Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (17)

eelmine osa

<1-043-4>

«Seal sees on toitu. Nälginud peast pole sinust talle mingit kasu.»

Ma ei oska seletada, miks, aga mulle tundub see sõnadejärjekord imelik.

Ja praegu seda kirjutades hakkas ka «peast... sinust» häirima.

«Seal sees on toitu. Nälginuna pole talle sinust mingit kasu.»

<1-044-1>

Kirst tõi kuuldavale vaikse kriuksatuse, mis köitis tema tähelepanu. Laisa liigutusega, millest õhkus ettekavatsetud ähvardust, lõi see oma kaane kinni, purustades Rincewindi improviseeritud kiilu nagu kuiva leivapätsi.

Kommentaarid peaksid nüüdseks juba liigsed olema. Mõistagi ei köitnud kriuksatus kirstu, vaid Rincewindi tähelepanu, ja kaant ei löönud kinni mitte tähelepanu, vaid kirst.

Ka «oma» on liigne, sest on selge, et kirstul ei olnud kinni lüüa mingit muud kaant peale iseenda oma. See on seesama start your engine, millest ma eespool kirjutasin.

Kirst tõi kuuldavale vaikse kriuksatuse, mis köitis Rincewindi tähelepanu. Laisa liigutusega, millest õhkus ettekavatsetud ähvardust, lõi ta kaane kinni, purustades Rincewindi improviseeritud kiilu nagu kuiva leivapätsi.

<1-044-2>

Valvur vaatas tühjale tänavale, ja nüüd paelus tema pilku [---].

Taas kostis vaikne helin, ja teisel pool tänavat veeres rentslisse uus münt.

Iseenesestmõistetavalt ei käi sellistesse kohtadesse koma.

Valvur vaatas tühjale tänavale ja nüüd paelus tema pilku [---].

Taas kostis vaikne helin ja teisel pool tänavat veeres rentslisse uus münt.

<1-044-3>

mis lebas mõne jardi kaugusel mudas.

Kuna jard ei erine palju meetrist, on mõni jard sisuliselt sama, mis mõni meeter:

mis lebas mõne meetri kaugusel mudas.

<1-044-4>

Valvur vaatas tühjale tänavale ja nüüd paelus tema pilku [---].

Taas kostis vaikne helin ja teisel pool tänavat veeres rentslisse uus münt.

Kui ta selle üles oli korjanud, nägi ta juba kolmandat [---].

Kes see «ta» on, kurat võtaks?? Kas helin korjas mündi üles? Või tänav?

Valvur vaatas tühjale tänavale ja nüüd paelus tema pilku [---].

Taas kostis vaikne helin ja teisel pool tänavat veeres rentslisse uus münt.

Kui valvur selle üles oli korjanud, nägi ta juba kolmandat [---].

<1-045-1>

See oli niisugune rahutukstegev pitsitus, mis andis mõista, et tarviduse korral võib see olla palju-palju tugevam.

Eestlane ütleks (vähemasti siis, kui ta räägib nagu ta loomulikult räägib, mitte ei mõtle reeglite üle järele) siin automaatselt «ta».

See oli niisugune rahutukstegev pitsitus, mis andis mõista, et tarviduse korral võib ta olla palju-palju tugevam.

Vajaduse tarviduseks nimetamine on ka nagu mingi kagueesti (või soome??) veidrus, aga olgu pealegi.

<1-047-1>

Ta tõttas trepist alla, kannul arvukalt mõrtsukaid. Ta peatus otse Ymori ees ja ütles: [---].

Esiteks ei ole hästi aru saada, kelle kohta «ta» käib, vaid lugeja peab arvama, et kui eelmises lõigus on mõned korrad mainitud Zlorfi, siis küllap tähendab ka see «ta» Zlorfi. Lõigu alguses oleks loomulikum nimi välja kirjutada.

Teiseks algavad kaks lauset järjest sõnaga «ta», mis eesti keeles on mõistagi halb stiil.

Seega on loomulik eestikeelne tõlge siin:

Zlorf tõttas trepist alla, kannul arvukalt mõrtsukaid. Ta peatus otse Ymori ees ja ütles: [---].

<1-047-2>

Siis seisis nende ees Stren, kelle mõõk paistis ilmuvat nähtavale tolli kaugusel mõlema mehe kõrist, [---]

Nagu juba eespool selgitatud, on küll tõsi, et meetrid ja grammid võivad mõjuda ebamuinasmaailmalikult, aga sundida eestlast aru saama mingitest arhailistest mõõtühikutest on hullem. Seega:

Siis seisis nende ees Stren, kelle mõõk paistis ilmuvat nähtavale paari sentimeetri kaugusel mõlema mehe kõrist, [---]

<1-047-3>

Sina ei röövi – mina ei tapa. See tähendab, mitte palga eest.

Ma ei saa aru, mida see mõttekriips seal teeb.

Sina ei röövi, mina ei tapa. See tähendab, mitte palga eest.

<1-047-4>

Sina ei röövi[,] mina ei tapa. See tähendab, mitte palga eest.

Naeruväärne. Inimesi, kes raha eest tapavad, nimetatakse jah  p a l g a mõrvariteks, aga ma ei usu, et kuigi paljud neist regulaarset palka saavad, vaid neile antakse konkreetne ülesanne ja makstakse tasuks selle eest konkreetne summa, ja siis järgmise konkreetse ülesande eest jälle konkreetne summa.

Sina ei röövi, mina ei tapa. See tähendab, mitte tasu eest.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (16)

eelmine osa

<1-042-1>

«Kardan, et ma pole suurem asi võlur,»

See on üks kõige sagedasemaid vigu inglise keelest tõlkimisel. Fraas I'm afraid võib tõesti tähendada «ma kardan», aga väljendites nagu I'm afraid I can't help you ei või teda nii tõlkida.

Põhjus on väga lihtne.

Kui eestlane ütleb «Ma kardan, et viimane buss on juba läinud,» tähendab see, et ta  e i   o l e   k i n d e l , kas viimane buss on läinud või mitte, aga ta peab võimalikuks, et on, ja see oleks talle ebameeldiv, sellepärast tunneb ta ärevust.

Kui ingliskeellane ütleb I'm afraid the last bus has already gone, siis ta  t e a b , et viimane buss on läinud ja sõnadega I'm afraid väljendab kaastunnet. Kui ta tõepoolest ei tea ja kardab, ütleb ta midagi sellist, et I fear the last bus might have already left või I'm afraid. What if the last bus has already gone?

Sama asi on aitamisega. «Ma kardan, et ma ei saa teid aidata,» võib vahel harva öelda ka see, kes tõesti teab, et ta ei saa aidata, aga peaaegu alati väljendab taoline väljend eesti keeles tõepoolest ebakindlust. Inglise keeles on vastupidi. I'm afraid I can't help you tähendab praktiliselt alati, et ütleja teab, et ta ei saa aidata. Nad võiksid väga vabalt öelda selle asemel Unfortunately, I can't help you, aga I'm afraid tundub neile kuidagi kenam.

Ja nii teevad nad massiliselt. Kui ingliskeellane ütleb I'm afraid I don't have a telephone, siis on ju selge, et ta tegelikult teab, et tal ei ole telefoni. Sellist väljendumisviisi tuleb jah vahetevahel ette ka eesti, saksa ja vene kõnekeeles, aga kirjakeeles mõjub see ebaloomulikult, eriti kui järjekindlalt nii tõlkida.

Kogu selle jutu mõte on selles, et I'm afraid tuleb eesti keelde tõlkida «kahjuks» või «paraku», v.a. kui jutt on tõepoolest kartmisest. Siin ei tundnud Rincewind muret, et ta võiks võluriülesannetega mitte toime tulla («ma kardan, et kui ma võluda püüaks, siis selguks, et ma pole suurem asi võlur»), vaid teadis, et ta on kehv võlur. Seega:

«Kahjuks pole ma suurem asi võlur,»

<1-042-2>

«Kuule, tead – see kõik on valesti. Kui Kakslill ütles, et keisririigis on parem võlukunst, siis ma mõtlesin – mõtlesin...»

Paharet silmitses teda ootusrikkalt. Rincewind vandus endamisi.

«Noh, kui sa teada tahad, siis ma mõtlesin, et ta  e i   p i d a n u d   s e l l e   a l l   s i l m a s  võlukunsti. Võlukunsti kui niisugust.»

Siin on nüüd superhea näide selle kohta, mida ma natuke eespool püüdsin selgitada – kuidas inglise keeles rõhutatakse täiesti müstiliselt valesid asju.

«Kuule, tead – see kõik on valesti. Kui Kakslill ütles, et keisririigis on parem võlukunst, siis ma mõtlesin – mõtlesin...»

Paharet silmitses teda ootusrikkalt. Rincewind vandus endamisi.

«Noh, kui sa teada tahad, siis ma mõtlesin, et ta ei pidanud selle all silmas  v õ l u k u n s t i . Võlukunsti kui niisugust.»

Järgnev lause, mis kordab sõna «võlukunst», näitab vaieldamatult, et eelmiseski lauses on rõhutatud sõna «võlukunsti». Hämmastav, et ingliskeellane rõhutab sellises kontekstis sõna mean (lk. 44)! Samuti on hämmastav, et tõlkija tõlgib selle  v i i e k s  rõhutatud sõnaks. Kas te suudate kujutleda inimest niimoodi rääkimas, et ta viit sõna järjest rõhutab? Mina küll mitte.

<1-042-3>

«Kuule, tead – see kõik on valesti. Kui Kakslill ütles, et keisririigis on parem võlukunst, siis ma mõtlesin – mõtlesin...»

Paharet silmitses teda ootusrikkalt. Rincewind vandus endamisi.

«Noh, kui sa teada tahad, siis ma mõtlesin, [et ta ei pidanud selle all silmas  v õ l u k u n s t i ]. Võlukunsti kui niisugust.»

«Mis seal siis veel on?»

Kus seal??

Uskumatult elementaarne viga inimeselt, kes nimetab ennast tõlkijaks.

«Kuule, tead – see kõik on valesti. Kui Kakslill ütles, et keisririigis on parem võlukunst, siis ma mõtlesin – mõtlesin...»

Paharet silmitses teda ootusrikkalt. Rincewind vandus endamisi.

«Noh, kui sa teada tahad, siis ma mõtlesin, [et ta ei pidanud selle all silmas  v õ l u k u n s t i ]. Võlukunsti kui niisugust.»

«Mis siis veel olemas on?»

Või siis «Mida siis veel olla saab?» vms. On ju siililegi selge, et there ei tähenda siin kohta, vaid fraas is there (lk. 44) tähendab olemasolemist.

<1-043-1>

«[---] välgu rakendamine või midagi muud seesugust.»

[---]

«Piksenooled on odad, mida äikesehiiud võideldes pilluvad,» [---] «[---]. Neid juba  r a k k e s s e  ei pane.»

[---]

«Ma mõtlesin su jutu üle järele,» ütles ta, enne kui Rincewind jõudis suudki lahti teha. «Isegi kui sa suudaksid seda rakendada, kuidas sa selle vankrit vedama paneksid?»

«See» käib siin eespool mainitud välgu või pikse kohta. Keskmine eestlane ütleks sellises kontekstis «ta», mitte «see» – ma mõtlen, kui temalt küsida, kuidas on sellise ingliskeelse lause õige tõlge, ütleks ta küllap «see», kui ta aga lihtsalt räägiks eesti keelt, kasutaks ta automaatselt sõna «ta».

Teiseks hakkab, kui hoolega järele mõelda, esimese allajoonitud asesõna osastav kääne natuke häirima. Rincewindi «välku rakendama» on mõeldud rakendamisena ülekantud tähenduses (mingit ideed kasutatavaks tegema), aga pildipaharet paistab siin rääkivat rakendamisest otseses tähenduses (rakendama nagu hobust rakendatakse), sest ta räägib edasi vankri vedamisest – s.t. ta ei taha öelda mitte «kui sa suudaksid välku rakendada» (üldises mõttes), vaid «kui sa suudaksid välgu rakendada» (vankri ette).

Huvi pärast vaatasin – originaalis (lk. 44) kasutab Rincewind sõna harness, mis samuti võib tähendada rakendamist nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

«[---] välgu rakendamine või midagi muud seesugust.»

[---]

«Piksenooled on odad, mida äikesehiiud võideldes pilluvad,» [---] «[---]. Neid juba  r a k k e s s e  ei pane.»

[---]

«Ma mõtlesin su jutu üle järele,» ütles ta, enne kui Rincewind jõudis suudki lahti teha. «Isegi kui sa suudaksid ta rakendada, kuidas sa ta vankrit vedama paneksid?»

<1-043-2>

«Ma mõtlesin su juhtu üle järele,» ütles ta, enne kui Rincewind jõudis suudki lahti teha. «Isegi kui sa suudaksid [ta] rakendada, kuidas sa [ta] vankrit vedama paneksid?»

«Mida paganat sa räägid?»

«Piksest. [---]»

Tüüpiline (kahjuks) näide sellest, kuidas tõlkija paneb lauseid mehaaniliselt ümber, otsekui ta ei näekski eelmisi ja järgmisi lauseid.

Kui küsimus on «mida sa räägid?» ( o s a s t a v  kääne), siis ei vasta ükski inimene sellele «piksest» ( s e e s t ü t l e v  kääne). Kui tõlkija tahab kasutada järgmises lauses sõna «piksest», siis peab ta kas:

a) eelmises lauses kasutama sõna «millest» või

b) kui ta eelistab jätta küsimuse osastavasse käändesse, siis sõnastama vastuse «Ma räägin piksest.»

Nii iseenesestmõistetavat asja on imelik isegi selgitada.

Paraku kubisevad meie tõlkeraamatud sellistest lapsustest nagu:

«Ta läks vannituppa.»

«Vannituba?»

Inglise keeles on jah «Bathroom?» sel lihtsal põhjusel, et inglise keeles ei ole käändeid ning kuna põhisõnast endast piisab, ei ole eessõna ja artikli kordamiseks vajadust. On mõistetav, et inimene kasutab võimalust öelda kolme sõna asemel üks. Eesti keeles on aga kummalgi juhul üksainus sõna – vastavas käändes. Nimetava käände kasutamine ei ole sisseütlevast kuidagimoodi mugavam. Sellepärast on kujuteldamatu, et eestlane, kuuldes «Ta läks vannituppa,» väljendaks oma üllatust küsimusega «Vannituba?», vaid:

a) kui ta imestaks, et inimene, kellest jutt on, läks vannituppa, küsiks ta «Vannituppa?»;

b) kui ta ei teaks, et seal üldse vannituba on, küsiks ta: «Mis vannituppa?».
(Muide, see on üks paljudest-paljudest näidetest selle kohta, kuidas eesti keel on inglise keelest oluliselt nüansirikkam, mistõttu inglise keelest eesti keelde tõlkides on hädavajalik, et tõlkija oleks võimeline  m õ t l e m a .)

Teiseks karjub väljend «mida paganat sa räägid?»: «Sõnasõnaline tõlge inglise keelest!» Eesti keeles niimoodi ei öelda.

Vaatame, kuidas on originaalis (lk. 44): What the hell are you talking about?

Kulla tõlkija, sa tõlkisid ju valesti – õige oleks olnud «Millest põrgust sa räägid?» Kuidas sa julged niimoodi vassida, et asendad põrgu paganaga? See on ju autoriõiguse rikkumine. Selle eest lastakse maha.  ;-)

Nali naljaks, aga kuidas tõlkida väga sagedast väljendit what the hell are you talking about? Rääkides küsiksime küllap hämmastunud näoilmega «Misasja sa räägid/ajad/patrad/sogad?» või lausa «Misasja??», s.t. üllatust väljendaks pigem rõhk sõnal «misasja» ja tegusõna kui mingi kurat või pagan või põrgu. Mõnikord võib öelda ka midagi sellist, et «Mida kuradit sa sellega öelda tahad?» vms., aga mulle tundub, et enamikel juhtudel mõjuks taolisesse küsimusse kuradi, pagana või põrgu lisamine võõrastavalt, ebaloomulikult. Seepärast tõlgiksin siin nii:

«Ma mõtlesin su juhtu üle järele,» ütles ta, enne kui Rincewind jõudis suudki lahti teha. «Isegi kui sa suudaksid [ta] rakendada, kuidas sa [ta] vankrit vedama paneksid?»

«Misasja sa patrad?»

«Ma räägin piksest. [---]»

<1-043-3>

«[Ma räägin p]iksest. See käib ju üles-alla. Koorma vedamiseks peaks see pikkupidi käima. Nii või teisiti põletaks see rakmed ära.»

Järjekordne rida mehaaniliselt ümberpandud «see'sid».

Esimene on maitseasi, kas «see» või «ta». Rääkides ütleks keskmine eestlane küllap «ta», aga kirjutaksin isegi pigem «see».

Teine «see» on eksitav. Lause «Koorma vedamiseks peaks see pikkupidi käima,» tähendab ju, et koorem peab pikkupidi käima.

Kolmas «see» on lihtsalt kuidagi veider-ebaloomulik. Mis põletaks rakmed ära? Pikkupidi käimine? Kui on «ta», siis on selge, millest jutt käib, ja kõlab ka loomulikuma eesti keelena.

Teiseks on viimase lause algusest jälle midagi puudu. (See on seesama inglise keele komme nüansselisavaid abisõnu ära jätta, mida ma natuke eespool mainisin.)

«Ma räägin piksest. See käib ju üles-alla. Koorma vedamiseks peaks ta pikkupidi käima. Ja nii või teisiti põletaks ta rakmed ära.»

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (15)

eelmine osa

<1-041-1>

Igal juhul, ütles võlur endale südamevärinal, see neetud kaadervärk tuleb talle järele.

Kellele «talle»? Rincewind mõtles siin ju iseennast. Pöörake tähelepanu sõnadele «ütles võlur  e n d a l e ».

Ka mehaaniliselt inglise keelest ümberpandud sõnadejärjekord ei vasta siin eesti keele reeglitele.

Igal juhul, ütles võlur endale südamevärinal, tuleb see neetud kaadervärk mulle järele.

<1-041-2>

«Ega see enne järele ei jäta, kui sa alla annad,» ütles vaikne hääl [---].

Loomulikult käib siia «ta».

«Ega ta enne järele ei jäta, kui sa alla annad,» ütles vaikne hääl [---].

<1-041-3>

«Ega [ta] enne järele ei jäta, kui sa alla annad,» ütles vaikne hääl vestlust alustades.

Nüüd jõudsime ühe kõige häirivama asjani eesti keele mõttetu reeglijäikuse juures.

Nimelt kehtib reegel, et kui «kui» väljendab võrdlust, siis ei käi tema ette koma («sa oled loll kui saabas), kui aga eraldab kõrvallauset, siis käib («sa oled loll, kui sinna lähed»). Mis aga saab siis, kui on üheaegselt kõrvallause ja võrdlus?

Taolistel juhtudel võib lause muutuda kahemõtteliseks. Sellepärast järgin mina reeglit, et võrdluse-mittekoma on tugevam kui kõrvallause-koma. Näiteks:

«Ma võtan rohkem kui tohib,» tähendab, et teatud koguse võtmine on lubatud, aga mina võtan sellest rohkem.

«Ma võtan rohkem, kui tohib,» tähendab, et kui võib, siis võtan ma veel.

«See oli enne kui me koju läksime,» tähendab, et see oli meie kojuminekust varem.

«See oli enne, kui me koju läksime,» tähendab, et see oli meie kojumineku ajal, praegusest varem.

«Me hakkame töötama paremini kui Anne hakkab,» tähendab, et meie hakkame töötama paremini kui Anne.

«Me hakkame töötama paremini, kui Anne hakkab,» tähendab, et kui Anne hakkab paremini töötama, siis hakkame ka meie.

«Nüüd ei jää küll muud üle kui hästi järele mõelda,» tähendab, et nüüd on meil vältimatu hästi järele mõelda.

«Nüüd ei jää küll muud üle, kui hästi järele mõelda,» tähendab, et kui hästi järele mõelda, siis ei jää nüüd muud üle kui see, mida kuskil eelmistes lausetes mainiti. (Jah, see tundub halva stiilina, aga ma kujutan ette, et mõnes kontekstis võib selline lauseehitus siiski kasutatav olla.)

Paraku paneb iga keeletoimetaja silma pilgutamata nendesse lausetesse koma, pööramata vähimatki tähelepanu tähendusele. Ma ei ole veel kohanud ühtegi, kellel oleks nii palju loogilise mõtlemise võimet, et aru saada, et taolised laused on kahemõttelised ja kahemõttelisuse kõrvaldamiseks on hädavajalik kõrvallause-koma reeglist kõrvale kalduda. Ei, selleni filoloogi mõistus ei küüni. Tagajärg on see, et taolisi lauseid ei saa üldse kasutada, vaid nad tuleb sootuks teisiti sõnastada.

Vaadeldavas lauses  o n  võrdlus: mitte «juhul, kui», vaid «enne kui». Ei öelda, et «kui sa alla annad, siis...» vaid jutt on sellest, et teatav sündmus ei toimu enne sinu allaandmist. Järelikult oleks koma eksitav.

«Ega ta enne järele ei jäta kui sa alla annad,» ütles vaikne hääl vestlust alustades.

<1-041-4>

«Ega [ta] enne järele ei jäta kui sa alla annad,» ütles vaikne hääl vestlust alustades.

On täiesti arusaamatu, mida otsivad sellisest kohast sõnad «vestlust alustades». Selgus tekib alles originaali vaadates (lk. 42): said a small voice conversationally. Vestluse alustamisega ei ole siin muidugi midagi pistmist. Conversationally tähendab sellist mitteformaalset, familiaarset, semulikku rääkimisviisi, aga head eestikeelset tõlkevastet ma nii hoobilt öelda ei oskagi.

Silveti sõnaraamatus seda sõna huvitaval kombel polegi, ainult conversational on «konversatsiooniline, vestluslik; kõnekeelne; jutukas». Need väljendavad kõik paraku tähendusi, mis meid hetkel edasi ei aita.

Oxford-Dudeni inglise-saksa sõnaraamat seostab huvitaval kombel samuti sõna conversationally vestluse alustamisega. Heakene küll, pildipaharet võis ju tõesti öelda seda, mis ta ütles,  j u t u h a k a t u s e k s , aga selline väljendumine eeldaks minu meelest seda, et me esitame juhtunut jutuhakataja vaatevinklist: «A ütles B-le seda ja seda jutuhakatuseks,» mitte «A kuulis B-lt seda ja seda jutuhakatuseks». Niisiis uurime edasi.

Oxfordi seletussõnaraamat ei annagi sõnale conversationally seletust. Seal on vaid, et conversation tähendab an informal spoken exchange of news and ideas between two or more people ning selle sõna tuletised on omadussõna conversational ja määrsõna conversationally.

V e s t l e v a l t ? No ei. Uurime edasi. Oxfordi tesauruses on sõna conversationally esitatud ainult sõna conversational tuletisena. Sellele on omakorda antud mitte küll sünonüüme, kuid kaks tähendust: 1) of or in conversation ja 2) colloquial.

Voh! See colloquial oli see, mida ma taga ajasin. Tsiteeritud lauses on selge, et autor kasutab (nagu sageli tehakse) sõna conversationally tähenduses colloquially. Viimast Silvetis ei ole, kuid on colloquial – «kõnekeelne, argikeelne». Ka Oxford-Duden ütleb umgangssprachlich. Tõepoolest tähendab colloquial üldiselt  m i t t e f o r m a a l s e t   k e e l e p r u u k i , aga siin autori nüanss ikka teine – jutt ei ole argisest keelekasutusest, vaid familiaarsest pöördumisviisist. Oxfordi tesaurus annab sõna colloquial tähenduseks muuhulgas informal ja sünonüümiks chatty. Seega jõuame tagasi minu algideeni: pildipaharet  t e g i  Rincewindiga  j u t t u , ütles midagi  s u u s o o j a k s , nagu muuseas; võib-olla ka tahtis lihtsalt midagi öelda, et vestlust alustada, aga on selge, et selle rääkimisviisi iseloomustamiseks ei sobi sõnad «vestlust alustades», sest on niigi ilmselge, et kui üks vaikiv olend teisele vaikivale (kõnevõimelisele) olendile midagi ütleb, siis on see vestluse alguseks. Pealegi ei tea me, mis oli pildipahareti motiiv, sest me kirjeldame praegu seda, mida tajus Rincewind, kelle poole pöörduti.

Seega pigem midagi sellist:

«Ega ta enne järele ei jäta kui sa alla annad,» ütles vaikne hääl nagu muuseas.

Täpsem oleks «nähes välja, nagu ta oleks lihtsalt tahtnud kuidagi Rincewindiga vestlust alustada» vms., aga see teeks lause liiga pikaks ja keeruliseks.

järgmine osa

Why are the English speakers so reluctant to use numbers?

If you read English texts written by native speakers, you might have noticed that in most cases it's "one tenth of a millimetre" instead of "0.1 millimetres", "one tenth of a percent" instead of "0.1 percent" or "1 promille". It's rare in other languages, but the English-speaking peoples seem to have some kind of a problem with using numbers. Their clocktimes go: 10 o'clock, 11 o'clock, noon, 1 o'clock, 2 o'clock etc. I used to think 13 was the unlucky number, but have you ever heard an English speaker say "12 o'clock"? I'm not sure I ever have. They go to such absurdities as writing that something is open "9:00 a.m. – noon p.m. and 2:00 p.m – 4:00 p.m". The most ludicrous case of the 12-taboo I've seen was a certain international organisation which was offering a certain job and stated on their website that the deadline for applying was "midnight, March 20". Now what the fuck is "midnight, March 20" supposed to mean? Is it the midnight between the 19th and the 20th, or the midnight between the 20th and the 21st? What kind of a moron could possibly ever choose to express time as "midnight" instead of "0:00" or "24:00" which would be not only unambigous but also shorter (4 or 5 characters instead of 8)?

The most baffling, though, is the English-speaking people's obsession with the time of dawn. I'm hard pressed to recall a non-English book or movie when someone agreed to undertake something "dawn tomorrow" or "one hour after dawn" or such, but that keeps happening all the time in English-language books and movies. It's just too unreal. Do the native English speakers walk around with calendars all the time? If you arrange to meet someone, why on Earth would you not simply say "6:30" instead of saying "one hour after dawn" and assuming it to be common knowledge that the sun will rise at 5:30?

It's not too bad when one is told to be somewhere 1 hour after dawn – everything else failing, you can wait up and watch the sun rise and then wait for another hour. But to arrange an endeavour which needs rather exact timing to start "1 hour before dawn" is obviously very stupid. How are your people supposed to be able to tell in the middle of the night how much time is left until the sun will rise? Or do they have special clocks in the English-speaking countries which don't show the proper time early in the morning but indicate how long before or after dawn it is? I doubt it. Why is it then that the English-speaking people do all they can to avoid referring to the early hours of the day by hour and minute?

Probably the most ridiculous in that respect was a story by a US author where people were on a long-distance train, and it was important for the story to tell the reader when the train would stop where. So the author made one character mention to another that the train will stop in X-city at 3:30, in Y-city at one hour after dawn, and in Z-city at 11:15. I couldn't believe I was reading that. I mean, of what use is such an information to the reader if he doesn't have the faintest idea what time dawn is in that particular part of the world at that particular time of the year – except that I assume that it's sometime between 4 and 11 o'clock? To think of it, can you imagine that there was a timetable on the wall of the train car with the text: "X-city – 3:30, Y-city – dawn + 1h, Z-city – 11:15". I don't think there is a train like that in the world. I am certain that the time of the train's arrival in the Y-city was also typed as a standard clocktime with Arabic numbers. But the writer felt he had to make the person who read that timetable convert the clocktime into time relative to dawn, as if it were the natural way of conveying that information to another person!

As I said, I keep seeing that kind of mind-blowing absurdity in English-language fiction – and nowhere else.

I mean, in the latitude of London, sun obviously rises and sets at very different times during different seasons. So "dawn" is not exactly an astronomical certainty such as "noon", "midnight" or "tea-time". Why then does the English-speaking world have this obsession with counting time by something as unconstant as the dawn??

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (14)

eelmine osa

<1-039-4>

Algas mõõn, ja Rincewind nägi, kuidas [---].

Siia ei käi loomulikult mingit koma.

Algas mõõn ja Rincewind nägi, kuidas [---].

<1-039-5>

Ja suudmelahes elavad haid olid harjunud toekate korrapäraste söömaaegadega.

Ma ei oska seletada, miks, aga mind häirib see sõnadejärjekord.

Ja suudmelahes elavad haid olid harjunud korrapäraste toekate söömaaegadega.

<1-039-6>

Tõenäoliselt püsib kirst vee peal. Peab vaid ootama päikeseloojanguni ja lahkuma siis linnast koos mõõnaga. Alamjooksul leidus palju asustamata paiku, kus ta võiks kaldale sumada [---].

Siin ei ole mingit mõistlikku põhjust oleviku pealt mineviku peale minna, seda enam et ka järgmistes lausetes lähevad Rincewindi mõtted edasi olevikus.

Tõenäoliselt püsib kirst vee peal. Peab vaid ootama päikeseloojanguni ja lahkuma siis linnast koos mõõnaga. Alamjooksul leidub palju asustamata paiku, kus ta võiks kaldale sumada [---].

<1-039-7>

Alamjooksul leidu[b] palju asustamata paiku, kus ta võiks kaldale sumada ja siis – noh, kui [---].

Siin on nüüd vahelduseks vajalik koma ära jäetud. Kõrvallause «kus ta võiks kaldale sumada» peab ju olema komade vahel.

Alamjooksul leidub palju asustamata paiku, kus ta võiks kaldale sumada, ja siis – noh, kui [---].

<1-039-8>

[---], siis peaksid aitama teised rõivad ja habeme mahaajamine. Igal juhul on olemas teisigi maid [---].

Inetu sõnadekordus.

[---], siis peaksid aitama teised rõivad ja habeme mahaajamine. Igal juhul on olemas muidki maid [---].

Riiete rõivasteks nimetamine tundub kuidagi liigpeenutsevana, aga tühja kah.

<1-039-8>

[---], siis peaksid aitama teised rõivad ja habeme mahaajamine. Igal juhul on olemas [muidki] maid, ja keelesoont tal on.

Rangelt reeglite järgi võttes ei peaks seda koma olema. Teisest küljest on seal teatav mõtteeralduskoht – ilma komata loeksime «on olemas muidki maid ja keelesoont» ning sõnad «tal on» tekitaksid hetkelise segaduse, mille järel me taipaksime, et maad ei käi tegelikult keelesoonega kokku.

Sellepärast nõustuksin siin tõlkijaga ja jätaksin koma alles.

<1-039-9>

Ja siis – rikkus, mugavus, turvalisus...

Ma vihkan soome toorlaenu «turvalisus». Kuskil 80-ndate lõpul tuli moesõna «turvamees» ja tänaseks ei ole enam olemas ohutust ega julgeolekut, inimesed ei tunne ennast kindlalt ega kaitstult – kõigest on teerulliga üle sõitnud üks suur turva-turva-turva.

Ja siis – rikkus, mugavus, ohutus...

<1-039-10>

Pead pöörates nägi ta, et see oli kindlalt Pagasi kaane vahel.

Siin on naermapurskamise koht. Aknast välja vaadates jäi koer auto alla.

Kuidas sa saad pead pöörata, kui see on kindlalt Pagasi kaane vahel?

Tegelikult ei ole asi nii hull, sest eelmine lause kõlab:

Kui ta tahtis minema hakata, leidis ta, et tema kuub on kuskile kinni jäänud.

Niisiis:

Kui Rincewind tahtis minema hakata, leidis ta, et tema kuub on kuskile kinni jäänud.

Pead pöörates nägi ta, et kuuehõlm oli kindlalt Pagasi kaane vahel.

Ma asendasin ka ühe «ta» Rincewindiga, sest neid asesõnu sai natuke liiga palju järjest.

<1-040-1>

Impeeriumile meeldib, kui inimesed püsivad paigas, kuhu nad on pandud.

Mõnedel inimestel tundub olevat kalduvus kohti paikadeks nimetada. Kas see on kagueesti eripära või soomepärane peenutsemine? Paarkümmend aastat tagasi muutusid eesti ajakirjanduskeeles isegi parlamendikohad parlamendipaikadeks, aga siis taandus see napakus jälle.

Siia see igatahes ei sobi.  P a i g a l  võib ju veel püsida, aga kedagi või midagi pannakse ikka mingisse  k o h t a . (Paikapanemine on juba midagi muud.)

Impeeriumile meeldib, kui inimesed püsivad kohas, kuhu nad on pandud.

Tegelikult kordub sama väljend ka lk. 41 ja ma jäin selle üle järele mõtlema. Keerutades keelel sõnu «kohal», «kohas», «paigal», «paigas», «paigus», tuli mulle äkki mõte, et miks ei võiks inimesed püsida  s e a l , kuhu nad on pandud. Vaatasin originaali (lk. 41) ja lugesin sealt oma hämmastuseks:

The Empire likes people to stay where it puts them.

No muidugi!! Kogu see paigatamine on liigne. Loomulik eesti keel oleks:

Impeeriumile meeldib, kui inimesed püsivad seal, kuhu nad on pandud.

Rääkimata sellest, et see vastab kõige täpsemalt originaalile.

Sama asi siis ka lk. 41 üleval.

Muide, lk. 40 all on Assassins' Guild tõlgitud «mõrtsukate gild». See näib esmapilgul parem, loomulikum kui järgmistes köidetes kasutatav «palgamõrvarite gild», kuid, nagu selgub raamatust «Püramiidid», on «palgamõrvarite gild» tegelikult õigem.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (13)

eelmine osa

<1-038-1>

Sellest ajast saadik oli loits ilmutanud murettekitavat kalduvust ise kuuldavale tulla iga kord, kui Rincewindi valdas äärmine kurnatus või tundis ta end erilises ohus olevat.

Siin ei saa ma aru, mis mõte ümberpööratud sõnadejärjekorral on. Eraldi lausena küsides oleks jah «Või tundis ta end erilises ohus olevat?», aga siin kõlab loomulikumana:

Sellest ajast saadik oli loits ilmutanud murettekitavat kalduvust ise kuuldavale tulla iga kord, kui Rincewindi valdas äärmine kurnatus või ta tundis end erilises ohus olevat.

«Siis, kui mind vaevab janu või ma tahan süüa», mitte «siis, kui mind vaevab janu või tahan ma süüa». Onju?

<1-039-1>

Rincewind ei näinud, et sellel oleksid silmad olnud, kuid ta oli kindel, et kirst teda põrnitses.

See on nüüd üks inglise (ja tundub, et ka saksa) keelele väga tüüpiline asi: kui liitlauses räägitakse ühest asjast kaks korda, siis kasutatakse esmalt asesõna ja alles pärast paljastatakse, mille kohta asesõna käis. Selliseid lauseid võib ingliskeelsetes tekstides kohata palju-palju. Ma ei saa aru, miks nad nii teevad, sest eestlase vaatevinklist on see täiesti mõttetu segastamine. Peaaegu ükski tõlkija ei tule selle peale, aga eesti keeles tuleb siin loomulikult nende sõnade järjekord ära muuta. Tsiteeritud lauset lugedes käib eestlase mõte ju nii, et algul on jutt mingist «sellest» ja siis «kirstust», järelikult tundub, et «see» on midagi muud kui kirst, sest kui «see» oleks kirst, miks ta siis ei kirjutanud algul «kirst» ja pärast «see»?

Õige tõlge on seega:

Rincewind ei näinud, et kirstul oleksid silmad olnud, kuid ta oli kindel, et see teda põrnitses.

Muide, siin ongi ilmselt tegemist mingi eripäraga ingliskeellaste ajus, sest nende ilukirjandusteostes võib sageli näha, kuidas uus tegelane tuuakse sisse nii, et peategelasele tutvustatakse näiteks kedagi Rogerit, siis tuleb mingi dialoog:

«...,» ütles Roger.

ja siis võib mõni või mõnikümmend rida allpool tulla täiesti lambist:

«...,» vastas pikk kiitsakas kolmekümnendates aastates mees.

ja sa hakkad mõtlema, et oot-oot, kes see nüüd äkki on ja kust ta tuli, aga tegelikult on see seesama Roger, lihtsalt ingliskeelsete kirjanike meelest on jõle efektne mitte kohe öelda, et Roger on pikk kiitsakas kolmekümnendates aastates mees, vaid heita see hiljem nagu muuseas sisse.

Ma ei saa aru, miks nad nii teevad. See, et Roger armastab golfi mängida ja eelistab šoti viskit ameerika omale, selgub muidugi alles tüki aja pärast, aga see, milline ta välja näeb, on ju peategelasele kohe näha. Muud seletust kui ajuehituse eripära ma sellele veidrusele praegu leida ei oskagi. Ma arvan, et see on seotud sellesama fenomeniga, miks ingliskeellased armastavad kasutada liitlauses enne ase- ja siis nimisõna nagu eeltoodud raamatulauses.

<1-039-2>

Ilmselt vajas see kirst isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?

«See» on liigne, sest kogu aeg on jutt käinud ühestainsast kirstust.

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?

<1-039-3>

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?

«See» kõlab siin veidralt, aga kui kirjutada «ta», tekib väike segadus Rincewindi tähistava «tema'ga». Kirjutaks siis nii?

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas ta oli Kakslille äraolekul Rincewindi omaks võtnud?

Kordus järgmise lause «Rincewind'iga» siin minu meelest ei häiri.

Õigupoolest tuleb tahtmine kirjutada «Kas ta oli» asemel «Oli ta äkki». See on jälle see inglise keele mood nüanssekirjeldavaid sõnu ära jätta, mistõttu sõnasõnaline tõlge eesti keelde kõlab kuidagi lahjalt ja elutult. Aga tühja kah.

<1-039-4>

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas [ta] oli Kakslille äraolekul [Rincewindi] omaks võtnud?

«Äraolekul» mulle siin küll ei meeldi, sest sellest jääb mulje, nagu otsiks Pagas uut ajutist isandat (Pidage! Mis isandat?? Peremeest loomulikult. Koeral on ju peremees, mitte isand. Ma ei pööranud sellele varem üldse tähelepanu.) selleks ajaks kui õige kadunud on. Loogilisem oleks aga, et ta hakkab uut peremeest otsima alles siis kui on vanast jäädavalt ilma jäänud. Kuna aga kirjanik võis seda mõelda nii või naa, tuleb originaali vaadata (lk. 39):

Presumably, the box had to have a master. In the absence of Twoflower, had it adopted him?

See, et kirstu asemel on kast, on pisiasi, aga tundub, et äraoleku suhtes on tõlkijal õigus. Kõlab imelikult, aga autor ongi nii kirjutanud.

Ilmselt vajas kirst peremeest. Kas ta oli Kakslille äraolekul Rincewindi omaks võtnud?

järgmine osa

The astonishing primitiveness of English

Introduction added later for clarification:

From the fact that this article is written in English doesn't follow that it's directed at native English speakers. It most assuredly isn't. To try to convince a person that his native language is primitive is pointless, counterproductive and extremely impolite. I would never do it any more than I'd ever tell a man his wife is ugly.

Therefore, dear native English speakers, especially monolingual ones, you are advised not to read this article. If you do read it and feel offended, don't tell me I didn't warn you beforehand that the article was not meant for you.

I've written the article in English for the simple reason that English is the lingua franca in almost the entire world as well as undeservedly worshipped by countless people who, noticing the enormous achievements of the English civilization, make the completely unfounded conclusion that the English language is superior to the others.

This article is a call to non-native English speakers to stop holding the English language for something divine. Just because the USA have a much higher standard of living than your country doesn't mean that you should mold your use of your native language after the English language. English is a convenient tool for us to communicate across language barriers and nothing more.



When I heard an American gentleman in the Philippines say that the Tagalog language is difficult, I thought I had seen one of the world's greatest linguistic retards. But the article "The Steep Learning Curve of the English Language", written by a gentleman from Panama, really left me gasping for air in utter astonishment. "If you’re in the process of learning English as a second language, you probably know by now that it takes a lot of patience and concentration to make it sink into your brain." Hello? Are you sure you mean English, the language originating from England? You mean, your brain can master all those complicated verb forms in Spanish and you call English difficult just because occasionally one word can have several meanings??

If so, English must be the ONLY foreign language which the author of that article has ever tried to learn. Now, regrettably I am fluent in only four foreign languages, but I have studied – to a greater or lesser extent – dozens of them, and I assure you that among those, English is the easiest to acquire. In fact, I have never studied English. It has just stuck to me by itself – over many years, I admit, but the reward-to-efford ratio, compared to any other language, is unbelievable.
(In case anyone wonders, the reason why I never studied English was that by the time I began to need English, I was already so good at it that it didn't make any sense to study – all I needed was practice.)

It is undeniable that among the European languages, English has the most primitive grammar by far. Since English shares a lot of vocabulary with languages like French and German, not to mention the huge common cultural heritage, it is easy to overlook that grammatically it is worlds apart from them and, indeed, only little steps away from the languages like Chinese and Malay.

English being an almost-isolating language, it is really curious that even the rudiments of grammar it has still retained seem too much for its native speakers. They are doing all they can to make their language even more isolating. Like, they embraced the Chinese phrase "long time no see," meaning "I haven't seen you for a long time," or "It's been long since the last time you and I met." Now, in Chinese you have to talk like that because those grammatical forms you would need to convey all those nuances of meaning don't exist. In English, they do exist, but the native English speakers seem to enjoy the pursuit of primitivity. They are too stupid to even write "fashist" instead of "fascist". A follower of communism is called a communist, but a follower of Sandino is called a sandinista. (But when a revolutionary is Cuban, is he then a communista?) It's friggin' unreal. They just take words from various languages and won't even change them so they'd fit suitably into their language's context.

Another phenomenon to the same effect is that when translating from English, one routinely sees sentences to which one has to add words like "if", "then", "but", "because" and such. The English have those words, too, but for some reason they choose not to use them unless it's absolutely inevitable. In any normal language, people say: "If you do that, then you'll get in trouble." You can say so in English as well, but many, if not most of them prefer to say "You do that, you'll get in trouble." They seem to have an obsession with making the language as short as possible. "Ever see it before?" instead of "Have you ever seen it before?", or this amazing example from a TV series: an Irish-American police officer saying to a traffic accident survivor (not exactly a Polynesian either): "You any pain?"

What is absolutely incredible about the English language is its incapability to build new words. When they get a new concept, they can't just add a couple of suffixes to an existing word, unite a couple into a compound word or invent something completely new. Instead, they shorten a long description into an acronym (laser, radar - which, I admit, are very convenient except that the method has very limited uses), or just take anything from their environment which can be at least vaguely associated with the new concept – for instance, a person's name. A raincoat is called a macintosh, rubber boots are called wellingtons. A machine for lifting heavy objects is, would you believe, called a crane. A crane is a bird, for crying out loud! Curiously, I once read an article where the English speakers were sneering at the primitiveness of the Thai language. Like, one guy told how he pointed at a crane (the machine) and asked his girlfriend what it's called in Thai, and she said they don't have a word for it. I fail to see what the English found so funny, because they don't have a word for it either. The best they could come up with was to name it after a creature which roughly resembled its shape.

Or look at the computer peripheral device called "mouse". Sure enough, it is called "mouse" in every language I know, but that is only because they mindlessly ape English which is a prestige language for them. But imagine that the device would have been invented by the Germans or Russians or French. Imagine a meeting where the boss praises the inventors and says something like: "You're great guys! This is one of the most remarkable inventions in the history of computers. By the way, what do you propose we'll call it?" The chief inventor says: "Mouse." The boss: "I beg you pardon?" The inventor: "Mouse. We want to call this thing the mouse, because, you know, it's, like, white, and roughly of the size of a small animal." The boss frowns and tells him to come closer and breathe. Not smelling any alcohol, he'll be slightly confused, but still suggest that the chief inventor go home and take a couple of days off – he has really worked hard the last months and deserves some rest.

It is beyond ludicrous how the English language keeps using the existing words unchanged to name new concepts. They ride in their motor cars. They sail across the outer space in their spaceships. I read a science fiction novel where the smaller spacecraft were called cutters and sloops, and one of the officers on a SPACESHIP was called Sailing Master. (I swear I'm not making this up.) I wonder how the English ever came across the word "rifle". "Boom-stick" would have been more like them.
Added much later: I couldn't believe my eyes when I accidentally found out that "rifle" isn't even the word for the type of weapon. It refers to the way the inside of the barrel is processed. Meaning, I was even more right than I had thought.

Not yet has English reached the level of some South East Asian languages where you would have to say "island island" for "islands", and "I go theatre yesterday" because there is no past tense, and the question "have you meeting today?" would be ambiguous (it could mean "are you going to have" as well as "have you had"). But we can already see things like "France woman" written on the Internet – apparently the word "French" is too much mental effort for some.

Now, all that said, I have to stress that English has two big merits.

Firstly, it is perfectly suited for international communication because it's so easy to learn.

Secondly, writing in English is a very useful exercise which I totally recommend to everyone. That is because it forces you to express yourself as simply as possible. What would be merely a difficult sentence in German becomes absolutely unreadable in English, as even remotely complex concepts are likely to require at least half a dozen words. Therefore – as I have the tendency to stretch the expressiveness of my native language to its limits – I am grateful for having English to bring me down to Earth and practice expressing myself in short simple sentences. (They may not always be short and simple in English, but they are in my Estonian thoughts.)

Both of those have their downside.

Firstly, the speakers of non-English languages tend to look up to English as some sort of a noble, even divine form of communication. I keep seeing how the Estonians are reluctant to use the full extent of their language's possibilities, as they perceive it somehow unseemly to say things one couldn't say in English. Like, when there is an English word which can mean two completely different things, and the reader will always have to guess by the context which one is meant (and often a lengthy explanation is necessary), whereas there are two distinct words in Estonian, the Estonians nevertheless feel that they should use only one word like the English do. The indiscriminate awe for everything English is horrifyingly destroying the language instinct of the Estonians, confusing and primitivising our language.

Let me give you just one example (which is short enough to be comfortably explained in English). I remember I saw an article where a young woman suggested that we stop distinguishing between "number" and "digit" because the English language doesn't distinguish between them. Obviously she was mistaken. She simply didn't know the English word "digit", and thought there was none. But that's a minor problem. It is human to err. What really horrified me was the kind of mindset "if English doesn't have it, our language mustn't either". Imagine that I would write that Vietnamese doesn't have two separate words for "blue" and "green", so we should also give up that distinction and start using only one word which means both "blue" and "green". People would think I'm insane. But substitute "English" for "Vietnamese" and many people would nod and say: well, yes, if there is no distinction in English then there's no point having it in Estonian.
Secondly, it is not only your expressions the English languages forces you to simplify, it does the same to your thoughts. Since it is close to impossible to express very complex concepts in English, you'll eventually notice yourself simplifying your thoughts even before putting them into English words.

Now, I know what some of you are saying – since I know my native language better than English, I merely have the illusion that the English language is less expressive. It's not actually the language's fault, you may say, it is my insufficient knowledge of its possibilities.

That would indeed be a very likely explanation, if we were to observe only English and my native language. However, you'll be proven wrong when we add German and Russian into the picture. My English is better than my German, and much better than my Russian. Nevertheless, I routinely find myself astonished at the expressiveness I am seeing in Russian-language books, compared to English-language books. And I am not reading anything like the 19th-century literature. I would hardly be able to understand that in Russian. I read, in both English and Russian, contemporary books written for the common people. And I'm telling you, the difference in the richness of nuances is amazing.

Another indication of the same phenomenon is that every now and then, when writing in English, I find myself in a situation where I feel that what I've written or am just about to write is not exactly what I want to express. It's almost right, but not quite. And I realise that if I were writing in German or Russian, I could just choose a different grammatical form of a word, or a relatively brief expression. Indeed, when I do write in German or Russian, I end up spending considerable time with dictionaries all right, but I do get to express exactly the meaning I want. In English, however, I am often frustrated to find out that the grammatical form or a brief expression doesn't exist. So I would have to write several sentences just to explain that different nuance to the reader. Usually I don't bother, settling instead for a concise word or expression which is not exactly what I want to say but close enough.

The same problem occurs when you are translating from English. The obvious ambiguity – like "crane" meaning either the bird or the machine – is no problem because you can pretty much always deduct from the context which one of the two is meant. The real problem is with what I call the subtle ambiguity. It's when one English word means two or three similar (but different) concepts. When you ask the author which one he meant, he'll be like "why, they're the same thing", and you can't explain to him that they aren't. What do you do with a blind person who won't believe that such a thing as eyesight exists?

And so the English monolinguals write books full of vague language, thinking it is quite normal and never realising what they are missing and how the concepts are blurred in their heads. Therefore I find it baffling that more than half of all the scientific literature in the world is written in English. I feel genuinely sorry for the people who have to do science in English. I can't imagine how it is possible to write anything scientific in such an ambiguos and grammarless language. It is thinkable that they achieve exactness by using slightly anglicised Latin words for everything they need to express clearly. I wouldn't know because I'm not that much involved in science. What I do read a lot, though, is legal texts, and I can assure you that the English legal language is a horror show – a striking contrast to the preciseness and clarity of the legal texts in German. (Yes, the Germans write theoretical works which are near-unreadably abstract, but in English you can easily get the same amount of confusion reading a mere contract.)

So, it's a kind of a love-hate thing. Strictly speaking, English is a joke of a language. On the other hand, it's a near-perfect tool for communicating one's (not-too-abstract) thoughts to the speakers of other languages. I mean, it's horrifying to imagine that we'd all have to learn Latin (or even German) in order to communicate with one another.

I wish I'd find out one day what it is that makes English so amazingly easy to learn. Ideas, anybody?