Enamik
eestlasi elab tänapäevani kui mitte lausa 1939. aastas, siis 1988-ndas küll.
Nad arvavad, et Vene Föderatsiooni valitsevad sellised inimesed nagu omaaegsed
Eesti internatsid. Nad arvavad, et Venemaa välispoliitika peamine eesmärk on
võimalikult suurendada riigi territooriumi, eelkõige aga haarata enda valdusse
maailma naba – Kirde-Eesti.
Ei saa
salata, et vene tavainimeste seas on palju selliseid, kes tõepoolest
näevad välispoliitika olulise eesmärgina kui mitte just kõikide kunagi aegade
jooksul Venemaale kuulunud maa-alade, siis vähemalt kunagise Nõukogude Liidu
territooriumi tagasisaamist. Ma olen aga kindel, et Vene (nagu muide ka USA
jt.) riigijuhid oskavad tulla selle peale, et maailm muutub ja praegu ei
käi asjad enam nii nagu 50 või 100 aastat tagasi.
Tänapäeval
kontrollitakse võõraid territooriume mitte neid administratiivselt oma riigiga
liites, vaid jäetakse nad formaalselt iseseisvaks ning mõjutatakse nende
juhtkondi mitmesuguste poliitiliste ja majanduslike, vajadusel ka kuritegelike
ja sõjaliste vahenditega.
Paljud
inimesed ei ole veel sellest aru saanud. Nii on vene revanšistlikes kirjutistes
üks põhiteemasid see, kui kahju on sellest, et Nõukogude Liit lagunes.
Nostalgia nõukogudeaegse «rahvaste sõpruse» järele on teema, mis veel praegugi
tavavenelaste jutuajamistes ikka ja jälle ette tuleb. Venemaa president
Vladimir Putin nimetas NSV Liidu lagunemist üheks XX sajandi suurimatest
globaalpoliitilistest katastroofidest. Ma ei tea muidugi, kas Putin ka mõtles
seda, mida ütles, aga eelneva jutu mõte on see, et nii venelaste kui ka teiste
rahvaste seas on üldlevinud arvamus, et Nõukogude liiduvabariikide
iseseisvumine oli Vene riigi võimsuse seisukohalt halb sündmus.
Lihtsa
loogika järgi on see iseenesestmõistetav. Riigid on ju aastatuhandete vältel pürginud selle
poole, et oma territooriumi suurendada. Just sellel eesmärgil on peetud peaaegu
kõik sõjad. Me oleme harjunud mõtlema, et mida suurem on riigi pindala ja
rahvaarv, seda parem see riigile on. (Ning kerge on langeda illusiooni küüsi,
et riik, mis laseb oma asumaid vabaks või ei püüagi teisi maid endaga liita, on
rahumeelne.)
Sellest
terve mõistuse järgi justkui elementaarsest tõdemusest järeldub muidugi, et
Mihhail Gorbatšovi poliitika, mis viis Nõukogude Liidu lagunemisele
iseseisvateks riikideks, oli Venemaale kohutav hoop. Nii need, kes neavad
Gorbatšovi kui reeturit, kui ka need, kes ülistavad teda kui totalitaristliku
rahvastevangla lammutajat, arvavad ühtemoodi, et see, mida Gorbatšov tegi, oli
Vene riigile kahjulik.
Vene
revanšistid vaidlevad selle üle, kas Gorbatšov oli lääneriikide poolt
kinnimakstud ülejooksik või lihtsalt loll, kuid ma pole näinud, et isegi
Nikolai Starikov, ilmselt intelligentseim vene imperialismi ideoloog (millega
ma ei taha sugugi väita, et ta ei ole šovinistlik närukael ja jultunud
tõeväänaja) oleks kunagi tulnud mõttele seada kahtluse alla põhimõtet, et
impeerium on seda tugevam, mida suurem on tema territoorium ja rahvaarv.
Samal
seisukohal oli kadunud Aleksander Solženitsõn. Mul on meeles, et aastal umbes
1990 ütles ta umbes nii: «Me peame andma iseseisvuse Pribaltikale, et säilitada
Valgevene, Ukraina, Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia». Teisisõnu: Eestis, Lätis ja
Leedus on mässumeelsus tõusnud sellisele tasemele, et nende talitsemisega on
esiteks jama rohkem kui asi väärt on, ning teiseks nakatavad nad oma
iseseisvusideedega neid asumaid, mis praegu on veel enam-vähem kontrolli all.
Lastes kolm väikest Läänemere-äärset provintsi vabaks, tugevdame stabiilsust
riigis ja suudame ülejäänud provintsides olukorra stabiliseerida.
Mina
väidan, et Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia «liiduvabariikide» iseseisvumine tuli
tegelikult Vene riigile kasuks. «Kasuks» mitte selles mõttes, et kergendas Venemaa muutmist
demokraatlikuks ja tolerastlikuks, vaid selles mõttes, et tugevdas Venemaad kui
impeeriumi. Seda sellepärast, et impeerium ei olnud senisel kujul enam
elujõuline.
Püüdku
lugeja natukeseks ajaks rebida end lahti Eesti mätta otsast ja siirduda mõttes
Vene impeeriumi pealinna Moskvasse, aastasse 1989. Selle aasta valisin
seepärast, et siis viidi NSV Liidus läbi rahvaloendus. Selle andmetel oli
impeeriumis elanikke 285,743 mln, nendest venelasi 145,155 mln ehk 50,7% –
napilt üle poole. Isegi kui arvestada venelased kokku keeleliselt ja
kultuuriliselt lähedaste ukrainlaste ja valgevenelastega, siis oli nende
osatähtsus NSV Liidu rahvastikus kõigest 70,2% – umbes sama palju kui samal
ajal elas Eestis eestlasi. Elanikkonnast 19,2% olid Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvad
ning 10,6% muud (sealhulgas uurali rahvad). Tähelepanu väärib, et
eelmisel rahvaloendusel 10 aastat varem olid need arvud olnud vastavalt 72,6%,
16,5% ja 10,9%.
Ma võtsin
kahe rahvaloenduse andmed, kopeerisin mõnekümne suurema rahvuse arvukused
Excelisse ja arvutasin välja, kuidas oleks muutunud NSV Liidu demograafiline
pilt, kui iga rahvuse kasvamine või kahanemine oleks jätkunud samas tempos
nagu seni. Selgus, et:
10 aasta
pärast oleks venelaste osatähtsus olnud alla poole;
20 aasta
pärast oleks slaavlaste osatähtsus olnud alla kahe kolmandiku;
30 aasta
pärast oleks Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvuste osatähtsus olnud üle veerandi.
Mõni võib
arvata, et veerand ei ole nii palju, et muret tunda, aga vaadake, kuidas
Põhja-Makedoonia oma 1/4 albaanlastega kimpus on. Mõelgem ka selle peale, et
kõrgema sündivusega rahvastel, näiteks usbekkidel, on vanuseline struktuur
teistsugune kui näiteks venelastel – nende hulgas on noorte osatähtsus suurem.
See tähendab, et Nõukogude Armees oli Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvaste
osatähtsus kindlasti suurem kui nende osatähtsus elanikkonnas tervikuna. Mis
jääb diktatuurist järele, kui armee tema kontrolli alt väljub? Mis jääb vene
riigist järele, kui tema sõjavägi ei ole enam vene?
Mul ei ole
mingit kahtlust, et sarnaseid (ja palju põhjalikumaid) arvestusi tehti
1980-ndatel aastatel kuskil Moskva või Leningradi uurimisinstituutides. Olen
veendunud, et Gorbatšov oli 1985. aastal võimule tulles impeeriumi
demograafiliste tendentsidega kursis.
Ma mäletan
ühte poliitikateemalist vestlusringi Eestis aastal 1988 või 1989, kus üks
poliitikaasjatundja selgitas, et arvukad kogemused laiast maailmast näitavad,
et rahvuskonfliktid lähevad kõige teravamaks siis, kui valitseva rahvuse
osatähtsus elanikkonnas läheneb 50%-le. Lektor viitas üldtuntud faktile, et eestlased,
kelle osatähtsus oma kodumaal oli langenud alla 70%, ja lätlased, keda oli oma
kodumaal juba alla 60%, vihkasid üha rohkem venelasi, kuna tundsid end
eksistentsiaalses hädaohus. (Mitte et kõik eestlased ja lätlased jälgivad kogu
aeg rahvastikustatistikat, vaid mida lähemale põhirahvuse protsent jõuab
sümboolsele 50-le, seda rohkem tema liikmeid hakkab muret tundma rahvuse
võimaliku hääbumise pärast.) Sama protsess, ütles lektor, toimus aga ka
Nõukogude Liidus, kus venelaste protsent oli alla 50 langemas ja seetõttu oli
venelaste hulgas suur vaen «mustade» vastu. (Eestlased moodustasid kõnealusel
ajal NSVL rahvastikust nii väikese osa, et venelased ei näinud neis mingit
ohtu. Seetõttu ei mõistnud nad, miks me neid «ühtäkki enam» ei sallinud.
Eestlastel omakorda ei olnud ettekujutust, kui levinud oli venelaste hulgas
vihavaen Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvaste vastu.)
Meenutagem,
kuidas eestlaste osatähtsuse langemine meie kodumaal alla 70% pani paljud
eestlased kartma, et eesti rahvus võib välja surra, sest venelaste sündivus oli
eestlaste omast kõrgem ja pealegi jätkus sisseränne ida poolt täie hooga. Mida
võisid siis tunda venelased, kelle osatähtsus territooriumil, mida nad pidasid
oma kodumaaks, oli kohe-kohe langemas alla 50%? Mingit sisserännet NSV Liitu
muidugi ei toimunud, kuid Kesk-Aasia rahvad ületasid venelasi sündivuselt palju
rohkem kui Eesti venelased eestlasi.
Mida peaks
sellises olukorras tegema mees, kes on pandud Vene impeeriumi valitsema? Püüdma
mingite administratiivsete meetoditega saavutada seda, et venelased hakkaksid
rohkem ja «mustad» vähem lapsi tegema? Kehtestama totaalse venestamise?
Mittevenelasi massiliselt tapma? Või püüdma impeeriumi kuidagi teistsuguseks
muuta, nii et venelaste domineeriv seisund oleks tagatud, ilma et oleks
vaja kasutada meetodeid, mida XX sajandi lõpul isegi kommunistliku ordu
diktatuur endale hästi lubada ei saa?
Gorbatšov
valis riigi põhjaliku ümberkorraldamise tee. Kui sarnane oli Gorbatšovi
tulevikuvisioon sellele, mis 1991. aastal teoks sai, seda ma ei tea. Ma ei tea
ka seda, kas Gorbatšov soovis impeeriumi päästa või oli ta ideeline demokraat
või oli ta USA agent või oli ta loll. Räägime tema poliitika tagajärgedest,
mis on meile kõigile näha. Mina väidan, et «liiduvabariikidele», eelkõige
Kesk-Aasia omadele iseseisvuse andmine päästis Vene impeeriumi hävingust. Ilma
selleta oleks Nõukogude Liit mõne inimpõlve jooksul lakanud olemast vene riik.
Vene keeles ja punaste lippude all oleks hakatud ajama hoopis teisi huve.
Gorbatšovi reformid võimaldasid Vene impeeriumil etnilisest kriisist väljuda
ning pärast kümne-kahekümneaastast nõrkuseperioodi taastada olulise osa oma
mõjuvõimust maailmas.
Vaadake,
kuidas Vene riik näeb 2018. aasta oktoobrist saadik vaeva massimeeleavalduste
ohjeldamisega tillukeses Inguššias (elanikearv alla poole miljoni). Vaadake,
kui palju Vene massiteabevahendites kirjutatakse probleemidest kaukaasia
päritolu kuritegelike grupeeringutega ning konfliktidest keskaasia
võõrtöölistega. Seejuures on kaukaaslasi Vene Föderatsiooni elanikkonnas tühine
osa ja immigrante Kesk-Aasia riikidest on Venemaal vaba voli sisse lubada just
nii palju, kui ta ise seda soovib. Mida Venemaa siis peale hakkaks, kui kogu
endise Nõukogude Liidu elanikkond oleks Vene kodakondsusega, s.t. omaks õigust
Venemaa piires vabalt liikuda ning impeeriumi parlamendi ja presidendi
valimistel hääletada?
Praegu on
Vene Föderatsioon tadžikkide silmis tõotatud maa, kuhu vähesed õnnelikud
pääsevad kõrget palka teenima. Mis saaks aga siis, kui mitte ainult iga
tadžikk, kes soovib, võiks sõita Moskvasse või Peterburgi tööd otsima, vaid
tadžikid võiksid ka keskvalitsuselt nõuda, et liidueelarve vahendeid kasutataks
Tadžikistanis elatustaseme tõstmiseks? Põhja-Kaukaasia regioone, eriti
Tšetšeeniat subsideerib Venemaa ju päris korralikult. Sellega seotud meeleolude
kohta ütles Vladimir Putin 2011. aastal nii (see on ilmselt suulise esinemise
transkriptsioon):
«Mõelgem
järele, mida tähendab «aitab Kaukaasia toitmisest». Mida sellega silmas
peetakse? Kas seda, et ei maksa paigutada raha Põhja-Kaukaasia arengusse? Uute
töökohtade loomisse? Aga sel juhul mõistame me ju, me kõik peame seda teadma,
et Põhja-Kaukaasia noored hakkavad veel suuremal arvul teistesse Vene
Föderatsiooni regioonidesse kolima, eelkõige suurlinnadesse otsima tööd,
paremat elujärge, ja seda mõistagi koos kõikide probleemidega, mida see
migratsioon põhjustab. Mida siis teha? Ajada nad sealt välja? Mis siis saab?
Kuhu neil minna? Nad hakkavad kuritegelikke grupeeringuid täiendama. Mida sel
juhul teha?»
Kui
Venemaa on juba praegu kaukaasia rahvastega sellises hädas, nagu ta on, mis
saaks siis, kui Venemaa koosseisu kuuluksid ka Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan,
Kasahstan, Usbekistan, Turkmeenia, Kirgiisia ja Tadžikistan?
Õigupoolest
tegi NSV Liit 1991. aastal ära põhimõtteliselt sama asja, mida püüdis teha
Lõuna-Aafrika Vabariik. Teatavasti oli seal probleem selles, et riiki valitses
valge rass, kuid mittevalgete sündivus oli palju kõrgem. Mida väiksemaks jäi
valgete osatähtsus elanikkonnas, seda raskem oli neil riiki oma kontrolli all
hoida. Sellepärast mõeldi välja plaan luua suurematele neegrirahvastele
iseseisvad riigid. Idee oli selles, et valdava osa neegritest saaks kuulutada
oma uute «kodumaade» kodanikeks ja Lõuna-Aafrika Vabariigis muutuksid nad
sellega välismaalasteks. Enne valge võimu krahhi jõuti moodustada 4 iseseisvat
bantustani, 10 autonoomset ja 6 autonoomiaks ettevalmistatavat. Välja ei tulnud
sellest projektist aga midagi. Ei neegrirahvad ise ega rahvusvaheline üldsus ei
tunnustanud bantustanide legitiimsust.
Nõukogude
Liidul oli lihtsam – bantustanid olid juba olemas. Tänu sellele võis 1991.
aastal täielikus kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja kogu maailma hurraahüüete
saatel pidulikult kuulutada: «Me saadame impeeriumi laiali. Usbekid, kasahhid,
turkmeenid jt. võivad nüüd ise oma kodumaid valitseda nii nagu soovivad. Nad ei
allu enam Moskva võimule.» Mõistagi käis sellega kaasas ka see, et 20 miljonit
Usbekistani elanikku olid nüüd Usbekistani ja mitte Venemaa kodanikud. Nende
kanda oli kõrgeim riigivõim Usbekistanis, kuid Venemaa asjade otsustamisel
polnud neil enam mingit sõnaõigust. Isegi see, mis tingimustel ja kui palju
Usbekistani kodanikke üleüldse Venemaa territooriumile lubada, oli nüüdsest
üksnes Venemaa ja mitte Usbekistani riigivõimu otsustada. Nii suurenes 14
asumaale iseseisvuse andmisega venelaste osatähtsus impeeriumi elanikkonnas
plaksti 50,7%-lt 81,5%-le.
Ma ei söanda
väita, et Gorbatšovi valitsemisajal oli viimane aeg impeerium «lammutada» (loe:
imperialismi tänapäevasesse vormi ümber kujundada), aga vaevalt sellega enam
väga kaua viivitada tasus.
Omal ajal
uskusid paljud, et Nõukogude Liidu lagunemisele järgneb Venemaa lagunemine.
Pärast seda, kui liiduvabariigi staatuses asumaad eraldusid NSV Liidust,
tundus, et järgmine loogiline samm on «autonoomsete» asumaade eraldumine Vene
Föderatsioonist. Tšetšeenia iseseisvumine paistis seda kinnitavat. Oodatud
ahelreaktsioon jäi aga ära. Arvestades, et viimase rahvaloenduse andmeil on
Venemaa elanikest, kes deklareerisid oma rahvuse, 80,9% venelased ja
vene-emakeellasi on hinnanguliselt üle 90% (täpsed andmed puuduvad), on ilmne,
et vene rahvuse absoluutset domineerimist Vene riigis ei ohusta mitte miski ja
lagunemine Vene riiki ei ähvarda. (Tšetšeenia on jah riik riigis, aga näiteks
isemeelsele Tatarimaale paneb keskvõim paari viimase aasta jooksul väga
resoluutselt päitseid pähe ja pole näha, et viiemiljoniline tatari rahvas selle
vastu midagi ette suudaks võtta.)
Endisi
liiduvabariike hoitakse aga kontrolli all riikidevaheliste suhete kaudu. Eesti,
Läti ja Leedu on tõesti USA kindlateks liitlasteks saanud, Gruusia ja Ukraina
on vähemalt mõneks ajaks Moskva mõjuvõimu alt väljas ning Kirgiisia ja
Usbekistani sõpruseshoidmise nimel on Venemaal kõvasti pingutada tulnud, aga
kindlasti on see vene imperialismi vaatevinklist väiksem pahe kui see, et kogu
Vene riik oleks muutunud mingiks ebamääraseks slaavi-moslemi segapudruks.
Ei saa
salata, et Gorbatšovi reformid tulid kõige suuremaks kasuks eestlastele ja
lätlastele. Kasu sai aga ka vene imperialism. Meile oli 1991. aasta lahendus
hiilgav võit, meie suurimale vaenlasele aga kergeim võimalik kaotus. Sellised
on globaalpoliitika paradoksid.
1 comment:
Pärast artikli kirjutamist nägin ma infot venekeelse raamatu "Etniline katastroof. Venemaa ilma venelasteta" kohta. Väljavõte raamatu tutvustusest:
"Kui ruttu kordab Vene Föderatsioon Kosovo saatust, venelased muutuvad rahvusvähemuseks omaenda maal, [---]? Kelle süül on Moskva meie silme all muutumas "Maskabadiks", Venemaa aga "uueks kalifaadiks"? [---] Kuidas "töömigratsioon" osutub põliselanikkonna agressiivsete võõrastega asendamise tragöödiaks? Kas pole juba seljataga murdepunkt, mille järel protsess ei ole enam peatatav?
Seda kirjutatakse aastal 2014!!
Terve mõistuse pinnalt võiks pigem küsida, kas Vene Föderatsiooni mittevene põlisrahvuste päästmiseks on veel mingit lootust. Vene šovinistide seas on aga, nagu näha, hoopis selliseid, kes tõsimeeli kardavad, et 80% venelasi ähvardab sulandumine 20% muulaste hulka. Ma ütleks, et see oht on olemas ainult siis, kui vene mehed on oma ajud juba nii ära joonud, et vene naised neid enam üldse ei taha. Aga mitte see pole praegu peamine. Peamine on see, et kujutage ette, mis toimuks Vene riigis siis, kui mittevene rahvusest kodanikke oleks mitte 20%, vaid üle 50%. Ilma Gorbatšovi reformideta oleks see praegu nii.
Ma ei ole ülalnimetatud raamatut lugenud ega kavatse lugeda, kuid mind ei üllataks põrmugi, kui autor, kelle arvates Kreml peab "etnilist sõda vene rahva vastu", neaks sama hingetõmbega "reetur Gorbatšovi", taipamata, et just tema hoidis ära tõelise etnilise (venelaste seisukohalt) katastroofi.
Post a Comment