Minu kodulähilinnud (10)

 

 

tagasi

Esmaspäev

 

Linnupojad on eilsega võrreldes märgatavalt kasvanud. Endiselt on neli tükki noka laialiajamises ja kaela väljasirutamises aktiivsemad ja üks passiivsem.

Näib ka, et neil on silmad lahti läinud.

Isalind kahjuks kardab mind. Ma nägin teda linnupoegi pildistades lähedalkasvava puu oksale maandumas. Ta ei julgenud tulla isegi siis, kui toa keskel seisin. Taandusin toaukse juurde ja alles siis tuli ta rõdu äärele kinnitatud taimekasti varju, piidles mind mõne sekundi ja siis läks poegi toitma.

Paar tundi hiljem, kui rõduukse tagant pildistasin, julges isalind siiski minna uut sööki tooma, mitte ei jäänud pesa valvama. See on rõõmustav märk.

Ilm oli umbes sama palav kui eile, kuid õnneks tuli õhtupoole veidi tuult.

Õhtul käisin korra vaatamas. Emalind istus pesa äärel, nokk lahti. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

 

 

Teisipäev

Kahjuks oli täna hommikul pesas viie linnupoja asemel ainult neli. Millal täpselt viies ära kadus, ei oska ma öelda. Olen viimastel päevadel vältinud pesa juures viibimist, et vanalinde mitte hirmutada. Sellepärast pole ma ka linnupoegi väga põhjalikult silmitsenud – teen pildid ära ja tulen tulema.

Eks see käib lindudel vist jah nii, et kui ise süüa ei nõua, siis seda ei pakuta ka. Kurb, et üks linnupoeg elama ei jäänud, aga rõõmustav on see, et ülejäänud neli paistavad täies elujõus olevat.

 

Linnupojad olid juba peaaegu üleni (udu)sulgedes.

Hommikul ei jõudnudki ma vanalinde ära oodata, aga tund-paar hiljem tabasin hetke, kui emalind istus pesal ja jahutus, nokk lahti. Kui teda pildistasin, saabus isalind. Emalind lendas ära, isalind jäi taimekasti taha ootama. Taganesin rõduuksest eemale kuni toaukseni ja läksin uksepiida varju. Alles siis julges isalind poegi toitma minna.

Päeval olid kajakad imelikult rahutud – kisasid palju ja lendasid üsna minu maja lähedal. Tõsi küll, läheduses on lasteaed ning õues mängivate laste kisa ja kilkamine on kohati äravahetamiseni sarnane kajakahäälitsustega. Igatahes see oli kindlasti kajakas, kes kusagil tükk aega justkui meeleheitlikku hädakisa tegi.

Püüdsin köögirõdult tabada pesale saabuvaid ja sealt lahkuvaid vanalinde. Täitsa kaua tuli oodata. Fotoka aku hakkas juba natuke tühjenema.

Rõdul vanalinde fotojahtides ja jälgides, ega keegi võõras lind musträstapesa lähedusse ei tiku, märkasin, et kaks rõdu allpool paistab olevat varblasepesa – muidugi mitte nähtaval, aga varblased lendasid sinna üsna samamoodi nagu musträstad minu rõdule.

Ma kahtlustan, et vanalinnud tunnevad mind, sest kui emalind rõdu äärele tuli ja mina teiselt rõdult pildistasin, siis vaatas ta tükk aega kahtlustavalt minu poole.

Olen juba varem märganud, et linnud maanduvad rõdule kuidagi veidralt – justkui haaraksid jalgadega rõduäärest ja siis tõmbaksid end üles. Väga raske on muidugi seda hetke pildile tabada.

 

Kui tagatoas pesa vaatamas käisin, istus emalind rõduäärel ja jahutus, nokk lahti. Ta ei lasknud end sellest häirida, kui ma aeglaselt lähemale astusin ja pildistasin, ainult liigutas nokka aeg-ajalt natuke rohkem lahti või kinni. Tegin pildid ära ja jätsin ta puhkama.

Kajakad olid õhtulgi veel täitsa pöörased – sagisid ringi ja karjusid. Heakene küll, äike lähenes, aga ega see neil esimene kord olnud.

Üks kajakas istus minu maja lähedale laternaposti otsa ja karjus algul nagu kaeblikult, pärast aga tundus see hoopis ähvardavana, nagu ajaks rivaale oma territooriumilt eemale. Võtsin teda ka videosse.

Kaugustes müristas, taevas olid mustad pilved ja tiba vihma tuli ka. Jahedamaks ei läinud sugugi, aga vähemalt päikesest sai mõneks tunniks rahu.

 

Käisin õhtul korra veel pesa vaatamas. Linnupojad hakkavad väga ilusaks minema. Aga kus need vanalinnud nii pikalt ringi kooserdavad? Hakkasin juba muret tundma. Kui viimast korda vaatamas käisin, siis oli isalind siiski kohal ja pojad sirutasid innukalt nokki tema poole. Ma ei jäänud uudishimutsema, vaid tulin ära.

edasi

Minu kodulähilinnud (9)

 

 

tagasi

Laupäev

 

Hommikul, kui olin üles tõusnud, polnud pesal kedagi. Linnupojad lesisid üksteise otsas ega teinud minu tulles suid lahti. Nende kehad olid juba osaliselt millegi suletaolistega kaetud, noorematel muidugi vähem. Kui olin neid mõne sekundi silmitsenud, tuli kuskilt alt suure hooga lind, kes paistis olevat isane musträstas, aga ma ei ole kindel. Just enne rõdupiirdeni jõudmist pööras ta ringi ja kadus. Läksin kiiruga tuppa tagasi.

 

Kui natukese aja pärast vaatama läksin, istus emalind poegade otsas. Kas on võimalik, et pesal istumine tähendab püüdu poegi kiskja (minu või läheduses märgatud ohtliku linnu) eest varjata? Või ta ikkagi soojendab poegi, kelle sulestik ei ole veel välja arenenud?

 

Kardan, et mu plaanist musträstaperet endaga ära harjutada ei tule vist ikka midagi välja ja ma pean lihtsalt püüdma maksimaalselt eemale hoida, et neid vähem häirida. Korra päevas leian võimaluse linnupoegi pildistada, et saaksin nende arengut jälgida, ja aitab küll.

 

Pärastpoole ootasin kinnise rõduukse taga. Mõne minuti pärast tuli isalind, saak nokas, ja istus rõduäärele. Kui fotokaga ukseklaasi juurde läksin, ei hakanudki ta poegi toitma, vaid kadus kiiruga. See näitab ilmselt seda, et ma peaksin pesast eemale hoidma.

 

Vahepeal olin tükk aega ära ja siis, kui vaatama läksin, istus emalind jälle pesal. Seega ei ole ilmselt ikkagi pesal istumise põhjuseks poegade minu eest varjamine.

 

Paar tundi hiljem läksin vaatama. Vanalinde ei olnud. Jäin rõduuksest sammu kaugusele seisma sellisesse kohta, kust pesa nägin, aga ise olin suuremalt jaolt varjus. Paari minuti pärast tuli isalind pesa kõrvale rõduäärele. Ta seisis seal kaks sekundit, siis läks pesale, toitis natuke aega poegi (nägin vähemalt kolme pärani suud) ja siis lendas ära. Mina seisin kõik see aeg liikumatult.

 

Linnupojad on juba nii suured, et rõduukse tagantki on natuke näha, kuidas nad liigutavad. Seda kui kaela õieli ajavad ja noka lahti teevad, on selgesti näha.

 

Vanalinnud on suurema osa ajast pesalt ära. Ilm püsib kolmandat päeva ilus, 23C ringis.

 

Paistab, et isalind maandub alati pesa kõrvale rõdupiirdele, ootab paar sekundit ja lendab siis pesale poegi toitma, emalind maandub aga meetri jagu pesast eemal rõdupiirdel, ootab 5–10 sekundit ja lendab siis pesale poegi toitma. Seejuures on isalind poegi toites sabaga rõduukse poole, emalind aga küljega.

Sellises viivitamises ei ole vist süüdi mina, sest ükskord tegin tagatoa ukse lahti ning emalind istus juba rõdu äärel ja ootas. Jäin toa lävele seisma. Emalind ootas kümme sekundit või rohkemgi ja lendas siis pesale. Astusin paar sammu rõduukse poole. Nägin kolme lahtist suud, aga emalind sirutas noka nende kõrvale ja siis liigutas seal neljas linnupoeg. Vaatasin mõne sekundi ja siis tulin tagatoast ära.

 

Õhtul läksin tahatuppa. Vanalinde ei olnud. Seisin päris rõduukse juures ja vaatasin läbi klaasi. Tuli isalind, maandus oma tavalisel kohal. Ootas sekundi ja lendas pesale poegi toitma. Seisin tardunult paigal ja vaatasin. Pojad toidetud, vaatas isalind hetkeks minu poole ja siis kihutas uue toidu järele. Mul on hea meel, et ta käitus normaalselt.

 

Tundub, et optimaalne pildistamistaktika oleks selline, et oodata ära, millal üks vanalind on lõpetanud toitmise ja ära lennanud. See vähendab kahekordselt tõenäosust, et vanalind võib tahta pesale tulla just sel ajal kui mina pildistan, ning end sellest häirituna tunda.

 

 

Pühapäev

 

Kui tahatuppa läksin, siis istus isalind rõdu äärel ja valvas. Seisin mõne sekundi keset tuba ja ootasin. Ta ei lennanud ära. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

Mõne aja pärast käitus emalind samamoodi ning isegi tardus paigale, nokk lahti, ja seisis niimoodi minutite kaupa:

Tulin igaks juhuks ära.

Lugesin võrgust, et palava ilmaga istuvad linnud, nokk lahti, selleks et end jahutada. See on sama nagu koer lõõtsutab, keel suust väljas. Linnud ei higista ja peavad end seetõttu niimoodi jahutama.

Alates eile õhtust on temperatuur tõepoolest 25–26C kanti tõusnud, aga on see siis tõesti nii palav, et lindudel võhma välja võtab? Selline temperatuur pole ju meie regioonis haruldane.

 

Õhtupoolikul tabasin hetke, kui vanalinde pesal ei olnud, ja sain oma lähipildid ära tehtud:

Natukese aja pärast saabus emalind. Mina seisin rõduuksest paar sammu eemal, aga arvatavasti nähtaval. Emalind ootas oma tavalisel kohal umbes 20 sekundit ja lendas siis pesale. Tema poole sirutus neli ammuli nokka pikkade kaelte otsas. Andnud ühele neist midagi, kõhkles emalind mõne sekundi ja pistis siis noka avali nokkadest mööda. Ma ei tea, kas ta toitis viiendat poega või võttis hoopis pesast mingit rämpsu ära. Läksin ära ja jätsin ta rahus tegutsema.

 

Kahjuks olen ma ebameeldiva probleemi ees. Täna õhtuks tõusis temperatuur esimest korda 29 kraadini ja linnupesa tõttu ei saa ma mõlemat rõduust pärani lahti hoida. Mis parata, pean köögirõduukse ja akendega läbi ajama.

 

Natuke statistikat.
Vaatlusandmed näitavad, et:
1. muna muneti hiljemalt 9. VI
2. muna muneti hiljemalt 9. VI
3. muna muneti 9. VI
4. muna muneti ajavahemikus 9–18. VI
5. muna muneti ajavahemikus 9–18. VI
1. linnupoeg koorus ajavahemikus 20–22. VI
2. linnupoeg koorus ajavahemikus 20–22. VI
3. linnupoeg koorus 22. VI
4. linnupoeg koorus ajavahemikus 22–23. VI
5. linnupoeg koorus ajavahemikus 23–24. VI
Kindlalt on teada ainult 3. muna munemise ja koorumise päev. Selle väljahaudumise aeg oli 13 ööpäeva, mis vastab sellele, mida ütleb Wikipedia: 12–14 ööpäeva.
Eeltoodu põhjal peaks ligikaudselt tõele vastama hüpotees, et 1–5. muna muneti vastavalt 7., 8., 9., 10. ja 11. VI ning 1–5. linnupoeg koorusid vastavalt 20., 21., 22., 23. ja 24. VI.

edasi

Minu kodulähilinnud (8)

 

 

tagasi

Neljapäev

 

Hommikul istus emalind pesal samamoodi nagu alati.

 

Natuke enne lõunat oli emalind ära läinud. Pesas oli neli linnupoega ja üks muna. Linnupojad ei olnud enam samadel kohtadel, kus munad olid olnud, vaid lamasid külg külje vastas reas ja värisesid natuke. Aeg-ajalt tegid suid ka lahti. Eile olin kolmele esimesele juba nimed pannud, aga nüüd ei ole enam võimalik kindlaks teha, kes on kes.

Silmitsenud neid minuti-kaks, läksin tuppa, kuid jätsin rõduukse praokile. Mõne minuti pärast tuli emalind, midagi ussi meenutavat nokas, ja jäi samamoodi nagu eile õhtul pesast eemale rõdutorule istuma. Seisin paigal ja umbes kümne sekundi pärast lendas emalind pesale. Pojad sirutasid ennast üles, nokad lahti, ja emalind pistis oma kandamit ühele suhu ja siis teisele, seejärel askeldas veel mõnda aega ja istus siis pesale viiendat muna välja hauduma. Kui ta oli paigale jäänud, panin rõduukse pikkamööda kinni. Lind ei näidanud välja, et see teda häiriks. Läksin ära.

 

Ma hakkasin mõtlema, et kas vanemad linnupojad nälga ei sure, kuni ema nooremaid õdesid-vendi välja haub. Nägin ju mõned aastad tagasi maal, kuidas emane ja isane musträstas vahetpidamata ringi lendasid, et iginäljastele poegadele süüa tuua. Arvan aga, et kuna poegade väljakoorumine eri aegadel on tavaline asi (sest munad munetakse ju ka üksteise järel, mitte ühekorraga), siis küllap on loodus asjad nii seadnud, et linnupojad hakkavad hiiglekogustes süüa tahtma alles siis kui on natuke suuremaks kasvanud.

 

Päeval tabasin ka korra hetke kui emalind ära oli. Linnupojad sebisid natuke. Üks (ilmselt noorim) oli passiivsem kui teised kolm, kellel olid juba selgesti äratuntavad väikesed tiivaalged ja isegi tibatillukesed suled pealael. Jätsin rõduukse praokile ja läksin fotoka järele. Kui tagasi tulin, istus emalind juba pesal nagu tavaliselt. Tegen ettevaatlikult rõduust rohkem lahti, nii et mind oli üleni näha. Vaatasin emalindu ja rääkisin temaga vaiksel häälel mingi pool minutit. Siis panin rõduukse tasakesi kinni ja läksin ära. Lind ei näidanud mingeid häirituse märke.

 

Õhtupoolikul heitsin enne väljaminemist pilgu rõdule. Emalindu ei olnud kohal, kuid pesa kõrval istus isalind.

Ta ei liigutanud, kuid nägin teda silma pilgutamas. Ta ei näidanud välja, et see, et ma rõduukse juures seisin ja teda läbi klaasi pildistasin, teda kuidagimoodi häirinud oleks.

 

 

Reede

 

Hommikul oli pesas viis linnupoega.

Nad olid väga passiivsed – lesisid üksteise otsas ja liigutasid natuke. Tegin pesa kohalt pilte, läksin tuppa, sulgesin rõduukse ja jäin ootama. Emalind tuli tüki aja pärast ja jäi jälle pesast natuke eemale rõdupiirdetorule istuma, ehkki rõduuks oli kinni ja mina olin varjus. Siis lendas ta ikkagi pesale poegi toitma.

 

Mõni tund hiljem oli ta jälle ära läinud. Linnupojad sirutasid kaelad välja ja ajasid suud lahti, kui ma pesa kohale kummardusin. Selgesti oli näha, et kaks neist olid suuremad ja aktiivsemad, kolmas natuke väiksem, neljas vee natuke väiksem ja viies lamas osaliselt teiste all ega teinud isegi suud lahti.

Märganud maja kõrval kasvava puu oksal emalindu, läksin kiiresti tuppa ja sulgesin rõduukse. Hetk hiljem saabus emalind pesale, toitis poegi ja heitis siis nende peale.

Paistab, et nii ta päeva jooksul teebki, et vahepeal käib süüa otsimas ja vahepeal soojendab poegi.

 

Ma olen kahevahel – kord mõtlen, et peaks pesa harvemini vaatamas käima, sest äkki nad siiski kardavad mind, siis aga hakkan muretsema, et kas nendega on ikka kõik korras, ja lähen igaks juhuks vaatama.

 

Täna õhtul nägin korra ka seda, kuidas isalind poegadele süüa tõi! Eile, jaanilaupäeval, läks ilm tükk maad soojemaks ja tänagi on päev läbi hästi soe olnud. Tänu sellele vajavad linnupojad arvatavasti vähem soojendamist ja vanalindudel on rohkem aega süüa otsimas käia. Vähemalt selline on minu, enam-vähem täieliku linnuvõhiku, ettekujutus.

 

Õhtuks tundub, et söögihankimist on hakanud olema üha rohkem ja linnupoegade otsas istumist üha vähem.

edasi

Minu kodulähilinnud (7)

 

 

tagasi

Teisipäev

Ilm oli päev läbi ilus.

Lind oli vahepeal pesal peaaegu püsti. Ma ei jäänud vaatama ja ootama, mida ta teha kavatseb. Hiljem lesis ta nagu alati ja pööras pead, kui mina tulin.

Võõraid linde rõdu lähedal ei paista. Rõdu lähedal kasvavate puude otsa lendamas olen näinud ainult paari varblast. Kajakad kurseerivad tükk maad kaugemal, vareseid pole tükk aega ühtegi näha olnud.

 

 

Kolmapäev

Ime on sündinud!

Hommikul istus emalind kuidagi imelikult pesa äärel poolpüsti:

Vahepeal ei käinud ma tükk aega vaatamas, aga kella 4 või 5 paiku emalindu ei olnud. Pesa kõrval rõdu äärel istus isane musträstas, justkui pidanuks valvet. Ma ei astunud päris rõduukse juurde, sest ei tahtnud teda ehmatada – tema ju ei ole harjunud, et ma teda iga päev mitu korda vaatamas käin.

Mis pesas oli, seda mul näha ei õnnestunud. Seisime seal natuke aega ja silmitsesime teineteist, siis läksin fotoaparaati tooma. Kui tagasi tulin, oli isalind läinud. Läksin rõdule. Pesas oli kaks pisikest linnupoega:

Kolmas oli vist koorumas?

 

Üks tegi suu lahti, kui ma seal olin, aga häält nad ei teinud.

Ma ei jäänud neid pikemalt imetlema, vaid tegin ruttu pildid ära, astusin tuppa ja panin rõduukse kinni. Juba tuli emalind ja jäi pesast natuke eemal rõdu piirdetorule istuma. Tal oli midagi nokas. Lind oli kuidagi küsiva ilmega, et kas võib tulla. Astusin sammu kõrvale, uksepiida varju ja siis lendas emalind pesale. Pojad ära toitnud, heitis ta pesale:

Ma hoidsin ennast kogu tahtejõudu pingutades tagasi, et teda mitte iga natukese aja tagant vaatamas käia. Las ta haub rahulikult need viimased ka välja.

Ma olen nii õnnelik, et haudumine korda läks ja munadest päriselt linnupojad välja tulid!

 

Õhtul kell 10 oli emalind jälle lennus. Kolmas linnupoeg oli ka välja koorunud. Kui päeval oli üks roosa tomp liikumatult lebanud ning teine aeg-ajalt natuke liigutanud midagi, mis võis jalg olla, ja korra suure suu lahti teinud, siis nüüd väntasid kõik tillukeste jalgadega, justkui püüdes üksteisest ja munadest üle ronida, mis neil ei õnnestunud, ning tegid suid lahti. Häält nad ei teinud.

Tegin pesa kohalt 30-sekundilise video ja tulin siis ära tuppa, et vanalinde, kes võib-olla, ussikesed noka vahel, närviliselt kuskil läheduses puuoksal istuvad, mitte närvi ajada.

Vaatasin läbi rõduukse ja tükk aega ei toimunud midagi. Ühtäkki ilmus emalind otsekui maa alt välja:

Pean olema väga ettevaatlik. Ma tahan, et linnupojad näeksid mind sageli ja seetõttu ei õpiks mind kartma, kuid peamine on mõistagi vanalinde mitte hirmutada. Neil on ju tähtis töö teha. Mina ainult uudishimutsen niisama.

edasi

Minu kodulähilind (6)

 

 

tagasi

Pühapäev

Lind istus pesal, aga teistpidi kui eile õhtul. Ilm oli jälle ilus, kuid natuke jahedam kui eile.

Päeval oli linde vähe liikvel. Keegi ei kraaksunud ega kädistanud. Ainult mõned kajakad liuglesid majesteetlikult kaugustes.

Õhtupoole hakkas linde rohkem tulema ja tundus, et see kädistaja lendas korra mööda. Ta paistab varesest või tuvist natuke väiksem ja lendab täiesti teise stiiliga.

Märkasin, et minu lind oli päeva jooksul asendit muutnud. Kas ta käis vahepeal lennus või lihtsalt sirutas ennast ja siis istus teistpidi maha, seda ma ei tea.

 

 

Esmaspäev

Hommikupoolik oli vihmane, aga tuulevaikne.

Õhtul, kui selgeks oli läinud, käis lind vahepeal pesalt ära.

edasi

Minu kodulähilind (5)

 

 

tagasi

Reede

Täna oli ilm nagu eile, ainult natuke soojem. Linde lendas ringi imelikult vähe. Minu lind nägi kuidagi loid välja. Kuigi seda on natuke pentsik öelda olendi kohta, kelle kogu töö antud hetkel seisneb paigal olemises ja munade soojendamises.

 

 

Laupäev

Kui hommikul üles tõusin, ei olnud lindu pesal. Pesas oli lausa 5 muna.

Veerand tundi hiljem istus lind jälle oma kohal ning liigutas häirimatult pead siia-sinna, kui ma teda läbi rõduukse silmitsesin.

 

Täna oli pilves, kuid tuulevaikne ja peaaegu sama soe kui eile. Enne lõunat hakkas vihma sadama ja sadas vaheaegadega päev läbi. Õhtupoolikul tuli natuke tuult ka.

Vihmavaheaegadel märkasin uut liiki linde laulmas. Üks kädistab, teisel on natuke keerulisem laul, mis koosneb säutsatuste seeriast. Näha neid ei ole. Kas kädistaja võib olla harakas? Mul on nagu lasteraamatutest meeles, et harakas kädistab.

edasi

Minu kodulähilind (4)

 

 

tagasi

Kolmapäev

Täna on vahelduseks jälle paar kraadi jahedam ja aeg-ajalt sellised tuuleiilid, et suured puud kõiguvad. Taevas on siiski pilvitu.

Lind istub rahulikult, liigutades natuke pead. Linnu pikk saba väreleb tuule käes. Aga ma loodan, et tal pole midagi häda. Ta on ju lõppude lõpuks palju külmemaid aegu üle elanud.

Õnnestus teha video, millel lind aeg-ajalt silma pilgutab. See tähendab, ta pilgutab arvatavasti mõlemat silma, aga näha on ainult üks.

 

 

Neljapäev

Tänagi on ilm soe ja selge, kuid tuulisevõitu. Lind lesib vapralt, suled vahetevahel tuules lehvimas.

Üha sagedamini pöörab lind, kui ma rõduukse juurde astun, pead ja vaatab minu poole. Esimestel päevadel püsis ta täiesti liikumatuna ega pilgutanud silmigi, justkui lootes, et suur loom ei märka teda ja läheb jälle ära.

edasi

Minu kodulähilind (3)

 

 

tagasi

Esmaspäev

 

Täna nagu eilegi ei püüdnud lind minu lähenedes elutut asja teeselda, vaid liigutas natuke pead siia-sinna. Ma võtan seda hea märgina – ta on minuga ära harjunud ega karda enam, et ma ta ära söön. Siiski ei tee ma rõduust lahti enne kui pojad on välja koorunud ja emalind neile süüa tooma lendab. Pole mõtet talle haudumise ajal liigset stressi tekitada.

Päeval sadas mõnda aega vihma, aga tuult ei olnud, nii et rõdu peale ei tulnud vett üldse või kui, siis väga vähe. (Mõistagi tean ma, et linnud on harjunud elama loodusjõudude meelevallas ilma kilejope ja vihmavarjuta.)

 

 

 

Teisipäev

Hommikul kella 6-7 ajal on õues hästi palju vareste kraaksumist. Näha neid küll ei ole. Alates umbes kella 8-st on rahu ja vaikus, väga harva mõni kauge kraaksatus.

Ei tea, kas musträstal on nii palju oidu peas, et sel ajal, kui ümberringi varesed kraaksuvad, pesal istuda, ja minna poegadele süüa otsima alles hiljem, kui vareste aktiivsus väiksem on?

 

Esialgu rõdul midagi ei toimu. Lind istub ja haub, muutes aeg-ajalt asendit. Võõraid linde märgata ei ole, välja arvatud üks varblane, kes enamikel päevadel mõnda aega köögirõdul laulmas käib. Aga tema ei ole muidugi ohtlik.

edasi

Minu kodulähilind (2)

 

 

tagasi

Reede

 

Lind istus päev otsa pesal.

Facebookis ei ole keegi midagi vastanud. Ainult laigivad. Mis mul nendest laikidest tolku on?

 

 

Laupäev

 

Lind istus päev otsa pesal. Eilsega võrreldes on ta natuke asendit muutnud ja vaatab otse rõduukse poole.

 

Ma ei pidanud enam vastu ning uurisin Wikipediast ja targast raamatust rästaste pilte. Musträstal peaks nokk kollane olema, aga sellel ei ole. Äkki on ta hall- või laulurästas? Kuldnoka moodi ta nagu ka ei ole.

Tädi arvas, et kui rõdule peaks ilmuma võõraid linde, siis võin  julgesti käia neid ära ajamas, kartmata et see pesa ehitanud lind minema lendab. Ta ütles, et linnul on nii palju mõistust küll, et aru saada, et mina elan ka seal ja ei tee talle liiga. Tegelikult tõesti, linnud teevad ju tihtipeale pesa kellegi õuele puu otsa ja inimesed elavad seal päevast päeva oma tavalist elu, poisid ronivad puu otsa jne.

 

 

Pühapäev

 

Hommikul nägin maja kõrval platsil ühte varest ja kuskilt kaugusest oli ka kraaksumist kuulda. Hiljem ei olnud neid enam märgata. Päeva jooksul lendavad maja lähedal ainult kajakad, harva mõni muu lind. Märksa kaugemal ja kõrgemal teevad pääsukesed fantastilist vigurlendu.

 

Täna nägin lindu üle pika aja liigutamas. Ta oli pesal kuidagi seismas või kükakil. Mind nähes heitis ta kohe maha ja jäi liikumatuks.

Seekord õnnestus teha kvaliteetsem pilt. Sellel on lind juba üsnagi musträsta moodi. Ka üks selle plogi lugeja on sama meelt. Võtame musträsta tööhüpoteesiks.

Mind ajas seni see nokk segadusse, sest ma mõtlesin, et musträsta nokk peab kollane olema. Aga viimaselt pildilt on näha, et osa nokast ongi kollane ning võrgus on tõesti selliseid musträstapilte, kus emalind on kaunis heledat värvi ja nokk ei ole kollane.

Samuti ajas mind varem segadusse see, et musträstal peaks idee järgi mõlemad vanemad poegade eest hoolitsema. Ma mõistan muidugi, et isalinnuga võib midagi juhtunud olla.

Üks isane musträstas (või võib-olla ka erinevad) on tegelikult selle kevade jooksul aeg-ajalt minu köögirõdu serval istunud. See oli klassikalise musträstavälimusega – süsimust ja üleni särtskollase nokaga. Nüüd ei ole teda enam tükk aega näha olnud.

Muide, nendel kahel saidil on hästi süstematiseeritud linnupilte.

https://www.naturephoto-cz.com/mustrastas-picture_et-19196.html

https://www.eoy.ee/aed/maaramisabi

 

Wikipedia ütleb, et musträstas haub 12–14 päeva. Seega ei hakka veel niipea midagi põnevat toimuma. Huvitav, kas ta elab selle aja ilma söömata ära? Aga eks ta ise teab.

Selleks ajaks kui linnupojad kooruvad, pean igaks juhuks midagi vareste vastu välja mõtlema. Ei tea, kas linnavares kardab hernehirmutist või äratab see just tema uudishimu?

Täna õhtul on õues päris kõva tuul. Tugevamate iilide ajal kõiguvad puud natuke. Käisin lindu vaatamas. Pesa on küll otse rõdubarjääri ääres, aga ikkagi laperdasid pesamaterjali hulka kuuluvad lehed natuke. Lind ei olnud seekord tardunult paigal, vaid liigutas mitu korda pead, vaadates ka minu poole. Kas see on märk sellest, et ta enam ei karda mind ja hakkab ära harjuma?

Loodame, et lausa tormi ei tule.

edasi

Minu kodulähilind (1)

 

Ükskord nägin juhuslikult, kuidas siinkandis harvaesinev keskmise suurusega lind (varblasest tunduvalt suurem, tuvist tunduvalt väiksem) lendas tagatoa rõdule. Seejuures jäi mulle mulje, et ta ei läinud lihtsalt juhuslikult natukeseks istuma, vaid ta nägi välja nii, nagu tal oleks sinna rõdule midagi asja. «Ega ta ometi pesa ei tee?» mõtlesin ja läksin vaatama.

Lindu tagatoa rõdul enam ei olnud, kuid rõdu nurgas oli oksaraagudest ja rohust asjandus, mis minu asjatundmatul hinnangul meenutas pooleli linnupesa.

Mõtlesin, et peaks rõduukse klaasi ära pesema, et juhul, kui sinna tõesti linnupesa tekib, saaksin linde vaadata ja pildistada, ilma et peaksin neid rõduukse lahtitegemisega ehmatama. Kuna ma kasutan tagatuba millegi panipaiga ja kolikambri vahepealsena, siis ei käi ma seal kuigi tihti ja seda ukseklaasi ei ole enam ilmatu aeg pestud.

See läks mul paariks päevaks meelest ära. Kui jälle meelde tuli, läksin tahatuppa. Avanud rõduukse, nägin pesas istumas lindu, kes oli nii hea kaitsevärviga, et oli oksaraagude taustal peaaegu nähtamatu (vähemasti selles valguses).

Rõdule astumata panin ukse jälle kinni. Nii palju siis klaasi pesemisest ja efektsete piltide tegemisest.

Sama päeva õhtul vaatasin uuesti. Lindu ei olnud. Lähemale astudes oli pesa põhjas näha kaht muna.

Kasutasin kähku juhust ja pesin osa ukseklaasist ära – piisavalt suure tüki, et vaatama ja pildistama mahuks, kuid loodetavasti mitte nii palju, et linnud ära ehmuks, et midagi väga teistsuguseks on läinud.

Järgmisel hommikul ei olnud pesas ikka veel lindu. Hakkasin juba muretsema, et äkki olin ta rõduukse lahtitegemisega nii ära ehmatanud, et ta hülgas pesa. Kui paar tundi hiljem uuesti vaatama läksin, istus lind siiski kukusti munade otsas ja nüüd sain temast läbi pestud klaasi ka pildi:

Päeva jooksul käisin lindu veel paar korda vaatamas. Õhtul oli ta jälle läinud. Pesas ei olnud mitte kaks linnupoega, vaid hoopis kolmas muna oli juurde tulnud:

Äkki lendab ta vahepeal isalinde otsides ringi ja siis tuleb pessa juurde munema? Ega mina ju ei tea, kuidas lindudel need asjad täpselt käivad.

Samal õhtul panin linnu ja munade fotod Facebooki, paludes rahval öelda, mis lind see on.

Loodan, et kajakad ei söö neid mune või vähemalt ei tule selle peale, et siit süüa otsima tulla.

Varesed kaklevad kevadeti päris pikalt just nende puude otsas, mis minu akende taga on, aga millegipärast ei ole neid maja lähedal enam mitu nädalat üldse näha olnud.

Seetõttu on olemas päris hea lootus, et nende munadega ja edaspidi linnupoegadega midagi ei juhtu.

 

See oli neljapäev.

 

 

Kui keegi teab, kuidas sellist lindu nimetatakse, siis palun kirjutage kommentaar.

edasi

Itaalia aktsendiga ladina keel on jälk

Ladina keeles tuntakse klassikalist hääldust (nagu räägiti Vana-Roomas, [kaesar], [kiikero]) ja traditsioonilist hääldust (nagu sai tavaks hääldada keskajal, [tsääsar], [tsiitsero]).

Itaallased (sealhulgas muidugi itaalia koorilauljad) hääldavad ladina keelt itaalia keele hääldusreeglite järgi. Sellel on kaks põhjust.
Esiteks on ladina ja itaalia keel lähedased sugulaskeeled, nii et itaallastele tundub, et mis seal vahet on, [tsääsar] või [tšeezar], [tsiitsero] või [tšiitšero] – see on ju peaaegu üks ja sama, eks?
Teiseks on ladina häälikute täpne hääldamine itaallastele väga raske.See on võrreldav sellega, nagu eestlastel on komme hääldada soome nimesid eestipäraselt, sest mõned soome häälikud (näiteks d ja l) on eestlasele väga rasked hääldada ja meile tundub, et mis sellest siis on, kui me ütleme soome d asemel eesti d või soome l asemel eesti l.

Ka ladina keelega suguluses olevate hispaania ja prantsuse keele kõnelejad hääldavad sageli ladina nimesid nii, nagu neile suupärasem on.

Ladinakeelset juttu kuuleb tänapäeval peaaegu ainult usulises kontekstis ning lõviosa paavstidest ja kardinalidest on itaalia rahvusest. Nende ladinakeelseid esinemisi kuulates võib inimesele, kes ladina keele reeglitest midagi ei tea, kergesti jääda mulje, et see ongi õige ladina keel.

Kahjuks kehtib see ka eesti muusikategelaste kohta. Vist umbes 10–20 aastat tagasi märkasid mõned neist, et see või teine välismaine koor laulab ladinakeelseid laule itaalia moodi hääldades. Neid haaras kohutav häbi sellest, et meie, ajast maha jäänud matsid, järgmine mingisuguseid nõukogude hääldusreegleid, teadmata, et peen euroopalik hääldus on hoopis teistsugune.

Kahjuks ei tulnud meie koorijuhtidele pähe mõtet mõne ladina keele oskaja käest küsida, mis on õige hääldus ja mis ei ole, või kasvõi Wikipediatki lugeda. Siis oleksid nad teada saanud, et ladina keele traditsiooniline hääldus ei ole mitte kommunistide leiutis, vaid on olnud kasutusel sajandeid enne Nõukogude Liitu, ning et itaalia aktsent ei ole mitte euroopalik ja demokraatlik, vaid lihtsalt itaallaste lohakas hääldus.

Seda teadmata hakkasid need rahvusliku alaväärsuskompleksiga eputised eesti koorilauljaid itaalia aktsendi peale ümber õpetama.

Itaalia keel on ilus, aga itaalia aktsendiga ladina keel on rõve. Kui sulle meeldib itaalia keele kõla, siis laula itaalia keeles, mitte ära solgi ladina keelt.

Iseäranis kristlike laulude loojad, kes armastavad itaalia keelt, teevad pesueht haltuurat, võttes oma lauludele sõnad piiblist. Nii löövad nad ühe hoobiga kaks kärbest – esiteks paistavad pühade ja vagadena, teiseks säästavad end vaevast kirjutada itaaliakeelsed sõnad või leida itaalia keele oskaja, kes seda teeks. Oma pseudoladina keeles ei pea nad isegi riimi pärast muret tundma, sest tekst on ju pühakirjast ja seda muuta üleüldse ei sobigi.

Et lugeja saaks paremini aru, mida see ladina keele itaaliastamise moenarrus endast kujutab, toon analoogia.
Kujutlegem, et on olemas maailmakuulus soomlane nimega Erkki Salomäki, aga eestlased hääldavad tema nime [erki salumägi], sest nad ei viitsi soome keele häälikutega pingutada ja üleüldse mis seal vahet on, eks?
Eestisse juhtub tulema üks prantslane ning kuuleb, kuidas eestlased räägivad kogu aeg «Erki Salumägi» ja «Erki Salumägi».
Tagasi kodumaale sõitnud, hakkab see prantslane teistele prantslastele rääkima: «Kuulge, me oleme kogu aeg valesti hääldanud – [erkki salomäki]. Tegelikult hääldatakse seda [erki salumägi]. Ma ise kuulsin!»
See on see, mis toimub praegu eesti koorimuusikas.

Võtke teadmiseks, et kui te hääldate ladina keelt nagu see oleks itaalia keel, siis demonstreerite te oma harimatust. Iga inimene, kes on natukenegi ladina keelt õppinud, saab silmapilkselt aru, et teil pole ladina keele hääldusreeglitest aimugi.

Enamgi veel – kui hästi järele mõelda, siis teab iga haritud inimene ladina keelt kui sellist õppimatagi, et Cicero [tsiitsero] ei ole [tšiitšero]. Ainult koorijuhid paistavad arvavat, et kui neil on absoluutne kuulmine, siis on nad ka muusikavälistes valdkondades kõiketeadjad. Olen ise kogenud seda, kui noodis oli lausa must valgel kirjas «traditional Latin», aga koorijuht klammerdus ikka oma itaalia aktsendi fetiši külge ega tahtnud mitte midagi kuulda sellest, mida traditsiooniline ladina keele hääldus tähendab.

Mulle ei mahu pähe, kuidas inimene saab olla nii nürimeelselt vaimupime.