Minu kodulähilinnud (14)

 

 

tagasi

Teisipäev

Hommikul lesisid linnupojad pesas üksteise otsas, just nagu nad ei oleks viimaste päevadega suuremaks kasvanudki. Ma ei hakanud rõdu peale minema, vaid pildistasin läbi ukseklaasi.

 

Hiljem olid nad end ka natuke kõrgemale kergitanud ning need kaks, kes näoga rõduukse poole lamasid, tegid aeg-ajalt nokki lahti ja panid kinni.

 

Hommikupoolikul tuli paduvihma. Tabasin end mõttelt, et vihmaga peaks vist ussid maa seest välja tulema, ja rõõmustasin, et musträstastel on siis kergem toitu leida.

 

Lõuna ajal nägin rõduukse juurde minnes isalindu. Ta oli ilmselt just lõpetanud poegade toitmise. Oodanud paar sekundit, läks ta uue saagi järele.

 

Vaatasin nüüd veel korra Wikipediast üle, kui kaua musträstapoegadel lendamaõppimiseks aega peaks minema. Seal öeldakse, et see juhtub 10–19, keskmiselt 13,6 päeva vanuselt. Nendel kolmel linnupojal, kes olid 22. juunil juba kindlasti koorunud, saab see statistiline 13,6 täis homme. Noorimgi linnupoeg peaks lendama hakkama hiljemalt 13. juulil ehk 8 päeva pärast.

 

Muide, huvitav fakti Internetist: musträstas oskab käomuna ära tunda ja viskab selle pesast välja. Tubli!

 

Õhtupoolikul läksin korra rõduukse juurde ja ootamatult ilmus sinna emalind, kes hakkas innukalt väljasirutatud suudesse toitu panema. Siis katkestas ta toitmise ja jäi mind vaatama. Tulin ära. Vähemasti olid linnupojad erksad ja aktiivsed.

 

Paar minutit hiljem oli emalind läinud, aga linnupojad nihelesid, nokkisid oma sulgi ja nügisid üksteist natuke. Sellest, et ma neid rõduukse tagant vaatasin, nad end häirida ei lasknud. Võib-olla võtavad oma territooriumile tungimisena ainult rõduukse avamist?

 

Õhtul läksin pesa vaatama ja isalind oli seal. Mind nähes võpatas ta ja astus sammu linnupoegade poole. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

Mõni aeg hiljem nägin, kuidas üks linnupoeg seisis peaaegu et ülejäänud kolme seljas. Kui filmima hakkasin, saabus isalind. Jäin liikumatult paigale, jätkates filmimist, ning ta söötis pojad ära ja lendas minema. Linnupojad jätkasid sagimist, kusjuures see üks paistis olevat teistest tükk maad suurem.

 

Üldiselt sebivad linnud üsna rahutult, eriti see suurim. Viimaste päevade letargia on üle läinud.

 

Kui enne magamaheitmist veel pesa vaatasin, siis ei uskunud ma oma silmi. Kaks linnupoega olid välja roninud, seisid nagu pesa kohal ja nad olid rabavalt suured:

Nad nokkisid lakkamatult oma sulgi, ma ei saa aru, miks. Kas nad pesevad end nagu kassid?

Tükk aega sebinud, ajas üks end hästi suureks

ja vajus seejärel pessa:

Enne paistis ta nii pirakas, et ei mahu pessa ära, nüüd aga kadus teiste alla, nagu teda poleks olnudki:

(Kuna valgust oli juba vähe ja nad liigutasid kogu aeg, siis tulid pildid kahjuks ebateravad.)

Niisiis on linnupojad kuidagi märkamatult täitsa suureks kasvanud, aga nad lähevad vajadusel kuidagi väikeseks kokku tagasi ja saavad pessa üksteise kõrvale pikali heita nagu varemgi.

 

 

Kolmapäev

 

Kui hommikul ärkamise järel tahatuppa läksin, oli pesa tühi. Suutmata oma silmi uskuda, avasin rõduukse ja astusin lähemale. Tõepoolest ei olnud pesas mitte kedagi.

Nagu ma varem olen kirjutanud, oli mul kartus, et et äkki kukub mõni linnupoeg oma ebakindlate lennukatsetuste käigus üle rõduääre alla, ja avaldasin lootust, et loodus on kuidagi asjad seadnud nii, et seda ei juhtu. Nüüd selgus, et mingit mõnekümne sentimeetri kaupa lennata püüdmist ei toimunudki, vaid linnupojad kasvasid hiigelsuurteks ning võtsid siis lihtsalt kätte ja lendasid minema.

Mul on väga kahju, et ma ei näinudki seda sensatsioonilist hetke kui musträstapojad lendama hakkasid. Aga ma muidugi mõistan, et nad ei saanud tulla ja aknale koputada, et kuule, meil on nüüd aeg ära minna, aitäh, et lasid meil oma rõdul elada.

Head teed, sõbrad! Olgu teil alati mõnus pärituul ja piisavalt toitu.

 

Lugu musträstapesast minu rõdul on sellega lõppenud.

Lisatud 15 päeva hiljem:
Märkasin maja lähedal asfaldiplatsil kahte varblasest palju suuremat ja tuvist palju väiksemat lindu, kes jooksid nobedasti mööda maad. Kiikriga vaadates olid nad küll sedamoodi, et võisid noored musträstad olla. Äkki olid need minu rõdul kasvanud musträstapojad? Mul pole aimugi, kas musträstas jookseb niimoodi. Igatahes ei ole ma selliseid linde siinkandis iial varem näinud.