Sada aastat vana poliitbrošüür (6/8)

eelmine osa

13. ja 14. punkti kohta (walitsusasutuste korraldamine) pidas adwokat härra Daugul kõne. Tema ütles:

«Mu härrad! Kui meie waimus määratuna Wene riigi peale waatame, siis paneb see mitmekesisus ja mitmesugusus, mis meie sealt leiame, meid imestama! Meie riigi piirid ulatawad jäega kaetud Põhjamaa kõrbedest kuni Kesk-Asiasse Turkestani ja Buharani ning Waiksest okeanist kuni Balti mereni. Selle hiiglasuure riigi sees elawad küll enam kui 100 rahwast igaüks oma isesugustes elutingimustes. Ja igast maanurgast leiame meie ise rahwa, ise keele, ise usu ja ise hariduslise seisukorra, isesugused põllutööd ja kaubaajamise tingimised. Loodus ise juba nõuab siin, et seadused, mis ühe teatud maanurga elu korraldawad, kohaliste olude järele kokku seatud oleksiwad. Senini tarwitusel olew ühe pulgaga mõetmine wõtab kõigilt maanurkadelt palju ära, aga annab igaühele wähe tagasi.

Mu härrad! Kas meie wõime riigiwolikogu poolt loota, et tema iga seaduse andmise juures iga maanurga kasude järele küsib? See on üsna wõimata. Riigiwolikogu ei saa säherduse hiigla raske tööga korda. Juba kõiki üleüldiseid riiklisi küsimusi saab tall raske olema ära otsustada. Üksikute maanurkade kohta kohaliselt makswad seadused peaksiwad aastate kaupa järge ootama, ehk nad küll kiiret otsustamist nõuaksiwad. Peale seda ei tunne kõik riigiwolikogu liikmed iga maanurga keerulisi elutingimusi tarwilisel määral ja selle pärast ei wõi riigiwolikogu üksikutele maanurkadele ka kõige parema tahtmise juures tõeste kõlbulisi ning kohaliste oludega kokku passiwaid seadusi teha. Riigiwolikogu ülesandeks jäeb üleüldiseid riiklisi seadusi anda, mida isegi kole suur hulk on. Iga maanurga rahwa wolinikud ise peawad kohaliselt makswad seadused tegema ja selle kohta määrused andma, mis moodi üleüldised riiklised seadused nende maas maksma pannakse. Siis leiame meie tarwilise asjatundmise ja kõigi kodumaa elutingimistest ning tarwidustest arusaamise, siis wõime loota, et tarwilised seadused ja määrused ruttu antakse. Selles rahwawolikogus näeme meie ainult niisuguseid inimesi, kellesse igaühesse asi isikliselt puutub ja kes kõigi seaduste ning määruste andmisest isamaa kohta kasuliselt osa wõtawad.

Kõigus ühesuguste oludega Wenemaa nurkades peawad säherdused rahwawolikogud kohaliste seaduste andmiseks asutatud saama. Mitte ainult wenelastele wõerad maad, nagu Läänemere gubermangud ja Kaukasus, waid ka kõik Wenemaa oma kubermangud peawad säherdused omaette seiswad wolikogud saama, nii näituseks ühendatagu Põhja-Wenemaa gubermangud üksteisega ja Wolga jõe äärsed gubermangud üksteisega. Igalt poolt kõlawad hüided, et ühesuguste oludega maadele ühesugused seadused antaks.

Mu härrad! Nagu juba üteldud, jäeb riigiwolikogu ülesandeks niisuguseid seadusi anda, mis terwes riigis üleüldiselt maksawad. Iga maanurga rahwawolikogu aga teeb määrused selle kohta, kuidas üleüldised seadused igas maanurgas maksma pannakse. Toome ühe näituse ette: Riigiwolikogu määrab maamaksu, kuid otsustab seal juures, et seda maksu mitmel wiisil kokku ajada wõib: kas kõige maa pealt, wõi wiljakandwa maa pealt üksi ehk ka maa headuse järele. Nüid aga on iga maanurga rahwawolikogu kohus järele kaaluda ja ära otsustada, missugune riigiseaduse poolt lubatud tee maanurga kohta kõige õigem ja kasulikum on.

Teiseks annab rahwawolikogu iseseiswalt seaduseid, mis kohaliselt maksawad ja mis Keisri lubaga maksma hakkawad. Nii peab Baltimere kubermangude rahwawolikogu meie kooli asjanduse kohta seadused andma, samal mõedul ka kirikute walitsemise, põllupidamise olude, maakondade walitsemise ja eraõiguse kohta.

Mu härrad! Minu seletused näitawad selgeste ja otsekohe, mis meie tahame. Meie ei taha iseseiswust mitte riigist lahti löömise tarwis. Aga meie nõuame kõigile riigi osadele, mis riigiga lahutamatalt ühendusesse peawad jäema, kohaliste maakasude pärast, kohaliste seaduste andmise õigust. Iga maanurk peaks seaduseid anda wõima, mis otsekohe tema elusse puutuwad. Mitte kirgislane ei pea selle üle otsustama, mis kaukaslasel puudu on, ja weikewenelane ei pea mitte Balti talupoegade seisukorda parandama. Meie tahame niisugust kuube kanda, mis meie keha järele tehtud on ja mis meile passib. Enam ei pea seda olema, et üks seadus nagu mõni hiigla hööwel Wladiwostokist kuni Tallinnani hoolimata üle kõigi rahwaste iseomaduste lükatakse.

Meie peame terwe endi jõuga nõudma. Eesmärk on suur ja auus! Tema tuleb kodumaale kasuks!»

Ka see punkt wõeti elawa käteplaksutamisega wastu.

Härra Dauguli poolt kõne alla wõetud 14. punkt leidis juba 1. punkt[sic] arutamise juures elawat läbirääkimist.

Härra von Hoppé nõudis, et esimesele punktile juurde lisataks, et nagu ükski riigiseadus ilma riigiwolikogu lubata maksma pandud ei wõi saada, nii ka ühtegi kohaliselt makswat seadust ilma selle maanurga rahwawolikogu lubata teha ei wõi. See nõudmine leiti põhjusmõtteliselt õige olewat, kuid selle wastu seletadi, et säherdust muudatust sellesse eelplaani enam hea pole üles wõtta. Awaldatud arwamised saada lõpulise eeskawa kokkuseadmise juures tähele pandud.

Mõned Wene härrad awaldasiwad 14. punktis nõutawa ametikohtade iseseiswuse asjus kartust, et riigiwolikogult säherduste määruste tõttu tähtsad wõimupiirid ära wõetakse ja riigi ühisus kahju saab. Eesistuja tähendas nende seletuste kohta, et riigi ühtluse hoidmine selge sõnaga tõendatud on ja et teatud wolide lubamine maakondade omawalitsustele muidugi ainult riigiwolikogu poolt riigiseaduse abil sündida wõib. Et eeskawa 14. wenekeelses ümberpanekus leiduwat sõnad «seadus», millel paljas kohalik tähendus on, waleste ei mõistetaks, arwati sõna «Законы» asemel sõna «Постановленiя» tarwitada wõiwat.

Läbirääkimiste ajal wõttis barun Eduard Stackelberg sõna ja seletas omawalitsusesse puutuwate punktide kohta, et need punktid lühikeste sõnadega ainult üleüldist sihti näitawad. Nende lähem kordasaatmine nõuda laialist seaduseandmise tööd, hulga olude tähelepanemist, nii et teda alles pikkamisi ja kõigi asjasse puutuwate olude hoolsa järelekaalumise abil lõpetada wõib. Siin taheti ainult ära näidata, missuguses sihis erakond seda asja korda saata mõtleb ja ta tahta seda õiglaselt ning kawaluseta teha. Sellepärast nõuda erakond, et kõigi kogukondliste maksumaksjate saadikud maa omawalitsemisest osa wõtta lastaks.

järgmine osa

Sada aastat vana poliitbrošüür (5/8)

eelmine osa

Kui eeskawa-punktid heaks kiidetud oliwad, awaldas härra Knjasew kahtlust selle kohta, kas korda läheb ülikoolide küsimust eeskawa 10. punktis awaldatud mõttes ära korraldada ja tuletas õerumisi meelde, mis Austria ülikoolides just paljude keelte tarwitamise tõttu walitsewad. Knjasewi kõne peale toodi Helsingi ülikool näitusena selle kohta ette, et ülikool rahwaid üksteisele lähemale wiia wõib. Raskuseid walmistada see küsimus küll, aga ometi ei olewat muud midagi tahetud, kui ainult seda, et kohalised keeled õppekeeltena tarwitamist leiaksiwad. Baron Ed. Stackelberg tähendas selle peale, et Tartus mitte ainult tarwilik pole usuteaduse üle eest- ja lätikeeli ning kohaliste seaduste üle saksakeeli ettelugemisi pidada, waid ka õpetamisi täiendada, sest et Wene õpejõud kõiki nõudmisi ei täida, nagu Saksamaal õppiwate baltlaste ja wenelaste suur hulk näitab.

Läbirääkimiste lõpul wõttis härra R. Lehbert weel selle küsimuse arutamisele, kas mitte tarwilik ei oleks olema, usuteaduse õpetamist koolides iseäraliselt nõuda. See küsimus antakse erakonna eestseisuse hoolde arutada.

11. punkti asjus, mis ühikondliste seaduste andmisesse puutub, loeti üks Riia erakonna eestseisuse tähendus ette, mis enese arwamisi selle punkti kohta tähele panna palub. Eeskawa täiendamise juures pannakse Riia erakonna eestseisuse tähendusi selle punkti asjus tähele.

Selle punkti kohta wõttis härra Eichhorn eestikeeles sõna ja palus eeskawa ühiskondlise seaduse andmise asjus laiendada ning nõudis, et ka wäikemad mehed erakonnas eestseisuse liigeteks wõetaks. Eesistuja lubas toimekonna nimel mõlemaid soowisi täita, sest et need juba muidugi nõuks oliwad wõetud.

12. punkti kohta, mis maksuseadustesse puutub, pidas härra Erhard Dehio umbes järgmise seletusekõne:

«Mu härrad! Iga riik peab maksusi wõtma, et ta enese majapidamise tulusid tasuda wõiks. Põhjusseaduslises riigis määrab parlament maksud ja igal riigikodanikul on õigus nõuda, et maksusi õigel kombel wõetaks ja tarwitataks, ilma et ühelegi maale liiga tehtaks.

Wenemaal oli siit saadik kaudsete maksude wõtmise wiis tarwitamisel, mis sellepoolest hea on, et maksumaksja riigi ülespidamisest osa wõtab, ilma et ta seda ise teaksgi ja et tall wõimalik on ennast maksumaksmisest igal ajal wabastada, kuna ta enese tarwidusi wähendab.

Kaudne maksude pealepanemine sünnib esiteks niimoodi, et wõeramaa kaupade pealt tolli wõetakse, nimelt ka otsekohe raha tollina sissetoodawate tooreste kaupade, nagu thee, kohwi, wiina, puuwilla pealt, wõi kaitsetollina, kuna wõeramaa wabrikutööde pealt sell otstarbel maksu wõetakse, et kodumaa wabrikutööd toetada. Tollid on Wenemaal juba nii kõrged, et neid enam wõimalik pole tõsta. Toore puuwilla, selle tallinlastele hästi tuttawa kaubaaine peal seisab toll, mis peaaegu 50% hinnast wälja teeb. Et iga Wene talumees puuwilla särki kannab, siis mõjub see toll peaaegu niisama moodi nagu mõni pearaha.

Teine kaudne maksude wõtmise wiis on näituseks piirituse, petroleumi ja tuletikkude seadmine aktsisi alla. Kes ei tea mitte, et piirituse aktsis 1/4 osa kõigist Wene riigi wäljaminekutest ära tasub.

Ka siin on wõimata maksukruuwi edasi keerata. Selle pärast hakatakse otsekoheseid maksusi peale panema. Kapitali maks, mida 5% iga kupongi pealt wõetakse, käis, kui ta sisse seati, muidugi rahameeste tasku peale. Aga nüid on rahatarwitajad need, kes laenude eest kasu makstes kroonumaksu kaasa maksawad. Peale selle tehti katset tööstuse maksuga, mis kaupmeeste ja wabrikantide peale pandi ja patendi ning sissetuleku maksule juurde lisati. Laialisemad rahwakihid on otsekoheste maksude maksmisest weel wabad. Sellepärast soowib meie erakond üleüldise sissetuleku maksu sisseseadmist, mis kõigis Õhtu-Euroopa riikides juba tarwitusel on. Sissetulekute maks peab kõige õiglasemal kujul sisseseatud saama, nimelt sell kombel, et wähemate sissetulekute pealt protsentide järele alamad ja suuremate sissetulekute pealt kõrgemad protsendid wõetakse, kuna üsna weikesed sissetulekud kuni ühe teatud määrani üsna maksust wabaks jäetakse. Tugewamate õlade peale langegu raskem koorem.

Iga maksude korraldamine toob ainult siis kasu, kui rahwal on, millega maksta, ja rahwas on maksu jõuline, kui meie erakonna kolm alustuge: õigus, kord ja töö auu sees seisawad. Et Wenemaa pea tööaru põlluasjandus on, siis läheb kõige pealt tarwis põlluasjandust edendada. Wenemaa kõige suuremad haigused, mis tema jõudu näriwad, on hingemaad ja ühine omandus. Ainult siis, kui talupojale wõimalikuks tehakse omale isikliselt kohta omandada, ainult siis, kui tema ise terwelt ja täieste enese tegewuse wilja maitsta wõib, tõuseb tema tööhimu seda wõrd, et ta praegusest halatsemise wäärilisest seisukorrast wälja wõib peaseda.

Meie erakond tegi enesele ülesandeks sotsial-demokratlaste unistuste wastu wõidelda. Wene ühine maa omandamise wiis seisab just nende põhjusmõtete peal, mille najal sotsial-demokratlased endi tulewiku riiki üles ehitada tahawad. Meil ei ole teist näitust, mis paremine kui Wene hingemaade lugu ära näidata wõiks, et sotsial-demokratlaste mõtted lausa õnnetust tuua wõiwad. Seda näitust peaks meie Balti talupojale silmade ette toodama, kui tema kurtma hakkab, et temaga pärisorjusest wabastamise ajal halwemine ümber on käidud kui Wene talupojaga. Ja kui meie talupojad selle pärast kadedad on, et sisemise Wenemaa talupoegadele 3. nowembril antud armukuulutusega 90 miljonit rubla lahtiostu maksu kingiti, siis ütlen ma, et see kinkimine täieste õige on, sest Wene talupoegade lugemata nööritükkidesse jagatud maa, mis kuni 10 wersta külast eemal seisab, pole sedagi raha wäärt, mis ta eest senini on maksetud. Meie Balti talupojad seisawad aga endi krunti seatud kohtade tõttu, mis nad esiteks rendi peale wõtta ja siis päriseks osta wõisiwad, heal jalal ja kuna nüid selgub, et praegune talumaa, talurahwa juurde kaswamise tõttu, kitsaks on jäenud, siis wõttis meie erakond enese eeskawasse hulk ettepanekuid üles, mis selles asjas parandust peawad tooma. Peale selle nõuame meie, et meie gubermangudega mõnes rahalises küsimuses wähem ülekohtuselt ümber käidaks kui siit saadik. Ma tuletan siin ainult meelde, kuidas moodi piirituse hindasi monopoli walitsuse poolt määratakse. Meie gubermang oma kehwa liiwapinnaga wõib ainult hoolsa harimise mõjul saaki anda. Sellepärast peame meie kartohwlisi kaswatama ja wiina põletama, et järele jäenud ainetega loomi sööta, mis meie põldudele sõnnikut teewad. Wiina põletamine on seega siis meie ülespidaja, kuid üsna kõrwaliseks asjaks peab teda riigi sisemistes gubermangudes pidama, kus must muld rammutamist ei nõua. Aga siiski maksab monopoli walitsus sisemises riigis piirituse eest rohkem hinda kui meie maal ehk küll sisemises riigis paiguti rukkisi põletatakse, mis liiategi praegusel nälja ajal inimeste toiduainena wäga tarwilik on. Seega siis toetatakse wiinapõletamist kunstlikult seal, kus ta rahwa wiletsust ainult suurendada wõib, ja meie juures, kus ta kartohwlisi kaswatawale talupojale tingimata tarwilik on, takistatakse teda. See lugu peab muutuma. Riik peaks selle asemel, et ta lugemata miljonid rublad maa- ja merewäe peale wälja annab, enesel palju pisema, aga selle eest tubli maawäe ja üsna weikese laewawäe ranna kaitsemiseks pidama. Need miljonid aga, mis siis üle jäewad, tarwitatagu rahwa hariduse tõstmiseks ning soomuslaewade rauast tehtagu tublid sahad, millega musta mulda sügawamalt künda wõiks, nii et ta hästi wilja kannaks.

Lõpuks kordan ma weel: ilma majandusliste korraldusteta ei wõi järeldusrikkast maksuolude korrastamisest juttugi olla. Praegu on Wenemaal asjaluod nii moodi, et miljonid nälgiwad talupojad kuulsad neli wabadust, mis neile kingiti, läätseleeme eest heameelega ära müiksiwad. Mis aitab neil wabadus ilma igapäewase leiwata – see on nende arwamine.» Wali käteplaksutamine, mis kaua kestis, järgnes härra Dehio asjalisele kõnele ja näitas üles, et see eeskawa punkt wastu on wõetud.

järgmine osa

Sada aastat vana poliitbrošüür (4/8)

eelmine osa

Eesistuja pani kooliküsimusesse puutwa eeskawa-punkti arutamiseks ette.

Kohaliste õppekeeltega riikliste keskkoolide nõudmise asjus (8. punkt) wõttis rahukogu eesistuja riiginõunik härra Spiro sõna ja tähendas, et wenelastel, eespool tähendatud punkti järele, mitte wõimalik poleks olema endi emakeeles, mis ühtlasi ka riigikeel on, õpetada. Kohaliste keelte tarwitamisele wõtmise kohta eraõpeasutustes ja rahwa- ning alguskoolides ei olla temal midagi ütelda, kuid ta pidada selle wastu waidlema, et keskkoolidest wenekeel, mis ometi kõrgema hariduse saamises ja rahwaste ühendamise teel ette walmistawaks astmeks on, wälja tõrjutakse. Spiro seletusi toetasiwad härrad Knjasew ning Guljajew, kus juures kohaliste keelte tarwitamisele wõtmise kohta ülikoolides laitwaid mõtteid awaldasiwad.

Nende seletuste wastu waidles korraldawa toimekonna liige, ajalehe toimetaja härra Hoerschelmann, kelle ülesandeks seisis haridusesse puutuwaid eeskawa punktisi ära seletada, ja tähendas, et eeskawa punktist õigelt aru pole saadud. Keskkoolidesse puutuwa eeskawa-punkti kokkuseadmise juures pole kellegile meele tulnud, wene-õpekeelega keskkoolisi ära kautada. Eksitus seista selles, et härrad wastuwaidlejad sõnadest «kohalised keeled» teistmoodi aru saiwad kui need, kes eeskawa kokku seadsiwad. Mitte saksa- ja eestikeel üksi pole harilises kõnes kohalised keeled, waid ka wenekeel on seda, ja et wenekeelt kohaliste õppekeelte hulka arwati, sellepärast anti eeskawa punktile kirjeldatud kokkuseade. Selle järele kandis toimetaja Hoerschelmann kõne all olewa eeskawa-punkti kokkuseadmise põhjusmõtted järgmises kõnes ette:

«Mu härrad! Teile ettepandud eeskawa eelplaani 7–10 punktid puutuwad kõigile ühte moodi südame peal olewasse hariduse-küsimusesse, mille poolest meie maa mitte-Wene rahwad ülemuse tegewuse wiisi tõttu wiimaste aastakümnete sees palju kannatada on saanud, ja wist pole küll õiglasemat nõudmist, kui see, et kooli asjanduses nii ruttu kui iganes wõimalik põhjalised uuendused korda saadetaks ning emakeele õpekeelena tarwitamisele wõtmiseks jalamaid täieline õigus antaks, kui ka igaühele waba woli jäetaks, selles keeles oma lapsi õpetada lasta, milles ta ise tahab.

Meie kõik teame, mis riigi sisemise politika woolusel umbes ühe inimese eluea wältusel eesmärgiks oli. Wene walitsuse all olewaid wõeraid keeli rääkiwaid rahwaid taheti rahwuslistest iseomadustest ärawõerutamise abil Wene rahwaga kokku sulatada. Selle eesmärgi kättesaamiseks ei arwatud paremat abinõuu olewat kui kool. Kooli taheti igate pidi ära wenestada. Ainult sell kombel arwati wõimalik olewat eespool tähendatud sisemise politika eesmärki kätte saada. Ja mis saadeti korda? Rahwad ärritadi emakeele õiguste rõhumisega wihale ja hariduse puudus hakkas laial määral walitsema. Et see ekslik politika nurja läks, seda on ka asjatundjad nüid kindlalt tõendanud, ja meie loodame, et meie kord õitsew kooliasjandus, mis politika sulaseks alandatud sai, jälle enese päris ülesande juurde tagasi juhitakse ning et kool hariduse istutamise kohaks jäeb.

See lootus ei põhjene mitte ainult senise walitsemise wiisi nurjaminemisest arusaamise wõi üleüldise õiguse põhjusmõtte peal, mille järele igal riigi rahwal elamiseks õigus on, waid ka sell aastal 17. oktoobril antud armukuulutuse peale, mis põhjusseaduste najal sõnawabaduse wälja kuulutab, nii et sõna ka koolis wabalt tarwitada wõib.

Iga wabadus aga on ainult siis oma wäärt, kui ta ennast kolmanda inimese wõi laialisemate ringkondade kasude järele nõuetawates piirides awaldab. Sellepärast peame meie tunnistama, et riigikeele tundmise laiali lautamine ka wõeraste rahwaste seas tarwilik on ning endi kooliasjanduse korraldamise juures tuleb meil tarwis kõige esmalt selle peale tähelepanekut heita, et meie mitte õigusewastalisi nõudmisi ette ei kanna.

Selles raamis, mu härrad, seisawad nõudmised, mis meie eeskawa-eelplaani koolide asjus üles pannud on.

7. punktis nõuame meie, et meile wabadus antaks riikliste õigustega koolisi kogukonna ja erakulul asutada ja õpekeelt walida ning koolmeistrisi ametisse wõtta.

Aga meie tahame weel rohkem. Kogukondade ja erainimeste rahalik jõud ulatab ehku rahwa- wõi alguskoolide asutamiseks, kuid keskkoolide eest peab kõige esmalt riik muretsema. Ja ka neis riiklistes keskkoolides peawad kohalised keeled õppekeeltena endi õigust saama. Sellepärast nõuame meie riiklisi keskkoolisi kohaliste õppekeeltega.

Säherdune kord oli enne meie koolide wenestamist igal pool meie maal walitsemas. Gustaw Adolfi poolt asutatud ja riigi kulul ülewal peetaw endine gubermangu, nüidne Nikolai gümnasium seisab meil kõigil alles selgeste meeles. Nii peab asi meie konstitutsionilise erakonna eeskawa järele tulewikus jällegi saama.

Ja see nõudmine on selle poolest täieste põhjendatud, et meie koolide ülespidamise heaks riigile maksusi maksame. Sellepärast ei ole sugugi õige, et riik meie koolitarwiduste peale teisiti waatab kui sisemiste kohtade koolitarwiduste peale.

Wahepeal on ajanõuded meie juures weel enam kaswanud. Kõrgema hariduse nõudmine on meie Eesti kaaskodanikkude seas suurenenud ja möödunud aastasaja 70 aasta oludega wõrreldes palju laialisemalt maad wõtnud. Ka siin tuleb tarwis eestiõpekeelega riiklist keskkooli asutada, ja ma oleksin ennem säherduse kooli poolt, kui mõne niisuguse gümnasiumi poolt, mis lisaklassidega mõlema rahwa tarwidusi täita püidis. Meie Wene kaaskodanikkudele jäetagu Tallinnas Aleksandri gümnasium tarwitada.

Aga kujutatagu selle soowi kordasaatmist enesele ükskõik kuidas moodi ette, kui kõige tähtsamaks jäeb seal juures, et kohaliste õpekeeltega keskkoolid mitte erainimeste ohwrimeele wõi kogukondade ja ühisuste kaela ei langeks, waid et peaasjalikult riik neid üles peaks.

Selle wastu ei ole küll wist kellegil midagi ütelda, niisamuti ka 9. punkti wastu: Maksuta ja sunduslik rahwakooliharidus, mis muidugi kohalistes keeltes antud peab saama. Seda ei ole küll eeskawa punktis teistkorda enam selgeste tähendatud, aga seda wõiks lõpulisel eeskawa täiendamisel juurde lisada.

Niisamuti on ka 10. punkt: Täielik iseseiswus ülikoolidele ja kohaliste rahwakeelte tarwitamisele wõtmine neis õpekeeltena – wäga paljudele meele järele, ehk tema maksma panemine küll suurte takistustega ühenduses seisab. Kuid wastastikulise kokkuleppimise teel wõiwad takistused ära wõidetud saada.

Üleüldse wõime meie nende ettetoodud eeskawa-punktide asjus, mis haridusesse puutuwad, kõigi kohaliste rahwaste liigete kokkuleppimise peale loota. Ja meie peame seda wäga tähtsaks, et selles meie koduse ja awalise elu, jah terwe meie hariduse kohta nii wäga tähtsas küsimuses kõigi meie rahwaste kasude maksma panemise eest tööd tehakse. Sellest tööpõllust loodame meie ka, et ta, kui kord marud, mis nüid ka meie rannal mühisewad, waikiwad, kõigile kodumaa poegadele ühtlase ja ühendawa töö põlluks kodumaa kasuks saab. Sest siin puutub asjasse meie armas noorsugu, mille eest kõige paremal kombel hoolitsema peab.

Noorsugu on meie tulewik; seega siis hoolitseme meie tulewiku eest, kui meie endi maa rahwaste ühendatud jõududega nooresuo hariduse eest wõitleme. Ühendus teeb tugewaks.

Mu härrad! Toimekond loodab, et teie hariduse küsimusesse puutuwaid eeskawa-punktisi wastu wõtmata ei jäta.»

Kõne wõeti walju käteplaksutamisega wastu. Tema tähtsamad põhjusmõtted kandis ajalehe toimetaja härra Kõrw eestikeeles ette.

järgmine osa

Sada aastat vana poliitbrošüür (3/8)

 

eelmine osa

Punktide 3–5 selgitamiseks andis eesistuja härra Dr. Schiemannile sõna, kes umbes järgmist kõneles:

«Mu härrad! Tähendatud punktidesse ülespandud nõudmistes peituwad waba riigikodaniku tähtsamad algusõigused. Wõib olla ehk mõnigi teie seast peab asjataks, neid erakonna eeskawasse üles wõtta, kuna 17. oktoobril antud Keiserlik armukuulutus nad põhjusmõtteliselt lubanud on ja nagu meie kindlalt loodame, nad warsti ka seadusliselt maksma pannakse; aga, mu härrad, tähtsad ja põhjalised pöörded riigi sisseseades ei sünni mitte ühe ainsa sulekriipsu abil. Keiserlik armukuulutus hüidis loowa sõna: Saagu walgus! Nüid peab igaüks wabaduse küinla põlema panema, et walgus paistma hakkaks, kus senini pimedus walitses; et elustaw ja soendaw wabaduse leek üle terve Wenema paistaks; siit üle meie kodumaa kuni Siberi kõige kaugemate koobasteni. Aga ka siis pole meie ülesanne weel täidetud. Meie peame endi kallist warandust kõigi kallaletungimiste eest kaitsema, üks kõik kes need kallaletungijad on. Juba tõstawad siin ja seal walguse waenlased, pimeduse jüngrid, pead ja püiawad wabaduse walgust ära kustutada. Nüid peab walwel olema. Julgusega, mida ainult armastus anda wõib, peame meie seda kõigekallimat warandust, mis riigikodanik kunagi saada wõib, endi wabadust kaitsema.

Aga meie peame wabaduse walgust ka kõigi niisuguste waenlaste eest kaitsema, kes kosutawast ja soendawast leegist häwitawat tuld teha tahawad, et ta mitte laiali ei laguneks ning kõik ära ei häwitaks. Wäga tihti, mu härrad, saadakse wabadusest eksliselt aru. Kes waba mees tahab olla, peab ka teiste wabadust auustada mõistma. Rõhumist ja wägiwalda, ilma milleta esimese tormi juures läbi ei saa, ei tohi tulewikus mitte enam ette tulla. Mu härrad, meie tahame töö wabadust auu sees pidada, korrapidamise õiguse eest wõidelda.

Nii siis saame meie kaks asja ülesandeks. Meie peame endi püha warandust wõideldes kaitsema ja meie peame ka iseendiga ning endi keskis tööd tegema, et need õigused, mis meie nõuame, meile ka kasuks oleksiwad.

Weel on riigikodanike wastutamise kohusest arusaamine ja politilisest elust osawõtmine meie seas õige tillukene. Alles kui igaüks meie seas riiklisest elust kindla arwamisega ja tegewalt osa wõtab, täidame meie ülesandeid, mis erakonna peale kodaniku õiguste saamisega langesiwad.

Need algusõigused, mu härrad, on wabariigi alustoed. Juba waremalt kõneledi sellest, et üleüldisest ja ühesugusest walimisest osawõtmine kõigi riigikodanike ühtlustamist seaduse ees tähendab. Rahwa wolikogus pole kunagi wõimalik igaühe healt kuulda wõtta. Ja mida ühesugusem walimise õigus on, seda wähem wõib üksik isik enda healt kuulda lasta. Waba kodanikku wõib küll healetamisega ära wõita, aga tema kallal ei wõi mitte wägiwalda tarwitada. Walitsused, olgu piiramata ehk kitsendatud isewalitsuslised wõi wabariiklised, wõiwad ühel mõedul ülekohtused olla. Kui meie kartused täide lähewad ja toores kirgislane parlamendi saadikute walimisel niisama palju kaasa rääkida wõib, nagu peenikeselt haritud inimene, siis ei saa meie küll õiglast walitsust. Seega siis mitte rahwa wolikogu pole wabaduse pant. Wahe seisab selles, et meie mitte enam tummalt kannatada ei pruugi.

Heidame pilgu minewikusse. Riigiwõimus tikkus eraasjade wahele. Kartlik mõttewabaduse ilmutamise katse, ettewaatamata sõna ja – täiewõimuline walitsus wõis meiega teha, mis ise tahtis. Isiku puutumataus, mu härrad, on warandus, mis meile täielised inimese õigused annab. Iseäranis weel siin meie kodumaal. Sakslaselt wõeti ta keel ära, millega ta enesele mitme saja aasta jooksul hariduse loonud oli. Eestlasele, sellele noorele edasipüidwale rahwale, pandi nende kõige paremas edenemise ajas kammitsad seega jalga, et neil emakeeles õppimise wõimalus ära wõeti. Ja meie seisime seal juures ega wõinud wastu hakata, isegi mitte endi pahameelt üles näidata. Nüid, mu härrad, on asi hoopis teiseks saanud. Meie wõime koosolekutel ja kindlates seltsides koos käia, sest meil on koosoleku ja seltside wabadus, meie wõime kirjutada ja rääkida, mis meie tahame, sest meil on sõna- ja kirjawabadus. Meie wõime kisa tõsta, mis kuni trooni astete ette kostab, nii et ka wähemuse healt kuuldakse, mis alati kõige halwem pole.

Ja kuidas oli lugu südametunnistuse wabadusega waremalt? Waatame aga inimese kõige kallima isiklisema omanduse, ta usu peale. Tuletame Ewangeliumi kirikut meelde, mis nii paljudele siinolijatele kallis on. Kui nii mõnigi pole oma last raskes südame piinas riigikirikule ohwerdama, kui nii mõnigi enese kõige pühamate arwamiste kaitsemise pärast tagakiusamist ja nuhtlust kannatama pidanud. Ja kui palju hingekarjaseid ei sattunud sellepärast kohtu alla ja ei lastud koha pealt lahti, et nad endi kombelist kohust täitsiwad. Nüid, mu härrad, on meil südametunnistuse wabadus. Nüid maksab püha usuwabadus ja üksgi riigikirik, üksgi usumäratsus ei suuda meilt seda kallist warandust kunagi ära rööwida.

Sellepärast palun mina teid, eeskawa 2. punktiga nõus olla ja wabaduse kalliste andide kaitsemist ning arendamist endi tõsiseks kohuseks, waimustawaks elukutseks teha.

Wabadus, mu härrad, ei wõi mitte ilma wõimuseta, ilma korda alal hoidwa sõnamõjuta seista. Kuid wõimus ei pea aga kunagi wägiwallaks muutuma. Wastutamise kohusest arusaamine peab kõigis rahwa ringkondades maad wõtma. Meie kuuleme ülemate sõna, aga ülemad peawad endid seaduse alla paenutama. Sellepärast peame meie riigiametnikkude wastutamise kohut wägiwalla lõpetamise pandiks. Wabadus ei wõi ilma õiguseta walitseda. Õigus aga nõuab õiglasi kohtumõistjaid, kes ilma kartuseta ja ilma wankumata, ülemalt ja alamalt tulewatest mõjudest wabalt otsust anda wõiksiwad. Sellepärast on meie erakonna üheks tarwiliseks nõudmiseks, et kohtunikkude seisus iseseiswaks tõstetaks ning walitsuse mõju alt wabastataks.»

Selle järele kui kõneleja seda nõudmist seletanud oli, et kõik riigikodanikud seaduse ees ühtlustataks, palus ta kõiki kolme punkti wastu wõtta, mis ka sündis.

Erakonna eeskawa 6. punkti läbirääkimisel (kõneles kohaliste keelte tarwitamise wabadus) kõneles härra Nüchtern eestikeeles sellest, kui raskes seisukorras iga eestlane on, kes wene- ehk saksakeelt ei mõista ja siis Wene walitsus-asutustega tegemist peab tegema. Kõne on järgmine:

«Kui wäga rõemustaw on see, et meie 6-ma punkti järele kohaliste keelte pruukimist nõuame, mis ka meile Keiserliku armukuulutuse järele 17. oktoobril lubatud sai.

Meie nõuame, et kohtutes, koolides, politseis ja ka kõigis riigi ametlikkudes kohtades eestikeelt saaks pruukima hakatud, mis meil umbes kahekümne aasta eest ärakeelatud sai.

Iga eestlane teab, kui wilets tema oli, kui tall kord kohtuga tegemist tuli, kui tema oma asja pidi läbirääkija hooleks andma, kuis wiimane ei eesti- ega wenekeelt täieste ei mõistnud, aga ühe sõna wõeriti pruukis, mis mitte selle asja kohaline ei olnud, siis tuli mitu korda seda, et süialune wabastatud ja süita hukka mõistetud sai; kas see ei ole küll kurb asi nüidsel ajal olnud, kui sedamoodi kohtu otsused tehtud saiwad, ehk küll kohtunik kõigest wäest püidis oma kohuseid täita; nii kui meie näeme, oliwad tõlgid mitu korda meie kohtumõistjad, kes siis läbirääkijaid oma poole wõitis, sell oli alati õigust loota.

Niisama raske on praegune koolikord, kuna umbkeelelisele lapsele kohe kooli astudes wenekeeles tükkisi ülesse anti pähe õppida ehk ka lugeda, mis tema weel omas keelesgi tunnud; ta waewab oma pead, wiidab aega, aga õppimisega edasi ei jõua ta sugugi; lühikene kooliaeg saab otsa, on tarwis juba kodu karja minna, aga õppimisega pole ta sugugi edasi jõudnud, see läbi saab wallakoolides wäga wähe edasi oma tarkusega.

Ja meie politsei walitsus, mis igal ühel meiest tuttaw on, kellel kord temaga tegemist on olnud, peab kõrgemast ametnikust kuni alamast saadik eestikeelt oskama, sest politseiga trehwab eestimehel tihti kokkupõrkamist uulitsa peal. Aga kes kõneleb, see teine teisest aru ei saa, nii kui see Babiloni torni ehitamise ajal sündis. Nüid weab teda linnawaht pisikese süi pärast sinna ja tänna pristawi juurde ja politseisse, tehakse protokoll ja kohus on juba sellega mõistetud, siis mine kus iganes tahad, politseil on ikka õigus. Kõige wiletsam on lugu poolakatega; kui need linnawahtideks on, ei ta oska wene-, eesti- ega saksakeelt, ajab suust wälja midagi, kellest keegi inimene, ka haritud inimenegi, mitte aru ei saa, aga süialune oled sa iga tahes.

Meie hulgas on küllalt ka neid, kellel riigi ametliku kohtadega tihti tegemist on, nii kui rentei, kameralhowi, riigipanga ja raudteega, mis kohtadel maksusi waja maksta ja kwiitungi wahetada ning alla kirjutada tarwis on; tuleb tihti ette, et kes wenekeelt ei oska, oma aega muidu ära wiidab ja asjaõiendamata ära tuleb, selle läbi on üks alaline takistamine ja aja ärawiitmine kui paslikku wenekeele meest selle tarwis wälja saata pole. Kui sa küsid, miks see ehk teine asi ära toimetatud ei saanud, siis wastab seesinane saadik, et temale wastati: ei mõista, wõi (не понимаю) ne ponimaju, siis on see lõpujärg niisugune, et mine ise wõi otsi kohalist asjatoimetajat.

Minu arwamise järele wõiks kerge olla kohaliste keeltega ametnikkusi leida, kui kõik Eestimaal oma keelt peaks õppima hakkama ja mina arwan, seda soowib iga Eesti wend ja õde.»

Ka see punkt wõeti koosolijate poolt ühel healel wastu.

järgmine osa

Sada aastat vana poliitbrošüür (2/8)

eelmine osa

Juhataja tähendas kõige pealt, et koosolekul täielik keelte wabadus walitseb. Igaüks wõiwat selles keeles rääkida, milles ta ise soowib. Ta palus aga kõiki kõnesi mitte ümber panna, sest et sell kombel palju aega asjata kaduma läheks.

Need tähendused, kui ka kõik muud järgnewad ametlised seletused leidsiwad wene- ja eestikeeles kordamist. Eestistuja pani kaks punkti päewakorrale:

1) Eeskawa läbirääkimine seletamiseks;

2) Erakonna eestseisuse walimine.

Kui see päewakord wastu oli wõetud, selgitas eesistuja asutatawa erakonna tähtsamaid põhjusmõtteid weel kord saksakeeles, kuna sedasama härra Besobrasow wene- ja härra Kõrv eestikeeles tegiwad.

Härra Besobrasowi kõne oli järgmine:

«Mina julgen presidendi härra kõne seletuseks wenekeeles mõnda sõna põhjusmõtete kohta ütelda, mille peale asuw erakond ennast toetab. Need põhjusmõtted on üleskutses selgelt ja kindlalt awaldatud: õigus, kord ja töö rahwuse, usu, seisuse ning warandusliku jõukuse peale waatamata – on erakonna lipukiri; alus – 17. oktoobri armukuulutus. Isiku-, südametunnistuse-, sõna- ja ühisuste wabadus, ühesugused õigused igaühele, ühesugune wastutamise kohus seaduse ees ja kõige rahwa osawõtmine seaduseandmise tegewusest peawad maksma pandud saama. Need õigused on meile kõige kallimad, meie nõuame neid ja teeme nende alalhoidmise ning kaitsemise esiteks kergemeelsete tormamiste ning teiseks tagurliste kitsenduste eest endi ülesandeks. Niihästi ühed kui ka teised pole mitte ainult wõimalikud, waid ongi juba kätte tulemas, kuna nad, wägewalt ja kangelt lähemale rühkides, 17. oktoobril wälja kuulutatud kodaniku-õigused ära neelata ähwardawad. Erakonna abinõud on koguni rahulised; meie oleme igasuguse wägiwalla wastu; wabu inimesi on, meie arwates, ainult waba sõna abil wõimalik wõita; äraseletamise abil, arwamiste teada andmisega ja põhjusmõtetest laialisemates ringkondades teatamisega ning walimisega riigiwolikogusse niisuguseid saadikuid, kes säherduste waadete sõbrad oleksiwad ja nende eest wälja astuksiwad. Kui samasuguste arwamistega saadikud ka teistest gubermangudest walitakse, siis on nemad kokku niisugune jõud, mis käremeelsetele ja tagurlastele mõjusalt wastu panna wõib. Kuid peale nende üleüldiste põhjusmõtete, mis erakond lipukirjaks walis ja mis kõigil konstitutsionilise riigikorra erakondadel, mis igasugustes riigi osades elule tekkinud on, meiega ühine on, ei wõi meie erakonnale, nagu igale kohalisele erakonnale, ka kohalised puudused wõerad olla. Sellest küllest plaanitakse iseseiswuse laiendamist kohalisesse elusse puutuwate küsimuste ära otsustamiseks. Meie arwamise järele on tarwis kohaliste puuduste kohta kohal määrused teha, nii kuidas kohalised olud nõuawad. Seep' see asi on, mis sisemise Wenemaa maakonna ja linnade walitsused ammust ajast saadik juba kätte saada igatsewad.

Ajutise ettewalmistuse toimekonna poolt kokku seatud eeskawa ei jäe kogumiste mitte jäedawalt maksma, waid tema on ainult eelplaan, millesse mõned erakonna põhjusmõtetega kokku käiwad määrused üles on wõetud. Iseäralik toimekond seab päris eeskawa täielikult ja lähemate määrustega kokku. Mitte ligemad määrused iseenesest pole tähtsad, waid see asjalugu, et nad erakonna üleüldiste põhjusmõtetega kokku käiksiwad.

Sellepärast palutakse kõiki neid, kes meie poolt selgeste ja kindlalt awaldatud põhjusmõtetega nõus on, tegewuse toimekonda kõigi seltskonna kihtide, rahwuste ja seisuste seast walida, et see toimekond eeskawas üles tähendatud punktisi arendama hakkaks.»

Enne kui päewakorra juurde mindi, luges eesistuja weel Baltimaade konstitutsionilise erakonna ajutise eestseisuse poolt Riiast saadetud kirja ette, milles Eestimaa konstitutsionilise erakonna eeskawa-eelplaani kohta tähendati, et see Riia konstitutsionilise erakonna eeskawaga põhjusmõtteliselt kokku käia, ning lootust awaldati, et Tallinna ja Riia ringkondade wahel juba erakondade tekkimisest saadik tee elawaks kirjawahetamiseks ning saadikute läbikäimiseks awatud on.

Ühtlasi teatas eesistuja, et korraldaw toimekond ette panna, Tallinnas asutatawat uut erakonda esialgu «Eestimaa konstitutsioniliseks erakonnaks» nimetada, sellepärast, et siinse erakonna nimi Riias asutatawa Balti konstitutsionilise erakonna nimega segamine ei läheks. See ettepanek wõeti wastu.

Peale seda kõneles eesistuja, et läbirääkimistel, mis niisamuti ka siin asutatawa, rahwameelse riigipõhjusseaduslise (konstitutsionilis-demokratlise) erakonna eestwedajatega peeti, selgunud on, et erakondasi wõimalik pole ühendada, aga et läbirääkimistel ja teiselt poolt kindlaste seletatud on, et wahed «Eestimaa konstitutsionilise» ja «Eesti konstitutsionilis-demokratliku» erakonna wahel ainult majanduslist laadi kannawad ja koguni mitte rahwuslist laadi.

Selle järel wõttis koosolek üksikute eeskawa punktide läbirääkimise ette, kus juures eesisutuja kõige pealt sissejuhatusena tähendas, et erakonna eeskawal mitte ülesandeks ei wõi olla ega pea olema, täielisi seaduse eelplaanisi mõnesuguste asjade kohta ettepanna, waid et tema ülesandeks jäeb ainult sihti määrata, mäherduses waimus erakond töötama peab. Läbirääkimiste ajal, mille eesmärgiks oli üksikute eeskawa punktide algusmõtteid selgitada, kandsiwad mitmed kõnelejad tähelepanemise wäärilisi arwamisi ette, mille kohta soowiti, et eestseisus neid lähema järelekaalumise alla wõtaks.

2. punkti kohta, mis walimise õigusesse puutub, tõusis elaw läbirääkimine, peale seda kui eesistuja lühidalt mõned tähtsamad põhjusmõtted ära seletanud oli, mis ettewalmistuse toimekonda sundinud oliwad, üleüldise ja salajase, aga mitte otsekohese ja ühesuguse walimise õigust nõudma. Mõnelt muult poolt soowitati otsekohest ja ühesugust walimise õigust, kus juures iseäranis Guljajew tähelepanekut selle peale juhtis, et eeskawa 2. ja 5. punkt (kõigi riigikodanikkude ühtlustamine seaduse ees) üksteisest lahku minna.

Selle seletuse wastu astus sütitawas kõnes baron Ed. Stackelberg wälja, kes kõige pealt tähendas, et walimiste asjus üksteise wastu käiwate arwamiste pärast waielda ei maksa, sest et seal kokkuleppimist ikkagi loota ei ole. Mis 2. ja 5. punkti lahkuminekusse puutuda, siis ei wõiwat sellest koguniste mitte juttu olla, juba sellepärast mitte, et 5. punktis ainult kõigi riigikodanikkude ühtlustamisest kohtu ees wastutamise poolest juttu on.

Sõna «üleüldine, ühesugune, otsekohene ja salajane walimise õigus» on wäga ilus ja muidugi ka tõmbaw erakonna-lipukiri, mida wõimalik pole põhjuste abil toetada. Niisama wähe wõib tõendada, et kaudne walimise õigus wõi rahwakihtide järele walimine, mis juures healed mitmed moodi maksawad, ainsam õige walimise wiis oleks olema. Kuid ära näidata wõib, et säherdune astmeline walimise wiis kõige riigikodanikkude õiguslise ühtsuse põhjusmõttest koguniste mitte lahus ei seisa. See põhjusmõte ütleb, et loodus kõigile inimestele ühesugused awalised õigused annab. Seega ei wõi ükski riigikodanik oma sündimise tõttu rohkem awalisi õiguseid omandada, kui teine, – järelduslikult ka mitte riigiwolikogusse walimiste poolest. Kuid sellest ei selgu weel, et kõik inimesed endi eluaeg läbi awalistes kohtades ühesugusteks jäema peaksiwad. Seda pole kusagil ega kunagi weel ette tulnud. Üks õpib ja temast saab tubli mees, teine laiskleb ja läheb hukka. Inimesi, kes endi loomuomaduste poolest ühesugused pole, ei peaks kunstlikult ka ühesugusteks tehtama.

Baron Eduard Stackelbergi kõnel oli sütitaw mõju ja teda terwitadi kauakestwa käteplaksutamisega. Koosoleku iseäralise palwe peale tõusis õpetaja härra Hahn ülesse ja kandis kõik kõne tähtsamad mõtted eestikeeles ette. Härra von Weimarn Murastest pani kõne wenekeelde ümber.

Kui selle järele weel üks üks kõneleja sõna palus, et walimise õiguse asjus enese arwamisi pikemas kõnes ette kanda, segas eesistuja teda palwega, wõimalikult lühidalt kõneleda, sest selle asja üle waidlemine olla üsna asjata, kuna koosoleku enamus kahtlematalt eeskawa punkti poole hoiab, mille poolest «Eestimaa erakond» just teistest erakondadest lahku läheb. (Elaw käteplaksutamine.) Kui aga kõneleja siisgi edasirääkimist soowis, andis eesistuja koosolijate hooleks otsustada, kas nad läbirääkimisi weel soowiwad wõi mitte. Enamus awaldas istmelt ülestõusmisega soowi, läbirääkimisi selle asja üle lõpetada. Kui edasi rääkimise soowijaid üles tõusta paluti, sündis üks kurwastaw juhtumine, kuna keegi Juudi härra ennast oma naabri ütelusest haawatud tundis olewat ja selle peale, ehk eestseisus temale küll kohe tarwilist auutasu andis, mõne sõbraga wäga erutatud olekus saalist wälja läks. Teisekordsel healetamisel awaldas koosolek täielist rahulolemist 2. punktiga.

järgmine osa

Sada aastat vana poliitbrošüür (1/8)

Ükskord hakkas mulle antikvariaadis silma 29-leheküljeline raamatuke, mille sisuks oli ühe erakonna asutamiskoosolek Tallinnas 1905. aastal.

See on üks vaimustavamaid näidiseid vanaaegsest eesti keelest, mida ma näinud olen, ja lisaks sellele põnev autentne pilk poliitikaellu Eestis 1905. aastal – hoopis teisest vaatevinklist kui koolis õpetatakse.

 

Eestimaa konstitutsionilise erakonna asutamine

Tallinnas, 1905.

Trükitud ajalehe «Walguse» trükikojas

Eestimaa konstitutsionilise erakonna eeskawa-eelplaan

1. Riigikorra täiendamine seaduseandwa riigiwolikogu läbi konstitutsionlise ehk kitsendatud isewalitsuse põhjal sellel põhjusmõttel, et ükski üleüldine riigiseadus ilma riigiwolikogu heaks kiitmiseta maksma pandud ei wõi saada.

2. Lõpulik riigiwolikogusse walimise korra kindlaks määramine niisugusel wiisil, et kõik elanikkude kihid walimistest osa wõiwad wõtta.

3. Seaduslik südametunnistuse-wabaduse, isikupuutumatause, kõne- ja trüki-, seltside- ning kooskäimise-wabaduse maksma panemine; kõigi usuwabadust kitsendawate määruste ärakautamine.

4. Riigiametnikkude wastutawus seaduse ees ja kohtuniku-seisuse täielik iseseiswus, kuna korraldwalt walitsuselt (administratsionilt) woli ära wõetakse, kohtu asjade wahele ennast segada.

5. Kõigi riigikodanikkude ühtlustamine seaduse ees, kuna kõik üksikute rahwakihtide, usutunnistuste ja rahwuste õiguseid kitsendawad määrused ära kautatakse.

6. Kõigi kohaliste keelte tarwitamise wabadus awalises ja kogukondlises elus ning kohtu ees; kohalisi keeli tundwate ametnikkude seadmine kohtu ja walitsuse kohtade peale.

7. Wabadus riikliste õigustega koolisi kogukondlisel ja erakulul asutada ning õigus õpetuse keelt walida ja koolmeistrisi ametisse wõtta.

8. Riiklised keskkoolid kohaliste õpetuskeeltega.

9. Maksuta, sunduslik rahwakooli-õpetus.

10. Täielik iseseiswus ülikoolidele ja kohaliste rahwakeelte tarwitamine nendes õpetuskeeltena.

11. Ühiskondlise seaduseandmise korraldamine kõigi töödtegewate rahwakihtide elutingimuste parandamise ja tööwõtjate ning tööandjate, kui ka maarentnikkude ning rendi peale andjate wahekorra kindla äramääramise abil.

12. Maksuolude korraldamine sell kombel, et maksudekoorem õiglaselt ja ühetasa ära jagatakse, niihästi üksikute maksumaksjate kui ka üksikute riigiosade wahel. Õiglane tarihwi-, aktsisi- ja tolli-politik ning ühemääraline riigi sissetulekute tarwitamine kõigi riigiosade hariduse ja jõukuse tõstmiseks.

13. Riikliste walitsusasutuste korraldamine sell kombel, et neile wõimalikult laialine iseseiswus antakse ja nad rahwa tarwiduste kohaselt sisse seatakse.

14. Kohaliste seaduste andmise lahutamine üleüldisest riiklisest seaduseandmisest, kuna, riigi ühtsust täieste hoides, ühesuguste oludega maakohtades iseäralised rahwa wolikogud asutatakse, mis kohalisi, maakohale eraldiselt antawaid ja ainult kohaliselt makswaid seaduseid teewad.

15. Omawalitsuse asutustele ja ametnikkudele täielik iseseiswus kogukondliste kasude edendamiseks linnas ja maal anda.

16. Maaomawalitsuse korraldamine Balti gubermangudes sell kombel, et kõigi kogukondliste maksude maksjate saadikud temast osa wõtta lastakse.

Eestimaa konstitutsionilise erakonna eeskawa-eelplaani täienduseks

4. nowembri koosolekul ettekantud eeskawa-eelplaanile on ajutine korraldamise toimekond weel järgmised kaks punkti juurde lisanud.

17. Rahwakainuse püiete edendamine, joowastawate jookide müimise seaduste parandamine ning rahwa terwisele ja kombelisele elule kahju tegewate monopoli poodide ära kautamine.

18. Põllupidamise olude korraldamine järgmiste abinõudega:

a) Talumaade müimisega ruttamine ja müimise tingimiste kergendamine.

b) Weikeste kohtade asutamise edendamine, kirikumõisade päralt olewate talumaade äramüimine, kroonumõisade ära jagamine talukohtadeks.

d) Maal elutsewa, mitte põllutööst end toitwa rahwa paigaleasutamine maatükkide ostmise kergendamise abil.

e) Laenuandmine riigi poolt laialisel määral ja weikeste protsentidega, ülemal pool tähtede a–d all tähendatud otstarbeteks, kui ka senini tasumata jäetud ostuhinna wõlgade äramaksmiseks, mis ära müidud talukohtade ostjad müijatele wõlgnewad. Ühe osa ostusumma wõtmine kroonu peale, samal mõedul nagu 3. nowembril 1905 antud Kõigekõrgemas käsukirjas sisemise riigi taluwaldadele lahtiostu maksud kingitud on.

g) Wahe-asutuste soetamine, mis lepingu tegija soowi peale ära määrab, kui palju renti ehk ostuhinda talumaa pealt wõtta wõib.

h) Talukohtade kõige pisema suuruse kohta makswate seaduse määruste ära muutmine sell kombel, et lubatud on talukohast alla kõige pisemat määra suuri maatükkisi ära lahutada, kui maatüki omandaja koguniste mitte põllutööst ei ela wõi ainult osalt, ehk kui ära lahutatawat maatükki tööstuslisteks otstarbeteks tarwitatakse. Talukoht ise aga peab kõige wähemalt kõige pisema määrani suur olema.

i) Talukogukonna seaduste parandamine ja põllupidamise olude ülewaatamine.

k) Põllutööliste elutingimiste parandamine, näituseks sell kombel, et nende elukorterisi paremine korraldatakse, laste eest wanemate töös olemise ajal hoolitsetakse, töölisi wanuses, tööjõuetuse ja haiguse ajal ülewal peetakse.

l) Põlluasjanduslise hariduse edendamine elukutseliste koolide asutamise abil.

m) Kõigi põlluasjandusliste tööstuse arude ja põllusaadustega kauplemise edendamine, iseäranis wäljamaale wedamise tingimiste kergitamine ja kaubaturude juurdemuretsemine.

Peale seda tehti 2. punkt rohkem selgemaks saamise pärast järgmisel kombel ümber:

Punkt 2. Lõpulik riigiwolikogusse walimise wiisi ära määramine üleüldise, salajase, aga mitte ühesuguse ja otsekohese walimise õiguse põhjal, mis kõigile rahwakihtidele, ka waranduseta inimesed sinna juurde arwatud, riigiwolikogusse walimistest osawõtmise wõimalikuks teeb, nimelt sellel määral, kuidas nemad riigi kohta tähtsad on.

Eestimaa

konstitutsionilise erakonna asutamine

Korraldawa toimekonna kutset kuulda wõttes oli hulk härrasi 16. nowembri õhtul wanasse börse saali uue erakonna asutamisele kokku tulnud. Palju wõeraid oli sunnitud ukse eest ümber pöörama, sest et saal, kuhu umbes 700 inimest sisse mahub, kutsutuid puupüsti täis oli. Esimese koosoleku eesistuja, ajalehe toimetaja Chr. Mickwitz, awas kell 1/4 9 koosoleku; ühtlasi waliti ta juhatajaks. Tema ettepanekul waliti härrad maakonna saadik baron Schilling Padast, riigibanga siinse osakonna direktor Besobrasow ja ajalehe toimetaja Kõrw eesistuja abilisteks, härrad adwokat Daugul ja ajalehe toimetaja Dr. Schiemann kirjatoimetajateks.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (9)

eelmine osa

<1-027-2>

Osaliselt oli mehe rutt tingitud odast, mis ta rinnust välja ulatus.

Mulle väga ei meeldi siin need kaks seestütlevat nii lähestikku. Pisiasi, aga natuke häirib. Vaatame huvipärast, kuidas on originaalis (lk. 26):

The stranger's haste was in part accounted for by the spear in his chest.

Seega täiesti õige tõlge, välja arvatud see natuke häiriv kordus. Äkki oleks parem midagi sellist:

Osaliselt oli mehe rutu põhjuseks oda, mis ta rinnust välja ulatus.

«Rutu» on õige eestikeelne sõna küll, kõlab aga kuidagi ebatavaliselt. Proovime veel paremaks teha. Vaatame, kuidas kõlab eelmine lause:

[---] oleks äärepealt uksel kokku põrganud mehega, kes sealt, selg ees, välja kiirustas. Osaliselt oli mehe rutt tingitud odast, mis ta rinnust välja ulatus.

Teeks siis hoopis nii:

[---] oleks äärepealt uksel kokku põrganud mehega, kes sealt, selg ees, välja ruttas. Osaliselt oli mehe kiirustamise põhjuseks oda, mis ta rinnust välja ulatus.

Nii tundub loomulikum eesti keel.

<1-028>

Mees kriiskas kiledalt ja tema tähelepanu hajus sedavõrd, et tema üllatunud vastane sai ta mõõgaga läbi torgata.

Siin on allajoonitud «tema» liigne. See on tüüpiline vähekogenud tõlkijate viga inglise keelest tõlkides.

Asi on selles, et inglise keeles on artiklid. Mõnedes kohtades ei käi nimisõna ette artiklit, aga sageli käib, ja kui jutt käib millestki, mis on kellegi oma, tunneb ingliskeellane vajadust lisada sinna (meie mõistes liigne) isikuline asesõna, omamoodi artikliasendajana või täpsema artiklina.

Hiilgav näide on stseen filmist «Hiding Out», kus autoõpilane istub rooli taha ja õpetaja ütleb: «Start your engine!» Loomulikult ei taha õpetaja öelda, et õpilane paneks käima  e n d a  mootori, vaid ikka auto oma. Artiklitegaharjunus toob aga kaasa selle, et ingliskeellane ei taha öelda lihtsalt «Start engine!», sest talle tundub, et sealt on midagi puudu. Tahaks öelda «Start the engine,» aga kuna pöördutakse inimese poole, kelle kontrolli all see mootor parajasti on, tundub ingliskeellasele stiilsem öelda «Start your engine!», ehkki «Start the engine!» oleks samamoodi grammatiliselt õige. Eesti keeles pole seal aga mingit «sinu», vaid me ütleme lihtsalt «Pane mootor käima!» või kui soovite peenutseda, siis «Käivita mootor!»

Täpselt sama näide on ühe Windowsi vanema versiooni sulgemisel ekraanile tulnud tekst: «It is now safe to turn off your computer.» «Sa võid nüüd oma arvuti välja lülitada,» või «Nüüd on sinu arvuti väljalülitamine ohutu,» tunduks eestlasele veidrana – mis siis, kui see arvuti ei kuulu minule? Kas ma siis ei võigi teda välja lülitada? Ja mis tähtsus on operatsioonisüsteemi jaoks sellel, kas mina olen arvuti omanik või mitte? Ingliskeellane tunneb aga oma emakeele eripärast tulenevalt vajadust sõna computer ette artikkel panna, ja kuna siin pöördutakse inimese poole, kelle kontrolli all arvuti on, tundub talle, et ehkki the poleks sugugi vale, on ilusam stiil asendada see isikulise asesõnaga your. Jah, eestlase vaatevinklist on see ebaloogiline (ja kui mu mälu ei peta, siis Windowsi eestikeelses versioonis oligi sõna «sinu» ära jäetud), aga nemad räägivad nii.

Kogu selle jutu mõte on see, et inglise keelest eesti keelde tõlkides tuleb sellised tarbetud isikulised asesõnad ära jätta. Siin on täiesti selge, kelle vastasest juttu on, nii et sõna «tema» on liigne.

Mees kriiskas kiledalt ja tema tähelepanu hajus sedavõrd, et üllatunud vastane sai ta mõõgaga läbi torgata.

<1-029-1>

Hetkeks sai ahnus võitu ettevaatusest ning ta sirutas kartlikult käe välja...

Jälle mõttetu «ning». Pisiasi muidugi, aga parem stiil on:

Hetkeks sai ahnus võitu ettevaatusest ja ta sirutas kartlikult käe välja...

<1-029-2>

Hetkeks sai ahnus võitu ettevaatusest [ja] ta sirutas kartlikult käe välja... kuid mis kasu ta sest saaks?

No ei. Kirjakeeles küll niimoodi ei sobi. Ja kui tsiteerime lohakat kõnet, siis ikka ülakomaga: «se'st». Siin ei ole otsene kõne, seega:

Hetkeks sai ahnus võitu ettevaatusest ja ta sirutas kartlikult käe välja... kuid mis kasu ta sellest saaks?

<1-029-3>

Kas see polnud mitte veidi liikunud, umbes nagu tuul oleks seda kõigutanud?

Siin tundub mulle parem vastupidine sõnadejärjekord. Niimoodi tundub, nagu rõhuasetus oleks olnud sellel, mida tuul tegi, aga siin on rõhuasetus sellel, mis kirstu kaanega juhtus.

See on küll pisiasi, aga mulle tundub natuke parem nii:

Kas see polnud mitte veidi liikunud, umbes nagu oleks tuul seda kõigutanud?

Mina kirjutaksin ka teise «seda» asemel automaatselt «teda», aga ma ei saa öelda, et «seda» otseselt vale oleks. Lihtsalt kõlab natuke veidralt.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (8)

eelmine osa

<1-025-3>

Sest Vastukaalu-Manner polnud ju tegelikult midagi muud kui päikesemüüt.

Mis asi on päikesemüüt??

Originaalis (lk. 24) ongi solar myth. Sõna-sõnalt on see tõesti «päikesemüüt». Ainuke probleem on, et see sõna ei tähenda eesti keeles mitte midagi. Ma saan aru, tõlkijal on pohui – solar on «päikese» ja myth on «müüt», nii et keegi ei saa ette heita, et oleks valesti tõlgitud, ning see, et eesti lugeja midagi aru ei saa, ei ole ometi põhjus hakata järele uurima, ega solar myth äkki mingi piltlik väljend ei ole.

Umbes pool minutit otsimist viis mu selliste definitsioonideni:

a traditional story (as a folk tale or legend) that is interpreted as an explanation of the course, motion, or influence of the sun

a myth explaining or allegorizing the origin or movement of the sun

Ühesõnaga, solar myth tähendab ülekantud mõttes rahvasuus väljamõeldud selgitust mingile arusaamatule loodusnähtusele. Minu inglise–eesti idioomisõnaraamatus ja inglise–saksa sõnaraamatus seda väljendit kahjuks ei ole. Vaatasin sünonüümisõnastikust sõnade «müüt», «legend», «uskumus» ja «lora» sünonüüme ega saanud targemaks. «Vananaiste loba»?? Ei ole täpne vaste, aga vähemalt eestikeelne, erinevalt «päikesemüüdist». Kuni parem pähe tuleb, läheb see.

Sest Vastukaalu-Manner polnud ju tegelikult midagi muud kui vananaiste loba.

<1-025-3>

Sest Vastukaalu-Manner polnud ju tegelikult midagi muud kui [vananaiste loba].

«Muidugi on see olemas,» ütles patriits. «Kuigi see pole kullast, on kuld seal tõesti kaunis tavaline. [---]»

Loomulikult ei räägi eestlased nii.

Sest Vastukaalu-Manner polnud ju tegelikult midagi muud kui vananaiste loba.

«Muidugi on ta olemas,» ütles patriits. «Kuigi ta pole kullast, on kuld seal tõesti kaunis tavaline. [---]»

<1-025-4>

«Kuigi [ta] pole kullast, on kuld seal tõesti kaunis tavaline. Enamiku selle massist annavad suured oktiroonilademed sügaval maakoores. [---]»

Siin on «selle» eksitav, sest jutt ei käi kulla, vaid mandri massist.

«Kuigi ta pole kullast, on kuld seal tõesti kaunis tavaline. Enamiku tema massist annavad suured oktiroonilademed sügaval maakoores. [---]»

<1-026-1>

«Ma võin sulle samahästi öelda ka seda, Rincewind, et Rõngasmere-äärsetel isandatel on mingi ühendus Agatea keisriga, [---]»

Isandatel? Äkki valitsejatel? «Isand» on nii mitmetähenduslik sõna. Originaalis (lk. 25) on lausa Lords of the Circle Sea. See võib tähendada isegi mingit kindlat organit (nagu Eesti Linnade Liit). Kuna aga inglise keeles on suure algustähe kasutamine nii meelevaldne nagu on, ei saa sellest fraasist kindlaid järeldusi teha. Lords peaks aga selles kontekstis küll «valitsejad» olema.

Mind häirib natuke ka «sama hästi» kokkukirjutamine, aga see on lubatud ja mul ei ole alust tõlkijale oma maitset peale suruda.

«Ma võin sulle samahästi öelda ka seda, Rincewind, et Rõngasmere-äärsetel valitsejatel on mingi ühendus Agatea keisriga, [---]»

<1-026-2>

«Ma võin sulle samahästi öelda ka seda, Rincewind, et Rõngasmere-äärsetel [valitsejatel] on mingi ühendus Agatea keisriga, [---]»

«Mingi» kõlab siin pentsikult (mitte Kakslille-pentsikult, vaid päris pentsikult). See jätab mulje, nagu ütlejal ei oleks erilist ettekujutust, milline see ühendus on – ta lihtsalt teab, et mingi ühendus on. On aga loogiline arvata, et Ankhi patriitsil oli mõnevõrra konkreetsemat infot, ning sellele vihjab ka tema järgnev jutt.

Originaalis (lk. 25) on some, mis selles kontekstis ei viita liigile, vaid hulgale – s.t. mitte et some kind of contact, vaid some amount/intensity of contact – eesti keeli, et nad on  m õ n i n g a l   m ä ä r a l  ühenduses.

Kuna see on üsna kõrvaline detail, siis piisab kui tõlkida see nii:

«Ma võin sulle samahästi öelda ka seda, Rincewind, et Rõngasmere-äärsetel valitsejatel on teatav ühendus Agatea keisriga, [---]»

<1-026-3>

Sinust saabki tema giid, Rincewind, saab selle  v a a t a m i s h i m u l i k u  Kakslille teejuht.

Ma arvan, et «teadmishimuline» on siin parem analoogia kui «uudishimulik».

Sinust saabki tema giid, Rincewind, saab selle  v a a t a m i s h i m u l i s e  Kakslille teejuht.

<1-026-4>

Sa hoolitsed, et koju naastes räägib ta meie väikesest kodumaast head.

«Hoolitsed, et» ei kõla muidugi hästi.

Mulle tundus algul, et «räägib» asemel peaks olema «räägiks», aga, tükk aega järele mõelnud, leian, et võib ka nii. Mina ütleks pigem «hoolitse selle eest, et ta siia tuleks» kui «hoolitse selle eest, et ta siia tuleb», aga ma ei söanda väita, et teine vale on.

Sa hoolitsed selle eest, et koju naastes räägib ta meie väikesest kodumaast head.

<1-027-1>

Kohutav meie maale, sest Agatea keiser hoolitseb oma alamate eest ja teeks meid üheainsa sõrmeliigutusega kindlasti pihuks ja põrmuks. Pelga sõrmeliigutusega. Ja see oleks kohutav sulle, Rincewind, sest [---]»

Kui isikuline asesõna on rõhutatud, kasutatakse pikka vormi. Elementaarne kuidagi nagu.

Kohutav meie maale, sest Agatea keiser hoolitseb oma alamate eest ja teeks meid üheainsa sõrmeliigutusega kindlasti pihuks ja põrmuks. Pelga sõrmeliigutusega. Ja see oleks kohutav sinule, Rincewind, sest [---]»

Iseasi kui oleks «Ja see oleks sulle kohutav» – rõhuga sõnal «kohutav». Siin aga on kohutavusest juba enne räägitud ja tsiteeritud lause mõte on selles, et see ei ole kohutav mitte ainult meie maale, vaid ka sinule.

järgmine osa