Sada aastat vana poliitbrošüür (4/8)

eelmine osa

Eesistuja pani kooliküsimusesse puutwa eeskawa-punkti arutamiseks ette.

Kohaliste õppekeeltega riikliste keskkoolide nõudmise asjus (8. punkt) wõttis rahukogu eesistuja riiginõunik härra Spiro sõna ja tähendas, et wenelastel, eespool tähendatud punkti järele, mitte wõimalik poleks olema endi emakeeles, mis ühtlasi ka riigikeel on, õpetada. Kohaliste keelte tarwitamisele wõtmise kohta eraõpeasutustes ja rahwa- ning alguskoolides ei olla temal midagi ütelda, kuid ta pidada selle wastu waidlema, et keskkoolidest wenekeel, mis ometi kõrgema hariduse saamises ja rahwaste ühendamise teel ette walmistawaks astmeks on, wälja tõrjutakse. Spiro seletusi toetasiwad härrad Knjasew ning Guljajew, kus juures kohaliste keelte tarwitamisele wõtmise kohta ülikoolides laitwaid mõtteid awaldasiwad.

Nende seletuste wastu waidles korraldawa toimekonna liige, ajalehe toimetaja härra Hoerschelmann, kelle ülesandeks seisis haridusesse puutuwaid eeskawa punktisi ära seletada, ja tähendas, et eeskawa punktist õigelt aru pole saadud. Keskkoolidesse puutuwa eeskawa-punkti kokkuseadmise juures pole kellegile meele tulnud, wene-õpekeelega keskkoolisi ära kautada. Eksitus seista selles, et härrad wastuwaidlejad sõnadest «kohalised keeled» teistmoodi aru saiwad kui need, kes eeskawa kokku seadsiwad. Mitte saksa- ja eestikeel üksi pole harilises kõnes kohalised keeled, waid ka wenekeel on seda, ja et wenekeelt kohaliste õppekeelte hulka arwati, sellepärast anti eeskawa punktile kirjeldatud kokkuseade. Selle järele kandis toimetaja Hoerschelmann kõne all olewa eeskawa-punkti kokkuseadmise põhjusmõtted järgmises kõnes ette:

«Mu härrad! Teile ettepandud eeskawa eelplaani 7–10 punktid puutuwad kõigile ühte moodi südame peal olewasse hariduse-küsimusesse, mille poolest meie maa mitte-Wene rahwad ülemuse tegewuse wiisi tõttu wiimaste aastakümnete sees palju kannatada on saanud, ja wist pole küll õiglasemat nõudmist, kui see, et kooli asjanduses nii ruttu kui iganes wõimalik põhjalised uuendused korda saadetaks ning emakeele õpekeelena tarwitamisele wõtmiseks jalamaid täieline õigus antaks, kui ka igaühele waba woli jäetaks, selles keeles oma lapsi õpetada lasta, milles ta ise tahab.

Meie kõik teame, mis riigi sisemise politika woolusel umbes ühe inimese eluea wältusel eesmärgiks oli. Wene walitsuse all olewaid wõeraid keeli rääkiwaid rahwaid taheti rahwuslistest iseomadustest ärawõerutamise abil Wene rahwaga kokku sulatada. Selle eesmärgi kättesaamiseks ei arwatud paremat abinõuu olewat kui kool. Kooli taheti igate pidi ära wenestada. Ainult sell kombel arwati wõimalik olewat eespool tähendatud sisemise politika eesmärki kätte saada. Ja mis saadeti korda? Rahwad ärritadi emakeele õiguste rõhumisega wihale ja hariduse puudus hakkas laial määral walitsema. Et see ekslik politika nurja läks, seda on ka asjatundjad nüid kindlalt tõendanud, ja meie loodame, et meie kord õitsew kooliasjandus, mis politika sulaseks alandatud sai, jälle enese päris ülesande juurde tagasi juhitakse ning et kool hariduse istutamise kohaks jäeb.

See lootus ei põhjene mitte ainult senise walitsemise wiisi nurjaminemisest arusaamise wõi üleüldise õiguse põhjusmõtte peal, mille järele igal riigi rahwal elamiseks õigus on, waid ka sell aastal 17. oktoobril antud armukuulutuse peale, mis põhjusseaduste najal sõnawabaduse wälja kuulutab, nii et sõna ka koolis wabalt tarwitada wõib.

Iga wabadus aga on ainult siis oma wäärt, kui ta ennast kolmanda inimese wõi laialisemate ringkondade kasude järele nõuetawates piirides awaldab. Sellepärast peame meie tunnistama, et riigikeele tundmise laiali lautamine ka wõeraste rahwaste seas tarwilik on ning endi kooliasjanduse korraldamise juures tuleb meil tarwis kõige esmalt selle peale tähelepanekut heita, et meie mitte õigusewastalisi nõudmisi ette ei kanna.

Selles raamis, mu härrad, seisawad nõudmised, mis meie eeskawa-eelplaani koolide asjus üles pannud on.

7. punktis nõuame meie, et meile wabadus antaks riikliste õigustega koolisi kogukonna ja erakulul asutada ja õpekeelt walida ning koolmeistrisi ametisse wõtta.

Aga meie tahame weel rohkem. Kogukondade ja erainimeste rahalik jõud ulatab ehku rahwa- wõi alguskoolide asutamiseks, kuid keskkoolide eest peab kõige esmalt riik muretsema. Ja ka neis riiklistes keskkoolides peawad kohalised keeled õppekeeltena endi õigust saama. Sellepärast nõuame meie riiklisi keskkoolisi kohaliste õppekeeltega.

Säherdune kord oli enne meie koolide wenestamist igal pool meie maal walitsemas. Gustaw Adolfi poolt asutatud ja riigi kulul ülewal peetaw endine gubermangu, nüidne Nikolai gümnasium seisab meil kõigil alles selgeste meeles. Nii peab asi meie konstitutsionilise erakonna eeskawa järele tulewikus jällegi saama.

Ja see nõudmine on selle poolest täieste põhjendatud, et meie koolide ülespidamise heaks riigile maksusi maksame. Sellepärast ei ole sugugi õige, et riik meie koolitarwiduste peale teisiti waatab kui sisemiste kohtade koolitarwiduste peale.

Wahepeal on ajanõuded meie juures weel enam kaswanud. Kõrgema hariduse nõudmine on meie Eesti kaaskodanikkude seas suurenenud ja möödunud aastasaja 70 aasta oludega wõrreldes palju laialisemalt maad wõtnud. Ka siin tuleb tarwis eestiõpekeelega riiklist keskkooli asutada, ja ma oleksin ennem säherduse kooli poolt, kui mõne niisuguse gümnasiumi poolt, mis lisaklassidega mõlema rahwa tarwidusi täita püidis. Meie Wene kaaskodanikkudele jäetagu Tallinnas Aleksandri gümnasium tarwitada.

Aga kujutatagu selle soowi kordasaatmist enesele ükskõik kuidas moodi ette, kui kõige tähtsamaks jäeb seal juures, et kohaliste õpekeeltega keskkoolid mitte erainimeste ohwrimeele wõi kogukondade ja ühisuste kaela ei langeks, waid et peaasjalikult riik neid üles peaks.

Selle wastu ei ole küll wist kellegil midagi ütelda, niisamuti ka 9. punkti wastu: Maksuta ja sunduslik rahwakooliharidus, mis muidugi kohalistes keeltes antud peab saama. Seda ei ole küll eeskawa punktis teistkorda enam selgeste tähendatud, aga seda wõiks lõpulisel eeskawa täiendamisel juurde lisada.

Niisamuti on ka 10. punkt: Täielik iseseiswus ülikoolidele ja kohaliste rahwakeelte tarwitamisele wõtmine neis õpekeeltena – wäga paljudele meele järele, ehk tema maksma panemine küll suurte takistustega ühenduses seisab. Kuid wastastikulise kokkuleppimise teel wõiwad takistused ära wõidetud saada.

Üleüldse wõime meie nende ettetoodud eeskawa-punktide asjus, mis haridusesse puutuwad, kõigi kohaliste rahwaste liigete kokkuleppimise peale loota. Ja meie peame seda wäga tähtsaks, et selles meie koduse ja awalise elu, jah terwe meie hariduse kohta nii wäga tähtsas küsimuses kõigi meie rahwaste kasude maksma panemise eest tööd tehakse. Sellest tööpõllust loodame meie ka, et ta, kui kord marud, mis nüid ka meie rannal mühisewad, waikiwad, kõigile kodumaa poegadele ühtlase ja ühendawa töö põlluks kodumaa kasuks saab. Sest siin puutub asjasse meie armas noorsugu, mille eest kõige paremal kombel hoolitsema peab.

Noorsugu on meie tulewik; seega siis hoolitseme meie tulewiku eest, kui meie endi maa rahwaste ühendatud jõududega nooresuo hariduse eest wõitleme. Ühendus teeb tugewaks.

Mu härrad! Toimekond loodab, et teie hariduse küsimusesse puutuwaid eeskawa-punktisi wastu wõtmata ei jäta.»

Kõne wõeti walju käteplaksutamisega wastu. Tema tähtsamad põhjusmõtted kandis ajalehe toimetaja härra Kõrw eestikeeles ette.

järgmine osa