17. täienduse punkt, milles nõutakse, et
rahwakainuse püideid edendataks ja monopoli poed rahwa kombelisele elule ja
terwisele kahjuliku oleku poolest ära kautataks, leidis koosoleku poolt ühemeelelist
wastuwõtmist.
Põlluasjanduse olude korraldamisesse puutuwa
punkti kohta pidas baron Schilling Padast järgmise kõne:
«Mu härrad! Iga erakond meie kodumaal, mille
rahwas kaugelt suuremal osal põldu harib, mille hea käekäik ja haridusline
edenemine põllutööga kõige lähemas ühenduses seisawad, peab iseenesest juba
põlluasjanduslik-politiliste küsimuste kohta arwamisi awaldama. Eesmärgid, mis
meie erakond selles asjas enesele seadnud on, seisawad lühidas kokkuwõttes teie
ees.
Meie seisame endi ajaluolise arenemise pinnal.
Kui teie meie ajaluo peale tagasi waatate, siis näete, kuidas see osa maad, mis
talupojad endi tarwis walmistasiwad, nende endi ainsamaks tarwitamiseks jäeti.
Teie nägite, kuidas maatarwitamise eest
teotegemine aegamööda raharendiks muudeti ja kuidas rendist waba omandus wälja
tekkis.
Raske on otsustada, kui kaugele meie nüid
selles asjad jõudnud oleksime, kui wiimaste kahekümne aasta sees mitte
takistusi ette poleks tulnud. Ekslised, mõistuseta walitsusemäärused wiskasiwad
wabale müimisele kiwa tee peale ette, kuuendiku maade müimine keelati ära,
wastastikuline usaldus, mis kosumiseks nii wäga tarwilik on, pandi kõikuma.
Walitsus kihutas maarahwast plaanilikult üles, walitsus külwas waenu eestlaste
ja sakslaste wahele.
Teie teate, mu härrad, et see kuri külw
kahjuks juba wilja on kandnud.
Meie ülesandeks on, Eestimaa haawadest, mis
temale sellel kurjal ajal löödi, ära parandada, korda saata, mis siit saadik
wõimata oli. – Abinõuna nende eesmärkide kättesaamiseks tahame meie kõigepealt
tarwitada: Talumaade müimisega rutata ja ostutingimisi kergitada, weikeste
kruntide soetamist edendada ja niisugusele maal elawale rahwale, mis ennast
põllutööst ei toida, maatükkide omandamist kergitada.
Mis kõige pealt talumaasse puutub, siis jätame
meie sunduslise müimise kõrwale. Sunnilise müimise juures ei saa ilma
esialguslise ostuhindade-määramiseta läbi. Iga plaaniline määramine selles
asjas on aga ülekohtune. Paiguti tuleb weel tarwis talukohtasi krunti panna,
sest praegune kruntides seismine ei täida Eestimaal mitte igal pool rahwa
õiglasi nõudmisi.
Sunduslise müimise juures seisab ka ostja
sundimise all, kuid tihti wõib säherdune sundmus ostjale hukatuseks saada.
Kõige pealt ei ole sunduslik müimine mitte
tarwilik, sest päriselt on müimise soow mõisnikkude pool niisama suur kui
ostmise soow talupoegade pool. Et aga asi sellegi pärast seisma jäi, selleks
andsiwad, peale waremalt üteldud põhjuste, osalt, nagu majorat- ja
kirikumõisade asjus, seaduse poolt tehtud takistused ja osalt ka see asjalugu põhjust,
et puhast raha polnud, millega suurpõllumehed ostuluba keelawate wõlauskujate
nõudmisi täita oleksiwad wõinud.
Esimene takistus peaks sell kombel ära
wõidetama, et kõik kitsendawad määrused ära kautataks, teine sell kombel, et
riigirahast odawalt ja laialisel määral wõlgu antaks.
Seda riigi poolt antawat laenu, kus juures
rentnikule ta õigused täielikult alles jäewad, ei peaks mitte ainult ostjale
antama, waid ka talukoha omanikule ostuwõlgade tasumiseks.
Et odawate protsentidega laen ostmise himu suurendab
ja maahindade tõusmist sünnitada wõib, on selgeste näha. Seda hädaohtu aga
püiame niimoodi takistada, et wahekohtud soetatakse, mis lepingutegija palwe
peale ära määrawad, kui palju ostja koha eest kõige kõrgemal määral hinda
maksta wõib.
Needsamad wahekohtud peawad ka rendimaksu ära
määrama, kui üks lepingutegija seda nõuab, ja rentnikku niimoodi üleliigse
rendi kruuwimise eest kaitsema.
Kuidas need wahekohtud nimetatakse, selle
kohta antakse tulewikus muidugi laialisemad seadused, aga kaks nõudmist seame
meie praegu juba ette: nemad peawad kohulisi olusi tarwiliselt tundma, et nad
hindasi õigel kombel määrata wõiksiwad ja nad peawad niimoodi asutatud olema,
et terwe rahwas, kõige esmalt aga weikene põllumees, neid täieliselt usaldada
wõiks.
Teie teate, mu härrad, kui laialisel määral
riigi sisemiste osade talupoegadele 3. nowembril antud armukuulutusega rahalist
abi kingiti. Aga meie talupojad jäeti ilma.
Õigus käsib, et meie endi talupoegadele
kohtade ostmise juures samasugust abi nõuame.
Selle peale waatamata, et meie juures ostukaup
waba kokkuleppimise ehk wahekohtu määramise teel tehakse, pole riigil mitte
karta, et tema abi kurjaste tarwitatakse, sest riigi poolt antakse laenu
maabanga abil ametlise hindamise põhjal, kuid maksu tasumine on õiguslik asi,
sest kaubad saiwad ilma riigi abi peale lootmata tehtud. – Seda odawa
protsendilist, laialise määralist riiklist laenu, mis meie talumaade äramüimise
tarwis nõuame ja wahekohtuid, millest meie eespool kõnelesime, tahame meie ka
weikeste maatükkide asutamise juures tarwitada. Seda mööda kuidas maakondlik
hariduse järg tõuseb, kaswab ka tarwidus weikeste maatükkide omandamises. Seda
loomulikku arenemist tahame meie jõudu mööda edendada.
Meie tahame aga weel üks samm kaugemale
astuda, meie tahame maal elutsewale, mitte põllutööst ennast toitwale rahwale
maatükkide omandamise kergitamise abil asumist wõimalikuks teha.
Kõige eesmalt peab neile, kes maaelanikud on,
aga mitte põllumehed pole, waid mõnda muud elukutset peawad, wõimalikuks tehtud
saama, oma kodukollet asutada, maja ja tükikene maad omandada, kus nad endi
korjatud kopikaid süia, wanaduses rahulikult elada wõiksiwad.
Mu härrad! Meie korraldatud laenuolude tõttu
wõib küll loota, et riiklisi rahasummasid, mis meie laenuks nõuame, kui riik
terwet nõutud summat anda ei wõi, esialgu ainult lisawõlana meie endi
laenuasutuste poolt antawate laenude kõrwal tarwitusele wõtta saada. Kui neid
hiigla suuri summasi, mis riik nüid sisemiste maade talupoegadele kinkinud on,
selle weikese riiklise abiga wõrdlete, mis meie nõuame, siis, mu härrad, peate
teie ütlema: meie ei nõua midagi wõimatat, midagi kätte saamatat.
Meie erakonna lipukirjaks aga jäeb sõna: meie
tahame seda, mis meie meelest õige on, meie tahame ainult seda, mille eest iga
liige, olgu riigiwalitsuse asutuste ees, olgu kogukonna walitsuse liikmena,
olgu ta lõpeks rahwa saadikuna riigiwolikogus – kõige agarusega, terwe enese
jõuga wälja astuda wõib.
Meie ei taha endi erakonna kaaslastele rohkem
tõutada, kui meie täita wõime. See on meie uhkus, et meie endid auusaks
nimetada wõime, et meie kunagi kergemeelseid tõutusi ei anna ning nende abil
endi erakonnale poolehoidjaid ei püia.
Mu härrad! See on, peale põhjusmõttelise
lahkuminemise, üks punkt, mille poolest meie mõlemist pahemal pool seiswast
erakonnast, sotsial-demokratlisest ja nõndanimetatud
konstitutsionilis-demokratlisest, lahku läheme.
Minule ei tule meeldegi, teid
sotsial-demokratlaste unistamiste arwustamisega tüitada. Juba härra Dehio
seletas kommunistliste põhjusmõtete nurjaminemise Wene ühise omanduse asjus
ära. Kes Wenemaa wiljakat pinda, iseäranis mustamullamaal, näinud on, seda
toredat rikast Wenemaa pinda, millega üksgi maanurk Europas ennast wõrrelda ei
wõi ja kes ka teab, kuidas Wene talupoeg puudust kannatab, mäherduses
wiletsuses rahwas elab, kui tihti seal nälgasi on, see saab isegi juba aru, mis
sotsialismus põlluasjanduses tähendab.
Ja mis on demokratlise erakonna peaeesmärgid
põlluasjanduses? Alguskohtade kõige suurema määra tegemine, mis aga, sest et
kõiki maa andmisega õnnelikuks teha tahetakse, koguniste mitte suur olla ei
wõi, kõige muu maa tükkidesse-jagamine, sunnilik omanikkude käest ära wõtmine
ja maata rahwa kätte andmine. Ja seda kõik tahetakse riigi kulul korda saata.
Arwake järele, mu härrad, kui suured summad see wälja teeks.
Isegi üks täieste korraldatud raha asjandusega
riik ei suudaks seda korda saata. Kui palju wähem siis weel üks riik, mille
rahwas majandusliste streikide ning läbikäimiste seismise tõttu kahju on
saanud, mida aastakümned ära tasuda ei suuda. Riik, mis praegu alles teede
seismise, maksude maksmata jätmise ja üleüldiste streikide all kannatab, ehk ta
küll kõigile erakondadele wõimalikuks on teinud, endi püideid korraldatad
seaduslisel alusel maksma panna.
Meie arwame, rahwa õnnelikuks tegemine sell teel
on just sarnane unistus, nagu sotsial-demokratline tulewiku riik.
Aga ometi tõutawad härrad demokratlise
(rahwalise) erakonna eestwedajad endi mõttekaaslastele ka meie maal seda
wiletsat tulewikku. Nad ehk kujutawad endile ette, kuidas petetud maata rahwas
neile wastu hõiskab, kuidas neid käte peal kantakse. Aga kui hiljem aru
saadakse, et kõik ainult kordaminemata meelitamise tõutused oliwad – ma ei tea,
kas neid härrasi siis weel käte peal kantakse.
Nii wäga kui meie ka waranduste ärawõtmise
poolt niisugusel korral oleme, kui üleüldine kasu seda nõuab, nõndasama
laitwalt waatame meie tema peale siis, kui seal juures üksikuid kasusi taga
aetakse, kui ühe käest warandus sellepärast ära wõetakse, et seda teisele anda.
Põlluharimine on elukutse, mis rohkem kui
üksgi teine armastawat ümberkäimist, kindlat wisadust, ohwrimeelt, kannatust
nõuab. Kui tihti pole põllumees, kui ta enese kohta parandada soowib, sunnitud
uuendusi ette wõtma, mille wilja alles tema lapsed, wõib ka olla, et alles
lapselapsed maitseda wõiwad. Kujutage endile, mu härrad, näituseks üht talukoha
omanikku ette. Lähemast mõisast maade ostmise abil on ta koha krunti ajanud, ta
on maad truubitanud, heinamaad laastanud, metsa istutanud. Kulud langesiwad
tema kaela, wilja wõiwad aga alles tema lapselapsed maitsta. Kuid siisgi tegi
tema seda, ta tahtis enese lapselastele kindlat sissetulekut, hästi korraldatud
kodu nõutada. Õnnetus tahab, et tema koht härrade demokratide poolt seatud
määrast suurem on. Tema kohast wõetakse sunni kombel tükk ära ja antakse wõib
olla tema endisele sulasele, keda ta kord laiskuse pärast lahti lasi.
Kas see on õigus? Ei, see on wägiwald,
kisendaw ülekohus, seda ei soowi meie mitte. Meie tahame loomulist edenemist
põlluasjanduses, meie tahame weikeste maatükkide asutamise loomulist tarwidust
täita. Sundust, wägiwalda ei soowi meie mitte.
Mu härrad! Mina olen teid endi eeskawa
esimeste punktide seletamisega kaua tüidanud. Nemad on aga meie
põlluasjanduslise edenemise kohta nii põhjapanewad ja tähtsad, et mina neid
mitte lühidalt ära seletada ei saanud. Kõik teised eeskawa punktid ütlewad
teile selgel kujul teie ees, nemad ütlewad teile selgel sõnal, mis meie kätte
saada püiame, ja mina arwan, et pikem arutamine siin asjata on. Meie tunnistame
õigeks, et walla- ja põlluseadused läbiwaatamist ning asjakohast ümbertegemist
tarwitawad.
Selleks aga on hoolast tööd tarwis ning enne
kui meie selle töö ette wõtame, tahame meie nende arwamist kuulda, kellesse see
asi kõige esmalt puutub. Iseenesest arusaadaw on, et bürokratline walitsus
põlluasjanduses kõrwale heita tuleb, ja et tema asemele asutuse seadma peab,
mida rahwas usaldab. Põllutööliste elutingimiste parandamine ja nende eest
wanaduses, õnnetuse ja haiguse kordadel hoolitsemine, põlluasjanduslise
hariduse edendamine, kõik need on laialised tööpõllud, mis tulewikus meie
erakonna kaaslaste paremaid jõudusi tarwitawad.
Ilma kahtlemata ei wõi selles sihis palju asju
ilma riiklise abita tarwilisel wiisil ära korraldada; meie tahame seda ka igal
pool, kus tarwilik, nõuda, kuid see ei tohi meid aga takistada kogukondlise
omawalitsuse ja seaduseandmise tööpõllul kõigest jõust endi eesmärkide
kordasaatmiseks tööd teha.
Meie senine omawalitsus oli kahekordselt
seotud, walitsus enese wenestamise püietega tegi temale igal pool takistusi
ning pealegi ei olnud mitte kõigil maksu maksjatel saadikuid meie
omawalitsuses, mis ennast selle tõttu mitmetpidi kütkestatud leidis olewat.
Mu härrad! Mõlemad takistused langewad, meie
küinarukid on wabad – waatame täis julgust tulewikusse ja loodame, et ühine
tegewus uues omawalitsuses meie kodumaale õnnistuseks saab olema.
Mina ei mõtlegi selle peale, et ühise tegewuse
tõttu tulewikus kõik rahwuslised wahed kauwad. Koguniste mitte, wenelane jääb
wenelaseks, eestlane eestlaseks ja sakslane sakslaseks. Meie eeskawa aga,
nimelt meie põllupolitilik eeskawa, peab meis kõigis selle teadmise elule
kutsuma, et see kodumaa on, mis meie harime, kodumaa, mis meid toidab, kodumaa,
mida meie ühtemoodi armastame. Mis meie kätte saada püiame, on rahulik wõidu
ajamine kodumaa kasuks. Peame seda meeles, mu härrad, et midagi olemas on, mis
kõrgemal seisab kui üksikute inimeste kasud – meie palawalt armastatud
kodupinna kosumine.»
No comments:
Post a Comment