Minu kodulähilinnud (12)

 

 

tagasi

Reede

Kui hommikul rõduukse lahti tegin, ajasid kaks linnupoega kaelad püsti ja nokad lahti, aga peagi meenus neile, et minult süüa ei saa.

Tegin rõduukse juurest mõned pildid, kuid siis märkasin isalindu puuoksal ja tulin ära. Silmitsesin kõrvaltoa aknast (kust musträstapesa ei paista) korrus-paar allpool lendlevaid varblasi. Minut-paar hiljem lahkus isalind rõdult ja siis läksin tegin ka lähifotod ära. Rääkisin natuke linnupoegadega. Nemad lamasid, nokad poollahti (küllap ka nemad jahutavad ennast sellisel viisil), vaatasid mind ja liigutasid aeg-ajalt natuke.

Häält nad ikka veel ei tee, mis on muidugi ka mõistlik, sest see tõmbaks ainult soovimatut tähelepanu. Vanalinnud töötavad ju palumatagi päevad läbi, tiivad rakus.

 

Õhtuti ja hommikuti on ikka vareseid kuulda, aga nad tatsuvad nagu rohkem parkimisplatsil autode peal ja vahel ega tiku väga siia maja lähedale puude juurde.

 

Hommikupoolikul, kui emalind pesalt lahkus, siis üks poegadest lehvitas juba tiibu ja tõusis korraks paari sentimeetri kõrgusele.

See meenutas natuke seda, kuidas multifilmis «Lendav laev» tiibadega maja püüdis äralendavatele nõidadele järgneda. Ühest küljest on seda vahva vaadata, teisest küljest tunnen muret, mis juhtub, kui linnupoeg oma lennuüritustel üle rõduääre kukub. Surma ta langedes ilmselt ei saa, aga kui ta tagasi üles lennata ei jaksa, siis ma väga kahtlen, kas vanem ta maast üles otsib, noka vahele haarab ja pessa tagasi toob. Ehkki jällegi – kui vanalinnud kord juba pesa nii kõrgesse kohta tegid, siis peaks loodus ka olema kuidagi hoolitsenud selle eest, et kogu vanemate hiigelvaev järelkasvu soetamiseks ja üleskasvatamiseks nii tühiste juhuste tõttu vett vedama ei läheks. Looduses teeb musträstas ju pesa puu otsa ja seal pole isegi rõdubarjääri.

 

Vanalinnud oleksid nagu hakanud mind rohkem pelgama. Nägin emalindu päeval puu otsas ja kui ma teda teise toa aknast mitu minutit pildistasin, ei liikunud ta paigast.

 

Päeval silitasin ühte linnupoega natuke, õigemini puudutasin õrnalt sõrmega. Ta ei näidanud kuidagimoodi välja, et see teda häiriks.

 

Sain suurepärase video sellest, kuidas emalind pesale saabub ja linnupojad üksteise võidu toitu haaravad.

 

Õhtul jäi siiski mulje, et linnupojad kardavad mind natuke.

 

Maja kõrval puude all muru peal nokkisid mingid tundmatud mustad linnud, esmapilgul suuruselt musträsta ja varblase vahepealsed. Pilti teha kahjuks ei jõudnud.

 

Paistab, et ühel linnupoegadest on suurem osa ajast pea pesaääre peal. Eks see pesa hakkab kitsaks jääma jah.

 

 

 

Laupäev

 

Linnupojad on juba nii suured, et ei mahu enam hästi pessa ära.

Kui rõduukse avasin, ajasid nad silmapilkselt kaelad püsti ja suud lahti. Kui lähemale astusin ja pildistasin, siis tõmbus vähemalt üks kössi, nagu kardaks.

 

Nad on muidu sellist värvi, et paari meetri kauguselt sulavad pesaga täielikult kokku. Ainult heledad nokad reedavad mängu.

 

Kui päeval pesa juurde läksin, siis käis seal täitsa mürgel. Linnupojad püüdsid kõigest väest pesast välja ronida.

Kui olin neid natuke aega pildistanud, jäid nad rahulikuks.

 

Õhtupoolikul olid linnupojad peaaegu et poolte kehadega pesast väljas. Lendama nad siiski ei kippunud. Ma ei tea, kui palju või vähe 30-kraadine palavus neid häirib. Igatahes läheb täna õhtust alates jahedamaks.

 

Tagatoarõdu lähedal kasvavad puuoksad ei ulatu päris majani. See tähendab, et kui mõni linnupoeg peaks juhtuma üle rõduääre lendama ja alla kukkuma, siis on lootust, et ma näen köögirõdult teda maas ukerdamas ja saan ta tagasi üles tuua.

 

Õhtuks hakkasin juba tõsiselt muretsema, ega ma äkki ikka vanalinde kuidagi kogemata ära ei ole hirmutanud. Ma pole neid päev otsa näinud.

 

Õhtul oli üks linnupoeg keha hästi sirgu ajanud (või istus lausa kellegi teise otsas) ja liigutas pead, nagu nokiks ennast, puhastaks sulgi vms. Ma ei saanud korralikult aru, sest hakkas juba natuke hämarduma ja linnupojad on üleni nii ideaalset kaitsevärvi. Rõduukse klaas tahaks ka juba natuke pesemist, aga ma ei tihka seda teha, kuni see linnundus kestab.

 

Mõni minut hiljem nägin köögirõdult, kuidas must lind, kes meenutas väga minu isast musträstast, lendas kas maja kõrvalt puu otsa või võib-olla isegi pesalt ära.

 

Õhtul kuulsin õuest, kuidas keegi või miski tekitas paarisekundiliste vahedega umbes poole sekundi pikkust hästi kõrgel häälel vilet. Ega ometi minu musträstapojad ei nuta? Läksin rõdule kontrollima. Ei, seda heli ei tekitanud nemad. Nad lesisid nagu pesasse laialivalgununa üksteise kõrval, üks ühtpidi, teine teistpidi ja silmitsesid mind. Päid oli kindlasti neli.

edasi