Mida tähendab «targem annab järele»?

Kõik teavad eesti vanasõna «Targem annab järele.» Eri inimesed tõlgendavad seda aga erinevalt.

Mõned inimesed ütlevad, et see mõttetera on täielik rumalus – kui targem annab järele, siis tähendab see ju seda, et lollim võidab!

Mõnede inimeste jaoks on «targem annab järele» lohutus – ma mitte ei jäänud alla, vaid ma andsin järele, järelikult olen targem.

Mõned näevad selles vanasõnas hoopis reeglit, et targem on kohustatud rumalamale järele andma. Selle taga on eriti Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas levinud filosoofia, mille kohaselt rumalamaid tuleb kohelda soodsamalt kui targemaid («loll on looduskaitse all»). Inimene, kellel on mingi anne või võime, olevat kohustatud kasutama seda nende inimeste teenimiseks, kellel seda annet ei ole.

Mulle tuli hiljuti pähe veel üks tõlgendamisvõimalus – «targem annab järele» võib tähendada «loll ei anna järele».

Kindlasti oleme me kõik vahetevahel kohanud mõnda inimest, kes põhimõtteliselt mitte kunagi vaidlemist ei lõpeta. Isegi siis, kui teisi on väitlus juba kõrini ära tüüdanud, keeldub ta aru saamast, et kumbki ei suuda kumbagi ümber veenda ja pole mõtet vaidlemist jätkata. Ei, ta lihtsalt ei suuda suud kinni hoida, vaid peab oma jonni edasi ajama.

Ma ei olnud varem mõelnud selle peale, mis võivad olla sellise käitumise tagamaad. Ühel hetkel sain aga aru, et see võib olla viis, kuidas ebatavaliselt rumal inimene kaitseb enda enesehinnangut.

Tavaline inimene – s.t. selline, kelle mõistus ja teadmised on enam-vähem vastavuses teda ümbritsevate inimeste omadega – saab vaidlustes mõnikord teada, et tal on õigus, ja mõnikord, et ta on eksinud. Tal on nii ühte kui teist liiki kogemusi ja sellepärast suhtub ta vaidlemisse normaalselt – kui võimalusse mõtteid vahetada ja targemaks saada.

Mis saab aga siis, kui inimene on erakordselt rumal? Ta kogeb pidevalt seda, kuidas tema mõistus ja teadmised jäävad teiste omadele alla. Ta saab vaidlustest ikka ja jälle pettumust ja alandust, (peaaegu) mitte kunagi võidurõõmu ja rahulolu.

Selle psühholoogilise probleemi lahendamiseks on inimesel mitmeid võimalusi. Nendest üks on on selline, et inimene õpib aja jooksul «võitma» vaidlusi põikpäise järeleandmatuse teel. Olemata võimeline veenma vastaseid faktide ja loogiliste argumentidega, korrutab ta lihtsalt oma väiteid nii kaua, kuni vastane vastuvaidlemise lõpetab – mitte et ta tegelikult nõustuks, vaid ta lihtsalt ei suuda enam seda jama kuulata ja tahab, et ta ükskord ometi rahule jäetaks. Niimoodi jääb patoloogilisele vaidlejale mulje, et ta on vaidluse võitnud. Sellest tõuseb tema habras enesehinnang.

Muidugi ei ole patoloogiline vaidleja ise sellest psühholoogilisest mehhanismist teadlik. Ta ei jõua kunagi tõdemusele, et ta on nii loll, et ta ei suuda tõsta oma enesehinnangut teistele inimestele mõistuse ja teadmistega muljet avaldades, vaid ta on sunnitud kehtestama ennast muul viisil.

Mõistagi ei saa igast lollist patoloogilist vaidlejat. Lihtsalt mõni loll teeb mingil hetkel juhuslikult avastuse, et kui ta piisavalt kaua oma seisukohta kordab, lakkab teine inimene lõpuks sellele vastu vaidlemast. Sellest saab loll rahuolutunde. See jääb talle meelde. Ta hakkab niisugust käitumist kordama, saades üha uusi psühholoogilisi edukogemusi. Nii areneb tema oskus inimesi vait rääkida aasta-aastalt, kuni jõuab (halvas mõttes) täiuseni – lihtsalt rumalast inimesest saab põikpäine kretiin, kellega vaidlemist keegi välja kannatada ei suuda.

Niisiis võib vanasõna «targem annab järele» tõlgendada ka selliselt, et see, kes mingi hinna eest järele ei anna, on tõenäoliselt loll, kes ei saa endale järeleandmist lubada, sest kui ta ausalt tunnistaks, kui tal õigus ei ole, jääks ta vaidlustes kogu aeg alla ja see hävitaks ta enesehinnangu.