Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (19)

eelmine osa

<1-049-1>

[---] ning vibutas ennast jõuga, mis teda ennastki hämmastas, turvalisse katusealusesse.

Nagu ma juba ütlesin, pean ma leppimatut sõda selle soome toorlaenu vastu.

[---] ning vibutas ennast jõuga, mis teda ennastki hämmastas, ohutusse katusealusesse.

<1-055-1>

Kui ta võttis mõõgaga hoogu, et anda viimast hoopi, lõi tuhm kuma, mis oli kasvanud «Katkise Trummi» ukseavas, äkki võbelema, tuhmus ja lahvatas siis möirgavaks tulekeraks, mis paiskas seinad laiali ning kandis katuse oma harjal saja jala kõrgusele, enne kui see punaselt hõõguvateks kiviklompideks lagunes ja langema hakkas.

Sõnadekordus «tuhm-tuhmus» häirib natuke. Siin on nüüd jälle selline koht, kus tasuks originaali vaadata (lk. 57):

As his sword went back for his final sweep the sullen glow that had been growing in the doorway of the Broken Drum flickered, dimmed, and erupted into a roaring fireball that [---].

Prooviks siis nii?

Kui ta võttis mõõgaga hoogu, et anda viimast hoopi, lõi tuhm kuma, mis oli kasvanud «Katkise Trummi» ukseavas, äkki võbelema, vaibus hetkeks ja lahvatas siis möirgavaks tulekeraks, mis paiskas seinad laiali ning kandis katuse oma harjal mitmekümne meetri kõrgusele, enne kui see punaselt hõõguvateks kiviklompideks lagunes ja langema hakkas.

Meetreid ei pea siin mõistagi täpselt 30 olema, sest autori 100 jalga ei ole ka täpsena mõeldud, vaid võis väga vabalt olla ka 80 või 120.

Kui hästi järele mõelda, siis oleks natuke loomulikum eesti keel nii:

Kui ta mõõgaga hoogu võttis, et viimast hoopi anda, lõi tuhm kuma [---].

Aga see on pisiasi.

<1-055-2>

Ta kummardus varga mõõgakäe alla ja virutas nii halvasti sihitud hoobi, et see tabas varast lapiti ja mõõk võluril käest kukkus.

Uskumatu. Kuidas saab olla, et ennast tõlkijaks nimetaval inimesel  ü l d s e  stiilitunnetust ei ole?

Teeme siis puust ette ja punaseks.

A. Õige

«Ma nägin, kuidas ta jõi viina ja hammustas hapukurki peale.»

«Ma nägin, kuidas ta viina jõi ja hapukurki peale hammustas.»

B. Vale

«Ma nägin, kuidas ta jõi viina ja hapukurki peale hammustas.»

«Ma nägin, kuidas ta viina jõi ja hammustas hapukurki peale.»

Ta kummardus varga mõõgakäe alla ja virutas nii halvasti sihitud hoobi, et see tabas varast lapiti ja mõõk kukkus võluril käest.

<1-055-3>

«Vabandage mind,» ütles Kakslill.

Excuse me sõnasõnaline tõlge on siin küll laitmatu, aga loomulikult ei räägi ükski inimene nii.

«Vabandage,» ütles Kakslill.

Asi on lihtsalt selles, et peaaegu olematu morfoloogiaga inglise keeles ei piisaks paljast excuse'ist, sest selle tähendus ei oleks ühene – see võib ju tähendada ka nimisõna «ettekääne». Sellepärast peab inglise keeles sinna midagi järele käima. Eesti keeles, millel on olema korralik morfoloogia, sellist segadust tekkida ei saa. Seepärast on sõna «mind» selles väljendis liigne ja tõepoolest eestlased teda kunagi ei lausu.

<1-056-1>

«Vastupäevavärav jääb kõige lähemale!» hüüdis Rincewind üle ragina, mida põhjustasid kokkuvarisevad sarikad. «Tule!»

Ta haaras puikleval Kakslillel käest kinni ja vedas teda tänavat mööda edasi.

«Minu Pagas...»

«Tühja sest Pagasist! Kui sa veel natuke ootad, satud sinna, kus ei lähe enam mingit Pagasit tarvis! Tule!» kisendas Rincewind.

Kuidas saaks inglise keele tõlkijatele pealuu sisse taguda, et inglise keeles on «sina» ja «teie» üks ja sama – või täpsemalt: sellest, et inglise keeles on «sina» ja «teie» üks ja sama, ei järeldu, et eesti keelde tõlkides võid sa alati oma suva järgi valida, kumb võtta?

Ja kuidas oleks sellise Eestis revolutsioonilise ideega, et tõlkija pööraks tõlkides tähelepanu sellele, kuidas ta on sama asja tõlkinud varem ja hiljem?

Nagu ma juba eespool maininud olen, olid Rincewind ja Kakslill sellel hetkel veel «teie» peal. Paraku ei ole nad juba tervelt 3 lehekülge teineteisega isikulist asesõna kasutades rääkinud. Mõistagi ei saa 4 lehekülge tagasi toimunu mäletamist oodata tõlkijalt, kes, nagu ma juba korduvalt demonstreerinud olen, ei mäleta pahatihti sedagi, mis oli kirjas eelmises lauses.

Antud juhul tähendab see seda, et Rincewind ja Kakslill on tõlkija ajus ammuilma puhtaks leheks muutunud – ning sel hetkel puhus tuul jälle sellest suunast, et tõlk tõlkis you «sina»-ks. Üksteist lehekülge hiljem on jälle «teie».

Võiks vastu väita, et siin oli äärmiselt emotsionaalne olukord, kus Rincewind võis üldiselt teietatavat inimest ajutiselt sinatada, et sõnum surmaohust paremini kohale jõuaks. Sadakond lehekülge hiljem on aga samade tegelaste vahel nääklusstseen, kus tõlkija on pannud nad teietama ja minu meelest kõlab see täitsa loomulikult. Seepärast kasutaksin teietamist ka siin.

«Sest» ja «se'st» ei ole muidugi üks ja sama asi, aga nagu ütles Karlsson: on mõningaid inimesi, kellelt ei või kuigi palju nõuda.

«Vastupäevavärav jääb kõige lähemale!» hüüdis Rincewind üle ragina, mida põhjustasid kokkuvarisevad sarikad. «Tulge!»

Ta haaras puikleval Kakslillel käest kinni ja vedas teda tänavat mööda edasi.

«Minu Pagas...»

«Tühja se'st Pagasist! Kui te veel natuke ootate, satute sinna, kus ei lähe enam mingit Pagasit tarvis! Tulge!» kisendas Rincewind.

Sama viga kordub nende edasises vestluses ja küllap veel hiljemgi. Ma ei hakka seda enam iga kord välja tooma.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (13)

eelmine osa

<1-038-1>

Sellest ajast saadik oli loits ilmutanud murettekitavat kalduvust ise kuuldavale tulla iga kord, kui Rincewindi valdas äärmine kurnatus või tundis ta end erilises ohus olevat.

Siin ei saa ma aru, mis mõte ümberpööratud sõnadejärjekorral on. Eraldi lausena küsides oleks jah «Või tundis ta end erilises ohus olevat?», aga siin kõlab loomulikumana:

Sellest ajast saadik oli loits ilmutanud murettekitavat kalduvust ise kuuldavale tulla iga kord, kui Rincewindi valdas äärmine kurnatus või ta tundis end erilises ohus olevat.

«Siis, kui mind vaevab janu või ma tahan süüa», mitte «siis, kui mind vaevab janu või tahan ma süüa». Onju?

<1-039-1>

Rincewind ei näinud, et sellel oleksid silmad olnud, kuid ta oli kindel, et kirst teda põrnitses.

See on nüüd üks inglise (ja tundub, et ka saksa) keelele väga tüüpiline asi: kui liitlauses räägitakse ühest asjast kaks korda, siis kasutatakse esmalt asesõna ja alles pärast paljastatakse, mille kohta asesõna käis. Selliseid lauseid võib ingliskeelsetes tekstides kohata palju-palju. Ma ei saa aru, miks nad nii teevad, sest eestlase vaatevinklist on see täiesti mõttetu segastamine. Peaaegu ükski tõlkija ei tule selle peale, aga eesti keeles tuleb siin loomulikult nende sõnade järjekord ära muuta. Tsiteeritud lauset lugedes käib eestlase mõte ju nii, et algul on jutt mingist «sellest» ja siis «kirstust», järelikult tundub, et «see» on midagi muud kui kirst, sest kui «see» oleks kirst, miks ta siis ei kirjutanud algul «kirst» ja pärast «see»?

Õige tõlge on seega:

Rincewind ei näinud, et kirstul oleksid silmad olnud, kuid ta oli kindel, et see teda põrnitses.

Muide, siin ongi ilmselt tegemist mingi eripäraga ingliskeellaste ajus, sest nende ilukirjandusteostes võib sageli näha, kuidas uus tegelane tuuakse sisse nii, et peategelasele tutvustatakse näiteks kedagi Rogerit, siis tuleb mingi dialoog:

«...,» ütles Roger.

ja siis võib mõni või mõnikümmend rida allpool tulla täiesti lambist:

«...,» vastas pikk kiitsakas kolmekümnendates aastates mees.

ja sa hakkad mõtlema, et oot-oot, kes see nüüd äkki on ja kust ta tuli, aga tegelikult on see seesama Roger, lihtsalt ingliskeelsete kirjanike meelest on jõle efektne mitte kohe öelda, et Roger on pikk kiitsakas kolmekümnendates aastates mees, vaid heita see hiljem nagu muuseas sisse.

Ma ei saa aru, miks nad nii teevad. See, et Roger armastab golfi mängida ja eelistab šoti viskit ameerika omale, selgub muidugi alles tüki aja pärast, aga see, milline ta välja näeb, on ju peategelasele kohe näha. Muud seletust kui ajuehituse eripära ma sellele veidrusele praegu leida ei oskagi. Ma arvan, et see on seotud sellesama fenomeniga, miks ingliskeellased armastavad kasutada liitlauses enne ase- ja siis nimisõna nagu eeltoodud raamatulauses.

<1-039-2>

Ilmselt vajas see kirst isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?

«See» on liigne, sest kogu aeg on jutt käinud ühestainsast kirstust.

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?

<1-039-3>

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas see oli Kakslille äraolekul tema omaks võtnud?

«See» kõlab siin veidralt, aga kui kirjutada «ta», tekib väike segadus Rincewindi tähistava «tema'ga». Kirjutaks siis nii?

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas ta oli Kakslille äraolekul Rincewindi omaks võtnud?

Kordus järgmise lause «Rincewind'iga» siin minu meelest ei häiri.

Õigupoolest tuleb tahtmine kirjutada «Kas ta oli» asemel «Oli ta äkki». See on jälle see inglise keele mood nüanssekirjeldavaid sõnu ära jätta, mistõttu sõnasõnaline tõlge eesti keelde kõlab kuidagi lahjalt ja elutult. Aga tühja kah.

<1-039-4>

Ilmselt vajas kirst isandat. Kas [ta] oli Kakslille äraolekul [Rincewindi] omaks võtnud?

«Äraolekul» mulle siin küll ei meeldi, sest sellest jääb mulje, nagu otsiks Pagas uut ajutist isandat (Pidage! Mis isandat?? Peremeest loomulikult. Koeral on ju peremees, mitte isand. Ma ei pööranud sellele varem üldse tähelepanu.) selleks ajaks kui õige kadunud on. Loogilisem oleks aga, et ta hakkab uut peremeest otsima alles siis kui on vanast jäädavalt ilma jäänud. Kuna aga kirjanik võis seda mõelda nii või naa, tuleb originaali vaadata (lk. 39):

Presumably, the box had to have a master. In the absence of Twoflower, had it adopted him?

See, et kirstu asemel on kast, on pisiasi, aga tundub, et äraoleku suhtes on tõlkijal õigus. Kõlab imelikult, aga autor ongi nii kirjutanud.

Ilmselt vajas kirst peremeest. Kas ta oli Kakslille äraolekul Rincewindi omaks võtnud?

järgmine osa