Itaalia aktsendiga ladina keel on jälk

Ladina keeles tuntakse klassikalist hääldust (nagu räägiti Vana-Roomas, [kaesar], [kiikero]) ja traditsioonilist hääldust (nagu sai tavaks hääldada keskajal, [tsääsar], [tsiitsero]).

Itaallased (sealhulgas muidugi itaalia koorilauljad) hääldavad ladina keelt itaalia keele hääldusreeglite järgi. Sellel on kaks põhjust.
Esiteks on ladina ja itaalia keel lähedased sugulaskeeled, nii et itaallastele tundub, et mis seal vahet on, [tsääsar] või [tšeezar], [tsiitsero] või [tšiitšero] – see on ju peaaegu üks ja sama, eks?
Teiseks on ladina häälikute täpne hääldamine itaallastele väga raske.See on võrreldav sellega, nagu eestlastel on komme hääldada soome nimesid eestipäraselt, sest mõned soome häälikud (näiteks d ja l) on eestlasele väga rasked hääldada ja meile tundub, et mis sellest siis on, kui me ütleme soome d asemel eesti d või soome l asemel eesti l.

Ka ladina keelega suguluses olevate hispaania ja prantsuse keele kõnelejad hääldavad sageli ladina nimesid nii, nagu neile suupärasem on.

Ladinakeelset juttu kuuleb tänapäeval peaaegu ainult usulises kontekstis ning lõviosa paavstidest ja kardinalidest on itaalia rahvusest. Nende ladinakeelseid esinemisi kuulates võib inimesele, kes ladina keele reeglitest midagi ei tea, kergesti jääda mulje, et see ongi õige ladina keel.

Kahjuks kehtib see ka eesti muusikategelaste kohta. Vist umbes 10–20 aastat tagasi märkasid mõned neist, et see või teine välismaine koor laulab ladinakeelseid laule itaalia moodi hääldades. Neid haaras kohutav häbi sellest, et meie, ajast maha jäänud matsid, järgmine mingisuguseid nõukogude hääldusreegleid, teadmata, et peen euroopalik hääldus on hoopis teistsugune.

Kahjuks ei tulnud meie koorijuhtidele pähe mõtet mõne ladina keele oskaja käest küsida, mis on õige hääldus ja mis ei ole, või kasvõi Wikipediatki lugeda. Siis oleksid nad teada saanud, et ladina keele traditsiooniline hääldus ei ole mitte kommunistide leiutis, vaid on olnud kasutusel sajandeid enne Nõukogude Liitu, ning et itaalia aktsent ei ole mitte euroopalik ja demokraatlik, vaid lihtsalt itaallaste lohakas hääldus.

Seda teadmata hakkasid need rahvusliku alaväärsuskompleksiga eputised eesti koorilauljaid itaalia aktsendi peale ümber õpetama.

Itaalia keel on ilus, aga itaalia aktsendiga ladina keel on rõve. Kui sulle meeldib itaalia keele kõla, siis laula itaalia keeles, mitte ära solgi ladina keelt.

Iseäranis kristlike laulude loojad, kes armastavad itaalia keelt, teevad pesueht haltuurat, võttes oma lauludele sõnad piiblist. Nii löövad nad ühe hoobiga kaks kärbest – esiteks paistavad pühade ja vagadena, teiseks säästavad end vaevast kirjutada itaaliakeelsed sõnad või leida itaalia keele oskaja, kes seda teeks. Oma pseudoladina keeles ei pea nad isegi riimi pärast muret tundma, sest tekst on ju pühakirjast ja seda muuta üleüldse ei sobigi.

Et lugeja saaks paremini aru, mida see ladina keele itaaliastamise moenarrus endast kujutab, toon analoogia.
Kujutlegem, et on olemas maailmakuulus soomlane nimega Erkki Salomäki, aga eestlased hääldavad tema nime [erki salumägi], sest nad ei viitsi soome keele häälikutega pingutada ja üleüldse mis seal vahet on, eks?
Eestisse juhtub tulema üks prantslane ning kuuleb, kuidas eestlased räägivad kogu aeg «Erki Salumägi» ja «Erki Salumägi».
Tagasi kodumaale sõitnud, hakkab see prantslane teistele prantslastele rääkima: «Kuulge, me oleme kogu aeg valesti hääldanud – [erkki salomäki]. Tegelikult hääldatakse seda [erki salumägi]. Ma ise kuulsin!»
See on see, mis toimub praegu eesti koorimuusikas.

Võtke teadmiseks, et kui te hääldate ladina keelt nagu see oleks itaalia keel, siis demonstreerite te oma harimatust. Iga inimene, kes on natukenegi ladina keelt õppinud, saab silmapilkselt aru, et teil pole ladina keele hääldusreeglitest aimugi.

Enamgi veel – kui hästi järele mõelda, siis teab iga haritud inimene ladina keelt kui sellist õppimatagi, et Cicero [tsiitsero] ei ole [tšiitšero]. Ainult koorijuhid paistavad arvavat, et kui neil on absoluutne kuulmine, siis on nad ka muusikavälistes valdkondades kõiketeadjad. Olen ise kogenud seda, kui noodis oli lausa must valgel kirjas «traditional Latin», aga koorijuht klammerdus ikka oma itaalia aktsendi fetiši külge ega tahtnud mitte midagi kuulda sellest, mida traditsiooniline ladina keele hääldus tähendab.

Mulle ei mahu pähe, kuidas inimene saab olla nii nürimeelselt vaimupime.