab kuidagi ärritunult-häiritult, kuid
tegelikult oli selles stseenis tavaline rahulik olukord ja kahe mehe vahel ei
olnud mingit pinget. Seega oleks normaalne eestikeelne reaktsioon: «Mis on?»
Vaatame, kuidas on originaalis (lk. 4):
«Weasel?»
«Yes?»
Lausa nii lakooniliselt. Siis peaks eesti
keeles olema lausa «Ah?» või «Noh?». Esimene on pigem häälitsus, mida
kasutatakse siis, kui ei kuulda selgesti, mida teine ütles. Seega oleks parim
tõlge siin:
Siis pikk mees liigatas.
«Tõhk!»
«Noh?»
<1-011-1>
Bravd vaatas teele. Kõnealune
ese oli juba lähemale jõudnud ja paistis koidueelses valguses selgemini. See
nägi välja nii, nagu oleks see...
«Jalgadega kast?» küsis ta.
Siin tekitab asesõnade mehaaniline
ümberpanemine täieliku segaduse. Allajoonitud teise «see» juures tekib mul küsimus:
mis asi oli?... aa, see kõnealune ese. Sellisesse kohta käib loomulikult «ta»,
ei ole mingit põhjust kirjutada «see».
Edasi tuleb üks ingliskeelsete tekstide
tõlgetes sageli esinev viga. Kuna inglise keeles tähistab he või she
alati inimest ja kõige muu kohta öeldakse it, siis tuleb sageli ette, et
autor mainib näiteks Johni-nimelist tegelast, hakkab siis jutustama millestki
muust ja kasutab pool lehekülge hiljem südamerahuga sõna he, sest kuna
vahepeal ühtegi teist meessoost inimest mainitud ei ole, on üheselt selge, et he
tähendab sedasama Johni, kellest pool lehekülge tagasi juttu oli. Eesti keeles
paraku nii ei saa. Allajoonitud «ta» jätab mulje, nagu küsijaks oleks olnud see
äsjamainitud «kõnealune ese» ehk siis Pagas. Tegelikult oli küsijaks Bravd.
Eesti keele eripära tõttu ei saa siin he'd mehaaniliselt «ta'ks»
tõlkida, vaid nimi tuleb välja kirjutada, muidu ei ole kirjutatu arusaadav,
vaid lugeja peab hakkama asjaolude põhjal oletama, et küllap oli küsijaks
Bravd.
(Muide, huvitav on märkida, et mõni tõlkija ei
oska arvestada isegi sellega, et inglise keeles on he ja she kaks
eraldi sõna, kuid eesti keeles üks ja sama. Autor räägib mehest ja naisest,
siis kirjutab kuskil she ja tõlkija tõlgib mehaaniliselt «ta», tulemata
selle peale, et eesti keeles ei ole kuidagimoodi aru saada, kumma tegelase
kohta «ta» käib.)
Ja kui nüüd hästi järele mõelda, siis ei kõlba
isegi eelviimase lause esimene «see», sest see tähendab, nagu oleks koidueelne
valgus nii välja näinud, tegelikult nägi aga nii välja kõnealune ese. (Siiski
pean tunnistama, et esimene «see» on millegipärast märksa vähem kole kui
teine.)
Kokkuvõttes oleks arusaadavaim tõlge selline:
Bravd vaatas teele.
Kõnealune ese oli juba lähemale jõudnud ja paistis koidueelses valguses
selgemini. Ta nägi välja nii, nagu oleks ta...
«Jalgadega kast?» küsis Bravd.
No comments:
Post a Comment