Kust tuli sõna «pangatoode»?

Kunagi juhtus üks toimetajatüüpi tegelane avaldama imestust sõna «pangatoode» üle – et huvitav, kust see sõna tulnud on. Kas pangad tahavad kuidagi oma mainet parandada, jättes mulje, nagu nad toodaksid midagi?

Juhtumisi võisin ma sellele inimesele öelda, et ma tean täpselt, kuidas sõna «pangatoode» eesti keelde tuli. Kasutan siin juhust, et seda teiegagi jagada.

Kunagi 1980-ndatel aastatel kuulsin ühel õhtul Soome teleuudistest, et mingi pank oli mingi pangateenuse tooteks nimetanud. Saadeti siis reporter uurima, et mis värk on. Intervjuu kulges nii, et reporter käis muudkui peale, et no kuulge, mis jama te ajate, siililegi on ju selge, et pangad ei tooda midagi, vaid osutavad teenuseid. Panga esindaja esitas aga täiesti tõsise näoga üha uusi põhjendusi, miks see laenu- või mis-iganes-pakett ikka toode, mitte teenus on.

Teleris esitati seda asja keelelise kurioosumina ega selgitatud eriti hästi tagamaid, aga kui ma õigesti aru sain, oli asi selles, et Soomes olid tooted ja teenused erinevalt maksustatud, nii et ühel hetkel leidis keegi kavalpea, et kui mingi pangateenus tooteks nimetada, siis peab vähem maksu maksma, järelikult saab seda odavamalt pakkuda ja niimoodi konkurentidelt kliente endale meelitada. Rahvas naeris, aga juriidiliselt pidas asi ilmselt vett, sest kasutusele see sõna jäi.

Kui ka Eestis kommertspanku asutama hakati, siis ei mõelnud meie oinapead muidugi üldse selle peale, mis on loogiline ja mis ei ole – kui soome keeles on «pangatoode», siis on ka eesti keeles.

Nii see absurdne sõna eesti keelde tuligi.