Mis mõttes Idavabariik?

Mälumänguküsimus: millise riigi ametlikus nimetuses on sõna «Idavabariik»?

Õige vastus on muidugi Uruguai. Aga miks selline imelik riigikorranimetus? Mis imeasja sõna «idavabariik» üldse tähendama peaks?

Et selles selgust saada, tasuks uurimist alustada sellest, kuidas on selle riigi nimi kohalikus keeles.

Uruguai riigikeel on teatavasti hispaania keel. Riigi ametlik hispaaniakeelne nimetus on República Oriental del Uruguay. República tähendab «vabariik», oriental tähendab «ida», järelikult «república oriental» tähendab «idavabariik». Kõik on lihtne ja selge?

Tegelikult mitte. Termin «idavabariik» on ilmselge totrus. Mille poolest peaks idavabariik erinema tavalisest vabariigist? Kas on olemas ka läänevabariik? Põhjavabariik? Edelavabariik?

Püüame välja selgitada, mille järgi on riik üldse nime saanud. Mis asi on Uruguay?

Uruguay on jõgi Lõuna-Ameerikas, mis algab Brasiilia territooriumilt, alamjooksul kulgeb aga mööda Argentiina ja Uruguai piiri. Selle jõe alamjooksu idakaldal asub Uruguai riik, läänekallas kuulub aga Argentiinale. Seal on provints nimega (üllatus, üllatus!) Uruguay.

Teisisõnu nimetatakse Uruguayks ala, mis asub kahel pool Uruguay jõe alamjooksu. Selle piirkonna lääneosa moodustab Uruguay provintsi, mis kuulub Argentiinale, idaosa aga iseseisva Uruguai riigi.

Nüüd saab selgeks, kust see imelik riiginimi tuleb. Sõna «Oriental» ei käi kokku mitte sõnaga «vabariik», vaid geograafilise nimega «Uruguay».

Saate aru?

Mitte
(República Oriental) + del Uruguay,

vaid
República + (Oriental del Uruguay)

Uruguai ei ole «idavabariik», vaid «Uruguay jõest ida poole jääva ala vabariik». Tema ametlikku nimetusse võeti sõna «Oriental», rõhutamaks, et riik ei hõlma Uruguay regiooni läänepoolset osa, mis asub Argentiinas. Seega oleks õige nimetada teda eesti keeles Uruguai Idakalda Vabariik või isegi Ida-Uruguai Vabariik, analoogiliselt sellega, kuidas endist Makedoonia Vabariiki nimetatakse nüüd Põhja-Makedoonia Vabariigiks – et välistada segiajamist ajaloolise Makedoonia ülejäänud osadega, mis asuvad Kreeka ja Bulgaaria territooriumil.

Totrusena tundunud «idavabariik», on aga, nagu selgus, tõepoolest totrus.

 

 

 

 

 

 

 

 

Hašek / Kuidas me peame käituma

 

Omal ajal ilmusid ajalehes «Edasi» kaks Jaroslav Hašeki suurepärast naljalugu, mida minu teada ei ole eesti keeles kuskil mujal avaldatud. Mul olid nad ka ajalehest välja lõigatud, aga kes neid nüüd enam leiab? Sellepärast tegin uue tõlke. Mul õnnestus võrgust leida see lugu tšehhi, saksa ja vene keeles. Loodan, et sain kolme keele peale õige tõlke kokku. Tšehhi keelt ma küll ei valda, aga kuna ta on slaavi keel, siis saab lauseehitusest, ainsusest-mitmusest jms-st enam-vähem aru. Natuke oli mul ka «Edasis» ilmunud tõlkest meeles.

 

* * *

 

 

JAROSLAV HAŠEK

Kuidas me peame käituma kodus, tänaval, asutustes, kauplustes, teatrites, aeroplaanil ja jalgpallimatšidel

 

 

See artikkel on mõeldud nendele, kel pole aega käia proua Laudová-Hořicová loengutel ega lugeda põhjalikult kodanik Guthi katekismust või lausa külastada kursusi, mis eelnevad Praha linnavalitsuse delegatsiooni visiidile Pariisi.

See artikkel pakub tõesti midagi uut ja teda võib rahuliku südamega soovitada kõigile. Ta võtab kokku ideed ja juhised, mille kohta te ei leia midagi ei Laudová-Hořicovált, Guthilt ega eelmainitud kursustelt.

Arvan, et andsin talle sobiva pealkirja: «Kuidas me peame käituma kodus, tänaval, asutustes, kauplustes, teatrites, aeroplaanil ja jalgpallimatšidel».

Kui kellelgi on veel kõhklusi selles suhtes, kuidas käituda muudes kohtades, näiteks parlamendis, siis palun pöörduda minu pool kirjalikult, sest ma ei tahaks selliseid asju avalikkuse ette tuua.

Mu juhised on lühikesed, praktilised ja väga populaarsed. Minu arvates on nad ainsad kindlad heade kommete juhtnöörid. Lisaks soovin rõhutada, et ma juhindun oma nõuandeid esitades peenetundelisusest, ajamata inimesi loengutele kokku nagu pr. Laudová-Hořicová. Siin võib igaüks omaette lugeda ja keegi ei kontrolli teda, aga taolistel loengutel mõtleb iga osaleja teistest: «Kas sa näe, tema ei tea samuti, kuidas käituda kodus, tänaval, asutustes jne.»

Sarnaselt paljastab Guthi katekismus raamatupoodides nende nõrkuse, kes selle ostavad.

Minu artikkel on aga juhtumisi selles raamatus ja keegi ei saa teada, et te lugesite teda, et häid kombeid õppida.

Mu käsitlus on võrsunud elust endast, mitte ei ole surnultsündinud laps. Kui olete ta läbi lugenud, võite öelda, et julgete nüüd inimeste sekka minna.

 

Kuidas me peame käituma kodus?

Kodus peab igaüks käituma korralikult, et mitte põhjustada ebameeldivusi endale ja teistele. Korralik inimene ei lõhu kunagi öösel mööblit, sest see häiriks naabrite und. Ta teeb seda hoopis päeval, pannes enne grammofoni mängima, et keegi ei saaks aru, mis toimub. Kui mööbel on laenatud, kindlustab ta selle kindlustusseltsis. Üldse käitub ta väga soliidselt.

Taldrikuid ja pudeleid loopides heidab ta need vaibale, et summutada lärmi ja mitte ajada alumise korruse elanikke hulluks. Kui ta elab keldrikorruse kohal, siis võib ta muidugi visata taldrikuid otse põrandale, veendunud enne, et keegi ei ole läinud keldrisse söe järele.

Ta käitub oma külalistega sõbralikult ja kui tekib tüli, siis peab ta alati püüdma visata külalise välja ust lõhkumata. Sõimata tohib seejuures ainult prantsuse või inglise keeles. Kui võõrustaja ei valda neid keeli, siis viskab ta külalise välja sõnagi lausumata. Tõeline džentelmen ei rebi kunagi väljavisatava kraed ega vesti puruks. Ta võtab parema käega külalise vasakust randmest, väänab käe selja taha, haarab vasaku käega tema püksitagumikust ja kannab ta korterist välja, paludes viisakalt, et külaline vaba parema käega ukse avaks. Kui asi läheb poksiks, ei tohiks võõrustaja külalise ees kuube seljast võtta. Täiesti kohatu on külalise kella või rahakoti kaotsiminek.

Kodus peab igaüks korda hoidma ja me peame hoiduma põrandale või lakke sülitamast. Meie kodu olgu meile püha.

 

Kuidas me peame käituma tänaval?

Me peame alati silmas pidama, et tänav on kõikidele möödakäijatele, mitte ainult meile. Head kombed nõuavad, et me ei tõukaks inimesi kõnniteel, ei tülitaks tundmatuid daame ja härrasid ega kakleks kordnikuga sõiduteel. Selliste asjade jaoks on trepikojad.

Samuti on ebaviisakas ja inetu karjuda möödujate peale ja näidata keelt trammi, troska või autoga reisijatele.

Jalutades peame alati jälgima, et me ei vajutaks katki vaateaknaid, ei põletaks sigareti või sigariga auke eeskõndija riietesse, ei astuks võõrast koera laiaks ega paneks käsi võõrastesse taskutesse. Kui see siiski juhtub, peame ütlema: «Vabandage, andke andeks, ärge pange pahaks.» Meie kohus on vabandada nii viisakalt kui võimalik, vältimaks kohtumenetlust ja tagamaks, et inimesele, kelle ees me vabandame, ei jääks mitte verevalum, vaid tunne, et tal on tegemist džentelmeniga.

See ei tähenda üldse seda, et me peaksime tänaval sentimentaalseks muutuma. Kohatavate daamide ees põlvitamine ei jäta head muljet, sest tänavaülikond ei tohiks põlvede kohalt tolmune olla. Meie rõivad ja jalatsid peavad olema puhtad, kusjuures on keelatud puhastada kingi kõnniteel või harjata riideid promenaadil.

Tänaval peame veetlema kõiki möödakäijaid oma laitmatu käitumisega. Me peame hoiduma ilmumast tänavale, hõlmad laiali ning aluspüksi- ja kingapaelad lahti.

Ei ole sugugi viisakas panna jalga taha vanematele härradele ja daamidele, keda me kõnniteel kohtame. Vähemasti tuleb seda teha märkamatult, et vältida avalikku meelepaha. Me peame austama vanadust ja tervitama igat endast vanemat inimest viisaka kübarakergituse ja sõbraliku naeratusega. Kui me ei tea, kas vastutulev härra või daam on meist vanem, pöördume viisakalt tema poole ja küsime tema vanust. Tänaval peame alati olema armastusväärsed.

Kõnniteel püherdada on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma asutustes?

Asutusse sisenedes teretame kõiki kohalviibijaid ja lehvitame neile sõbralikult. Seejärel käime ühe juurest teise juurde, küsides, kuidas on nende tervis, kust nad pärit on ja kui palju nad palka saavad, kuni meil palutakse selgitada, mida meil üldse asja oli.

Taktitunne keelab meil end kellelegi asutuses peale suruda. Ei ole lubatav kõikide nähes sigarette või sigareid välja jagada. Päriselus niimoodi ei tehta. Altkäemaksu tuleb ametnikele anda laitmatult delikaatsel moel. Me paneme raha roosasse ümbrikku, jätmaks muljet, et tegemist on armuseiklusega.

Kui me põhjustame asutuses skandaali, siis peame püüdma märkamatult minema lipsata. Kui puhkeb kaklus, vältigem reeglitevastaseid lööke. Lubamatu on asutuses revolvrist tulistada. Kohalekutsutud politseinikuga maadleme kõiki džudžitsu reegleid järgides.

Igal juhul peame meeles pidama, et ametnike sümpaatia teenime me ära ainult väärika ja kombeka käitumisega. Asutusest mantlite varastamine on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma kauplustes?

Kauplusse sisenedes tunneme lahkelt ja viisakalt huvi hindade vastu, hoidudes müüjat näpistamast ja kullerile semulikult õlale patsutamast. Seejärel läheme kaupluse omaniku või juhataja juurde, ulatame talle oma visiitkaardi ja palume luba suitsetada. Taktitu oleks küsida, kui palju ta ühe või teise kauba müügist vaheltkasu saab. Natuke temaga lobisenud, surume tal südamlikult kätt ning naaseme müügisaali, kus räägime müüjatele ja ostjatele mõne siivsa anekdoodi. Kui nõutakse meie lahkumist, siis, säilitades tõelisele džentelmenile iseloomuliku meheväärikuse, jätame kõikide kohalviibijatega hüvasti ja taganeme aeglaselt ukse poole, püüdes mitte ühtegi ründajat vigastada. Kui me juhtume kellegi nina puruks lööma, siis palume temalt kirjalikult vabandust niipea kui meid politseist tulema lastakse.

Lubamatu on kasutada tekkinud paanikat kassa tühjendamiseks.

 

Kuidas me peame käituma teatris?

Kuna teater on mõeldud kõige õilsamate tunnete edendamiseks, ei tohi me minna etendusele purjuspäi. Kui me aga siiski juhtume purjus olema, peame jälgima, et me ei kukuks rõdult alla parterisse ega häiriks sellega etenduse kulgu. Me ei tohi ka kõrvalistujatega valjusti vaielda, etenduse ajal ajalehte kõva häälega ette lugeda, hõigelda ega ooperis näitlejatega kaasa laulda. Kui me teatris apelsini koorime, siis ei heida me koori mitte üle rõduääre, vaid oma istme alla. Kui meil on kaasas pudel õlut, siis püüame selle etenduse ajal lahti korkida hääletult. Me ei viska pudelikorki lavale. Laenatud teatribinokli tagastama garderoobihoidjale, kui aga oleme binokli pandimajja viinud, siis saadame kviitungi postiga, tasudes margi eest. Kui me etenduse ajal suitsetame, peame hoiduma tulekahju põhjustamast. Me ei vaidle politseinikuga saalis, vaid lahendame asja koridoris. Kui meil õnnestub tungida kulisside taha naiste riietusruumi, siis läheme laua alla peitu, et ümberriietuvat näitlejannat oma kohalolekuga mitte ehmatada.

 

Kuidas me peame käituma aeroplaanil?

Tõeline džentelmen ei räägi vulgaarselt ja jõhkralt isegi mitte 6000 meetri kõrgusel. Enne õhkutõusmist kirjutab ta oma võlausaldajatele sõbralikud kirjad, milles jätab nendega hüvasti ja palub vabandust selle eest, et ta midagi nii ohtlikku ette võtab. Aeroplaanilt alla kukkudes peab ta jälgima, et ta kellelegi pähe ei kuku. Igal juhul peab ta juba enne starti lisama oma visiitkaardile sõnad «Andke andeks.»

Aeroplaanilt maakera peale sülitamine on lubamatu.

 

Kuidas me peame käituma jalgpallimatšidel?

Pussitada kohtunikku roostes pussiga on lubamatu.

 

Lõppsõna

Ehkki eeltoodud nõuanded ja juhised ei ole täielikud ning palju on veel puudu, olen veendunud, et igaühel on kerge nad selgeks saada ja meelde jätta. See lühike heade kommete õpetus ei tohiks puududa ühestki kodust ning ma palun austatud koolinõukogu ja haridusministeeriumi kasvatada õppivat noorsugu minu nõuannete ja juhiste vaimus. Panen ette lisada see artikkel kooliõpikutesse. Honorarist loobun vaesunud džentelmenide fondi kasuks.

 

(1921)

 

 

 

 

 

Naljast kaugel

Hulk aastaid tagasi kirjutasin ühes kommunistlikku propagandat tögavas loos «kuulsast vanakreeka matemaatikust Pifagoorist». Praegu on see paroodia kurvaks tõeks saanud. Eesti pealinnas tegutseb täiesti avalikult matemaatikaklubi... Pifagor!!!!!!!!

Ma tean, eesti anekdootides on venelased alati lootusetult juhmid, aga nüüd tuleb välja, et jalustrabav rumalus on levinud ka päris venelaste hulgas.

Kui sügav peab olema inimese harimatus, kes ei tea, et Пифагор on ladina tähtedega Pythagoras??

 

P.S. Vähe sellest, neil on ka veebisait mentaalne-aritmeetika.ee . Mental arithmetics on eesti keeles loomulikult peastarvutamine.

 

 

 

 

 

Velikije Luki 40

 

Viimaste aastate ülekaalukalt parim muusikaelamus oli Velikije Luki kontsert Paavli Kultuurivabrikus 25. oktoobril 2024.

Mina nägin Velikije Lukit esimest korda 1987. aastal, kui Villu Tamme oli juba bändist lahkunud. Olen näinud artiklit, mis kirjeldab nende esimest kontserti 1984. aastal, ja seal oli mingi selline lause, et rahvas oli kohutavas vaimustuses, sest sellist psühhedeeliat ei olnud siinkandis keegi varem kuulnud. Ma aimasin, mida sellega silmas peeti, sest VL oli küll mõnusalt psühhedeeliline. Juubelikontserdil sain aga päriselt tunda seda, milline fiiling võis olla Villu-aegse VL kontsertidel.

Juubelikontserdi kõlapilt oli nagu hübriid sellest meloodilisest Velikije Lukist, mida mina omal ajal fännasin, ja JKME'st. Ühel pool kindel professionaalne kitarr ja bass, teisel pool Villu Tamme, kes mängis nii, nagu me kõik teame, kuidas ta mängib, ja nende vahel trumm, mis mängis nii, nagu temale meeldis. Tulemuseks oli ideaalsetes proportsioonides meloodilisust, rütmikat mürinat ja kaootilisust. Villu kitarrisoolod olid tõesti fantastiline psühhedeelia.

Õhtu staar number üks oli muidugi Munk. Mind on alati vaimustanud Munga laulmisstiil ja esinemismaneer ning mul oli väga-väga hea meel näha, et ta on pärast kõiki neid aastaid endiselt tippvormis. Lahe oli ka vaadata, kuidas noored lava ees möllasid just nii nagu meie 1987. aastal. Hetketi tekkiski endalgi tunne, nagu oleks jälle 1980-ndad.

Läheksin hea meelega vaatama ka Imre Orroga Velikije Lukit, aga ma saan aru, et see on läinud. Naudime seda, mis praegu on. 25. oktoobri kontsert oli väga kõva asi. Aitäh, Ivo. Aitäh kõikidele suurepärastele pillimeestele.