Pühapäev
Linnupojad olid üsna rahulikud ega näidanud kuidagi välja, kas neil on hea või halb. Hommikusi lähipilte tehes nägin puuoksal musta lindu, kes võis olla musträstas või mitte. Tulin rõdult ära ja vaatasin õuest. Ta istus puuoksal ja ma ei viitsinud oodata, kuni ta kogub julgust, et pesa juurde lennata, või ma ei tea, kas ta üldse oligi õige lind. Natuke kahtlaselt väike tundus.
Umbes tund aega hiljem nägin isast musträstast kuskilt altpoolt puu otsa lendamas. Hetk hiljem lendas ta juba rõdule ja umbes minut aega hiljem sealt ära. Rõõm näha, et vanalinnud ilmselt siiski tegutsevad. Väga kaua ei tohiks enam jäänud olla, kuni linnupojad lendama hakkavad.
Juba teist päeva lesivad linnupojad lihtsalt pesas ega näita välja mingit aktiivsust. Rääkimata püüdest lennata, nad isegi ei siruta ennast enam pesast välja. Kui üleeile paistis, et nad on nii suureks kasvanud, et ei mahu enam hästi pessa ära, siis täna oleksid nad nagu väikeseks tagasi tõmbunud.
Nägin emalindu puu otsas ja pildistasin teda tükk aega, kusjuures tema ei lennanud rõdule, vaid vaatas aeg-ajalt minu poole.
Lõpuks tulin köögirõdult ära, et ta julgeks poegi toitma minna.
Vähemalt võin nüüd rahulik olla, et linnupojad näljas ei ole.
Päeval käisin korra vaatamas. Üks linnupoeg oli end välja sirutanud ja nagu nokkis end tiiva alt. Üks teine niheles rahutult ja siis see esimene nagu püüdis tiibu lehvitada. Läksin fotoka järele, et seda filmida, aga kui uuesti rõduukse juurde jõudsin, oli pesal juba isalind söögiga.
Mulle tundub, et nägin silmanurgast rõdu lähedal lendamas lindu, kes võis olla emane musträstas. Taganesin toaukse juurde. Siis nägin üle puuvõra liikumas suure linnu varju. Juba eile-üleeile olid kajakad vahetevahel hästi majanurga lähedalt mööda lennanud, tõsi küll, kolm-neli korrust kõrgemal.
Eks vanimal linnupojal ongi tegelikult varsti aeg lendama hakata.
Esmaspäev
Linnupojad ei mahu tõsiselt enam pessa ära. Ma sain superägeda video. Üks linnupoeg oli ennast nagu püsti (ja võib-olla teistele otsa) ajanud ning lehvitas tiibu, mis küll mingeid tulemusi ei andnud. Siis nokkis ta hästi kiires tempos oma sulgi. Kaks tükki lamasid, nokad poollahti, ja liigutasid end aeg-ajalt natuke, justkui mittekohaviibivalt vanalinnult süüa küsides. Neljas lamas, nokk poollahti, ega liigutanud. Ta paistis olevat kõige väiksem, ehkki muidugi ei olnud seda selgesti näha, kui pesa kehad ära varjas.
Kui ilmselt vanim linnupoeg oli isu täis nokkinud, siis sügas ta end natuke aega nagu koer ja heitis siis maha. Seepeale hakkas teine linnupoeg, võib-olla vanuselt järgmine, end suureks ajama ja lehvitas ka pisut tiibu, aga tal ei tulnud see nii hästi välja. Need kaks nagu rüselesid natuke, võib-olla ruumi pärast võideldes, ja siis jäid kõik neli rahulikuks.
Nähes, et rohkem midagi huvitavat ei toimu, avasin rõduukse, et lähifotod ära teha. Seepeale vajusid kõik linnupojad kohe pesasse kössi ja jäid liikumatuks. Nii et polnud nad midagi nii väga suureks kasvanud, mahtusid ära küll.
Sain vihjest aru – sõbrustamisest ei tule midagi välja. Väga kurb. Aga peaasi, et linnupojad saavad normaalselt areneda. Igatahes paistab, et neil ei ole toidupuudust, vaid nad kasvavad hoogsalt ning on valmis loodusest määratud ajal pesast lahkuma ja oma elu elama hakkama.
Vähe sellest, et nad on oma turris «soengutega» nii lõpmata marudad, et ma tahaks päevad läbi nende pesa juures istuda ja neid käes hoida ja silitada – sellest päevast peale, kui linnupoegadel silmad lahti läksid, näen ma nende suurtes mustades silmades sellist mõistlikkust ja arukust, mida ma ei näe enamike inimeste silmades. Ma tean, et see on illusioon – linnul ei saa olla väikest osagi sellest mõistusest, mis on isegi väga rumalal inimesel – aga emotsionaalselt on musträstapoegadele otsa vaatamine sõnulkirjeldamatult rabav kogemus. Ja sellepärast on mul pisarateni kahju sellest, et ma ei tea, kuidas käituda nii, et saaksin nendega koos olla ilma neid ja vanalinde hirmutamata. Aga ma pean südame kõvaks tegema ja neist eemale hoidma, et nad julgeksid rahus oma arenevaid tiibu proovida, mitte ei kössitaks pesas.
Lõuna paiku juhtusin köögirõdult nägema, kuidas isalind lendas maja kõrval kasvavale suurele puule ja peatus köögirõdule kõige lähemas otsas üsna madalal, ehkki lehtede sees, nii et ülevalt ei olnud teda näha. (Mul piisab teda korraks lendamas silmata ja juba tunnen ta ära!) Siis lendas ta kaks korda puuvõra sees teise koha peale, lähenedes tagatoarõdule. Oodanud igas kohas mingi 10–20 sekundit, lendas ta pesa juurde. Erinevalt emalinnust, ei häiri teda see, et ma köögirõdult vaatan.
Veider on see (nagu olen varemgi märganud), et kogu oma ettevaatlikkuse juures ei lenda vanalinnud ümbruse ohutuses veenduma teps mitte pesast kõrgemale, vaid püsivad kogu aeg pesast madalamal. See tähendab, et kui ma näiteks pesa kõrval kükitaksin, siis ei näeks nad mind, vaid lendaksid pahaaimamatult rõdule.
Õhtupoolikul käisin korra rõdul ja rääkisin linnupoegadega. Seekord jäi mulle nende silmadesse vaadates mulje, et nad kardavad mind.
Ma kaldun siiski arvama, et see, et nad päeval niisama lesivad, ei tule sellest, et nad kardavad mind, kuna ma hommikul nende juures käisin. Linnul ei saa nii pikka mälu olla, et ta ei julgeks end liigutada isegi siis, kui ma mitu tundi oma nägu näidanud ei ole.
No comments:
Post a Comment