Ise oled kotlet!

 

Kunagi ilmus ajalehes ühe filoloogi artikkel, mis algas sellega, et ta käis sellises ja sellises söögikohas ning nägi, et menüüs oli talle seni tundmatu toit (või jook?) «kotlett». Järgnes pikk ilkumine selle üle, et huvitav küll, mis asi see kotlett on, ja et tema on oma elus küll igasuguseid söödavaid asju näinud, aga «kotlett'i» mitte kunagi. Artikkel lõppes puändiga: «Küll aga tean, mis asi on kotlet. Päris maitsev teine!»

See on elu parim näide selle kohta, kuidas kibestunud filoloogi sündroom võib teha inimese tähenärija-tigedikuks. Ta kirjutab TERVE ARTIKLI, mille ainsaks sisuks on irisemine, et huvitav küll, mis asi see kotlett on, mina pole sellisest asjast kunagi midagi kuulnud – ehkki siililegi on selge, et ta saab väga hästi aru, millest jutt on, ta lihtsalt ei pea õigeks sellist kirjaviisi.

Kibestunud filoloogi sündroom on omaette teema, mis väärib omaette artiklit. Siin praegu tahtsin aga kirjutada kotlettidest, täpsemalt selle sõna kirjaviisist.

Ma tean loomulikult, et eesti keele normi järgi tuleb seda sõna kirjutada «kotlet» ja hääldada [kOtt-let'], rõhuga esimesel silbil ja III vältes. Reaalses maailmas kuuleme aga sellist hääldust üliharva. Tavaline on hääldada seda sõna [kot-lEtt'] – rõhuga teisel silbil. Sellisel juhul oleks aga ka loomulik kirjutada «kotlett».

Ma tean, tark raamat ütleb, et seda tüüpi sõnade lõpus on t või tt vastavalt traditsioonile, sõltumata hääldusest. Tegelikult on aga «kotlet» ainus selline sõna, mille kirjaviis ei järgi hääldust. [tAburet'] – taburet. [bankEtt'] – bankett. Ja nii edasi. Ainult kotletti ei taha filoloogid kuidagi lubada häälduspäraselt kirjutada.

Selles ei ole mingit loogikat. Eesti keele kirjaviis järgib hääldust. Keegi ei häälda [taburEtt'], aga kui seda sõna nii hääldataks, siis tuleks ka kirjutada «taburett». Kui kunagi hakatakse [bankEtt'] asemel hääldama [bAnket'], siis muutub loomulikult koos sellega kirjapilt. Absurdne oleks hääldada [bAnket'] ja kirjutada «bankett». Sama mõistusevastane on hääldada [kotlEtt'] ja kirjutada «kotlet».

Kotlett ja kotlet – see on sama nagu kefiir ja keefir, Uraal ja Uural. See, kes ütleb [urAAl'], kirjutagu «Uraal». See, kes ütleb [UUral'], kirjutagu «Uural». Kui mõnele imelikule inimesele meeldib hääldada [kOttlet'], siis kirjutagu «kotlet». Mina hääldan [kotlEtt'] ja kirjutan «kotlett» ning mind ei huvita, mida mingid tobedad filoloogid sellest arvavad.

Itaalia aktsendiga ladina keel on jälk

Ladina keeles tuntakse klassikalist hääldust (nagu räägiti Vana-Roomas, [kaesar], [kiikero]) ja traditsioonilist hääldust (nagu sai tavaks hääldada keskajal, [tsääsar], [tsiitsero]).

Itaallased (sealhulgas muidugi itaalia koorilauljad) hääldavad ladina keelt itaalia keele hääldusreeglite järgi. Sellel on kaks põhjust.
Esiteks on ladina ja itaalia keel lähedased sugulaskeeled, nii et itaallastele tundub, et mis seal vahet on, [tsääsar] või [tšeezar], [tsiitsero] või [tšiitšero] – see on ju peaaegu üks ja sama, eks?
Teiseks on ladina häälikute täpne hääldamine itaallastele väga raske.See on võrreldav sellega, nagu eestlastel on komme hääldada soome nimesid eestipäraselt, sest mõned soome häälikud (näiteks d ja l) on eestlasele väga rasked hääldada ja meile tundub, et mis sellest siis on, kui me ütleme soome d asemel eesti d või soome l asemel eesti l.

Ka ladina keelega suguluses olevate hispaania ja prantsuse keele kõnelejad hääldavad sageli ladina nimesid nii, nagu neile suupärasem on.

Ladinakeelset juttu kuuleb tänapäeval peaaegu ainult usulises kontekstis ning lõviosa paavstidest ja kardinalidest on itaalia rahvusest. Nende ladinakeelseid esinemisi kuulates võib inimesele, kes ladina keele reeglitest midagi ei tea, kergesti jääda mulje, et see ongi õige ladina keel.

Kahjuks kehtib see ka eesti muusikategelaste kohta. Vist umbes 10–20 aastat tagasi märkasid mõned neist, et see või teine välismaine koor laulab ladinakeelseid laule itaalia moodi hääldades. Neid haaras kohutav häbi sellest, et meie, ajast maha jäänud matsid, järgmine mingisuguseid nõukogude hääldusreegleid, teadmata, et peen euroopalik hääldus on hoopis teistsugune.

Kahjuks ei tulnud meie koorijuhtidele pähe mõtet mõne ladina keele oskaja käest küsida, mis on õige hääldus ja mis ei ole, või kasvõi Wikipediatki lugeda. Siis oleksid nad teada saanud, et ladina keele traditsiooniline hääldus ei ole mitte kommunistide leiutis, vaid on olnud kasutusel sajandeid enne Nõukogude Liitu, ning et itaalia aktsent ei ole mitte euroopalik ja demokraatlik, vaid lihtsalt itaallaste lohakas hääldus.

Seda teadmata hakkasid need rahvusliku alaväärsuskompleksiga eputised eesti koorilauljaid itaalia aktsendi peale ümber õpetama.

Itaalia keel on ilus, aga itaalia aktsendiga ladina keel on rõve. Kui sulle meeldib itaalia keele kõla, siis laula itaalia keeles, mitte ära solgi ladina keelt.

Iseäranis kristlike laulude loojad, kes armastavad itaalia keelt, teevad pesueht haltuurat, võttes oma lauludele sõnad piiblist. Nii löövad nad ühe hoobiga kaks kärbest – esiteks paistavad pühade ja vagadena, teiseks säästavad end vaevast kirjutada itaaliakeelsed sõnad või leida itaalia keele oskaja, kes seda teeks. Oma pseudoladina keeles ei pea nad isegi riimi pärast muret tundma, sest tekst on ju pühakirjast ja seda muuta üleüldse ei sobigi.

Et lugeja saaks paremini aru, mida see ladina keele itaaliastamise moenarrus endast kujutab, toon analoogia.
Kujutlegem, et on olemas maailmakuulus soomlane nimega Erkki Salomäki, aga eestlased hääldavad tema nime [erki salumägi], sest nad ei viitsi soome keele häälikutega pingutada ja üleüldse mis seal vahet on, eks?
Eestisse juhtub tulema üks prantslane ning kuuleb, kuidas eestlased räägivad kogu aeg «Erki Salumägi» ja «Erki Salumägi».
Tagasi kodumaale sõitnud, hakkab see prantslane teistele prantslastele rääkima: «Kuulge, me oleme kogu aeg valesti hääldanud – [erkki salomäki]. Tegelikult hääldatakse seda [erki salumägi]. Ma ise kuulsin!»
See on see, mis toimub praegu eesti koorimuusikas.

Võtke teadmiseks, et kui te hääldate ladina keelt nagu see oleks itaalia keel, siis demonstreerite te oma harimatust. Iga inimene, kes on natukenegi ladina keelt õppinud, saab silmapilkselt aru, et teil pole ladina keele hääldusreeglitest aimugi.

Enamgi veel – kui hästi järele mõelda, siis teab iga haritud inimene ladina keelt kui sellist õppimatagi, et Cicero [tsiitsero] ei ole [tšiitšero]. Ainult koorijuhid paistavad arvavat, et kui neil on absoluutne kuulmine, siis on nad ka muusikavälistes valdkondades kõiketeadjad. Olen ise kogenud seda, kui noodis oli lausa must valgel kirjas «traditional Latin», aga koorijuht klammerdus ikka oma itaalia aktsendi fetiši külge ega tahtnud mitte midagi kuulda sellest, mida traditsiooniline ladina keele hääldus tähendab.

Mulle ei mahu pähe, kuidas inimene saab olla nii nürimeelselt vaimupime.

Parim iiri keele õpik

Iiri keel (koos šoti keelega, mis on foneetiliselt peaaegu sama) on ülekaalukalt kõige ilusam keel maailmas.

Paraku on iiri keele olukord väga traagiline selles mõttes, et tema kõnelejate ülekaalukas enamus on ingliskeellased, kes parimalegi tahtmisele ja siirastele innukatele püüdlustele vaatamata lihtsalt ei suuda iiri keelt õigesti hääldada. Selle põhjuseks on eelkõige palatalisatsioon. Näiteks «raamat» on iiri keeles leabhar [ljaur], «raamatud» aga leabhair [ljaur']. Ainsuse ja mitmuse vorm erinevad ainult selle poolest, kas r-häälik on kange või pehme. Ma pole veel kuulnud ingliskeellast, kes seda erinevust hääldada suudaks.

(Pehme «r» eesti ühiskeeles ei esine ja ega praegusel ajal murdekeeles vist ka enam mitte. See on nii, nagu «Kevade» filmis hääldati sõna «narr».)

Tehniliselt esineb palatalisatsioon ka inglise keeles. Näiteks sõnas little on esimene «l» pisut-pisut pehmem kui teine. Inglise keele palatalisatsioon on aga palju nõrgem kui eesti keeles. Iiri keeles on ta tugevam kui eesti keeles, vene keeles omakorda tugevam kui iiri keeles. Tagajärjeks on see, et inglise keele palatalisatsioon on paljudele eestlastele üleüldse kuuldamatu, iiri keele oma ingliskeellastele aga hääldamatu.

Kui te ostate praegusel ajal iiri keele kursuse, siis suure tõenäosusega on selle audiomaterjalid sisse loetud rõveda inglise aktsendiga, millel on õige iiri keelega sama vähe ühist kui peldikul bussiootepaviljoniga. Ma olen šokeeritud sellest, et niimoodi ostjaid petta lubatakse. Pahaaimamatud keelehuvilised ostavad neid kursusi ja arvavad, et iiri keel ongi selline.

Kui tahate teada, kuidas kõlab õige iiri keel, vaadake filmi «Hush-a-Bye Baby» ja võrrelge, kuidas hääldavad iirlased Belfastist, kelle emakeel on inglise keel, ja külanaine Donegalist, kelle emakeel on iiri keel. Või kui seda võimalust ei ole, kuulake ansambli Runrig šotikeelseid laule «Tìr A' Mhurain», «Sìol Ghoraidh», «Abhainn an t-Sluaigh» ja «An Cuibhle Mòr». Nagu ma juba ütlesin, on see foneetiliselt peaaegu sama, mis iiri keel. Iirikeelseid laule ma teile hääldusnäidiseks pakkuda ei saa, sest paraku ei ole ma seni suutnud leida ühtegi iiri lauljat, kes suudaks hääldada iiri keelt kasvõi selliselgi tasemel nagu Karen Matheson šoti keelt, rääkimata juba «Runrigi» solisti Donnie Munro õigest hääldusest.

Ainuke õige hääldusega iiri keele kursus, mida mina näinud olen, on The Linguaphone Gael-Linn Irish Course (1974). Selle kordusväljaanne aastast 1986 on tõmmatav kolmes osas:

1. Õpik ise (iirikeelsed õppetekstid)

https://1lib.eu/book/3656133/ad198b

2. Käsiraamat (õppetekstide tõlked, grammatika ja sõnastik)

https://1lib.eu/book/3656131/d0ca6e

tagavaralink käsiraamatu tõmbamiseks:

https://www.slideshare.net/celticmaid20/linguaphone-irish-course-handbook-cursa-na-gaeilge

[See sait nõuab tasuta konto loomist. Mingit tünga ei ole – saad faili kätte ja kui spämmimeilide saatmise välja lülitad, siis neid tõepoolest enam ei tule.]

3. Audiofailid

https://1lib.eu/book/3656134/efb2e2

tagavaralingid audiofailide tõmbamiseks:

https://www.youtube.com/watch?v=6a0RSRyzDWU

https://www.youtube.com/watch?v=Ucn0RcY1oOI

https://www.youtube.com/watch?v=X-lDZp27j-Q