Minu kodulähilinnud (13)

 

 

tagasi

Pühapäev

Linnupojad olid üsna rahulikud ega näidanud kuidagi välja, kas neil on hea või halb. Hommikusi lähipilte tehes nägin puuoksal musta lindu, kes võis olla musträstas või mitte. Tulin rõdult ära ja vaatasin õuest. Ta istus puuoksal ja ma ei viitsinud oodata, kuni ta kogub julgust, et pesa juurde lennata, või ma ei tea, kas ta üldse oligi õige lind. Natuke kahtlaselt väike tundus.

 

Umbes tund aega hiljem nägin isast musträstast kuskilt altpoolt puu otsa lendamas. Hetk hiljem lendas ta juba rõdule ja umbes minut aega hiljem sealt ära. Rõõm näha, et vanalinnud ilmselt siiski tegutsevad. Väga kaua ei tohiks enam jäänud olla, kuni linnupojad lendama hakkavad.

 

Juba teist päeva lesivad linnupojad lihtsalt pesas ega näita välja mingit aktiivsust. Rääkimata püüdest lennata, nad isegi ei siruta ennast enam pesast välja. Kui üleeile paistis, et nad on nii suureks kasvanud, et ei mahu enam hästi pessa ära, siis täna oleksid nad nagu väikeseks tagasi tõmbunud.

 

Nägin emalindu puu otsas ja pildistasin teda tükk aega, kusjuures tema ei lennanud rõdule, vaid vaatas aeg-ajalt minu poole.

Lõpuks tulin köögirõdult ära, et ta julgeks poegi toitma minna.

Vähemalt võin nüüd rahulik olla, et linnupojad näljas ei ole.

Päeval käisin korra vaatamas. Üks linnupoeg oli end välja sirutanud ja nagu nokkis end tiiva alt. Üks teine niheles rahutult ja siis see esimene nagu püüdis tiibu lehvitada. Läksin fotoka järele, et seda filmida, aga kui uuesti rõduukse juurde jõudsin, oli pesal juba isalind söögiga.

Mulle tundub, et nägin silmanurgast rõdu lähedal lendamas lindu, kes võis olla emane musträstas. Taganesin toaukse juurde. Siis nägin üle puuvõra liikumas suure linnu varju. Juba eile-üleeile olid kajakad vahetevahel hästi majanurga lähedalt mööda lennanud, tõsi küll, kolm-neli korrust kõrgemal.

 

Eks vanimal linnupojal ongi tegelikult varsti aeg lendama hakata.

 

 

 

Esmaspäev

 

Linnupojad ei mahu tõsiselt enam pessa ära. Ma sain superägeda video. Üks linnupoeg oli ennast nagu püsti (ja võib-olla teistele otsa) ajanud ning lehvitas tiibu, mis küll mingeid tulemusi ei andnud. Siis nokkis ta hästi kiires tempos oma sulgi. Kaks tükki lamasid, nokad poollahti, ja liigutasid end aeg-ajalt natuke, justkui mittekohaviibivalt vanalinnult süüa küsides. Neljas lamas, nokk poollahti, ega liigutanud. Ta paistis olevat kõige väiksem, ehkki muidugi ei olnud seda selgesti näha, kui pesa kehad ära varjas.

Kui ilmselt vanim linnupoeg oli isu täis nokkinud, siis sügas ta end natuke aega nagu koer ja heitis siis maha. Seepeale hakkas teine linnupoeg, võib-olla vanuselt järgmine, end suureks ajama ja lehvitas ka pisut tiibu, aga tal ei tulnud see nii hästi välja. Need kaks nagu rüselesid natuke, võib-olla ruumi pärast võideldes, ja siis jäid kõik neli rahulikuks.

Nähes, et rohkem midagi huvitavat ei toimu, avasin rõduukse, et lähifotod ära teha. Seepeale vajusid kõik linnupojad kohe pesasse kössi ja jäid liikumatuks. Nii et polnud nad midagi nii väga suureks kasvanud, mahtusid ära küll.

Sain vihjest aru – sõbrustamisest ei tule midagi välja. Väga kurb. Aga peaasi, et linnupojad saavad normaalselt areneda. Igatahes paistab, et neil ei ole toidupuudust, vaid nad kasvavad hoogsalt ning on valmis loodusest määratud ajal pesast lahkuma ja oma elu elama hakkama.

 

Vähe sellest, et nad on oma turris «soengutega» nii lõpmata marudad, et ma tahaks päevad läbi nende pesa juures istuda ja neid käes hoida ja silitada – sellest päevast peale, kui linnupoegadel silmad lahti läksid, näen ma nende suurtes mustades silmades sellist mõistlikkust ja arukust, mida ma ei näe enamike inimeste silmades. Ma tean, et see on illusioon – linnul ei saa olla väikest osagi sellest mõistusest, mis on isegi väga rumalal inimesel – aga emotsionaalselt on musträstapoegadele otsa vaatamine sõnulkirjeldamatult rabav kogemus. Ja sellepärast on mul pisarateni kahju sellest, et ma ei tea, kuidas käituda nii, et saaksin nendega koos olla ilma neid ja vanalinde hirmutamata. Aga ma pean südame kõvaks tegema ja neist eemale hoidma, et nad julgeksid rahus oma arenevaid tiibu proovida, mitte ei kössitaks pesas.

Lõuna paiku juhtusin köögirõdult nägema, kuidas isalind lendas maja kõrval kasvavale suurele puule ja peatus köögirõdule kõige lähemas otsas üsna madalal, ehkki lehtede sees, nii et ülevalt ei olnud teda näha. (Mul piisab teda korraks lendamas silmata ja juba tunnen ta ära!) Siis lendas ta kaks korda puuvõra sees teise koha peale, lähenedes tagatoarõdule. Oodanud igas kohas mingi 10–20 sekundit, lendas ta pesa juurde. Erinevalt emalinnust, ei häiri teda see, et ma köögirõdult vaatan.

Veider on see (nagu olen varemgi märganud), et kogu oma ettevaatlikkuse juures ei lenda vanalinnud ümbruse ohutuses veenduma teps mitte pesast kõrgemale, vaid püsivad kogu aeg pesast madalamal. See tähendab, et kui ma näiteks pesa kõrval kükitaksin, siis ei näeks nad mind, vaid lendaksid pahaaimamatult rõdule.

 

Õhtupoolikul käisin korra rõdul ja rääkisin linnupoegadega. Seekord jäi mulle nende silmadesse vaadates mulje, et nad kardavad mind.

 

Ma kaldun siiski arvama, et see, et nad päeval niisama lesivad, ei tule sellest, et nad kardavad mind, kuna ma hommikul nende juures käisin. Linnul ei saa nii pikka mälu olla, et ta ei julgeks end liigutada isegi siis, kui ma mitu tundi oma nägu näidanud ei ole.

edasi

Minu kodulähilinnud (12)

 

 

tagasi

Reede

Kui hommikul rõduukse lahti tegin, ajasid kaks linnupoega kaelad püsti ja nokad lahti, aga peagi meenus neile, et minult süüa ei saa.

Tegin rõduukse juurest mõned pildid, kuid siis märkasin isalindu puuoksal ja tulin ära. Silmitsesin kõrvaltoa aknast (kust musträstapesa ei paista) korrus-paar allpool lendlevaid varblasi. Minut-paar hiljem lahkus isalind rõdult ja siis läksin tegin ka lähifotod ära. Rääkisin natuke linnupoegadega. Nemad lamasid, nokad poollahti (küllap ka nemad jahutavad ennast sellisel viisil), vaatasid mind ja liigutasid aeg-ajalt natuke.

Häält nad ikka veel ei tee, mis on muidugi ka mõistlik, sest see tõmbaks ainult soovimatut tähelepanu. Vanalinnud töötavad ju palumatagi päevad läbi, tiivad rakus.

 

Õhtuti ja hommikuti on ikka vareseid kuulda, aga nad tatsuvad nagu rohkem parkimisplatsil autode peal ja vahel ega tiku väga siia maja lähedale puude juurde.

 

Hommikupoolikul, kui emalind pesalt lahkus, siis üks poegadest lehvitas juba tiibu ja tõusis korraks paari sentimeetri kõrgusele.

See meenutas natuke seda, kuidas multifilmis «Lendav laev» tiibadega maja püüdis äralendavatele nõidadele järgneda. Ühest küljest on seda vahva vaadata, teisest küljest tunnen muret, mis juhtub, kui linnupoeg oma lennuüritustel üle rõduääre kukub. Surma ta langedes ilmselt ei saa, aga kui ta tagasi üles lennata ei jaksa, siis ma väga kahtlen, kas vanem ta maast üles otsib, noka vahele haarab ja pessa tagasi toob. Ehkki jällegi – kui vanalinnud kord juba pesa nii kõrgesse kohta tegid, siis peaks loodus ka olema kuidagi hoolitsenud selle eest, et kogu vanemate hiigelvaev järelkasvu soetamiseks ja üleskasvatamiseks nii tühiste juhuste tõttu vett vedama ei läheks. Looduses teeb musträstas ju pesa puu otsa ja seal pole isegi rõdubarjääri.

 

Vanalinnud oleksid nagu hakanud mind rohkem pelgama. Nägin emalindu päeval puu otsas ja kui ma teda teise toa aknast mitu minutit pildistasin, ei liikunud ta paigast.

 

Päeval silitasin ühte linnupoega natuke, õigemini puudutasin õrnalt sõrmega. Ta ei näidanud kuidagimoodi välja, et see teda häiriks.

 

Sain suurepärase video sellest, kuidas emalind pesale saabub ja linnupojad üksteise võidu toitu haaravad.

 

Õhtul jäi siiski mulje, et linnupojad kardavad mind natuke.

 

Maja kõrval puude all muru peal nokkisid mingid tundmatud mustad linnud, esmapilgul suuruselt musträsta ja varblase vahepealsed. Pilti teha kahjuks ei jõudnud.

 

Paistab, et ühel linnupoegadest on suurem osa ajast pea pesaääre peal. Eks see pesa hakkab kitsaks jääma jah.

 

 

 

Laupäev

 

Linnupojad on juba nii suured, et ei mahu enam hästi pessa ära.

Kui rõduukse avasin, ajasid nad silmapilkselt kaelad püsti ja suud lahti. Kui lähemale astusin ja pildistasin, siis tõmbus vähemalt üks kössi, nagu kardaks.

 

Nad on muidu sellist värvi, et paari meetri kauguselt sulavad pesaga täielikult kokku. Ainult heledad nokad reedavad mängu.

 

Kui päeval pesa juurde läksin, siis käis seal täitsa mürgel. Linnupojad püüdsid kõigest väest pesast välja ronida.

Kui olin neid natuke aega pildistanud, jäid nad rahulikuks.

 

Õhtupoolikul olid linnupojad peaaegu et poolte kehadega pesast väljas. Lendama nad siiski ei kippunud. Ma ei tea, kui palju või vähe 30-kraadine palavus neid häirib. Igatahes läheb täna õhtust alates jahedamaks.

 

Tagatoarõdu lähedal kasvavad puuoksad ei ulatu päris majani. See tähendab, et kui mõni linnupoeg peaks juhtuma üle rõduääre lendama ja alla kukkuma, siis on lootust, et ma näen köögirõdult teda maas ukerdamas ja saan ta tagasi üles tuua.

 

Õhtuks hakkasin juba tõsiselt muretsema, ega ma äkki ikka vanalinde kuidagi kogemata ära ei ole hirmutanud. Ma pole neid päev otsa näinud.

 

Õhtul oli üks linnupoeg keha hästi sirgu ajanud (või istus lausa kellegi teise otsas) ja liigutas pead, nagu nokiks ennast, puhastaks sulgi vms. Ma ei saanud korralikult aru, sest hakkas juba natuke hämarduma ja linnupojad on üleni nii ideaalset kaitsevärvi. Rõduukse klaas tahaks ka juba natuke pesemist, aga ma ei tihka seda teha, kuni see linnundus kestab.

 

Mõni minut hiljem nägin köögirõdult, kuidas must lind, kes meenutas väga minu isast musträstast, lendas kas maja kõrvalt puu otsa või võib-olla isegi pesalt ära.

 

Õhtul kuulsin õuest, kuidas keegi või miski tekitas paarisekundiliste vahedega umbes poole sekundi pikkust hästi kõrgel häälel vilet. Ega ometi minu musträstapojad ei nuta? Läksin rõdule kontrollima. Ei, seda heli ei tekitanud nemad. Nad lesisid nagu pesasse laialivalgununa üksteise kõrval, üks ühtpidi, teine teistpidi ja silmitsesid mind. Päid oli kindlasti neli.

edasi

Minu kodulähilinnud (9)

 

 

tagasi

Laupäev

 

Hommikul, kui olin üles tõusnud, polnud pesal kedagi. Linnupojad lesisid üksteise otsas ega teinud minu tulles suid lahti. Nende kehad olid juba osaliselt millegi suletaolistega kaetud, noorematel muidugi vähem. Kui olin neid mõne sekundi silmitsenud, tuli kuskilt alt suure hooga lind, kes paistis olevat isane musträstas, aga ma ei ole kindel. Just enne rõdupiirdeni jõudmist pööras ta ringi ja kadus. Läksin kiiruga tuppa tagasi.

 

Kui natukese aja pärast vaatama läksin, istus emalind poegade otsas. Kas on võimalik, et pesal istumine tähendab püüdu poegi kiskja (minu või läheduses märgatud ohtliku linnu) eest varjata? Või ta ikkagi soojendab poegi, kelle sulestik ei ole veel välja arenenud?

 

Kardan, et mu plaanist musträstaperet endaga ära harjutada ei tule vist ikka midagi välja ja ma pean lihtsalt püüdma maksimaalselt eemale hoida, et neid vähem häirida. Korra päevas leian võimaluse linnupoegi pildistada, et saaksin nende arengut jälgida, ja aitab küll.

 

Pärastpoole ootasin kinnise rõduukse taga. Mõne minuti pärast tuli isalind, saak nokas, ja istus rõduäärele. Kui fotokaga ukseklaasi juurde läksin, ei hakanudki ta poegi toitma, vaid kadus kiiruga. See näitab ilmselt seda, et ma peaksin pesast eemale hoidma.

 

Vahepeal olin tükk aega ära ja siis, kui vaatama läksin, istus emalind jälle pesal. Seega ei ole ilmselt ikkagi pesal istumise põhjuseks poegade minu eest varjamine.

 

Paar tundi hiljem läksin vaatama. Vanalinde ei olnud. Jäin rõduuksest sammu kaugusele seisma sellisesse kohta, kust pesa nägin, aga ise olin suuremalt jaolt varjus. Paari minuti pärast tuli isalind pesa kõrvale rõduäärele. Ta seisis seal kaks sekundit, siis läks pesale, toitis natuke aega poegi (nägin vähemalt kolme pärani suud) ja siis lendas ära. Mina seisin kõik see aeg liikumatult.

 

Linnupojad on juba nii suured, et rõduukse tagantki on natuke näha, kuidas nad liigutavad. Seda kui kaela õieli ajavad ja noka lahti teevad, on selgesti näha.

 

Vanalinnud on suurema osa ajast pesalt ära. Ilm püsib kolmandat päeva ilus, 23C ringis.

 

Paistab, et isalind maandub alati pesa kõrvale rõdupiirdele, ootab paar sekundit ja lendab siis pesale poegi toitma, emalind maandub aga meetri jagu pesast eemal rõdupiirdel, ootab 5–10 sekundit ja lendab siis pesale poegi toitma. Seejuures on isalind poegi toites sabaga rõduukse poole, emalind aga küljega.

Sellises viivitamises ei ole vist süüdi mina, sest ükskord tegin tagatoa ukse lahti ning emalind istus juba rõdu äärel ja ootas. Jäin toa lävele seisma. Emalind ootas kümme sekundit või rohkemgi ja lendas siis pesale. Astusin paar sammu rõduukse poole. Nägin kolme lahtist suud, aga emalind sirutas noka nende kõrvale ja siis liigutas seal neljas linnupoeg. Vaatasin mõne sekundi ja siis tulin tagatoast ära.

 

Õhtul läksin tahatuppa. Vanalinde ei olnud. Seisin päris rõduukse juures ja vaatasin läbi klaasi. Tuli isalind, maandus oma tavalisel kohal. Ootas sekundi ja lendas pesale poegi toitma. Seisin tardunult paigal ja vaatasin. Pojad toidetud, vaatas isalind hetkeks minu poole ja siis kihutas uue toidu järele. Mul on hea meel, et ta käitus normaalselt.

 

Tundub, et optimaalne pildistamistaktika oleks selline, et oodata ära, millal üks vanalind on lõpetanud toitmise ja ära lennanud. See vähendab kahekordselt tõenäosust, et vanalind võib tahta pesale tulla just sel ajal kui mina pildistan, ning end sellest häirituna tunda.

 

 

Pühapäev

 

Kui tahatuppa läksin, siis istus isalind rõdu äärel ja valvas. Seisin mõne sekundi keset tuba ja ootasin. Ta ei lennanud ära. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

Mõne aja pärast käitus emalind samamoodi ning isegi tardus paigale, nokk lahti, ja seisis niimoodi minutite kaupa:

Tulin igaks juhuks ära.

Lugesin võrgust, et palava ilmaga istuvad linnud, nokk lahti, selleks et end jahutada. See on sama nagu koer lõõtsutab, keel suust väljas. Linnud ei higista ja peavad end seetõttu niimoodi jahutama.

Alates eile õhtust on temperatuur tõepoolest 25–26C kanti tõusnud, aga on see siis tõesti nii palav, et lindudel võhma välja võtab? Selline temperatuur pole ju meie regioonis haruldane.

 

Õhtupoolikul tabasin hetke, kui vanalinde pesal ei olnud, ja sain oma lähipildid ära tehtud:

Natukese aja pärast saabus emalind. Mina seisin rõduuksest paar sammu eemal, aga arvatavasti nähtaval. Emalind ootas oma tavalisel kohal umbes 20 sekundit ja lendas siis pesale. Tema poole sirutus neli ammuli nokka pikkade kaelte otsas. Andnud ühele neist midagi, kõhkles emalind mõne sekundi ja pistis siis noka avali nokkadest mööda. Ma ei tea, kas ta toitis viiendat poega või võttis hoopis pesast mingit rämpsu ära. Läksin ära ja jätsin ta rahus tegutsema.

 

Kahjuks olen ma ebameeldiva probleemi ees. Täna õhtuks tõusis temperatuur esimest korda 29 kraadini ja linnupesa tõttu ei saa ma mõlemat rõduust pärani lahti hoida. Mis parata, pean köögirõduukse ja akendega läbi ajama.

 

Natuke statistikat.
Vaatlusandmed näitavad, et:
1. muna muneti hiljemalt 9. VI
2. muna muneti hiljemalt 9. VI
3. muna muneti 9. VI
4. muna muneti ajavahemikus 9–18. VI
5. muna muneti ajavahemikus 9–18. VI
1. linnupoeg koorus ajavahemikus 20–22. VI
2. linnupoeg koorus ajavahemikus 20–22. VI
3. linnupoeg koorus 22. VI
4. linnupoeg koorus ajavahemikus 22–23. VI
5. linnupoeg koorus ajavahemikus 23–24. VI
Kindlalt on teada ainult 3. muna munemise ja koorumise päev. Selle väljahaudumise aeg oli 13 ööpäeva, mis vastab sellele, mida ütleb Wikipedia: 12–14 ööpäeva.
Eeltoodu põhjal peaks ligikaudselt tõele vastama hüpotees, et 1–5. muna muneti vastavalt 7., 8., 9., 10. ja 11. VI ning 1–5. linnupoeg koorusid vastavalt 20., 21., 22., 23. ja 24. VI.

edasi

Minu kodulähilinnud (8)

 

 

tagasi

Neljapäev

 

Hommikul istus emalind pesal samamoodi nagu alati.

 

Natuke enne lõunat oli emalind ära läinud. Pesas oli neli linnupoega ja üks muna. Linnupojad ei olnud enam samadel kohtadel, kus munad olid olnud, vaid lamasid külg külje vastas reas ja värisesid natuke. Aeg-ajalt tegid suid ka lahti. Eile olin kolmele esimesele juba nimed pannud, aga nüüd ei ole enam võimalik kindlaks teha, kes on kes.

Silmitsenud neid minuti-kaks, läksin tuppa, kuid jätsin rõduukse praokile. Mõne minuti pärast tuli emalind, midagi ussi meenutavat nokas, ja jäi samamoodi nagu eile õhtul pesast eemale rõdutorule istuma. Seisin paigal ja umbes kümne sekundi pärast lendas emalind pesale. Pojad sirutasid ennast üles, nokad lahti, ja emalind pistis oma kandamit ühele suhu ja siis teisele, seejärel askeldas veel mõnda aega ja istus siis pesale viiendat muna välja hauduma. Kui ta oli paigale jäänud, panin rõduukse pikkamööda kinni. Lind ei näidanud välja, et see teda häiriks. Läksin ära.

 

Ma hakkasin mõtlema, et kas vanemad linnupojad nälga ei sure, kuni ema nooremaid õdesid-vendi välja haub. Nägin ju mõned aastad tagasi maal, kuidas emane ja isane musträstas vahetpidamata ringi lendasid, et iginäljastele poegadele süüa tuua. Arvan aga, et kuna poegade väljakoorumine eri aegadel on tavaline asi (sest munad munetakse ju ka üksteise järel, mitte ühekorraga), siis küllap on loodus asjad nii seadnud, et linnupojad hakkavad hiiglekogustes süüa tahtma alles siis kui on natuke suuremaks kasvanud.

 

Päeval tabasin ka korra hetke kui emalind ära oli. Linnupojad sebisid natuke. Üks (ilmselt noorim) oli passiivsem kui teised kolm, kellel olid juba selgesti äratuntavad väikesed tiivaalged ja isegi tibatillukesed suled pealael. Jätsin rõduukse praokile ja läksin fotoka järele. Kui tagasi tulin, istus emalind juba pesal nagu tavaliselt. Tegen ettevaatlikult rõduust rohkem lahti, nii et mind oli üleni näha. Vaatasin emalindu ja rääkisin temaga vaiksel häälel mingi pool minutit. Siis panin rõduukse tasakesi kinni ja läksin ära. Lind ei näidanud mingeid häirituse märke.

 

Õhtupoolikul heitsin enne väljaminemist pilgu rõdule. Emalindu ei olnud kohal, kuid pesa kõrval istus isalind.

Ta ei liigutanud, kuid nägin teda silma pilgutamas. Ta ei näidanud välja, et see, et ma rõduukse juures seisin ja teda läbi klaasi pildistasin, teda kuidagimoodi häirinud oleks.

 

 

Reede

 

Hommikul oli pesas viis linnupoega.

Nad olid väga passiivsed – lesisid üksteise otsas ja liigutasid natuke. Tegin pesa kohalt pilte, läksin tuppa, sulgesin rõduukse ja jäin ootama. Emalind tuli tüki aja pärast ja jäi jälle pesast natuke eemale rõdupiirdetorule istuma, ehkki rõduuks oli kinni ja mina olin varjus. Siis lendas ta ikkagi pesale poegi toitma.

 

Mõni tund hiljem oli ta jälle ära läinud. Linnupojad sirutasid kaelad välja ja ajasid suud lahti, kui ma pesa kohale kummardusin. Selgesti oli näha, et kaks neist olid suuremad ja aktiivsemad, kolmas natuke väiksem, neljas vee natuke väiksem ja viies lamas osaliselt teiste all ega teinud isegi suud lahti.

Märganud maja kõrval kasvava puu oksal emalindu, läksin kiiresti tuppa ja sulgesin rõduukse. Hetk hiljem saabus emalind pesale, toitis poegi ja heitis siis nende peale.

Paistab, et nii ta päeva jooksul teebki, et vahepeal käib süüa otsimas ja vahepeal soojendab poegi.

 

Ma olen kahevahel – kord mõtlen, et peaks pesa harvemini vaatamas käima, sest äkki nad siiski kardavad mind, siis aga hakkan muretsema, et kas nendega on ikka kõik korras, ja lähen igaks juhuks vaatama.

 

Täna õhtul nägin korra ka seda, kuidas isalind poegadele süüa tõi! Eile, jaanilaupäeval, läks ilm tükk maad soojemaks ja tänagi on päev läbi hästi soe olnud. Tänu sellele vajavad linnupojad arvatavasti vähem soojendamist ja vanalindudel on rohkem aega süüa otsimas käia. Vähemalt selline on minu, enam-vähem täieliku linnuvõhiku, ettekujutus.

 

Õhtuks tundub, et söögihankimist on hakanud olema üha rohkem ja linnupoegade otsas istumist üha vähem.

edasi

Minu kodulähilinnud (7)

 

 

tagasi

Teisipäev

Ilm oli päev läbi ilus.

Lind oli vahepeal pesal peaaegu püsti. Ma ei jäänud vaatama ja ootama, mida ta teha kavatseb. Hiljem lesis ta nagu alati ja pööras pead, kui mina tulin.

Võõraid linde rõdu lähedal ei paista. Rõdu lähedal kasvavate puude otsa lendamas olen näinud ainult paari varblast. Kajakad kurseerivad tükk maad kaugemal, vareseid pole tükk aega ühtegi näha olnud.

 

 

Kolmapäev

Ime on sündinud!

Hommikul istus emalind kuidagi imelikult pesa äärel poolpüsti:

Vahepeal ei käinud ma tükk aega vaatamas, aga kella 4 või 5 paiku emalindu ei olnud. Pesa kõrval rõdu äärel istus isane musträstas, justkui pidanuks valvet. Ma ei astunud päris rõduukse juurde, sest ei tahtnud teda ehmatada – tema ju ei ole harjunud, et ma teda iga päev mitu korda vaatamas käin.

Mis pesas oli, seda mul näha ei õnnestunud. Seisime seal natuke aega ja silmitsesime teineteist, siis läksin fotoaparaati tooma. Kui tagasi tulin, oli isalind läinud. Läksin rõdule. Pesas oli kaks pisikest linnupoega:

Kolmas oli vist koorumas?

 

Üks tegi suu lahti, kui ma seal olin, aga häält nad ei teinud.

Ma ei jäänud neid pikemalt imetlema, vaid tegin ruttu pildid ära, astusin tuppa ja panin rõduukse kinni. Juba tuli emalind ja jäi pesast natuke eemal rõdu piirdetorule istuma. Tal oli midagi nokas. Lind oli kuidagi küsiva ilmega, et kas võib tulla. Astusin sammu kõrvale, uksepiida varju ja siis lendas emalind pesale. Pojad ära toitnud, heitis ta pesale:

Ma hoidsin ennast kogu tahtejõudu pingutades tagasi, et teda mitte iga natukese aja tagant vaatamas käia. Las ta haub rahulikult need viimased ka välja.

Ma olen nii õnnelik, et haudumine korda läks ja munadest päriselt linnupojad välja tulid!

 

Õhtul kell 10 oli emalind jälle lennus. Kolmas linnupoeg oli ka välja koorunud. Kui päeval oli üks roosa tomp liikumatult lebanud ning teine aeg-ajalt natuke liigutanud midagi, mis võis jalg olla, ja korra suure suu lahti teinud, siis nüüd väntasid kõik tillukeste jalgadega, justkui püüdes üksteisest ja munadest üle ronida, mis neil ei õnnestunud, ning tegid suid lahti. Häält nad ei teinud.

Tegin pesa kohalt 30-sekundilise video ja tulin siis ära tuppa, et vanalinde, kes võib-olla, ussikesed noka vahel, närviliselt kuskil läheduses puuoksal istuvad, mitte närvi ajada.

Vaatasin läbi rõduukse ja tükk aega ei toimunud midagi. Ühtäkki ilmus emalind otsekui maa alt välja:

Pean olema väga ettevaatlik. Ma tahan, et linnupojad näeksid mind sageli ja seetõttu ei õpiks mind kartma, kuid peamine on mõistagi vanalinde mitte hirmutada. Neil on ju tähtis töö teha. Mina ainult uudishimutsen niisama.

edasi