<1-049-1>
[---] ning vibutas ennast
jõuga, mis teda ennastki hämmastas, turvalisse katusealusesse.
Nagu ma juba ütlesin, pean ma leppimatut sõda
selle soome toorlaenu vastu.
[---] ning vibutas ennast
jõuga, mis teda ennastki hämmastas, ohutusse katusealusesse.
<1-055-1>
Kui ta võttis mõõgaga
hoogu, et anda viimast hoopi, lõi tuhm kuma, mis oli kasvanud «Katkise
Trummi» ukseavas, äkki võbelema, tuhmus ja lahvatas siis möirgavaks
tulekeraks, mis paiskas seinad laiali ning kandis katuse oma harjal saja
jala kõrgusele, enne kui see punaselt hõõguvateks kiviklompideks lagunes ja
langema hakkas.
Sõnadekordus «tuhm-tuhmus» häirib natuke. Siin
on nüüd jälle selline koht, kus tasuks originaali vaadata (lk. 57):
As his sword went back for his final sweep
the sullen glow that had been growing in the doorway of the Broken Drum
flickered, dimmed, and erupted into a roaring fireball that [---].
Prooviks siis nii?
Kui ta võttis mõõgaga
hoogu, et anda viimast hoopi, lõi tuhm kuma, mis oli kasvanud «Katkise Trummi»
ukseavas, äkki võbelema, vaibus hetkeks ja lahvatas siis möirgavaks
tulekeraks, mis paiskas seinad laiali ning kandis katuse oma harjal mitmekümne
meetri kõrgusele, enne kui see punaselt hõõguvateks kiviklompideks lagunes
ja langema hakkas.
Meetreid ei pea siin mõistagi täpselt 30
olema, sest autori 100 jalga ei ole ka täpsena mõeldud, vaid võis väga vabalt
olla ka 80 või 120.
Kui hästi järele mõelda, siis oleks natuke
loomulikum eesti keel nii:
Kui ta mõõgaga hoogu võttis,
et viimast hoopi anda, lõi tuhm kuma [---].
Aga see on pisiasi.
<1-055-2>
Ta kummardus varga mõõgakäe
alla ja virutas nii halvasti sihitud hoobi, et see tabas varast lapiti ja mõõk
võluril käest kukkus.
Uskumatu. Kuidas saab olla, et ennast tõlkijaks
nimetaval inimesel ü l d s e stiilitunnetust ei ole?
Teeme siis puust ette ja punaseks.
A. Õige
«Ma nägin, kuidas ta jõi viina ja hammustas
hapukurki peale.»
«Ma nägin, kuidas ta viina jõi ja hapukurki
peale hammustas.»
B. Vale
«Ma nägin, kuidas ta jõi viina ja hapukurki
peale hammustas.»
«Ma nägin, kuidas ta viina jõi ja hammustas
hapukurki peale.»
Ta kummardus varga mõõgakäe
alla ja virutas nii halvasti sihitud hoobi, et see tabas varast lapiti ja mõõk
kukkus võluril käest.
<1-055-3>
«Vabandage mind,»
ütles Kakslill.
Excuse me
sõnasõnaline tõlge on siin küll laitmatu, aga loomulikult ei räägi ükski
inimene nii.
«Vabandage,» ütles
Kakslill.
Asi on lihtsalt selles, et peaaegu olematu
morfoloogiaga inglise keeles ei piisaks paljast excuse'ist, sest selle
tähendus ei oleks ühene – see võib ju tähendada ka nimisõna «ettekääne».
Sellepärast peab inglise keeles sinna midagi järele käima. Eesti keeles, millel
on olema korralik morfoloogia, sellist segadust tekkida ei saa. Seepärast on
sõna «mind» selles väljendis liigne ja tõepoolest eestlased teda kunagi ei
lausu.
<1-056-1>
«Vastupäevavärav jääb kõige
lähemale!» hüüdis Rincewind üle ragina, mida põhjustasid kokkuvarisevad
sarikad. «Tule!»
Ta haaras puikleval
Kakslillel käest kinni ja vedas teda tänavat mööda edasi.
«Minu Pagas...»
«Tühja sest
Pagasist! Kui sa veel natuke ootad, satud sinna, kus ei
lähe enam mingit Pagasit tarvis! Tule!» kisendas Rincewind.
Kuidas saaks inglise keele tõlkijatele pealuu
sisse taguda, et inglise keeles on «sina» ja «teie» üks ja sama – või
täpsemalt: sellest, et inglise keeles on «sina» ja «teie» üks ja sama, ei
järeldu, et eesti keelde tõlkides võid sa alati oma suva järgi valida, kumb
võtta?
Ja kuidas oleks sellise Eestis
revolutsioonilise ideega, et tõlkija pööraks tõlkides tähelepanu sellele,
kuidas ta on sama asja tõlkinud varem ja hiljem?
Nagu ma juba eespool maininud olen, olid
Rincewind ja Kakslill sellel hetkel veel «teie» peal. Paraku ei ole nad juba
tervelt 3 lehekülge teineteisega isikulist asesõna kasutades rääkinud. Mõistagi
ei saa 4 lehekülge tagasi toimunu mäletamist oodata tõlkijalt, kes, nagu ma
juba korduvalt demonstreerinud olen, ei mäleta pahatihti sedagi, mis oli kirjas
eelmises lauses.
Antud juhul tähendab see seda, et Rincewind ja
Kakslill on tõlkija ajus ammuilma puhtaks leheks muutunud – ning sel hetkel
puhus tuul jälle sellest suunast, et tõlk tõlkis you «sina»-ks. Üksteist
lehekülge hiljem on jälle «teie».
Võiks vastu väita, et siin oli äärmiselt
emotsionaalne olukord, kus Rincewind võis üldiselt teietatavat inimest
ajutiselt sinatada, et sõnum surmaohust paremini kohale jõuaks. Sadakond
lehekülge hiljem on aga samade tegelaste vahel nääklusstseen, kus tõlkija on
pannud nad teietama ja minu meelest kõlab see täitsa loomulikult. Seepärast
kasutaksin teietamist ka siin.
«Sest» ja «se'st» ei ole muidugi üks ja sama
asi, aga nagu ütles Karlsson: on mõningaid inimesi, kellelt ei või kuigi palju
nõuda.
«Vastupäevavärav jääb kõige
lähemale!» hüüdis Rincewind üle ragina, mida põhjustasid kokkuvarisevad
sarikad. «Tulge!»
Ta haaras puikleval
Kakslillel käest kinni ja vedas teda tänavat mööda edasi.
«Minu Pagas...»
«Tühja se'st
Pagasist! Kui te veel natuke ootate, satute sinna, kus ei
lähe enam mingit Pagasit tarvis! Tulge!» kisendas Rincewind.
Sama viga kordub nende edasises vestluses ja
küllap veel hiljemgi. Ma ei hakka seda enam iga kord välja tooma.
No comments:
Post a Comment