Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (1)

Sissejuhatus

Ma tunnen soovi jagada oma tõlkekogemusi ja ühtlasi avaldada arvamust mõningate praeguse aja nähtuste kohta eesti keeles. Mul ei ole aga praegu nii palju püsivust, et kirjutada valmis mingi õpik, kus asjad oleksid loogilisse struktuuri pandud. Teiseks suhtun ma väga skeptiliselt tõlkimise õpetamisse teoreetiliselt, vaid mulle tundub, et tõlkima õpitakse harjutades. (Mulle meeldib väga vene ütlus знающий не умеет, а умеющий знает.)

Sellepärast tundub nii minu viitsivust kui ka õpetamise tõhusust arvestades optimaalsena selline meetod, et ma võtan ühe eriti halvasti tõlgitud raamatu ja selgitan järjekorras kõiki tõlkevigu, mida ma selles märkasin. Vastavalt sellele, mis liiki tõlkeviga parajasti ette satub, kirjutan ka siis üldisi selgitusi ühe või teise keeleteema kohta.

Selleks otstarbeks sobivad minu arvates kõige paremini Terry Pratchetti Kettamaailma-seeria kaks esimest raamatut «Võlukunsti värv» ja «Fantastiline valgus». Põhjus on eelkõige selles, et ma olen neid mitu korda lugenud (mitte tõlkevigade otsimiseks, vaid lihtsalt sellepärast, et mulle väga meeldivad need raamatud) ning märkinud ära suure hulga rohkem või vähem häirivaid tõlkevigu. Ma ei oska öelda nende arvu ega viitsi kokku lugeda, kuid kindlasti on neid rohkem kui keskmiselt üks lehekülje kohta. Ma alustan siin esimesest raamatust ja eks aeg näitab, kas jõuan ka teiseni.

Tahan kohe alguses rõhutada, et kaugeltki kõik siin väljatoodu ei ole jämedad vead, millele oleks eriti vaja tähelepanu juhtida, kuid kui ma juba seda õpetust kirjutan, siis toon lisaks vigadele välja ka sellised kohad, kus tõlkija ei ole otseselt eksinud, kuid oleks võinud tõlkida paremini.

Mainimata jätan ilmselged eksitused, kus ei ole midagi seletada, nt. sellele hullukese kannul, p.o. selle hullukese kannul (1. rmt. 11. lk.).

Selguse mõttes ütlen, et tõlkevead ei ole leitud eestikeelset teksti ingliskeelsega võrreldes, vaid nad on märgatavad juba pelgalt eestikeelse teksti põhjal. Ingliskeelsed raamatud ostsin ma alles siis kui olin eestikeelseid juba päris mitu korda lugenud. Seda õppevahendit kirjutades vaatan korrektsuse huvides muidugi ka ingliskeelseid originaale. Ma ei ole seda varem teinud, nii et mul on endalgi põnev näha, mis sealt välja tuleb.

Eestikeelne «Võlukunsti värv», mida ma siin kasutan, on 1997. aasta väljaanne ja ingliskeelne on kirjastuse HarperTorch 2000. aasta väljaanne. See on kahjuks teisendatud ameerika kirjaviisi, nii et pealkirigi on The Color of Magic, kuid ma usun, et sellest ei ole midagi.

Selle õpetuse lugemiseks ei ole vaja, et teil need raamatud oleksid või et te neist üldse kunagi midagi kuulnud oleksite, sest ma esitan asjassepuutuvad kohad tsitaatidena ja selgitan olulist konteksti. Asja mõte ei ole kritiseerida mingi konkreetse raamatu tõlget ega häbistada konkreetset tõlkijat ja keeletoimetajat, vaid ma kasutan neid raamatuid üksnes sel põhjusel, et nad pakuvad  tõlkevigade selgitamiseks rikkalikult inspiratsiooni.

Igaks juhuks selgitan ka, et ma ei tunnusta mõnda ametlikku eesti keele reeglit. Mul on selleks kaalukad põhjused, mida heameelega selgitan, kui keegi juhtub nende vastu huvi tundma.

Eks hakkame siis peale. Kuna ma, nagu öeldud, ei järgi siin mingit süsteemi, vaid keeran järjest raamatus lehti, ei ole alapunktid tähistatud mitte järjestikuste numbritega, vaid iga vea või kaheldavuse eel on tähis formaadis <1-098-2>, kus «1» on raamatu number, «098» on lehekülje number (eestikeelses raamatus) ja «2» on vea järjekorranumber, kui samal leheküljel on mitu viga.

<1–000>

Esimest ja võib-olla kõikidest kahetsusväärseimat viga võime näha juba 1. raamatu ümbrispaberil, kus ühele peategelastest – Kakslillele – on näkku joonistatud neli silma. Sellest jääb mulje, et Kakslill ei ole inimene, vaid mingi eriskummaline humanoidne olend. Sama lapsus on teise raamatu (1998. a. väljaande) ümbrispaberil.

Tõepoolest on 1. raamatu 12. lk-l kirjas, kuidas pime Hugh Kakslillele otsa vaadates nägi oma ehmatuseks nägu, milles oli neli silma. Tähelepanelikumalt lugedes leiame aga kummastki raamatust ühe koha, millest ilmneb, et Kakslillel ei olnud tegelikult mitte neli silma, vaid ta kandis prille! Esimeses raamatus on see lk. 22:

Kakslill heitis võlurile üle oma kummaliste  v a a t e l ä ä t s e d e  mureliku pilgu.

Segadus tuleb sellest, et ingliskeellaste jaoks seostuvad prillid kahe lisasilmaga. «Prillipapa» – pilkesõna prillikandja kohta – on inglise keeles four-eyes. Teisisõnu: prillikandja on ingliskeellase jaoks justkui nelja silmaga. Eesti keeles sellist võrdkuju ei ole. Meie silmis on prillid lihtsalt teatav instrument ja kuuldes inglise keeles räägitavat kellestki neljasilmsest, ei tule eestlasele pähegi, et jutt käib prillikandjast.

Seega on kunstniku tehtud viga keskmisele eestlasele andestatav. (Tõepoolest olen ma kohanud ka ühte selle raamatu lugejat, kes arvaski, et Kakslillel oli neli silma.) Inglise keele tõlkija peab aga sellise asja peale tulema! Isegi kui ta lk-l 12 veel sellest aru ei saanud (seal on tekst tõesti kahemõtteline ega välista ka võimalust, et Kakslillel oligi neli silma-nägemiselundit; lõppude lõpuks toimub tegevus fantaasiamaailmas, kus on ka jumalad, trollid ja lohed), siis lk-l 22 oleks ta pidanud taipama, mida need neli silma tähendasid, minema tagasi lk. 12 tõlke juurde ja seda parandama (kuidas, selle juurde tulen hiljem tagasi), ning võimaluse korral kaanekujundajale ütlema, et ärgu joonistagu Kakslillele kahte lisasilma, vaid prillid.

järgmine osa