Ma olin alati arvanud, et nõukogude korra
lõpul saabunud ettevõtlusvabadusega algas Eestis halbade tõlgete epideemia.
Omal ajal mõtlesin välja lausa tõlkejubeduse mõõtühiku «kaer». Kui öelda
näiteks, et tõlkija T tõlgete jubedus on 200 millikaera, siis tähendab see, et
ta teeb tõlkevigu keskmiselt 5 korda vähem kui teate-küll-kes.
Hiljuti elasin aga üle tõelise vapustuse, kui
lugesin läbi Isaac Asimovi romaani «Igaviku lõpp» nõukogudeaegse tõlke. See oli
õuduste õudus, viga veas kinni. Hindaksin selle tõlke jubeduseks lausa 2,5
kaera või rohkemgi.
Nii et mu ettekujutus paistis olevat ekslik.
Tegelikult on silmatorkavalt halbu tõlkeid tehtud varasematelgi aegadel,
lihtsalt tähelepanu olen ma hakanud neile pöörama alles uuemal ajal. Küllap on
see professionaalne kretinism – kui ise tõlkijana tegutsed, siis hakkad
võõrastes tõlgetes vigu märkama ega suuda enam teksti õieti nautida, kui see
halvasti tõlgitud on.
No comments:
Post a Comment