<1-038-1>
Sellest ajast saadik oli
loits ilmutanud murettekitavat kalduvust ise kuuldavale tulla iga kord, kui
Rincewindi valdas äärmine kurnatus või tundis ta end erilises ohus
olevat.
Siin ei saa ma aru, mis mõte ümberpööratud
sõnadejärjekorral on. Eraldi lausena küsides oleks jah «Või tundis ta end
erilises ohus olevat?», aga siin kõlab loomulikumana:
Sellest ajast saadik oli
loits ilmutanud murettekitavat kalduvust ise kuuldavale tulla iga kord, kui
Rincewindi valdas äärmine kurnatus või ta tundis end erilises ohus
olevat.
«Siis, kui mind vaevab
janu või ma tahan süüa», mitte «siis, kui mind vaevab janu või tahan ma süüa».
Onju?
<1-039-1>
Rincewind ei näinud, et sellel
oleksid silmad olnud, kuid ta oli kindel, et kirst teda põrnitses.
See on nüüd üks inglise (ja tundub, et ka
saksa) keelele väga tüüpiline asi: kui liitlauses räägitakse ühest asjast kaks
korda, siis kasutatakse esmalt asesõna ja alles pärast paljastatakse, mille
kohta asesõna käis. Selliseid lauseid võib ingliskeelsetes tekstides kohata
palju-palju. Ma ei saa aru, miks nad nii teevad, sest eestlase vaatevinklist on
see täiesti mõttetu segastamine. Peaaegu ükski tõlkija ei tule selle peale, aga
eesti keeles tuleb siin loomulikult nende sõnade järjekord ära muuta.
Tsiteeritud lauset lugedes käib eestlase mõte ju nii, et algul on jutt mingist
«sellest» ja siis «kirstust», järelikult tundub, et «see» on midagi muud kui
kirst, sest kui «see» oleks kirst, miks ta siis ei kirjutanud algul «kirst» ja
pärast «see»?
Õige tõlge on seega:
Rincewind ei näinud, et kirstul
oleksid silmad olnud, kuid ta oli kindel, et see teda põrnitses.
Muide, siin ongi ilmselt tegemist mingi
eripäraga ingliskeellaste ajus, sest nende ilukirjandusteostes võib sageli
näha, kuidas uus tegelane tuuakse sisse nii, et peategelasele tutvustatakse
näiteks kedagi Rogerit, siis tuleb mingi dialoog:
«...,» ütles Roger.
ja siis võib mõni või mõnikümmend rida allpool
tulla täiesti lambist:
«...,» vastas pikk kiitsakas
kolmekümnendates aastates mees.
ja sa hakkad mõtlema, et oot-oot, kes see nüüd
äkki on ja kust ta tuli, aga tegelikult on see seesama Roger, lihtsalt
ingliskeelsete kirjanike meelest on jõle efektne mitte kohe öelda, et Roger on
pikk kiitsakas kolmekümnendates aastates mees, vaid heita see hiljem nagu
muuseas sisse.
Ma ei saa aru, miks nad nii teevad. See, et
Roger armastab golfi mängida ja eelistab šoti viskit ameerika omale, selgub
muidugi alles tüki aja pärast, aga see, milline ta välja näeb, on ju
peategelasele kohe näha. Muud seletust kui ajuehituse eripära ma sellele
veidrusele praegu leida ei oskagi. Ma arvan, et see on seotud sellesama
fenomeniga, miks ingliskeellased armastavad kasutada liitlauses enne ase- ja
siis nimisõna nagu eeltoodud raamatulauses.
<1-039-2>
Ilmselt vajas see
kirst isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?
«See» on liigne, sest kogu aeg on jutt käinud
ühestainsast kirstust.
Ilmselt vajas kirst
isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?
<1-039-3>
Ilmselt vajas kirst
isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?
«See» kõlab siin veidralt, aga kui kirjutada
«ta», tekib väike segadus Rincewindi tähistava «tema'ga». Kirjutaks siis nii?
Ilmselt vajas kirst
isandat. Kas ta oli Kakslille äraolekul Rincewindi omaks võtnud?
Kordus järgmise lause «Rincewind'iga» siin
minu meelest ei häiri.
Õigupoolest tuleb tahtmine kirjutada «Kas ta oli» asemel «Oli ta äkki». See on jälle see inglise keele mood nüanssekirjeldavaid sõnu ära jätta, mistõttu sõnasõnaline tõlge eesti keelde kõlab kuidagi lahjalt ja elutult. Aga tühja kah.
<1-039-4>
Ilmselt vajas kirst
isandat. Kas [ta] oli Kakslille äraolekul [Rincewindi] omaks võtnud?
«Äraolekul» mulle siin küll ei meeldi, sest
sellest jääb mulje, nagu otsiks Pagas uut ajutist isandat (Pidage! Mis
isandat?? Peremeest loomulikult. Koeral on ju peremees, mitte isand. Ma ei
pööranud sellele varem üldse tähelepanu.) selleks ajaks kui õige kadunud on.
Loogilisem oleks aga, et ta hakkab uut peremeest otsima alles siis kui on
vanast jäädavalt ilma jäänud. Kuna aga kirjanik võis seda mõelda nii või naa,
tuleb originaali vaadata (lk. 39):
Presumably, the box had to have a master.
In the absence of Twoflower, had it adopted him?
See, et kirstu asemel on kast, on pisiasi, aga
tundub, et äraoleku suhtes on tõlkijal õigus. Kõlab imelikult, aga autor ongi
nii kirjutanud.
Ilmselt vajas kirst peremeest.
Kas ta oli Kakslille äraolekul Rincewindi omaks võtnud?
No comments:
Post a Comment