Punktide 3–5 selgitamiseks andis eesistuja
härra Dr. Schiemannile sõna, kes umbes järgmist kõneles:
«Mu härrad! Tähendatud punktidesse ülespandud
nõudmistes peituwad waba riigikodaniku tähtsamad algusõigused. Wõib olla ehk
mõnigi teie seast peab asjataks, neid erakonna eeskawasse üles wõtta, kuna 17.
oktoobril antud Keiserlik armukuulutus nad põhjusmõtteliselt lubanud on ja nagu
meie kindlalt loodame, nad warsti ka seadusliselt maksma pannakse; aga, mu
härrad, tähtsad ja põhjalised pöörded riigi sisseseades ei sünni mitte ühe
ainsa sulekriipsu abil. Keiserlik armukuulutus hüidis loowa sõna: Saagu walgus!
Nüid peab igaüks wabaduse küinla põlema panema, et walgus paistma hakkaks, kus
senini pimedus walitses; et elustaw ja soendaw wabaduse leek üle terve Wenema
paistaks; siit üle meie kodumaa kuni Siberi kõige kaugemate koobasteni. Aga ka
siis pole meie ülesanne weel täidetud. Meie peame endi kallist warandust kõigi
kallaletungimiste eest kaitsema, üks kõik kes need kallaletungijad on. Juba
tõstawad siin ja seal walguse waenlased, pimeduse jüngrid, pead ja püiawad
wabaduse walgust ära kustutada. Nüid peab walwel olema. Julgusega, mida ainult
armastus anda wõib, peame meie seda kõigekallimat warandust, mis riigikodanik
kunagi saada wõib, endi wabadust kaitsema.
Aga meie peame wabaduse walgust ka kõigi
niisuguste waenlaste eest kaitsema, kes kosutawast ja soendawast leegist
häwitawat tuld teha tahawad, et ta mitte laiali ei laguneks ning kõik ära ei
häwitaks. Wäga tihti, mu härrad, saadakse wabadusest eksliselt aru. Kes waba
mees tahab olla, peab ka teiste wabadust auustada mõistma. Rõhumist ja
wägiwalda, ilma milleta esimese tormi juures läbi ei saa, ei tohi tulewikus
mitte enam ette tulla. Mu härrad, meie tahame töö wabadust auu sees pidada,
korrapidamise õiguse eest wõidelda.
Nii siis saame meie kaks asja ülesandeks. Meie
peame endi püha warandust wõideldes kaitsema ja meie peame ka iseendiga ning
endi keskis tööd tegema, et need õigused, mis meie nõuame, meile ka kasuks
oleksiwad.
Weel on riigikodanike wastutamise kohusest
arusaamine ja politilisest elust osawõtmine meie seas õige tillukene. Alles kui
igaüks meie seas riiklisest elust kindla arwamisega ja tegewalt osa wõtab,
täidame meie ülesandeid, mis erakonna peale kodaniku õiguste saamisega
langesiwad.
Need algusõigused, mu härrad, on wabariigi
alustoed. Juba waremalt kõneledi sellest, et üleüldisest ja ühesugusest
walimisest osawõtmine kõigi riigikodanike ühtlustamist seaduse ees tähendab.
Rahwa wolikogus pole kunagi wõimalik igaühe healt kuulda wõtta. Ja mida
ühesugusem walimise õigus on, seda wähem wõib üksik isik enda healt kuulda
lasta. Waba kodanikku wõib küll healetamisega ära wõita, aga tema kallal ei wõi
mitte wägiwalda tarwitada. Walitsused, olgu piiramata ehk kitsendatud
isewalitsuslised wõi wabariiklised, wõiwad ühel mõedul ülekohtused olla. Kui
meie kartused täide lähewad ja toores kirgislane parlamendi saadikute walimisel
niisama palju kaasa rääkida wõib, nagu peenikeselt haritud inimene, siis ei saa
meie küll õiglast walitsust. Seega siis mitte rahwa wolikogu pole wabaduse
pant. Wahe seisab selles, et meie mitte enam tummalt kannatada ei pruugi.
Heidame pilgu minewikusse. Riigiwõimus tikkus
eraasjade wahele. Kartlik mõttewabaduse ilmutamise katse, ettewaatamata sõna ja
– täiewõimuline walitsus wõis meiega teha, mis ise tahtis. Isiku puutumataus,
mu härrad, on warandus, mis meile täielised inimese õigused annab. Iseäranis
weel siin meie kodumaal. Sakslaselt wõeti ta keel ära, millega ta enesele mitme
saja aasta jooksul hariduse loonud oli. Eestlasele, sellele noorele
edasipüidwale rahwale, pandi nende kõige paremas edenemise ajas kammitsad seega
jalga, et neil emakeeles õppimise wõimalus ära wõeti. Ja meie seisime seal
juures ega wõinud wastu hakata, isegi mitte endi pahameelt üles näidata. Nüid,
mu härrad, on asi hoopis teiseks saanud. Meie wõime koosolekutel ja kindlates
seltsides koos käia, sest meil on koosoleku ja seltside wabadus, meie wõime
kirjutada ja rääkida, mis meie tahame, sest meil on sõna- ja kirjawabadus. Meie
wõime kisa tõsta, mis kuni trooni astete ette kostab, nii et ka wähemuse healt
kuuldakse, mis alati kõige halwem pole.
Ja kuidas oli lugu südametunnistuse wabadusega
waremalt? Waatame aga inimese kõige kallima isiklisema omanduse, ta usu peale.
Tuletame Ewangeliumi kirikut meelde, mis nii paljudele siinolijatele kallis on.
Kui nii mõnigi pole oma last raskes südame piinas riigikirikule ohwerdama, kui
nii mõnigi enese kõige pühamate arwamiste kaitsemise pärast tagakiusamist ja
nuhtlust kannatama pidanud. Ja kui palju hingekarjaseid ei sattunud sellepärast
kohtu alla ja ei lastud koha pealt lahti, et nad endi kombelist kohust
täitsiwad. Nüid, mu härrad, on meil südametunnistuse wabadus. Nüid maksab püha
usuwabadus ja üksgi riigikirik, üksgi usumäratsus ei suuda meilt seda kallist
warandust kunagi ära rööwida.
Sellepärast palun mina teid, eeskawa 2.
punktiga nõus olla ja wabaduse kalliste andide kaitsemist ning arendamist endi
tõsiseks kohuseks, waimustawaks elukutseks teha.
Wabadus, mu härrad, ei wõi mitte ilma
wõimuseta, ilma korda alal hoidwa sõnamõjuta seista. Kuid wõimus ei pea aga
kunagi wägiwallaks muutuma. Wastutamise kohusest arusaamine peab kõigis rahwa
ringkondades maad wõtma. Meie kuuleme ülemate sõna, aga ülemad peawad endid
seaduse alla paenutama. Sellepärast peame meie riigiametnikkude wastutamise
kohut wägiwalla lõpetamise pandiks. Wabadus ei wõi ilma õiguseta walitseda.
Õigus aga nõuab õiglasi kohtumõistjaid, kes ilma kartuseta ja ilma wankumata,
ülemalt ja alamalt tulewatest mõjudest wabalt otsust anda wõiksiwad.
Sellepärast on meie erakonna üheks tarwiliseks nõudmiseks, et kohtunikkude
seisus iseseiswaks tõstetaks ning walitsuse mõju alt wabastataks.»
Selle järele kui kõneleja seda nõudmist
seletanud oli, et kõik riigikodanikud seaduse ees ühtlustataks, palus ta kõiki
kolme punkti wastu wõtta, mis ka sündis.
Erakonna eeskawa 6. punkti läbirääkimisel
(kõneles kohaliste keelte tarwitamise wabadus) kõneles härra Nüchtern eestikeeles
sellest, kui raskes seisukorras iga eestlane on, kes wene- ehk saksakeelt ei
mõista ja siis Wene walitsus-asutustega tegemist peab tegema. Kõne on järgmine:
«Kui wäga rõemustaw on see, et meie 6-ma
punkti järele kohaliste keelte pruukimist nõuame, mis ka meile Keiserliku
armukuulutuse järele 17. oktoobril lubatud sai.
Meie nõuame, et kohtutes, koolides, politseis
ja ka kõigis riigi ametlikkudes kohtades eestikeelt saaks pruukima hakatud, mis
meil umbes kahekümne aasta eest ärakeelatud sai.
Iga eestlane teab, kui wilets tema oli, kui
tall kord kohtuga tegemist tuli, kui tema oma asja pidi läbirääkija hooleks
andma, kuis wiimane ei eesti- ega wenekeelt täieste ei mõistnud, aga ühe sõna
wõeriti pruukis, mis mitte selle asja kohaline ei olnud, siis tuli mitu korda
seda, et süialune wabastatud ja süita hukka mõistetud sai; kas see ei ole küll
kurb asi nüidsel ajal olnud, kui sedamoodi kohtu otsused tehtud saiwad, ehk
küll kohtunik kõigest wäest püidis oma kohuseid täita; nii kui meie näeme,
oliwad tõlgid mitu korda meie kohtumõistjad, kes siis läbirääkijaid oma poole
wõitis, sell oli alati õigust loota.
Niisama raske on praegune koolikord, kuna
umbkeelelisele lapsele kohe kooli astudes wenekeeles tükkisi ülesse anti pähe
õppida ehk ka lugeda, mis tema weel omas keelesgi tunnud; ta waewab oma pead,
wiidab aega, aga õppimisega edasi ei jõua ta sugugi; lühikene kooliaeg saab
otsa, on tarwis juba kodu karja minna, aga õppimisega pole ta sugugi edasi
jõudnud, see läbi saab wallakoolides wäga wähe edasi oma tarkusega.
Ja meie politsei walitsus, mis igal ühel
meiest tuttaw on, kellel kord temaga tegemist on olnud, peab kõrgemast
ametnikust kuni alamast saadik eestikeelt oskama, sest politseiga trehwab
eestimehel tihti kokkupõrkamist uulitsa peal. Aga kes kõneleb, see teine
teisest aru ei saa, nii kui see Babiloni torni ehitamise ajal sündis. Nüid weab
teda linnawaht pisikese süi pärast sinna ja tänna pristawi juurde ja
politseisse, tehakse protokoll ja kohus on juba sellega mõistetud, siis mine
kus iganes tahad, politseil on ikka õigus. Kõige wiletsam on lugu poolakatega;
kui need linnawahtideks on, ei ta oska wene-, eesti- ega saksakeelt, ajab suust
wälja midagi, kellest keegi inimene, ka haritud inimenegi, mitte aru ei saa,
aga süialune oled sa iga tahes.
Meie hulgas on küllalt ka neid, kellel riigi
ametliku kohtadega tihti tegemist on, nii kui rentei, kameralhowi, riigipanga
ja raudteega, mis kohtadel maksusi waja maksta ja kwiitungi wahetada ning alla
kirjutada tarwis on; tuleb tihti ette, et kes wenekeelt ei oska, oma aega muidu
ära wiidab ja asjaõiendamata ära tuleb, selle läbi on üks alaline takistamine
ja aja ärawiitmine kui paslikku wenekeele meest selle tarwis wälja saata pole.
Kui sa küsid, miks see ehk teine asi ära toimetatud ei saanud, siis wastab
seesinane saadik, et temale wastati: ei mõista, wõi (не понимаю) ne ponimaju,
siis on see lõpujärg niisugune, et mine ise wõi otsi kohalist asjatoimetajat.
Minu arwamise järele wõiks kerge olla
kohaliste keeltega ametnikkusi leida, kui kõik Eestimaal oma keelt peaks õppima
hakkama ja mina arwan, seda soowib iga Eesti wend ja õde.»
Ka see punkt wõeti koosolijate poolt ühel
healel wastu.
No comments:
Post a Comment