Ma tahaks lausa näha, mis on selle seebaka peas, kes tuli mõttele, et pikka aega päevast päeva kestvat peksmist ja alandamist tuleks nimetada... KIUSAMISEKS.
Tõenäoliselt oli see keegi eluvõõras sotsiaaltädike, kelle arvates lapsed on armsad ja süütud olendid, kes ei ole üldse võimelised selliseks asjaks nagu julmus, mistõttu ühtegi lapse tegu ei saa nimetada hullemini kui «pahandus».
Sõna «kiusamine» tähendab eesti keeles näiteks seda, kui ma peidan teise inimese tulemasina ära, nii et ta peab seda tükk aega taga otsima, või lasen oma naisel kümme korda paluda, enne kui huvitava raamatu temalegi lugeda annan.
Pideva vägivalla ja psühhoterrori nimetamine kiusamiseks on sama hea kui nimetada sõda põmmutamiseks, metsatulekahju liigsoojuseks või autovargaid viguriväntadeks.
Inimene, kes nimetab koolivägivalda hellitlevalt kiusamiseks, on närukael.
No comments:
Post a Comment