Parim iiri keele õpik

Iiri keel (koos šoti keelega, mis on foneetiliselt peaaegu sama) on ülekaalukalt kõige ilusam keel maailmas.

Paraku on iiri keele olukord väga traagiline selles mõttes, et tema kõnelejate ülekaalukas enamus on ingliskeellased, kes parimalegi tahtmisele ja siirastele innukatele püüdlustele vaatamata lihtsalt ei suuda iiri keelt õigesti hääldada. Selle põhjuseks on eelkõige palatalisatsioon. Näiteks «raamat» on iiri keeles leabhar [ljaur], «raamatud» aga leabhair [ljaur']. Ainsuse ja mitmuse vorm erinevad ainult selle poolest, kas r-häälik on kange või pehme. Ma pole veel kuulnud ingliskeellast, kes seda erinevust hääldada suudaks.

(Pehme «r» eesti ühiskeeles ei esine ja ega praegusel ajal murdekeeles vist ka enam mitte. See on nii, nagu «Kevade» filmis hääldati sõna «narr».)

Tehniliselt esineb palatalisatsioon ka inglise keeles. Näiteks sõnas little on esimene «l» pisut-pisut pehmem kui teine. Inglise keele palatalisatsioon on aga palju nõrgem kui eesti keeles. Iiri keeles on ta tugevam kui eesti keeles, vene keeles omakorda tugevam kui iiri keeles. Tagajärjeks on see, et inglise keele palatalisatsioon on paljudele eestlastele üleüldse kuuldamatu, iiri keele oma ingliskeellastele aga hääldamatu.

Kui te ostate praegusel ajal iiri keele kursuse, siis suure tõenäosusega on selle audiomaterjalid sisse loetud rõveda inglise aktsendiga, millel on õige iiri keelega sama vähe ühist kui peldikul bussiootepaviljoniga. Ma olen šokeeritud sellest, et niimoodi ostjaid petta lubatakse. Pahaaimamatud keelehuvilised ostavad neid kursusi ja arvavad, et iiri keel ongi selline.

Kui tahate teada, kuidas kõlab õige iiri keel, vaadake filmi «Hush-a-Bye Baby» ja võrrelge, kuidas hääldavad iirlased Belfastist, kelle emakeel on inglise keel, ja külanaine Donegalist, kelle emakeel on iiri keel. Või kui seda võimalust ei ole, kuulake ansambli Runrig šotikeelseid laule «Tìr A' Mhurain», «Sìol Ghoraidh», «Abhainn an t-Sluaigh» ja «An Cuibhle Mòr». Nagu ma juba ütlesin, on see foneetiliselt peaaegu sama, mis iiri keel. Iirikeelseid laule ma teile hääldusnäidiseks pakkuda ei saa, sest paraku ei ole ma seni suutnud leida ühtegi iiri lauljat, kes suudaks hääldada iiri keelt kasvõi selliselgi tasemel nagu Karen Matheson šoti keelt, rääkimata juba «Runrigi» solisti Donnie Munro õigest hääldusest.

Ainuke õige hääldusega iiri keele kursus, mida mina näinud olen, on The Linguaphone Gael-Linn Irish Course (1974). Selle kordusväljaanne aastast 1986 on tõmmatav kolmes osas:

1. Õpik ise (iirikeelsed õppetekstid)

https://1lib.eu/book/3656133/ad198b

2. Käsiraamat (õppetekstide tõlked, grammatika ja sõnastik)

https://1lib.eu/book/3656131/d0ca6e

tagavaralink käsiraamatu tõmbamiseks:

https://www.slideshare.net/celticmaid20/linguaphone-irish-course-handbook-cursa-na-gaeilge

[See sait nõuab tasuta konto loomist. Mingit tünga ei ole – saad faili kätte ja kui spämmimeilide saatmise välja lülitad, siis neid tõepoolest enam ei tule.]

3. Audiofailid

https://1lib.eu/book/3656134/efb2e2

tagavaralingid audiofailide tõmbamiseks:

https://www.youtube.com/watch?v=6a0RSRyzDWU

https://www.youtube.com/watch?v=Ucn0RcY1oOI

https://www.youtube.com/watch?v=X-lDZp27j-Q

Что означают эстонские степени долготы

В эстонском языке почти каждый звук может встречаться в трёх долготах:

I долгота (lühike; короткий) – как «а» в русском слове «замóк»

II долгота (pikk; длинный) – как «а» в русском слове «зáмок»

III долгота (ülipikk; сверхдлинный) – как «а» в русской фразе «Ну мааам!»

В отличии от русского языка, в эстонском языке безударный гласный не обязательно короткий и ударный не обязательно длинный. Поэтому начинающим трудно правильно улавливать и воспроизводить три долготы. Не переживайте. Это придёт со временем.

 

Список моих статей на русском языке

 

Если Вы найдёте на этой странице ошибки по русскому языку или если у Вас есть идеи, как сформулировать что-то иначе, так чтобы это было понятнее для учащихся, напишите, пожалуйста, комментарий.

 
 
 
 

Naljakas hispaaniakeelne pilt (koos tõlkega)

Võib-olla aimasite juba, et gato tähendab kassi (natuke nagu inglise keeles cat) ja gallo kukke (nagu Gallia kukk või kaubamärk Gallina Blanca).

«Näu» on hispaania keeles miau. Pildil oleva kassi häälitsus miaogo hääldub sarnaselt nagu me ahogo – «upun».

«Kukeleegu» on hispaania keeles kikirikí (ka quiquiriquí). Pildil oleva kuke häälitsus ¿Y kikires kiaga? hääldub sarnaselt nagu ¿Y qué quieres que haga? – «Ja mida sa tahad, et ma teeksin?».

Dialoog pildil kõlab seega tõlkes nii:

Kass: Upun! Upun! Upun!

Kukk: Ja mida mina tegema peaksin?

[Aitäh, Ruthi!]

Language Hacking – Not!

The "Language Hacking" series by Benny Lewis has absolutely nothing to do with anything any sane and honest person would refer to as hacking. It's shocking to realize we live in a world where someone can legally sell a book whose title is zero point zero zero percent related to its content.

Hacking is figuring out how something works, so you'll be able to access something unaccessible (such as adjust a computer program to your individual needs or find a solution to a bug) or deal with something a lot more efficiently.

I assumed someone who uses the words "Language Hacking" has invented some ingenious methods of figuring out how a language works, so you'll be able to learn it with much less time and effort than you would, say, at school. Now what could it be? Maybe a way of deciding what to focus upon, considering how similar or dissimilar one or another aspect of that language is to your native language? A way of somehow getting out of the box of words and grammar althogether and gaining a completely novel outlook on languages?? I didn't know. But I was dying to find out. "Language Hacking" – I think that phrase was the most intriguing thing about languages I had ever heard in my life.

That's why I was only mildly put off by the author's oily smile on his book covers. I mean, those covers scream "con artist". But, hey, I know every publishing advisor in the English-speaking world insists you be corny, because it's the sales tricks that sell, not the actual value you provide. Therefore, I was ready to forgive the author his get-rich-quick-style facial expression. I wanted to know what were those brilliant discoveries he had made that had given him the boldness to utter those amazing words "language hacking".

It is most fortunate that I had an opportunity to browse through the book "The Language Hacking Guide". In five minutes I had all my questions answered, and I was spared a waste of my money on a rip-off bordering on fraud.

"The Language Hacking Guide" might well be the most deceitful book title I have seen in my life. (Yes, I dare to say it beats "Power, Sex, Suicide".) The book is not about understanding languages. It's all about motivation. Believe in yourself, don't think that the language is difficult. Believe in yourself, don't think that you have no talent. Go for it, don't be afraid to make mistakes. Believe in yourself, enjoy yourself, go for it, don't be afraid of this, don't be afraid of that, believe in yourself, enjoy yourself, go for it... that's all there is in this book. Seriously, this book is 100+ pages of "believe in yourself, don't be afraid, just go out and do it".

I don't deny the book may be of benefit, insofar as any kind of pep talk can be of bigger or smaller benefit to a certain percentage of the population. But I can't stress it strongly enough how repulsed I am by the book's deceptive title.

Benny Lewis could easily write books on learning to play the guitar, to pilot an airplane or to dig up the ruins of Atlantis, simply by rephrasing parts of "The Language Hacking Guide". Of course, their usefulness to the buyers would be no greater that this book's, but it's the money that matters, not whether or not you actually have anything meaningful to say, isn't it?

 

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (21)

eelmine osa

<1-058-1>

«Ecolirix,» katsetas ta. «Või hoopis ekrognootika? Ehhognoomika?»

Sellest piisab. Kõlab päris õigesti.

Kuna eelmine lõik ja üldse hulk eelnevat teksti on minevikus, ei sobi olevik allajoonitud kohtadesse kuidagi. Oleks siis veel, et Sellest piisab, mõtles Rincewind.

«Ecolirix,» katsetas ta. «Või hoopis ekrognootika? Ehhognoomika?»

Sellest piisas. Kõlas päris õigesti.

Kui ma aga selle kirja olin pannud, hakkas see mind natuke häirima. Tuligi tahtmine panna sinna see olevik ja lisada «mõtles Rincewind». Kas see aga ei ole liigne autori teksti moonutamine? Ummikusse jooksnuna vaatasin ideede saamiseks originaali (lk. 61):

"Ecolirix?» he tried. «Ecro-gnothics? Echo-gnomics?

That would do. That sounded about right.

Tjah. Puhtformaalselt võttes on originaalis minevik, aga see on see would, mis ei ole alati päris minevik. Tegelikult väljendavadki kaks viimast lauset seda, et Rincewind mõtles nii, lihtsalt inglise keeles ei ole vaja seda juurde kirjutada. Seepärast riskiksin ikkagi tõlkida eesti keelde nii:

«Ecolirix,» katsetas ta. «Või hoopis ekrognootika? Ehhognoomika?»

Sellest piisab, mõtles Rincewind – kõlab päris õigesti.

Muide, mulle väga meeldib, et tõlkija kirjutas need originaalis sidekriipsuga sõnad eesti keeles kokku.

<1-059-1>

Seda kummalist sillerdavat metalli hinnati Rõngasmere ääres niisama kõrgelt nagu mõtlevat pirnipuud ja see oli umbes sama haruldane.

Järjekordne vale «see». «Ma pillasin vaasi põrandale ja see läks katki.»

Seda kummalist sillerdavat metalli hinnati Rõngasmere ääres niisama kõrgelt nagu mõtlevat pirnipuud ja ta oli umbes sama haruldane.

<1-059-2>

Oktiroonnõela omanik ei eksi kunagi ära, sest see nõel näitab alati Kettamaailma Naba poole, olles äärmiselt tundlik Ketta võluvälja suhtes; ühtlasi nõelub see võluväel omaniku sokke.

Ei, võluväli küll sokke ei nõelu.

Oktiroonnõela omanik ei eksi kunagi ära, sest see nõel näitab alati Kettamaailma Naba poole, olles äärmiselt tundlik Ketta võluvälja suhtes; ühtlasi nõelub ta võluväel omaniku sokke.

Ma ei ole ka päris kindel, kas on õige «Naba» ja «Serv» suure algustähega kirjutada. Pärisgeograafias käivad ju «põhjanaba», «põhjapoolus», «ekvaator» jms. väikese algustähega. Samas võiks Kettamaailma Serv minna mingites väljendites segi igasuguste muude servadega, seetõttu lepiksin siin väikese eksimusega eesti keele reeglite vastu ja jätaksin suure algustähe.

Üleüldse olen seisukohal, et ametlikus eesti ortograafias liialdatakse väikese algustähe kasutamisega sõnades, mis sisuliselt on pärisnimed, aga see on omaette teema, millel ma ei hakka siin pikemalt peatuma.

<1-059-3>

Ilmnes, et Kakslille-nimeline mehike alles magas. Tõhk silmitses teda ja vangutas pead.

«Linn võib praegu oodata,» ütles Tõhk. «Aitäh toreda loo eest, võlur. Mis sa edasi teed?» Mees heitis pilgu kirstu poole, kes taganes otsekohe ja laksutas tema poole kaant.

Kõigepealt hakkas siin «linn võib praegu oodata,» mind kuidagi pisut-pisut häirima – mitte et ta otseselt valena kõlaks, aga kuna enne pole olnud mingit juttu sellest, et Tõhul linna asja oleks, mõtlesin, et vaatan igaks juhuks originaali. Seal (lk. 62) on see lause nii:

"The city awaits, such as it is," he said.

Siit näeme kahte asja.

Esiteks on üllatav, et pärast arvukaid varasemaid kordi, kus tõlkija tõlkis he mehaaniliselt «ta»-ks, mõtlemata üldse selle peale, kas on aru saada, kelle kohta see käib, pidas ta siin paremaks asendada asesõna nimega, ehkki eelmise lause järgi on ilmselge, et «ta» ei saa käia kellegi muu kui Tõhu kohta.

Ja siis veel see «mees», mis originaalis ei ole jällegi midagi muud kui he ja võiks ka eesti keeles rahumeeli «ta» olla.

Ühesõnaga, see lõik läheb hämmastavalt selle tõlke üldisest stiilist välja. Kas asi võib olla selles, et keeletoimetajal läks hetkeks uni ära ja ta otsustas aktiivsust üles näidata?

Teiseks häirib mind natuke, et kirst on «kes». Surnud inimene, kes kirstu pannakse, ei ole ju «mis», seepärast ei peaks ka kõndiv kirst «kes» olema. Möönan siiski, et see on vaieldav.

Kolmandaks on tõlkija Tõhu öeldust täitsa valesti aru saanud. «Linn võib oodata,» tähendab, et ütlejal on üldiselt kavatsus linna minna, kuid sellega pole kuhugi kiiret. The city awaits tähendab vastupidist – et praegu tasuks just nimelt linna minna.

Ma lappasin mälu värskendamiseks tagasi, et vaadata, mida Tõhk ja Bravd varem Ankh-Morporkisse mineku plaanidest rääkinud olid. Selgus, et mitte midagi.

Niisiis, tõlke ekslikkus oli ilmne, aga kuidas oleks õige? Such as it is tähendab, et asi on kehvapoolses seisundis. Tõhu lause mõte on täiesti selge – ehkki linn on kõvasti kannatada saanud, on sinna siiski mõtet minna. Seda mõtet lühikese ladusa eestikeelse lausega edasi anda on aga raske. Valisin ühe paljudest võimalustest ja loodan, et ei teinud autori tekstile liiga palju liiga.

Ilmnes, et Kakslille-nimeline mehike alles magas. Tõhk silmitses teda ja vangutas pead.

«Linn ootab meid, räsitud nagu ta on,» ütles ta. «Aitäh toreda loo eest, võlur. Mis sa edasi teed?» Ta heitis pilgu kirstu poole, mis taganes otsekohe ja laksutas tema poole kaant.

«Mis sa edasi teed?» (What will you do now?) asemel oleks loomulikum eesti keel «Mis sul edasi plaanis on?» või «Mis sa edasi teha kavatsed?», aga tühja kah.

järgmine osa

Одно старое прикольное недоразумение

Хочу рассказать вам об одном скандальном недоразумении из-за неправильного перевода лет тридцать назад, которое мне в первую очередь кажется смешным.

Перед собственной историей следует объяснить кое-что про эстонский язык.

В эстонском языке существует очень продуктивный суфикс -lane, который указывает на принадлежность к какой-то группе существ, обычно людей. Например:

Eesti – Эстония; eestlane – эстонец

Venemaa – Россия; venelane – русский (человек)

Tallinn – название города; tallinlane – житель Таллина

liit – союз; liitlane – союзник

vaen – вражда; vaenlane – враг

kaasas – с собой; kaaslane – спутник; kaasmaalane – соотечественник; eakaaslane – ровесник; klassikaaslane – одноклассник; saatusekaaslane – товарищ по несчастью

välismaa – зарубежье; välismaalane – иностранец

teadus – наука; teadlane – учёный

õppima – учиться; õpilane – ученик

kass – кошка; kaslane – фелида (кошачье животное)

mesi – мёд; mesilane – пчела

От слово muu (иной) происходит слово muulane (мн. ч.: muulased) – человек, не принадлежащий к народу, о котором сейчас идёт речь. То есть, когда мы говорим о финнах, то muulased будут все люди кроме финнов. Когда мы говорим о китайцах, то muulased будут все люди кроме китайцев. Среди немцев я буду muulane, немец среди эстонцев будет muulane. Фраза vene keelt kõnelev muulane (человек нерусской национальности, говорящий на русском языке) разумеется включает и эстонца, гражданина Эстонии, который на территории Эстонии беседует с другим человеком на русском языке.

Теперь к истории.

В Советской Эстонии издавались газеты и на эстонском, и на русском языке, на эстонском больше. (Конечно продавались и всесоюзные газеты, например, Правда, Известия, Советский Спорт.) Особенность газеты Õhtuleht/Вечерний Таллин была в том, что она издавалась на обоих местных языках. Языки не смешивались, каждый экземпляр газеты был либо на эстонском, либо на русском, но их содержание было одинаковое. Часть статьей писалась по-эстонски и переводилась для русского издания на русский язык, часть писалась по-русски и переводилась для эстонского издания на эстонский язык.

Таким образом газета Õhtuleht/Вечерний Таллин занимала уникальное положение в обществе, где эстоно- и русскоязычная общины жили практически отдельно друг от друга. Личного общения между эстонцами и русскими почти не было. Очень немногие эстонцы читали русские газеты и смотрели русские телепередачи, а русские эстонских, наверно, ещё меньше. (Насчёт украинцев, белорусов и пр. высказываться не берусь.) Õhtuleht/Вечерний Таллин был одним из немногих точек их прикосновения, предоставляя эстонцам хоть какую-то возможность узнать о том, что пишут русские для русских, и наоборот.

Вот, в один прекрасный день, наверно в 1988 году – точно уже не помню, но в любом случае в такое время, когда уже о многом разрешалось писать, даже коммунистическую партию критиковать в разумных пределах – в Õhtuleht была опубликована статья какого-то эстонского автора, в которой встречалось слово muulased. Как всегда, статья перевелась для Вечернего Таллина на русский язык. Переводчник, видимо, посмотрел в словарь, читал "muulane – инородец" и, не особенно задумывая, написал это слово в свой перевод.

В русскоязычной прессе после этого вспыхнула истерика: «Эстонцы называют нас инородцами! Совсем уже обнаглели эти националисты! Как долго мы ещё будем терпеть эту контрреволюцию?" Через некоторое время информация об этом дошла до эстоноязычной прессы, и тогда эстонский народ узнал, что инородцами в царской России называли нерусские народы империи, и поскольку к ним относились презрительно, слово инородец является пейоративным и поэтому русским так сказать нельзя.

Объяснил ли кто-нибудь русскоязычному населению, что эстонское слово muulane совершенно нейтральное и никакого оскорбительного значения не носит, я не знаю.

По-моему, этот случай прежде всего курьёзный. Но совсем не до смеха мне от того, что я до сих пор не нашёл вежливого русского слова, которая по содержанию соответствовало бы инородцу. А слово это очень нужное. Ведь невозможно постоянно писать представители других национальностей или люди других национальностей – в составе фраз они могут делать предложения неудобочитаемыми. Например, «muulastele keele õpetamise meetodid» будет «методы преподавания языка людям других национальностей». Когда в статье, посвящённой как раз этим методам, эта фраза постоянно повторяется, то я боюсь, что читатель может наконец сойти с ума.

Кроме того, у меня в голове не укладывается, что для русских как будто факт принадлежности человека к нацменьшинству сам по себе является презрительным. Меня до сих пор полностью не покинуло чувство, что ещё недолго и выяснится, что это чья-та дурацкая шутка и на самом деле инородец сказать всё-таки можно. (Ну, это я не серьёзно. Я буду придумывать другие формулировки.)

Если Вы найдёте на этой странице ошибки по русскому языку, напишите, пожалуйста, комментарий.