Laura Loolaid / Tagavara-malev (retsensioon)

 

Kirjelduse järgi tundus, et üle pika aja olen saanud kätte ulmeromaani, mis on originaalne ja huvitav. Kahjuks tuli mul pettuda. Mitte et lugu originaalne ja huvitav ei oleks, aga lugemissoovi võttis ära miski muu.

Romaan algab sellega, et peategelane asub (vist) taevakehal, kus on väga külm. Tema sisemonoloogist selgub, et ta kuulub tagalasse ja kuskil on võitlejad, kes vaatavad tagala peale natuke ülalt alla. Ühe võitlejaga peategelane peagi lühidalt vestlebki ja siis mõtiskleb edasi.

Ingliskeelses maailmas on praegu mood (või õigemini öeldes valitseb kinnisidee), et romaanil ei tohi olla proloogi, vaid maailm tuleb lugejale avada sündmuste käigus vähehaaval. Laura Loolaid viib selle reegli äärmuseni. Ma ei ütle, et sellel romaanil peaks tingimata just proloog olema, aga oleks võinud olla kasvõi paar lõiku selgitustega what the fuck is going on. Esimesed kümme lehekülge (nii paljust suutsin lugeda, enne kui kannatus katkes) kubisevad terminitest, mis on iseenesest arusaadavad, kuna nad on lihtsad eestikeelsed sõnad (nt. roomuk), aga kõikide nende inimeste ja objektide omavaheline seos on täiesti arusaamatu. (Näide: ei ole vähimatki vihjet sellele, kelle või mitte vastu või eest võitlejad võitlevad, ning selle tõttu ei ole tegelaste võitlemiseteemalistel repliikidel ja mõtetel minu jaoks mitte mingit tähendust. Sõnad on reas, aga nendest moodustuvatel lausetel puudub mõttekas sisu.)

Avalehekülgede tekst on laitmatult ehe selles mõttes, et just nii võiksid usutavalt käituda, rääkida ja mõelda inimesed, kes on selles maailmas sees ja sealsete oludega kursis. Minule on see maailm aga paraku võõras ja sellepärast oli mul kogu aeg tunne, nagu loeksin teksti võõrkeeles, mis on väga eesti keele moodi, ent sisaldab siiski nii palju tundmatuid sõnu, et jutu iva jääb tabamata.

On võimalik, et kui ma näriksin end tahtejõupingutusega läbi leheküljeni 50 või 100, siis saaks mulle viimaks ometi selgeks, mis toimub. Kui see juhtuks, pöörduksin kindlasti tagasi esimesele leheküljele ja loeksin otsast peale uuesti, sest nüüd saaksin ma loetavast aru. Paraku ei ole mul huvi sellist vaeva näha, kui on olemas nii palju raamatuid, mida lihtsalt loed ja suudad sündmusi vaevata jälgida.

Kahju. Laura Loolaid on silmnähtavalt hea kirjutaja. Loodan väga, et järgmist romaani kirjutades peab ta meeles, et lugeja ei ole mõtetelugeja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Allo Allo tõlkimisest

 

Lisaks sellele, et Inglise seriaal Allo Allo on üks kõige naljakamaid asju, mis inimkond kunagi loonud on, pakub ta suurt huvi ka tõlketeoreetilisest seisukohast, sest lisaks huumorile, mis põhineb sõnade ebasündsatel kõrvaltähendustel (see ei ole sugugi ebatavaline), on seal ka huumorit, mis põhineb keelevigade ja aktsentide imiteerimisel ning on seetõttu kohati vägagi raske tõlkida.

Meenutan lugejale, et Allo Allo on Inglise seriaal ja kõik näitlejad selles kõnelevad inglise keelt. Kuna aga tegevus toimub Saksa okupatsiooni alusel Prantsusmaal, siis näitlejad, kes mängivad prantslasi, räägivad prantsuse aktsendiga inglise keelt, ja näitlejad, kes mängivad sakslasi, räägivad saksa aktsendiga inglise keelt. Asi toimib hiilgavalt – vaadates on väga hästi aru saada, et aktsent imiteerib vastavat keelt, aktsendita briti hääldus aga inglise keelt.

Tõlkes neid aktsente edasi anda ei saa ja pole vajagi, välja arvatud paaris kohas, kus on kohane pruukida prostamaid väljendeid, et näidata, kuidas inglise keeles kasutatakse familiaarsust ja parasiitväljendeid. Näiteks ühes stseenis ütleb Michelle üht ja sama asja kahes keeles – Renéle «prantsuse» keeles "We march to the beach," ja Carstairsile «inglise» keeles "We march to the beach, old chap." Tõlkisin need vastavalt «Me marsime randa,» ja «Paneme ranna poole kõmpima.»

Väärkeelsushuumor tuleb viiest allikast:
1) inglased, eelkõige Prantsuse politseinikuks maskeerunud agent Crabtree, räägivad prantsuse keelt vigadega;
2) kapten Bertorelli (ja episoodides veel paar tegelast) räägib itaalia aktsendi ja väikeste vigadega;
3) üks tegelane räägib rootsi aktsendiga;
4) lõpupoole on paar stseeni, kus hispaanlane, hispaanlaseteeskleja või hispaania keele õpetaja räägib absurdselt liialdatud hispaania aktsendiga (s-hääliku asemel th-häälik ja pentsik hüplev intonatsioon);
5) ühes stseenis loeb Bertorelli vestmikust inglise keelt, hääldades seda kohutavalt valesti.

Hispaania aktsendi jäljendamiseks asendasin s-tähe f-tähega ja g-tähe h-tähega. See peaks olema piisavalt hispaaniapärane ja samas säilitama teksti sisulise arusaadavuse.

Rootsi aktsendi jäljendamiseks topeldasin sõnade esimesed täishäälikud (nt. «Aasi oon seelge.»), mis, usun, et annab rootsi keele laulva intonatsiooni mingil määral edasi (eriti kuna seda on ju ka näitleja kõnes kuulda).

Kapten Bertorelli panin eestikeelses tõlkes kõnelema mingit soome-lõunaeesti segu, lisades käänamis- ja astmevaheldusvigu (nt. «Tolvanad! Oinaspead!»; «Kaunis signorina, mina suudelen sino kätt!») – lõppude lõpuks on itaalia keel prantsuse keele sugulaskeel ja soomepärane rääkimine peaks kõlama eesti kuulajale piisavalt naljakana. Ka järgsilpides u o-ga asendamine peaks andma Bertorelli kõnele itaalialikku hõngu. («Oo, kolonello, kogo aeg sina naljatad, ajad lorajutto, teed vigoreid.») Mõned sõnad oli võimalik teha itaaliapäraseks (või midagi sinnapoole), säilitades arusaadavuse (generallo, offizer, Italia, Vaticano).

Murdsin kaua pead, kuidas tõlkida Bertorelli pidevväljendit "Whadda mistaka da maka!" (< "What a mistake to make.") Ametlikus tõlkes on see «Milline viga!», mis on kahtlemata keeleliselt õige, aga mitte põrmugi naljakas. Viimaks tuli mulle pähe «Oh ma tohman!», mis läheb riimi, kõlab piisavalt lustakana ja annab asja sisu õigesti edasi.

Ühes stseenis loeb Bertorelli vestmikust inglise keele kirjapilti itaalia moodi ette, sest ta ei tunne inglise keele hääldusreegleid. No mis sa sellega ikka teed – valisin sellise lahenduse, et kirjutasin eesti ortograafias üles, kuidas inglane loeks eestikeelset teksti: «Khäs thiie thjunnete niid ainimessi?» (< «Kas teie tunnete neid inimesi?»). See peaks olema umbes sama pentsik kui originaal "Duu jou knou diiza pioupli?" (< "Do you know these people?") ja loodetavasti ka arusaadav.

Konstaabel Crabtree on muidugi ainulaadne fenomen kogu komöödiažanris. Ma ei ole kunagi midagi selletaolist näinud.

Originaalis tekitatakse tema «aktsent» nii, et osades sõnades asendatakse üks täishäälik teisega. Näiteks: "headquarters" > "headquitters", "We weigh too much." > "We wee too much." jne. Kahjuks on ametliku eesti tõlke tegija arvanud, et ka eesti keeles tohib asendada ainult täishäälikuid. Näiteks on «maskeeritud» ametlikus eesti tõlkes «masküüritud». Tegelikult ei ole eesti keeles mingit põhjust järgida täishäälikureeglit, sest eesti keel on inglise keelest väga erinev ja mõnikord annab hoopis naljakama efekti kaashääliku(te) asendamine: «maskeeritud» > «paskeeritud», «või ma löön teid kumminuiaga > kummihuiaga», «käsi püsti, kes tahab minna» > «käsi pütsi, kes tahab ninna» jne.

Lausa rumala vea on ametliku tõlke tegija teinud sõnademänguga "message" > "massage". Iga inglise keele oskaja peaks une pealt teadma, et "message" on eesti keeles «sõnum». Nii tõlkub selles seriaalis väga sageli esinev sõnademäng message/massage eesti keelde lausa iseenesest: «Ma tõin sulle Michelle'ilt mõnusi.», «Ma tahan anda sulle mõnusi.», «Ma sain Michelle'ilt mõnusi.», «Mul on mõnus.» jne. Elementaarse kuidagi nagu. Kahjuks arvab ametliku tõlke tegija, et "message" peaks olema eesti keeles «teade» ja Crabtree vigases keeles tõlgib ta selle «toode», mis ei ole kuskilt otsast naljakas.

Siiski on ametlik tõlkija mõelnud välja ühe tõlke, mis on vaimustavalt geniaalne: «Käepede tuli ära.» (< käepide; originaalis "The hindle (<handle) came off.")

Inglaste seas on Crabtree ja tegelikult kogu seriaal saanud legendaarseks eelkõige sagedase teretusega "Good moaning" (<morning). Ametlikus tõlkes on see «Tere ummikust!» mis on igati okei ja minagi tõlkisin algul nii. Hiljem aga hakkas mulle tunduma, et naljakam oleks «Tere jommikust!» See on täiesti maitseasi, mõlemad variandid on head. (Palun kirjutage kommentaarides, kumba teie eelistaksite.)

Crabtree vigane keel kõlab sageli ropult. Näide: ta astub uksest sisse ja ütleb: "I was pissing by the door." (<passing; s.t. ma möödusin juhuslikult uksest, ma juhtusin mööda kõndima), mille peale publikus puhkeb röökiv naer, nii et näitleja peab tükk aega ootama, enne kui edasi saab rääkida. Mina tõlkisin selle repliigi «Sittusin juhuslikult siiakanti,» (<sattusin), mis vastab asja sisule ja on minu meelest sama naljakas.

Ausalt öeldes tunnen mõnede teiste tõlgete puhul muret, ega ma liiga ropuks ei läinud (vett>vitt, toru>türu), aga ma ei näinud muud väljapääsu. Autoril oli kerge – ta sai spetsiaalselt valida naljakaks väänatavaid sõnu, mida Crabtree suhu panna, mina aga pidin eesti keeles naljakaks väänama seda, mis oli juba võõrkeeles ette antud. Mul on tuline kahju, et ma ei ole ikka veel leinud naljakat vastet vaimustavale sõnademängule "as soon as possible" > "as soon as pissable". Kui kellelgi on mingi idee, siis palun andke teada.

Huvitav on märkida, et soome tõlkes on Crabtree sõnades sageli asendatud tähed a/o/u tähtedega ä/ö/y, mis on tapvalt naljakas. Muidugi asendasin ka mina «abiline» > «äbiline», «ma tahtsin ainult äbiks olla» jm., aga see ei ole pooltki nii naljakas kui soome "apulainen" > "äpyläinen".

Nimed jätsin suuremalt jaolt muidugi tõlkimata, aga naljaka tähendusega nimed pidasin vajalikuks ära tõlkida, nt. Professor von Flattenhead > von Poerundpea, kirurg von Bungler > von Wusserd.

Rootsi kunstieksperdi nimi Joop Hoopedoop [jup hupidup] ei kõla eestlasele väga naljakalt, sellepärast panin talle nimeks Jööp Lööpedihööpen.

Herr Flick väitis, et teekoti leiutas sakslane parun von Tetley. Mõistagi tõlkisin selle parun von Liptoniks, sest meil on just see nimi pakitee sümbol ja ühtlasi eestlasele suupärasem. Hiljem nägin, et soome tõlkija oli teinud samamoodi.

Muutsin ka mitme sõjaväelase nimed, nt. General von Walkenstiffen > kindral von Kangejalgen, Admiral von Sinkenquicken > admiral von Pichtas-Pochjas. Kindral von Flockenstuffeni nime muutsin sellepärast von Kechkenbüxeniks, et ühes osas on vaja sõnamängu, kus Bertorelli saab nimeosast "stuffen" valesti aru. Minu lemmiknimi on Field Marshal von Crackenfart, mille tõlkisin enda arvates väga õnnestunult – feldmarssal von Kaertzpeeren.

Asendasin mõned ülemäära inglisepärased nimed prantsusepärasematega, nt. Bridget > Brigitte. Tegelikult tahaksin väga asendada Maria Mariega, sest Maria ei ole kuskilt otsast prantsuse nimi. Aga mõtlesin, et see ajaks äkki vaataja liiga segadusse.

Sinna, et kolonel von Strohmi eesnimi Kurt hilisemates osades Erikuks muutub, ei saa ma midagi parata. See on lihtsalt stsenaristi kahetsusväärne praak.

Mõni vaataja võib imestada, miks ma asendasin René sünnilinna Nancy Metziga. Asi oli selles, et mul oli vaja tõlget lausele "Yes, we were both Nancy boys." ("nancy boy" on sobimatult naiseliku käitumisega mees, kes võib olla või mitte olla pede). Kuidas sa seda ikka paremini tõlgid kui «Jah, me oleme mõlemad metzlased»?

 

Omaette suur probleem on sinatamine ja teietamine. Inglise keeles on need teatavasti üks ja sama, nii et siin saab tõlkija tõlkida ainult tunde järgi, ainsaks vihjeks eesnimede ja tiitlite kasutamine.

Sõjaväelaste puhul tundus mulle kohane vene traditsioon, et madalam kõrgemat teietab, aga kõrgem madalat sinatab, välja arvatud siis, kui nad on teineteisele lausa võõrad. Näiteks kindral von Klinkerhoffen ütleb reamees Helga Geerhartile «sina», aga ühes stseenis põgusalt Helga poole pöörduv kindral von Kechkenbüxen ütleb: «Reamees, kirjutage üles: [---].» Samuti panin paaris kohas leitnant Gruberi, kes on viisaka ja heatahtliku loomuga, teietama lihtsõdureid.

Michelle ja René räägivad esimest korda kohtudes «teie», teisel kohtumisel aga juba «sina». Samas tundus mulle sobilikum, et Édithit jääkski Michelle teietama, ehkki Édith teda kui palju nooremat sinatab.

Mulle tundus kohane, et teenijatüdruk Maria ütleb Helgale «teie», samal ajal kui Helga ja René sinatavad kogu aeg. Koloneli panin Renéd sinatama sellest hetkest, kui ta originaalis hakkas talle "monsieur René" asemel lihtsalt "René" ütlema. René aga jätsingi Saksa ohvitsere teietama, isegi Gruberit, sest originaalis ütleb ta talle kogu aeg «Lieutenant», mitte ei kasuta eesnime.

Leitnant Gruber ütleb kapten Bertorellile alguses muidugi «teie», sest see on temast kõrgema auastmega. Pärast näitlejavahetust on Bertorelli aga juba nii hale, et tundus loomulikuna panna Grubergi talle «sina» ütlema. Bertorelli ise ütleb alati kõigile «sina» nagu soomlane, isegi kindralile.

Helga ütleb von Smallhausenile algul «teie», aga pärast seda stseeni, kus von Smallhausen tema ees oma tunnetega lolliks jääb, hakkab Helga talle «sina» ütlema. Ka kolonel ütleb von Smallhausenile «teie», sest nad puutuvad kokku ainult paaris stseenis.

Kõige suuremat peamurdmist valmistas mulle küsimus, millal René ja monsieur Leclerc «sina» peale lähevad. See peab juhtuma selles osas, kus nad tuletõrjujatena lossis käivad, sest varem pole neil selleks ajendit, aga ühises surmaohus ei jää inimesed kindlasti enam «teie» peale. Kas aga õige hetk on see, kui nad arutavad, kuidas lossist välja pääseda, või see, kui nad kommunistide juures kinni on seotud? Pärast pikka kõhklemist valisin teise variandi, aga see on üsna maitseasi.

 

Tiitlid ja auastmed jätsin originaalkeelde (monsieur, madame, herr), et vaataja tunneks ehedamalt seda, mis rahvusest inimesed on ja mis keelt mängult räägitakse.

Sõjaväelaste poole pöördumise tegin ainult aukraadiga: kindral, kolonel, leitnant, mitte «härra kindral» jne., sest esiteks oleks olnud liiga palju peamurdmist, kuhu panna «härra» ja kuhu mitte, ning teiseks tuleb subtiitrid teha võimalikult lühidad, et vaataja jõuaks lugeda, ning «kindral», «kolonel» jms. on minu arvates ilma «härratagi» piisavalt aupaklikud pöördumised.

 

Laulud on ametlikus eesti tõlkes üldse tõlkimata jäetud, mis on lausa vitsaviga, sest näiteks leitnant Gruber laulab üldjuhul selliseid laule, milles räägitakse armastusest mehe vastu, ja see mõjub koomiliselt isegi vaatamata sellele, et laulu enda sõnad otseselt naljakad ei ole.

Ma otsisin kõikidele lauludele internetist sõnad, tõlkisin need tervikuna ära ja valisin siis subtiitrite jaoks vajalikud read. Sellepärast ongi "God save our gracious King" eesti keeles «Õilsat me kuningat», sest see on esimene rida tervest salmist, mille ma ära tõlkisin. (Rabaval kombel on ametlikus tõlkes «Jumal kaitse kuningannat», sest tõlkija ei tea, et seriaali sündmuste toimumine ajal valitses Inglismaad kuningas!!)

Laul "Naughty Lola" ja veel üks laul olid originaalis saksakeelsed. Sellepärast ei tõlkinud ma mitte ingliskeelsest tõlkest, vaid otsisin välja saksakeelsed originaalsõnad ja tõlkisin nendest.

Tuntud laulule «Lili Marleen» võtsin mõistagi olemasoleva eestikeelse teksti, mitte ei hakanud ise uut tõlget välja mõtlema.

Seriaali nimilaulust, mis kõlab 4. osa alguses, ei olnud võimalik terviktõlget teha, sest selle laulu täielikku teksti ei ole kuskil olemas. Selle kohta on arutelu ühes foorumis. Teada olevate ridade tõlge peaks aga olema okei.

Probleem tekkis Prantsusmaa hümniga. Selgus, et selle ametlikud sõnad ei lähe üldse kokku sellega, mis kõlab seriaalis. Otsustasin tõlkida selle järgi, mis on seriaalis, sest see sobib paremini nende stseenide meeleollu, kus hümni lauldakse. See laul kõlab viies kohas ja sõnad ei ole iga kord ühesugused, aga ma konstrueerisin mingi keskmine. Seevastu Saksamaa hümni esimest rida "Deutschland, Deutschland über alles" ei hakanud ma tõlkima «Saksamaa on üle kõige», vaid jätsin saksakeelseks, sest seda laulavad prantslased, kelle jaoks saksa keel on võõrkeel (ja muidugi saab ka eesti vaataja originaalsõnade järgi paremini aru, et tegemist on Saksamaa hümniga).

Laulu «Kord elas munk, üks vaga mees» eestikeelse teksti mõtlesin täiesti ise välja, sel lihtsalt põhjusel, et ma saa Leclerci lauldavatest sõnadest mitte kui midagi aru ja ka veebiotsinguga ei õnnestunud mingit sellist laulu leida. (Nali on seal muidugi selles, et Saksa sõdurid, kelle ees monsieur Leclerc vaimulikku mängib, ei oska piisavalt hästi saksa keelt, et aru saada, et laul, mille meloodia kõlab nagu kirikulaulul, on tegelikult siivutu tekstiga.)

Huvitav on märkida, et üks seriaalis esitatud lauludest – "Lady of Spain" – on tegelikult Teise maailmasõja järgsest ajast. Aga see ei ole muidugi mingi probleem. See laul sobib sellesse stseeni hiilgavalt.

 

Üks sõnademäng, millele ma ei ole osanud naljakat tõlkevastet leida, on "Enigma/enema". "Enigma" tähendab mõistatust, mõistatuslikku asja, ja see on Saksa sõjaväes kasutatud šifreerimismasina nimi. "Enema" tähendab «klistiir». Paaris kohas ajavad tegelased neid sõnu segi, näiteks madame Fanny kuuleb sõna "Enigma" ja arvab ekslikult, et see tähendab "klistiir". Jällegi, kui kellelgi on idee, kuidas seda sõnademängu eesti keeles naljakalt edasi anda, siis palun kirjutage.

 

 

 

 

 

 

 

 

Käesoleva uurimustöö autor

Mul tõusevad juuksed peas püsti, kui ma loen üliõpilaste töödest selliseid monstrumväljendeid nagu «käesoleva töö autor on seisukohal, et...» või «käesoleva töö kolmandas peatükis vaadeldakse...».

Loomulikult ei ole see üliõpilaste süü, vaid keegi on kehtestanud uurimustööde vormistamise juhendi, kus kästakse nii kirjutada.

Kust ilmus välja hullumeelne idee, et soliidses akadeemilises tekstis on keelatud kasutada sõna «mina» ja tegusõnu ainuse 1. pöördes? Näidake mulle seda teaduskraadiga seebakat, kelle haiges ajus niisugune taevanikisendavalt napakas mõte võrsus.

 

 

  

Mis mõttes Idavabariik?

Mälumänguküsimus: millise riigi ametlikus nimetuses on sõna «Idavabariik»?

Õige vastus on muidugi Uruguai. Aga miks selline imelik riigikorranimetus? Mis imeasja sõna «idavabariik» üldse tähendama peaks?

Et selles selgust saada, tasuks uurimist alustada sellest, kuidas on selle riigi nimi kohalikus keeles.

Uruguai riigikeel on teatavasti hispaania keel. Riigi ametlik hispaaniakeelne nimetus on República Oriental del Uruguay. República tähendab «vabariik», oriental tähendab «ida», järelikult «república oriental» tähendab «idavabariik». Kõik on lihtne ja selge?

Tegelikult mitte. Termin «idavabariik» on ilmselge totrus. Mille poolest peaks idavabariik erinema tavalisest vabariigist? Kas on olemas ka läänevabariik? Põhjavabariik? Edelavabariik?

Püüame välja selgitada, mille järgi on riik üldse nime saanud. Mis asi on Uruguay?

Uruguay on jõgi Lõuna-Ameerikas, mis algab Brasiilia territooriumilt, alamjooksul kulgeb aga mööda Argentiina ja Uruguai piiri. Selle jõe alamjooksu idakaldal asub Uruguai riik, läänekallas kuulub aga Argentiinale. Seal on provints nimega (üllatus, üllatus!) Uruguay.

Teisisõnu nimetatakse Uruguayks ala, mis asub kahel pool Uruguay jõe alamjooksu. Selle piirkonna lääneosa moodustab Uruguay provintsi, mis kuulub Argentiinale, idaosa aga iseseisva Uruguai riigi.

Nüüd saab selgeks, kust see imelik riiginimi tuleb. Sõna «Oriental» ei käi kokku mitte sõnaga «vabariik», vaid geograafilise nimega «Uruguay».

Saate aru?

Mitte
(República Oriental) + del Uruguay,

vaid
República + (Oriental del Uruguay)

Uruguai ei ole «idavabariik», vaid «Uruguay jõest ida poole jääva ala vabariik». Tema ametlikku nimetusse võeti sõna «Oriental», rõhutamaks, et riik ei hõlma Uruguay regiooni läänepoolset osa, mis asub Argentiinas. Seega oleks õige nimetada teda eesti keeles Uruguai Idakalda Vabariik või isegi Ida-Uruguai Vabariik, analoogiliselt sellega, kuidas endist Makedoonia Vabariiki nimetatakse nüüd Põhja-Makedoonia Vabariigiks – et välistada segiajamist ajaloolise Makedoonia ülejäänud osadega, mis asuvad Kreeka ja Bulgaaria territooriumil.

Totrusena tundunud «idavabariik», on aga, nagu selgus, tõepoolest totrus.

 

 

 

 

 

 

 

 

Hašek / Kuidas me peame käituma

 

Omal ajal ilmusid ajalehes «Edasi» kaks Jaroslav Hašeki suurepärast naljalugu, mida minu teada ei ole eesti keeles kuskil mujal avaldatud. Mul olid nad ka ajalehest välja lõigatud, aga kes neid nüüd enam leiab? Sellepärast tegin uue tõlke. Mul õnnestus võrgust leida see lugu tšehhi, saksa ja vene keeles. Loodan, et sain kolme keele peale õige tõlke kokku. Tšehhi keelt ma küll ei valda, aga kuna ta on slaavi keel, siis saab lauseehitusest, ainsusest-mitmusest jms-st enam-vähem aru. Natuke oli mul ka «Edasis» ilmunud tõlkest meeles.

 

* * *

 

 

JAROSLAV HAŠEK

Kuidas me peame käituma kodus, tänaval, asutustes, kauplustes, teatrites, aeroplaanil ja jalgpallimatšidel

 

 

See artikkel on mõeldud nendele, kel pole aega käia proua Laudová-Hořicová loengutel ega lugeda põhjalikult kodanik Guthi katekismust või lausa külastada kursusi, mis eelnevad Praha linnavalitsuse delegatsiooni visiidile Pariisi.

See artikkel pakub tõesti midagi uut ja teda võib rahuliku südamega soovitada kõigile. Ta võtab kokku ideed ja juhised, mille kohta te ei leia midagi ei Laudová-Hořicovált, Guthilt ega eelmainitud kursustelt.

Arvan, et andsin talle sobiva pealkirja: «Kuidas me peame käituma kodus, tänaval, asutustes, kauplustes, teatrites, aeroplaanil ja jalgpallimatšidel».

Kui kellelgi on veel kõhklusi selles suhtes, kuidas käituda muudes kohtades, näiteks parlamendis, siis palun pöörduda minu poole kirjalikult, sest ma ei tahaks selliseid asju avalikkuse ette tuua.

Mu juhised on lühikesed, praktilised ja väga populaarsed. Minu arvates on nad ainsad kindlad heade kommete juhtnöörid. Lisaks soovin rõhutada, et ma juhindun oma nõuandeid esitades peenetundelisusest, ajamata inimesi loengutele kokku nagu pr. Laudová-Hořicová. Siin võib igaüks omaette lugeda ja keegi ei kontrolli teda, aga taolistel loengutel mõtleb iga osaleja teistest: «Kas sa näe, tema ei tea samuti, kuidas käituda kodus, tänaval, asutustes jne.»

Sarnaselt paljastab Guthi katekismus raamatupoodides nende nõrkuse, kes selle ostavad.

Minu artikkel on aga juhtumisi selles raamatus ja keegi ei saa teada, et te lugesite teda, et häid kombeid õppida.

Mu käsitlus on võrsunud elust endast, mitte ei ole surnultsündinud laps. Kui olete ta läbi lugenud, võite öelda, et julgete nüüd inimeste sekka minna.

 

Kuidas me peame käituma kodus?

Kodus peab igaüks käituma korralikult, et mitte põhjustada ebameeldivusi endale ja teistele. Korralik inimene ei lõhu kunagi öösel mööblit, sest see häiriks naabrite und. Ta teeb seda hoopis päeval, pannes enne grammofoni mängima, et keegi ei saaks aru, mis toimub. Kui mööbel on laenatud, kindlustab ta selle kindlustusseltsis. Üldse käitub ta väga soliidselt.

Taldrikuid ja pudeleid loopides heidab ta need vaibale, et summutada lärmi ja mitte ajada alumise korruse elanikke hulluks. Kui ta elab keldrikorruse kohal, siis võib ta muidugi visata taldrikuid otse põrandale, veendunud enne, et keegi ei ole läinud keldrisse söe järele.

Ta käitub oma külalistega sõbralikult ja kui tekib tüli, siis peab ta alati püüdma visata külalise välja ust lõhkumata. Sõimata tohib seejuures ainult prantsuse või inglise keeles. Kui võõrustaja ei valda neid keeli, siis viskab ta külalise välja sõnagi lausumata. Tõeline džentelmen ei rebi kunagi väljavisatava kraed ega vesti puruks. Ta võtab parema käega külalise vasakust randmest, väänab käe selja taha, haarab vasaku käega tema püksitagumikust ja kannab ta korterist välja, paludes viisakalt, et külaline vaba parema käega ukse avaks. Kui asi läheb poksiks, ei tohiks võõrustaja külalise ees kuube seljast võtta. Täiesti kohatu on külalise kella või rahakoti kaotsiminek.

Kodus peab igaüks korda hoidma ja me peame hoiduma põrandale või lakke sülitamast. Meie kodu olgu meile püha.

 

Kuidas me peame käituma tänaval?

Me peame alati silmas pidama, et tänav on kõikidele möödakäijatele, mitte ainult meile. Head kombed nõuavad, et me ei tõukaks inimesi kõnniteel, ei tülitaks tundmatuid daame ja härrasid ega kakleks kordnikuga sõiduteel. Selliste asjade jaoks on trepikojad.

Samuti on ebaviisakas ja inetu karjuda möödujate peale ja näidata keelt trammi, troska või autoga reisijatele.

Jalutades peame alati jälgima, et me ei vajutaks katki vaateaknaid, ei põletaks sigareti või sigariga auke eeskõndija riietesse, ei astuks võõrast koera laiaks ega paneks käsi võõrastesse taskutesse. Kui see siiski juhtub, peame ütlema: «Vabandage, andke andeks, ärge pange pahaks.» Meie kohus on vabandada nii viisakalt kui võimalik, vältimaks kohtumenetlust ja tagamaks, et inimesele, kelle ees me vabandame, ei jääks mitte verevalum, vaid tunne, et tal on tegemist džentelmeniga.

See ei tähenda üldse seda, et me peaksime tänaval sentimentaalseks muutuma. Kohatavate daamide ees põlvitamine ei jäta head muljet, sest tänavaülikond ei tohiks põlvede kohalt tolmune olla. Meie rõivad ja jalatsid peavad olema puhtad, kusjuures on keelatud puhastada kingi kõnniteel või harjata riideid promenaadil.

Tänaval peame veetlema kõiki möödakäijaid oma laitmatu käitumisega. Me peame hoiduma ilmumast tänavale, hõlmad laiali ning aluspüksi- ja kingapaelad lahti.

Ei ole sugugi viisakas panna jalga taha vanematele härradele ja daamidele, keda me kõnniteel kohtame. Vähemasti tuleb seda teha märkamatult, et vältida avalikku meelepaha. Me peame austama vanadust ja tervitama igat endast vanemat inimest viisaka kübarakergituse ja sõbraliku naeratusega. Kui me ei tea, kas vastutulev härra või daam on meist vanem, pöördume viisakalt tema poole ja küsime tema vanust. Tänaval peame alati olema armastusväärsed.

Kõnniteel püherdada on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma asutustes?

Asutusse sisenedes teretame kõiki kohalviibijaid ja lehvitame neile sõbralikult. Seejärel käime ühe juurest teise juurde, küsides, kuidas on nende tervis, kust nad pärit on ja kui palju nad palka saavad, kuni meil palutakse selgitada, mida meil üldse asja oli.

Taktitunne keelab meil end kellelegi asutuses peale suruda. Ei ole lubatav kõikide nähes sigarette või sigareid välja jagada. Päriselus niimoodi ei tehta. Altkäemaksu tuleb ametnikele anda laitmatult delikaatsel moel. Me paneme raha roosasse ümbrikku, jätmaks muljet, et tegemist on armuseiklusega.

Kui me põhjustame asutuses skandaali, siis peame püüdma märkamatult minema lipsata. Kui puhkeb kaklus, vältigem reeglitevastaseid lööke. Lubamatu on asutuses revolvrist tulistada. Kohalekutsutud politseinikuga maadleme kõiki džudžitsu reegleid järgides.

Igal juhul peame meeles pidama, et ametnike sümpaatia teenime me ära ainult väärika ja kombeka käitumisega. Asutusest mantlite varastamine on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma kauplustes?

Kauplusse sisenedes tunneme lahkelt ja viisakalt huvi hindade vastu, hoidudes müüjat näpistamast ja kullerile semulikult õlale patsutamast. Seejärel läheme kaupluse omaniku või juhataja juurde, ulatame talle oma visiitkaardi ja palume luba suitsetada. Taktitu oleks küsida, kui palju ta ühe või teise kauba müügist vaheltkasu saab. Natuke temaga lobisenud, surume tal südamlikult kätt ning naaseme müügisaali, kus räägime müüjatele ja ostjatele mõne siivsa anekdoodi. Kui nõutakse meie lahkumist, siis, säilitades tõelisele džentelmenile iseloomuliku meheväärikuse, jätame kõikide kohalviibijatega hüvasti ja taganeme aeglaselt ukse poole, püüdes mitte ühtegi ründajat vigastada. Kui me juhtume kellegi nina puruks lööma, siis palume temalt kirjalikult vabandust niipea kui meid politseist tulema lastakse.

Lubamatu on kasutada tekkinud paanikat kassa tühjendamiseks.

 

Kuidas me peame käituma teatris?

Kuna teater on mõeldud kõige õilsamate tunnete edendamiseks, ei tohi me minna etendusele purjuspäi. Kui me aga siiski juhtume purjus olema, peame jälgima, et me ei kukuks rõdult alla parterisse ega häiriks sellega etenduse kulgu. Me ei tohi ka kõrvalistujatega valjusti vaielda, etenduse ajal ajalehte kõva häälega ette lugeda, hõigelda ega ooperis näitlejatega kaasa laulda. Kui me teatris apelsini koorime, siis ei heida me koori mitte üle rõduääre, vaid oma istme alla. Kui meil on kaasas pudel õlut, siis püüame selle etenduse ajal lahti korkida hääletult. Me ei viska pudelikorki lavale. Laenatud teatribinokli tagastama garderoobihoidjale, kui aga oleme binokli pandimajja viinud, siis saadame kviitungi postiga, tasudes margi eest. Kui me etenduse ajal suitsetame, peame hoiduma tulekahju põhjustamast. Me ei vaidle politseinikuga saalis, vaid lahendame asja koridoris. Kui meil õnnestub tungida kulisside taha naiste riietusruumi, siis läheme laua alla peitu, et ümberriietuvat näitlejannat oma kohalolekuga mitte ehmatada.

 

Kuidas me peame käituma aeroplaanil?

Tõeline džentelmen ei räägi vulgaarselt ja jõhkralt isegi mitte 6000 meetri kõrgusel. Enne õhkutõusmist kirjutab ta oma võlausaldajatele sõbralikud kirjad, milles jätab nendega hüvasti ja palub vabandust selle eest, et ta midagi nii ohtlikku ette võtab. Aeroplaanilt alla kukkudes peab ta jälgima, et ta kellelegi pähe ei kuku. Igal juhul peab ta juba enne starti lisama oma visiitkaardile sõnad «Andke andeks.»

Aeroplaanilt maakera peale sülitamine on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma jalgpallimatšidel?

Pussitada kohtunikku roostes pussiga on lubamatu.

 

Lõppsõna

Ehkki eeltoodud nõuanded ja juhised ei ole täielikud ning palju on veel puudu, olen veendunud, et igaühel on kerge nad selgeks saada ja meelde jätta. See lühike heade kommete õpetus ei tohiks puududa ühestki kodust ning ma palun austatud koolinõukogu ja haridusministeeriumi kasvatada õppivat noorsugu minu nõuannete ja juhiste vaimus. Panen ette lisada see artikkel kooliõpikutesse. Honorarist loobun vaesunud džentelmenide fondi kasuks.

 

(1921)

 

 

 

 

 

Naljast kaugel

Hulk aastaid tagasi kirjutasin ühes kommunistlikku propagandat tögavas loos «kuulsast vanakreeka matemaatikust Pifagoorist». Praegu on see paroodia kurvaks tõeks saanud. Eesti pealinnas tegutseb täiesti avalikult matemaatikaklubi... Pifagor!!!!!!!!

Ma tean, eesti anekdootides on venelased alati lootusetult juhmid, aga nüüd tuleb välja, et jalustrabav rumalus on levinud ka päris venelaste hulgas.

Kui sügav peab olema inimese harimatus, kes ei tea, et Пифагор on ladina tähtedega Pythagoras??

 

P.S. Vähe sellest, neil on ka veebisait mentaalne-aritmeetika.ee . Mental arithmetics on eesti keeles loomulikult peastarvutamine.

 

 

 

 

 

Velikije Luki 40

 

Viimaste aastate ülekaalukalt parim muusikaelamus oli Velikije Luki kontsert Paavli Kultuurivabrikus 25. oktoobril 2024.

Mina nägin Velikije Lukit esimest korda 1987. aastal, kui Villu Tamme oli juba bändist lahkunud. Olen näinud artiklit, mis kirjeldab nende esimest kontserti 1984. aastal, ja seal oli mingi selline lause, et rahvas oli kohutavas vaimustuses, sest sellist psühhedeeliat ei olnud siinkandis keegi varem kuulnud. Ma aimasin, mida sellega silmas peeti, sest VL oli küll mõnusalt psühhedeeliline. Juubelikontserdil sain aga päriselt tunda seda, milline fiiling võis olla Villu-aegse VL kontsertidel.

Juubelikontserdi kõlapilt oli nagu hübriid sellest meloodilisest Velikije Lukist, mida mina omal ajal fännasin, ja JKME'st. Ühel pool kindel professionaalne kitarr ja bass, teisel pool Villu Tamme, kes mängis nii, nagu me kõik teame, kuidas ta mängib, ja nende vahel trumm, mis mängis nii, nagu temale meeldis. Tulemuseks oli ideaalsetes proportsioonides meloodilisust, rütmikat mürinat ja kaootilisust. Villu kitarrisoolod olid tõesti fantastiline psühhedeelia.

Õhtu staar number üks oli muidugi Munk. Mind on alati vaimustanud Munga laulmisstiil ja esinemismaneer ning mul oli väga-väga hea meel näha, et ta on pärast kõiki neid aastaid endiselt tippvormis. Lahe oli ka vaadata, kuidas noored lava ees möllasid just nii nagu meie 1987. aastal. Hetketi tekkiski endalgi tunne, nagu oleks jälle 1980-ndad.

Läheksin hea meelega vaatama ka Imre Orroga Velikije Lukit, aga ma saan aru, et see on läinud. Naudime seda, mis praegu on. 25. oktoobri kontsert oli väga kõva asi. Aitäh, Ivo. Aitäh kõikidele suurepärastele pillimeestele.