Keelegenotsiidiga kahjustab Venemaa ka iseennast

Kõikide rahvaste ja keelte võrdsuse kattevajus püüdleb Vene riigivõim juba ammu mittevene keelte väljasuretamisele. Peagi on kadumas ka kattevari – planeeritud konstitutsioonimuudatusega kuulutatakse venelased ametlikult Kolmanda Rooma härrasrahvaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna kirjutada, vaid tatarlase Nail Gilmani geniaalsest uurimusest «Rahvuspoliitika ja demograafia», mis näitab, kuidas 1930-ndatel aastatel alanud venestamispoliitika on toonud suurt kahju vene rahvale endale.

Siin on link tema kolmeosalise artikli 1. osale.

https://zamanabiz.blogspot.com/p/50-80.html

Esimese osa lõpus on lingid 2. ja 3. osale.

Järgnevalt esitan lühidalt eesti keeles selle venekeelse artikli põhiideed.

Nõukogude Liidu hariduspoliitika nägi ette, et palju spetsialiste suunati tööle mittevene aladele. Samuti ehitati sinna palju tööstusettevõtteid, et saada esiteks ettekääne viia sinna valdavalt vene rahvusest töölisi ja teiseks võimalus demagoogiliselt väita, et nõukogude võim hoolitseb teiste liiduvabariikide eest paremini kui Venemaa eest.

Aastatel 1926–1989 suurenes venelaste arv Venemaal poolteist korda, Venemaa autonoomiates 2,4 korda, teistes liiduvabariikides aga 5 korda. Ääremaade tööstuse laiendamisest ja kohalike rahvaste vaenulikkusest vene sisserändajate vastu on palju kirjutatud, kuid kui paljud on pööranud tähelepanu sellele, mis toimus samal ajal Kesk-Venemaal – vene rahva tuumikalal? Just sellele on pühendatud Nail Gilmani artikkel.

Teises maailmasõjas hukkus või sandistus väga palju mehi ning pärast sõda saadeti aastakümnete jooksul oluline osa võimekatest ja aktiivsetest inimestest tööle Siberisse, Kaug-Põhja ja mittevene liiduvabariikidesse. Sellel olid katastroofilised tagajärjed Kesk-Venemaa majanduslikule ja kultuurilisele arengule, mis kajastus ka selle regiooni demograafias. Nail Gilman märgib, et kui Venemaa elanikkond tervikuna hakkas vähenema aastast 1992, siis vene rahva tuumikalal algas demograafiline kriis juba 1970-ndatel aastatel. Aastatel 1992–2017 oli Venemaal tervikuna loomulik iive –9%, kuid Kesk-Venemaal –15% (mõnes regioonis, näiteks Pihkva oblastis, ületas negatiivne loomulik iive 20%).

Nüüd tuleb Nail Gilmani uurimuse kõige põrutavam osa, kus ta võrdleb demograafiat Vene Föderatsiooni rahvusvabariikides (mis vanasti olid autonoomsed vabariigid Vene NFSV koosseisus) ja nende naabruses asuvates peaaegu sajaprotsendiliselt venelastega asustatud oblastites.

Aastatel 1995–2016 oli Tatarimaa, Baškiiria ja Udmurtia loomulik iive kokku –3%, Samaara ja Saraatovi oblastis aga –10%. Ei maksa arvata, et erinevuse põhjus on selles, et tatarlased paljunevad paremini kui venelased. Statistika järgi on Tatarimaa tatarlaste ja venelaste demograafilised näitajad ligikaudu ühesugused.

Teisisõnu:

Venelaste loomulik iive on rahvusvabariikides kõrgem kui puhtvene oblastites.

Tatarimaa ja Samaara oblast on naabrid ning nende pindala, rahvaarv, kliima, linnastumisaste ja majanduse struktuur on võrreldavad. Ometi saavad venelased Tatarimaal märgatavalt rohkem lapsi kui Samaara oblastis. Miks?

Seda seletab Nail Gilman sellega, et tatarlased on lähemalt seotud oma kodumaaga, oma rahva traditsioonidega. Nad tunnetavad, et see on nende maa, ja hoolitsevad tema eest. See avaldab mõju ka kohalikele venelastele ja nende elutingimustele. (Ärgem unustagem, et Tatarimaal ei ole venelased hilisimmigrandid nagu Eestis, vaid nad on seal elanud sajandeid.) Kui vene tuumikalal tunnevad venelased ennast juurtetuna ja püüavad igal võimalusel kuhugi paremasse kohta kolida, siis rahvusvabariikides on mitte ainult põhirahvus, vaid ka venelased tugevamini kodukandiga seotud. Ehkki vene šovinistid vinguvad, kuidas venelasi rahvusvabariikides ahistatavat, näitavad demograafilised andmed vastupidist. Vene külad Tatarimaal on jõukamad ja paremas seisukorras kui vene külad vene rahva tuumikalal.

Kaudselt kinnitab Nail Gilmani hüpoteesi ka Valgevene ja Ukraina olukord. Valgevene kandis sõjas palju suuremaid kaotusi kui Venemaa, kuid seal on viimastel aastakümnetel negatiivne loomulik iive olnud ligi kolm korda madalam kui naaberoblastites, mis kuuluvad Vene Föderatsiooni. Ukrainas tervikuna on küll demograafiline kriis võrreldav Venemaa omaga, kuid loomulik iive on kõige väiksem valdavalt venekeelses Ida-Ukrainas. Valdavalt ukrainakeelses Lääne-Ukrainas on demograafiline kriis palju kergem.

Niisiis: õhutades venelasi miljonite kaupa teistesse liiduvabariikidesse ümber asuma, kiskus nõukogude võim kogu vene rahva lahti oma juurtest, kodukandist, esivanemate traditsioonidest. Sellega põhjustati probleeme mitte ainult koloniseeritavatel aladel, vaid ka vene rahva tuumikalal.

Nii näitavad demograafilised andmed, kuidas venestamispoliitika tegi ootamatul kombel ränka kahju vene rahvale endale.

Refeeritava artikli 3. osa räägib tulevikust. Teatavasti on venestamispoliitika eesmärk teha aja jooksul kõik Venemaa elanikud venelasteks. Nail Gilman seab kahtluse alla selle eesmärgi teostatavuse.

Esmapilgul võib paista, et venelaste ülekaal Vene Föderatsiooni elanikkonnas on nii suur, et teistel rahvustel ei ole mingeid šansse. Nail Gilman näitab aga, et see esmamulje on ekslik. Nimelt elavad rohkem kui pooled venelased Kesk-Venemaal ja Põhja-Kaukaasias, mis kokku moodustavad umbes 10% riigi pindalast. Ülejäänud 90%-l Vene Föderatsiooni territooriumist on venelaste suhe mittevenelastesse kõigest 1,5:1 ja nooremas põlvkonnas väiksemgi. Järelikult ei ole vene rahvas suuteline teisi Venemaa rahvaid assimileerima. Pigem, leiab Nail Gilman, on oodata, et oma kodukandist, oma rahva kultuuripärandist lahtikistud vene rahvas hakkab üha suuremal määral emigreeruma, et jõukamates riikides paremat elujärge leida, kohalikud rahvad, kes on oma kodumaaga tugevamalt seotud, hakkavad aga venestamisele järjest suuremat vastupanu avaldama ja aja jooksul hoopis vene koloniste enda hulka sulandama. Nail Gilman püstitab hüpoteesi, et nii vene kui mittevene ääremaadel omandavad kohalikud venelased regionaalse identiteedi ja hakkavad oma kodukanti tähtsamaks pidama kui Moskvast juhitavat suurriiki. See tendents on mõningal määral täheldatav juba praegu.

Kokkuvõttes leian, et praegusel ajal, kui keelepoliitikaarutelusid täidab haleaktivistide masohhistlik soigumine, on eluliselt vaja Nail Gilmani suguseid arukaid inimesi, kes oskavad näha teid kriisist välja ja anda Vene Föderatsiooni alistatud rahvastele lootust.

Soovitan kõigil, kellel vähegi hammas vene keele peale hakkab, Nail Gilmani artiklit «Rahvuspoliitika ja demograafia» lugeda ning selles kirjutatu üle järele mõelda.