Allo Allo tõlkimisest

 

Lisaks sellele, et Inglise seriaal Allo Allo on üks kõige naljakamaid asju, mis inimkond kunagi loonud on, pakub ta suurt huvi ka tõlketeoreetilisest seisukohast, sest lisaks huumorile, mis põhineb sõnade ebasündsatel kõrvaltähendustel (see ei ole sugugi ebatavaline), on seal ka huumorit, mis põhineb keelevigade ja aktsentide imiteerimisel ning on seetõttu kohati vägagi raske tõlkida.

Meenutan lugejale, et Allo Allo on Inglise seriaal ja kõik näitlejad selles kõnelevad inglise keelt. Kuna aga tegevus toimub Saksa okupatsiooni alusel Prantsusmaal, siis näitlejad, kes mängivad prantslasi, räägivad prantsuse aktsendiga inglise keelt, ja näitlejad, kes mängivad sakslasi, räägivad saksa aktsendiga inglise keelt. Asi toimib hiilgavalt – vaadates on väga hästi aru saada, et aktsent imiteerib vastavat keelt, aktsendita briti hääldus aga inglise keelt.

Tõlkes neid aktsente edasi anda ei saa ja pole vajagi, välja arvatud paaris kohas, kus on kohane pruukida prostamaid väljendeid, et näidata, kuidas inglise keeles kasutatakse familiaarsust ja parasiitväljendeid. Näiteks ühes stseenis ütleb Michelle üht ja sama asja kahes keeles – Renéle «prantsuse» keeles "We march to the beach," ja Carstairsile «inglise» keeles "We march to the beach, old chap." Tõlkisin need vastavalt «Me marsime randa,» ja «Paneme ranna poole kõmpima.»

Väärkeelsushuumor tuleb viiest allikast:
1) inglased, eelkõige Prantsuse politseinikuks maskeerunud agent Crabtree, räägivad prantsuse keelt vigadega;
2) kapten Bertorelli (ja episoodides veel paar tegelast) räägib itaalia aktsendi ja väikeste vigadega;
3) üks tegelane räägib rootsi aktsendiga;
4) lõpupoole on paar stseeni, kus hispaanlane, hispaanlaseteeskleja või hispaania keele õpetaja räägib absurdselt liialdatud hispaania aktsendiga (s-hääliku asemel th-häälik ja pentsik hüplev intonatsioon);
5) ühes stseenis loeb Bertorelli vestmikust inglise keelt, hääldades seda kohutavalt valesti.

Hispaania aktsendi jäljendamiseks asendasin s-tähe f-tähega ja g-tähe h-tähega. See peaks olema piisavalt hispaaniapärane ja samas säilitama teksti sisulise arusaadavuse.

Rootsi aktsendi jäljendamiseks topeldasin sõnade esimesed täishäälikud (nt. «Aasi oon seelge.»), mis, usun, et annab rootsi keele laulva intonatsiooni mingil määral edasi (eriti kuna seda on ju ka näitleja kõnes kuulda).

Kapten Bertorelli panin eestikeelses tõlkes kõnelema mingit soome-lõunaeesti segu, lisades käänamis- ja astmevaheldusvigu (nt. «Tolvanad! Oinaspead!»; «Kaunis signorina, mina suudelen sino kätt!») – lõppude lõpuks on itaalia keel prantsuse keele sugulaskeel ja soomepärane rääkimine peaks kõlama eesti kuulajale piisavalt naljakana. Ka järgsilpides u o-ga asendamine peaks andma Bertorelli kõnele itaalialikku hõngu. («Oo, kolonello, kogo aeg sina naljatad, ajad lorajutto, teed vigoreid.») Mõned sõnad oli võimalik teha itaaliapäraseks (või midagi sinnapoole), säilitades arusaadavuse (generallo, offizer, Italia, Vaticano).

Murdsin kaua pead, kuidas tõlkida Bertorelli pidevväljendit "Whadda mistaka da maka!" (< "What a mistake to make.") Ametlikus tõlkes on see «Milline viga!», mis on kahtlemata keeleliselt õige, aga mitte põrmugi naljakas. Viimaks tuli mulle pähe «Oh ma tohman!», mis läheb riimi, kõlab piisavalt lustakana ja annab asja sisu õigesti edasi.

Ühes stseenis loeb Bertorelli vestmikust inglise keele kirjapilti itaalia moodi ette, sest ta ei tunne inglise keele hääldusreegleid. No mis sa sellega ikka teed – valisin sellise lahenduse, et kirjutasin eesti ortograafias üles, kuidas inglane loeks eestikeelset teksti: «Khäs thiie thjunnete niid ainimessi?» (< «Kas teie tunnete neid inimesi?»). See peaks olema umbes sama pentsik kui originaal "Duu jou knou diiza pioupli?" (< "Do you know these people?") ja loodetavasti ka arusaadav.

Konstaabel Crabtree on muidugi ainulaadne fenomen kogu komöödiažanris. Ma ei ole kunagi midagi selletaolist näinud.

Originaalis tekitatakse tema «aktsent» nii, et osades sõnades asendatakse üks täishäälik teisega. Näiteks: "headquarters" > "headquitters", "We weigh too much." > "We wee too much." jne. Kahjuks on ametliku eesti tõlke tegija arvanud, et ka eesti keeles tohib asendada ainult täishäälikuid. Näiteks on «maskeeritud» ametlikus eesti tõlkes «masküüritud». Tegelikult ei ole eesti keeles mingit põhjust järgida täishäälikureeglit, sest eesti keel on inglise keelest väga erinev ja mõnikord annab hoopis naljakama efekti kaashääliku(te) asendamine: «maskeeritud» > «paskeeritud», «või ma löön teid kumminuiaga > kummihuiaga», «käsi püsti, kes tahab minna» > «käsi pütsi, kes tahab ninna» jne.

Lausa rumala vea on ametliku tõlke tegija teinud sõnademänguga "message" > "massage". Iga inglise keele oskaja peaks une pealt teadma, et "message" on eesti keeles «sõnum». Nii tõlkub selles seriaalis väga sageli esinev sõnademäng message/massage eesti keelde lausa iseenesest: «Ma tõin sulle Michelle'ilt mõnusi.», «Ma tahan anda sulle mõnusi.», «Ma sain Michelle'ilt mõnusi.», «Mul on mõnus.» jne. Elementaarse kuidagi nagu. Kahjuks arvab ametliku tõlke tegija, et "message" peaks olema eesti keeles «teade» ja Crabtree vigases keeles tõlgib ta selle «toode», mis ei ole kuskilt otsast naljakas.

Siiski on ametlik tõlkija mõelnud välja ühe tõlke, mis on vaimustavalt geniaalne: «Käepede tuli ära.» (< käepide; originaalis "The hindle (<handle) came off.")

Inglaste seas on Crabtree ja tegelikult kogu seriaal saanud legendaarseks eelkõige sagedase teretusega "Good moaning" (<morning). Ametlikus tõlkes on see «Tere ummikust!» mis on igati okei ja minagi tõlkisin algul nii. Hiljem aga hakkas mulle tunduma, et naljakam oleks «Tere jommikust!» See on täiesti maitseasi, mõlemad variandid on head. (Palun kirjutage kommentaarides, kumba teie eelistaksite.)

Crabtree vigane keel kõlab sageli ropult. Näide: ta astub uksest sisse ja ütleb: "I was pissing by the door." (<passing; s.t. ma möödusin juhuslikult uksest, ma juhtusin mööda kõndima), mille peale publikus puhkeb röökiv naer, nii et näitleja peab tükk aega ootama, enne kui edasi saab rääkida. Mina tõlkisin selle repliigi «Sittusin juhuslikult siiakanti,» (<sattusin), mis vastab asja sisule ja on minu meelest sama naljakas.

Ausalt öeldes tunnen mõnede teiste tõlgete puhul muret, ega ma liiga ropuks ei läinud (vett>vitt, toru>türu), aga ma ei näinud muud väljapääsu. Autoril oli kerge – ta sai spetsiaalselt valida naljakaks väänatavaid sõnu, mida Crabtree suhu panna, mina aga pidin eesti keeles naljakaks väänama seda, mis oli juba võõrkeeles ette antud. Mul on tuline kahju, et ma ei ole ikka veel leinud naljakat vastet vaimustavale sõnademängule "as soon as possible" > "as soon as pissable". Kui kellelgi on mingi idee, siis palun andke teada.

Huvitav on märkida, et soome tõlkes on Crabtree sõnades sageli asendatud tähed a/o/u tähtedega ä/ö/y, mis on tapvalt naljakas. Muidugi asendasin ka mina «abiline» > «äbiline», «ma tahtsin ainult äbiks olla» jm., aga see ei ole pooltki nii naljakas kui soome "apulainen" > "äpyläinen".

Nimed jätsin suuremalt jaolt muidugi tõlkimata, aga naljaka tähendusega nimed pidasin vajalikuks ära tõlkida, nt. Professor von Flattenhead > von Poerundpea, kirurg von Bungler > von Wusserd.

Rootsi kunstieksperdi nimi Joop Hoopedoop [jup hupidup] ei kõla eestlasele väga naljakalt, sellepärast panin talle nimeks Jööp Lööpedihööpen.

Herr Flick väitis, et teekoti leiutas sakslane parun von Tetley. Mõistagi tõlkisin selle parun von Liptoniks, sest meil on just see nimi pakitee sümbol ja ühtlasi eestlasele suupärasem. Hiljem nägin, et soome tõlkija oli teinud samamoodi.

Muutsin ka mitme sõjaväelase nimed, nt. General von Walkenstiffen > kindral von Kangejalgen, Admiral von Sinkenquicken > admiral von Pichtas-Pochjas. Kindral von Flockenstuffeni nime muutsin sellepärast von Kechkenbüxeniks, et ühes osas on vaja sõnamängu, kus Bertorelli saab nimeosast "stuffen" valesti aru. Minu lemmiknimi on Field Marshal von Crackenfart, mille tõlkisin enda arvates väga õnnestunult – feldmarssal von Kaertzpeeren.

Asendasin mõned ülemäära inglisepärased nimed prantsusepärasematega, nt. Bridget > Brigitte. Tegelikult tahaksin väga asendada Maria Mariega, sest Maria ei ole kuskilt otsast prantsuse nimi. Aga mõtlesin, et see ajaks äkki vaataja liiga segadusse.

Sinna, et kolonel von Strohmi eesnimi Kurt hilisemates osades Erikuks muutub, ei saa ma midagi parata. See on lihtsalt stsenaristi kahetsusväärne praak.

Mõni vaataja võib imestada, miks ma asendasin René sünnilinna Nancy Metziga. Asi oli selles, et mul oli vaja tõlget lausele "Yes, we were both Nancy boys." ("nancy boy" on sobimatult naiseliku käitumisega mees, kes võib olla või mitte olla pede). Kuidas sa seda ikka paremini tõlgid kui «Jah, me oleme mõlemad metzlased»?

 

Omaette suur probleem on sinatamine ja teietamine. Inglise keeles on need teatavasti üks ja sama, nii et siin saab tõlkija tõlkida ainult tunde järgi, ainsaks vihjeks eesnimede ja tiitlite kasutamine.

Sõjaväelaste puhul tundus mulle kohane vene traditsioon, et madalam kõrgemat teietab, aga kõrgem madalat sinatab, välja arvatud siis, kui nad on teineteisele lausa võõrad. Näiteks kindral von Klinkerhoffen ütleb reamees Helga Geerhartile «sina», aga ühes stseenis põgusalt Helga poole pöörduv kindral von Kechkenbüxen ütleb: «Reamees, kirjutage üles: [---].» Samuti panin paaris kohas leitnant Gruberi, kes on viisaka ja heatahtliku loomuga, teietama lihtsõdureid.

Michelle ja René räägivad esimest korda kohtudes «teie», teisel kohtumisel aga juba «sina». Samas tundus mulle sobilikum, et Édithit jääkski Michelle teietama, ehkki Édith teda kui palju nooremat sinatab.

Mulle tundus kohane, et teenijatüdruk Maria ütleb Helgale «teie», samal ajal kui Helga ja René sinatavad kogu aeg. Koloneli panin Renéd sinatama sellest hetkest, kui ta originaalis hakkas talle "monsieur René" asemel lihtsalt "René" ütlema. René aga jätsingi Saksa ohvitsere teietama, isegi Gruberit, sest originaalis ütleb ta talle kogu aeg «Lieutenant», mitte ei kasuta eesnime.

Leitnant Gruber ütleb kapten Bertorellile alguses muidugi «teie», sest see on temast kõrgema auastmega. Pärast näitlejavahetust on Bertorelli aga juba nii hale, et tundus loomulikuna panna Grubergi talle «sina» ütlema. Bertorelli ise ütleb alati kõigile «sina» nagu soomlane, isegi kindralile.

Helga ütleb von Smallhausenile algul «teie», aga pärast seda stseeni, kus von Smallhausen tema ees oma tunnetega lolliks jääb, hakkab Helga talle «sina» ütlema. Ka kolonel ütleb von Smallhausenile «teie», sest nad puutuvad kokku ainult paaris stseenis.

Kõige suuremat peamurdmist valmistas mulle küsimus, millal René ja monsieur Leclerc «sina» peale lähevad. See peab juhtuma selles osas, kus nad tuletõrjujatena lossis käivad, sest varem pole neil selleks ajendit, aga ühises surmaohus ei jää inimesed kindlasti enam «teie» peale. Kas aga õige hetk on see, kui nad arutavad, kuidas lossist välja pääseda, või see, kui nad kommunistide juures kinni on seotud? Pärast pikka kõhklemist valisin teise variandi, aga see on üsna maitseasi.

 

Tiitlid ja auastmed jätsin originaalkeelde (monsieur, madame, herr), et vaataja tunneks ehedamalt seda, mis rahvusest inimesed on ja mis keelt mängult räägitakse.

Sõjaväelaste poole pöördumise tegin ainult aukraadiga: kindral, kolonel, leitnant, mitte «härra kindral» jne., sest esiteks oleks olnud liiga palju peamurdmist, kuhu panna «härra» ja kuhu mitte, ning teiseks tuleb subtiitrid teha võimalikult lühidad, et vaataja jõuaks lugeda, ning «kindral», «kolonel» jms. on minu arvates ilma «härratagi» piisavalt aupaklikud pöördumised.

 

Laulud on ametlikus eesti tõlkes üldse tõlkimata jäetud, mis on lausa vitsaviga, sest näiteks leitnant Gruber laulab üldjuhul selliseid laule, milles räägitakse armastusest mehe vastu, ja see mõjub koomiliselt isegi vaatamata sellele, et laulu enda sõnad otseselt naljakad ei ole.

Ma otsisin kõikidele lauludele internetist sõnad, tõlkisin need tervikuna ära ja valisin siis subtiitrite jaoks vajalikud read. Sellepärast ongi "God save our gracious King" eesti keeles «Õilsat me kuningat», sest see on esimene rida tervest salmist, mille ma ära tõlkisin. (Rabaval kombel on ametlikus tõlkes «Jumal kaitse kuningannat», sest tõlkija ei tea, et seriaali sündmuste toimumine ajal valitses Inglismaad kuningas!!)

Laul "Naughty Lola" ja veel üks laul olid originaalis saksakeelsed. Sellepärast ei tõlkinud ma mitte ingliskeelsest tõlkest, vaid otsisin välja saksakeelsed originaalsõnad ja tõlkisin nendest.

Tuntud laulule «Lili Marleen» võtsin mõistagi olemasoleva eestikeelse teksti, mitte ei hakanud ise uut tõlget välja mõtlema.

Seriaali nimilaulust, mis kõlab 4. osa alguses, ei olnud võimalik terviktõlget teha, sest selle laulu täielikku teksti ei ole kuskil olemas. Selle kohta on arutelu ühes foorumis. Teada olevate ridade tõlge peaks aga olema okei.

Probleem tekkis Prantsusmaa hümniga. Selgus, et selle ametlikud sõnad ei lähe üldse kokku sellega, mis kõlab seriaalis. Otsustasin tõlkida selle järgi, mis on seriaalis, sest see sobib paremini nende stseenide meeleollu, kus hümni lauldakse. See laul kõlab viies kohas ja sõnad ei ole iga kord ühesugused, aga ma konstrueerisin mingi keskmine. Seevastu Saksamaa hümni esimest rida "Deutschland, Deutschland über alles" ei hakanud ma tõlkima «Saksamaa on üle kõige», vaid jätsin saksakeelseks, sest seda laulavad prantslased, kelle jaoks saksa keel on võõrkeel (ja muidugi saab ka eesti vaataja originaalsõnade järgi paremini aru, et tegemist on Saksamaa hümniga).

Laulu «Kord elas munk, üks vaga mees» eestikeelse teksti mõtlesin täiesti ise välja, sel lihtsalt põhjusel, et ma saa Leclerci lauldavatest sõnadest mitte kui midagi aru ja ka veebiotsinguga ei õnnestunud mingit sellist laulu leida. (Nali on seal muidugi selles, et Saksa sõdurid, kelle ees monsieur Leclerc vaimulikku mängib, ei oska piisavalt hästi saksa keelt, et aru saada, et laul, mille meloodia kõlab nagu kirikulaulul, on tegelikult siivutu tekstiga.)

Huvitav on märkida, et üks seriaalis esitatud lauludest – "Lady of Spain" – on tegelikult Teise maailmasõja järgsest ajast. Aga see ei ole muidugi mingi probleem. See laul sobib sellesse stseeni hiilgavalt.

 

Üks sõnademäng, millele ma ei ole osanud naljakat tõlkevastet leida, on "Enigma/enema". "Enigma" tähendab mõistatust, mõistatuslikku asja, ja see on Saksa sõjaväes kasutatud šifreerimismasina nimi. "Enema" tähendab «klistiir». Paaris kohas ajavad tegelased neid sõnu segi, näiteks madame Fanny kuuleb sõna "Enigma" ja arvab ekslikult, et see tähendab "klistiir". Jällegi, kui kellelgi on idee, kuidas seda sõnademängu eesti keeles naljakalt edasi anda, siis palun kirjutage.

 

 

 

 

 

 

 

 

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (24)

 

eelmine osa

 

<1-073-2>

«Sa pidid minu puu otsa ronima ja mina päästsin su,» ütles drüaad mahehäälselt. «Küll sul vedas. Ja sinu sõbral arvatavasti ka?»
«Sõbral?»
«Sellel võlukarbiga mehikesel,» vastas puunümf.
«Nojah, temal muidugi,» ütles Rincewind ebamääraselt. «Jah. Loodetavasti on temaga kõik korras.»
«Ta vajab su abi.»
«Harilikult ikka. Kas tal õnnestus ka puu otsa jõuda?»
«Tal õnnestus jõuda Bel-Shamharothi templisse.»
Rincewind tõmbas endale veini kurku. Kui tema kõrvad seda nime kuulsid, üritasid need puhtast õudusest talle pealuu sisse pugeda.

Selles katkendis on palju, mida parandada.

Esiteks korrigeeriksin isikuliste asesõnade pika ja lühikese vormi kasutust, mille peale tõlkija ei paista üldse mõelnud olevat.

«Sa pidid minu puu otsa ronima ja ma päästsin su,» ütles drüaad mahehäälselt. «Küll sul vedas. Ja su sõbral arvatavasti ka?»

Edasi ei saa ma aru, miks selle repliigi lõpus küsimärk on. Kas originaalis on midagi suppose'iga? Vaatame (lk. 76).

"How lucky for you. And for your friend, perhaps?"

Aa! Nüüd saan ma aru, kust tõlkija selle küsimärgi võttis. Kuidas seda lauset õigesti tõlkida? Perhaps ei ole ju ometi «arvatavasti».

«Küll sul vedas. Ja võib-olla ka su sõbral?»

Võib-olla oleks eelistatavam Küll sul ikka vedas! Isegi kui sõna «ikka» ära jätta, siis hüüumärk peaks selle lause lõpus küll olema.

Edasi: mis asi see võlukarp on? Ma ei mäleta, et Kakslillel oleks olnud ühtegi võlueset, mida saaks karbiks nimetada. Küllap on tõlkija jälle mehaaniliselt sõnu ükshaaval ümber pannud, tulemata selle peale, et jutt käib kastist (s.t. Pagasist ehk kirstust). Vaatame originaali (lk. 76):

"The little man with the magic box," said the dryad.

Just nimelt. Inglise keeles on «karp» ja «kast» mõlemad box ning tõlkija kontekstivabas peas puhus sel hetkel tuul sealtpoolt, et tuli «karp».

«Sellel võlukastiga mehikesel,» vastas puunümf.

Muide, «drüaad» ja «puunümf» on originaalis ühtemoodi dryad, aga leian, et tõlkija tegi väga hästi, et eesti keeles aeg-ajalt sünonüümi kasutas.

Harilikult ikka ei kõla üldse hästi. Aiman, et originaalis on He usually does, aga vaatame igaks juhuks järele (lk. 76). Jah, nii ongi.

Seda samasuguse kompatsusega ilusti tõlkida ei ole väga kerge. Aga äkki nii?

«Ta vajab su abi.»
See on tavaline.

«Seda ta, jah, harilikult vajab,» on minu meelest liiga lohisev ja «Nagu ikka,» tundub autori tekstist liiga palju kõrvale kalduvat. (Või mitte?)

Tõlkija ei paista aru saavat sõnade ka ja samuti erinevusest. «Ka» on mõeldud rõhuta ja «samuti» rõhuga kasutamiseks, analoogiliselt sõnapaaridega «ma/mina», «sa/sina» jne. Ehkki me kõnekeeles lausume sõna «ka» sageli rõhuga, ei sobi see üldjuhul kirjakeeles. Siin tekib sellest isegi kahemõttelisus. Lause Kas tal õnnestus ka puu otsa jõuda tähendaks ju, et me juba teame, et  k u h u g i  õnnestus tal jõuda, ning me küsime, kas tal õnnestus jõuda ka  p u u  otsa. Kui me tahame teada, kas  t e m a l g i  õnnestus puu otsa jõuda, peame kirjutama

Kas tal õnnestus samuti puu otsa jõuda?»

Katkendi viimases lauses on jälle tarbetu rõhutus «tema» ja vale «need»:

Kui ta kõrvad seda nime kuulsid, üritasid nad puhtast õudusest talle pealuu sisse pugeda.

«Üritasid» asemel oleks võib-olla natuke loomulikum «püüdsid», ja «pugeda» asemel «tungida», aga see on pisiasi. Pealegi on «pealuu» ja «pugeda» algriimis, nii et see on omamoodi isegi stiilne.

Niisiis:

«Sa pidid minu puu otsa ronima ja ma päästsin su,» ütles drüaad mahehäälselt. «Küll sul ikka vedas! Ja võib-olla ka su sõbral?»
«Sõbral?»
«Sellel võlukastiga mehikesel,» vastas puunümf.
«Nojah, temal muidugi,» ütles Rincewind ebamääraselt. «Jah. Loodetavasti on temaga kõik korras.»
«Ta vajab su abi.»
«See on tavaline. Kas tal õnnestus samuti puu otsa jõuda?»
«Tal õnnestus jõuda Bel-Shamharothi templisse.»
Rincewind tõmbas endale veini kurku. Kui ta kõrvad seda nime kuulsid, püüdsid nad puhtast õudusest talle pealuu sisse pugeda.

Järgneb arvukalt see'sid, mis peaksid olema tema'd, aga ma ei hakka neid kõiki enam välja tooma, sest olen juba ülearugi veenvalt tõestanud, et tõlkija kirjutab mehaaniliselt «see», kui inglise keeles on it, mõtlemata selle peale, kas see eesti keeles õige on.

 

<1-078-1>

«Oo, ebapädev võlur,» ütles Druellae, [---].

Selline bürokraatlik termin mõjub fantasy-maailmas nagu sadul sea seljas.

«Oo, käpardvõlur,» ütles Druellae, [---].

Või isegi soss-võlur?

 

<1-079-1>

See oli valge sõjahobu, mille kabjad olid praetaldriku suurused [---].

Infuckingcredible! Oleks see siis vähemalt puuhobunegi olnud!

«Praetaldrikusuurused» näeb natuke parem välja kokkukirjutatuna.

See oli valge sõjahobu, kelle kabjad olid praetaldrikusuurused [---].

[järgneb]

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (23)

 

eelmine osa

 

<1-073-2>

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas nägu, mille omanikule mõni tütarlaps ulataks julgelt klaasi õlut, kui ta tema tagauksele ilmuks.

Inglise keeles ei ole siin mõistagi mingit probleemi – meessoost «tema» on he ja naissoost «tema» on she. Eestikeelsest tõlkest ei ole aga aru saada, kumb kumma uksele ilmus.

Kuna sellises kontekstis on eesti keelde arusaadavalt tõlkida väga raske ja mulle hakkas ka eelmine osalause natuke vastu, siis vaatasin originaali (lk. 74):

[---]; the Fate of the Discworld was currently a kindly man in late middle age, graying hair brushed neatly around features that a maiden would confidently proffer a glass of small beer to, should they appear at her back door.

Näeme, et tõlkija on ilmaaegu endale töö keeruliseks teinud. Originaalis ei ole üldsegi kaks eri soost «teda», vaid «tema» ja «nemad». Seega võiks justkui tõlkida nii:

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas näojooni, mille omanikule mõni tütarlaps julgelt klaasi õlut ulataks, kui need tema tagauksele ilmuksid.

(Mõistagi võib mitmuse 3. pööre ka «ilmuks» olla, aga mulle tundub nii pisut mugavamini loetav. Maitseasi.)

Siiski häirib mind see näojoonte omanik ja see, et ilmuvad «nemad», aga õlut pakutakse ühele. Teiseks: kas näojooni omatakse või kantakse?? Kolmandaks: originaalis ei ole, nagu näeme, mingit omanikku, vaid ainult näojooned. Kas me tohime ka eesti keeles öelda, et klaas õlut ulatatakse näojoontele? Või teeks näjoontest ikkagi näo ja ulataks klaasi temale, eeldades, et lugeja saab ise aru, et näo küljes on ka inimene?

Või lausa nii?

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas näojooni, mida oma tagauksel nähes neiu kartmata klaasi õlut ulataks.

See tundub juba märksa parem.

Edasi: äkki paneks «ei kardaks klaasi õlut ulatada»? Ma mõtlen, raamatutõlkest jääb mulle mulje, nagu  õ l l e   p a k k u m i n e  oleks kuidagi julgust nõudev tegu, aga tegelikult on kirjanik tahtnud öelda, et neiu ei oleks seda  n ä g u  kartnud. (Muide, ma ei saa aru, miks maiden «tütarlaps» peaks olema. Mina küll last õlle ligi ei laseks.)

Ja originaali lugedes on ka raske hoiduda hämmeldunud küsimusest, mis asi on small beer? On see trükiviga ja tegelikult peaks olema a small glass of beer, või on small beer mingi eriline jook?

Online-sõnastik ütleb, et small beer on arhailine väljend, mis tähendab eriti lahjat (0,5–2,8%) õlut. Leian, et eestikeelses tõlkes ei ole mõtet nii spetsiifiliseks minna, sest point ei ole siin mitte selles, kas õlu on kange või lahja, vaid selles, et nägu oli selline, et neiu ei kardaks selle kandjale jooki pakkuda. Teisisõnu tegi tõlkija õigesti, tõlkides selle lihtsalt «õlleks».

Edasi: kirjakeele seletussõnaraamat ütleb, et sõna «vanapoolne» on tõepoolest olemas (mina teadsin seni ainult sõna «vanemapoolne»), aga minule hakkab see vastu, eriti late middle age tõlkevastena.

Samuti häirib mind «tagauks». Jah, originaalis on back door, aga Eestis ei ole sellist kommet, et kõrgemad isikud käivad ees- ja madalamad tagauksest, seega leian, et see on sama ebaoluline (ja lugejat segadusse ajada võiv) nüanss nagu õlle kangus.

Kokkuvõttes on see lause üks paras pähkel ja teda saab tõlkida päris mitmel viisil. Pakuksin siin välja sellise tõlke, mis minu meelest annab kirjaniku mõtte kõige selgemini edasi:

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti muhe keskealine meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas nägu, mida oma uksel nähes ei pelgaks neiu klaasikest karastusjooki pakkuda.

 

<1-073-3>

See oli nägu, mille omanikku lahke nooruk rõõmsasti üle ülekäigutrepi aitaks.

Esiteks tekitab osastav kääne siin juba kahtluse tõlkija eestluses.  Ü l e  aitamine eeldab seda, et aidatakse lõpuni teisele poole, s.t. nooruk aitaks üle takistuse ikka näo omaniku.

Teiseks: ülekäigutrepp on ju ohutu ka ilma aitamata, välja arvatud kui aidataval on trepi jaoks liiga nõdrad jalad; aga sel juhul tekib lugejal küsimus, et miks lahke nooruk vanemapoolse mehe just nimelt üle ülekäigutrepi aitaks. Kas tavalisest trepist üles ei aitaks?

Kuidas on originaalis (lk. 74)?

It was a face a kindly youth would gladly help over a stile.

Stile on selline eriskummaline treppi või treppredelit meenutav astmestik, mis võimaldab inimesel pääseda teisele pole tara, ilma et oleks vaja üle ronida. Ma pole kunagi elus sellist näinud mujal kui pildil. Tõlgitava lause idee on selles, et lahke nooruk aitaks inimese üle trepja takistuse. On see nüüd täpselt stile või midagi muud, on ebaoluline nüanss.

See oli nägu, mille omaniku lahke nooruk rõõmsasti trepist üles aitaks.

Kolmandaks: «rõõmsasti» ei kõla lausa nii võõrastavalt nagu «rõõmustusega», aga miks mitte kasutada tavalist eesti sõna «rõõmsalt»? («Rõõmuga» jätab selles kontekstis äkki mulje nagu trepp oleks rõõmuga? Või ei jäta??)

See oli nägu, mille omaniku lahke nooruk rõõmsalt trepist üles aitaks.

 

<1-073-4>

Ükski jumalus ei saa moondada oma silmade ilmet ja olemust.

Tõlkijal lonkab natuke loogika. See, et jumalus ei saa muuta ilmet ja olemust, tähendab seda, et ta ei saa muuta mõlemat korraga, kuid võib-olla saab muuta emba-kumba. Kui me tahame öelda, et ta ei saa muuta ei ühte ega teist, peame kirjutama

Ükski jumalus ei saa moondada oma silmade ilmet ega olemust.

Mul tekkis ka hetkeks küsimus, kas «moondada» asemel ei peaks olema «muuta», aga kuna originaalis (lk. 74) on üldsegi disguise, siis on raamatutõlge tegelikult hea.

 

<1-073-5>

Kettamaailma Saatuse kaks silma olid niisugused: põgusale pilgule tundusid need lihtsalt tumedad, aga [---].

Minu meelest ütleb enam-vähem iga eestlane sellises lauses «nad». (Kui ta muidugi inglise keelest tõlkida ei püüa.)

Kettamaailma Saatuse kaks silma olid niisugused: põgusale pilgule tundusid nad lihtsalt tumedad, aga [---].

 

<1-074-1>

[---], et need on vaid augud, millest avaneb nii kauge ja põhjatu pimedus, et vaataja tunneks, kuidas teda kistakse [---].

Rumal viga kõneviisiga. Mind ei huvita, kas inglise keeles on seal would või ei ole. Eesti keeles ei ole mingit põhjust kõneviisi muuta.

[---], et need on vaid augud, millest avaneb nii kauge ja põhjatu pimedus, et vaataja tunneb, kuidas teda kistakse [---].

 

<1-074-2>

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi. Aga ikkagi üritavad seda kõik.»

«Aga mulle jälle tundus, et te aitasite mind pisut teiste vastu?»

«Aga muidugi. Et lõppmäng tuleks magusam, Emand. Ja nüüd...»

Aga, aga, aga, aga... Kuidas see tõlkijal kõrva riivama ei hakanud?

Uudishimust vaatasin, kuidas on originaalis (lk. 74).

Fate raised an eyebrow.

"And no cheating, Lady," he said.

"But who could cheat Fate?" she asked. He shrugged.

"No one. Yet everyone tries."

"And yet, again, I believe I felt you giving me a little assistance against the others?"

"But of course. So that the endgame could be the sweeter, Lady. And now..."

Kuna kõnelejate vahel käib mäng, siis on cheating tegelikult sohk, aga kuna järgmises lauses on sama tüvega tegusõna, siis on vast «pettus» siin isegi kohane.

Leian, et tõlkija tegi õigesti, et tõi Saatuse õlakehitamise Emanda repliigi järelt järgmisse ritta, tema enda repliigi ette. Samuti taipas ta siin kiiduväärt kombel, et he ei või lihtsalt «tema» tõlkida.

Küll aga on siin selline nüanss, et the sweeter tähendab «seda magusam». Seda nüanssi on selles konkreetses lauses raske eesti keeli edasi anda, mistõttu ka minul on kiusatus ta ära jätta. Aga on see õige või teeme autori tekstile liiga? Kõvasti kõheldes nõustuksin siin tõlkijaga.

Jätaksin Emanda teise repliigi lõpust küsimärgi ära, sest see tundub olevat eelkõige uptalk'i küsimärk. Lause on tegelikult ju jutustav. Siiski ei pea ma küsimärki siin veaks. Lihtsalt kõhutunne ütleb, et mina teda sinna pigem ei paneks.

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi, kuid ometi üritavad seda kõik.»

«Samas tundus mulle, et te aitasite mind pisut teiste vastu.»

«Muidugi. Et lõppmäng tuleks magusam, Emand. Ja nüüd...»

Kas tõlkida «ometi» või «ikkagi», on täiesti maitseasi.

«Samas» on tänapäeva eesti keeles muutunud parasiitsõnaks, mida kasutatakse ülemäära, kuid konkreetselt siin leian, et ta on kohane. Sama hästi sobiks «siiski» või lausa «Minule aga tundus...», kuigi viimasel juhul on «agasid» jälle natuke liiga tihedalt. Või äkki prooviks hoopis nii?

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi, kuid ometi üritavad seda kõik.»

«Minule aga tundus, et te aitasite mind pisut teiste vastu.»

«Muidugi. Seda magusam tuleb ju nüüd lõppmäng, Emand. Ja nüüd...»

Või «Et teha lõppmäng veelgi magusamaks».

Ühesõnaga, võimalusi on palju, aga see, millele ma tähelepanu juhtida tahtsin, on see kohutav tiheagatamine.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (22)

 

eelmine osa

 

<1-060-1>

Üheskoos pöörasid nad oma lahinguratsusid ja kappasid igipõlise Ankhi ja ausate loitsude poole.

Esimene «ja» peab iseenesestmõistetavalt olema «ning», sest samas lauses on veel üks «ja».

Teiseks on esimese osalause osastav kääne kuidagi veider. See jätab mulje, nagu tegevus oleks pooleli – pöörasid ja pöörasid, aga pööratud veel ei saanud.

Kolmandaks on sõna «lahinguratsud» veider. Originaalis (lk 63) on steeds, mille sõnaraamatuvaste on tõesti «hobu, ratsu, eriti lahinguratsu». Siin pole aga kuskil mingit lahingut.

Üheskoos pöörasid nad oma ratsud ringi ning kappasid igipõlise Ankhi ja ausate loitsude poole.

Või pöörasid ümber.

<1-063-1>

Kuigi Ketta päike kujutab endast vaid tiirlevat kuukest ja selle protuberantsid pole kuigi palju suuremad kroketimängu traatväravaist, [---].

«Selle» ei ole küll eksitav, sest päike ja kuuke on selles lauses üks ja sama, kuid ikkagi riivab see sõna kõrva. Loomulik eesti keel oleks:

Kuigi Ketta päike kujutab endast vaid tiirlevat kuukest ja tema protuberantsid pole kuigi palju suuremad kroketimängu traatväravaist, [---].

I-mitmusega eputamine on mulle isiklikult vastukarva, sellepärast kirjutaksin traatväravatest, aga tühja kah.

 

<1-064-1>

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et need paigad, kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

Kas ta oli paigatud või?

Sõna «need» ei ole iseenesest vale, lihtsalt mõttetu sõnaliiasus.

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et kohad, kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

 

<1-064-2>

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et [kohad], kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

Ajavormid on lootusetult sassis. Õige on kas «oli saanud ... olid», «on saanud ... on» või «sai ... on». Kuna eelmiste ja järgmiste lausete jutustav tekst on järjekindlalt minevikus, siis eelistaksin siin esimest varianti:

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et kohad, kus pidanuksid olema silmaaugud, olid tal sileda nahaga kaetud.

 

<1-067-1>

Ankh-Morporki–Chirmi maantee on mägine, valge ja looklev, see kolmekümne kolmikmiili pikkune auklik ja kivine teelõik tõuseb spiraalina mäekülgi mööda üles, laskub tsitruspuid tulvil rohelistesse orgudesse, kulgeb köitest punutud sildu mööda üle liaanidega mähkunud kuristike ja on üldiselt rohkem maaliline kui kasulik.

Sõnaga «looklev» lõpeb ilmselgelt üks lause ja sõnaga «see» algab järgmine.

Ankh-Morporki–Chirmi maantee on mägine, valge ja looklev. See kolmekümne kolmikmiili pikkune auklik ja kivine teelõik tõuseb spiraalina mäekülgi mööda üles, laskub tsitruspuid tulvil rohelistesse orgudesse, kulgeb köitest punutud sildu mööda üle liaanidega mähkunud kuristike ning on üldiselt rohkem maaliline kui kasulik.

Kolmikmiili jätaksin isegi kilomeetriteks teisendamata, sest see ongi autori väljamõeldud veider ühik, mida pärismaailmas ei kasutata.

 

<1-070-1>

Tema Pagas oli kadunud ja see valmistas meelehärmi. Pealegi hakkas vihma sadama. Ta niheles märjal kivil ebamugavalt ja püüdis leida oma olukorras midagi head.

Natuke häirib see «ta».

Tema Pagas oli kadunud ja see valmistas meelehärmi. Pealegi hakkas vihma sadama. Kakslill niheles märjal kivil ebamugavalt ja püüdis leida oma olukorras midagi head.

 

<1-071-1>

Umbes kolme miili kaugusel rippus läbikukkunud võlur käsipidi kõrge pöögipuu oksa küljes.

Naeruväärne viga. Pöögipuit ja pöögisalu on küll, aga pöök ehk pöökpuu ei ole «pöögipuu».

Umbes viie kilomeetri kaugusel rippus läbikukkunud võlur käsipidi kõrge pöökpuu oksa küljes.

 

<1-072-1>

Oks, mis oli juba isegi paindes, siiski ei murdunud. See tõi lihtsalt kuuldavale märja vaikse heli ja väändus.

«See» kõlab siin ebaloomulikult ja see sõnadejärjekord häirib mind pisut.

Oks, mis oli juba isegi paindes, siiski ei murdunud. Ta tõi lihtsalt kuuldavale vaikse märja heli ja väändus.

 

<1-073-1>

Muidugi on jumalate eesõigus määrata oma väliskuju, [---].

Eesõigus tähendab eesti keeles seda, et enne saan mingit asja teha mina, siis sina. Näiteks kui üks auto läheneb ristmikule mööda peateed ja teine mööda kõrvalteed, siis on esimesel autol eesõigus ristmiku ületamiseks. Eesõigus ei tähenda, et teine auto ei või üldse ristmikku ületada, vaid et ta võib seda teha alles siis kui esimene auto on ristmiku ületanud.

See, kui mina võin mingit asja teha ja teised ei või, on iseenesestmõistetavalt privileeg. Kui aadlik tohib mõõka kanda ja talupoeg ei tohi, siis ei ole see eesõigus, vaid privileeg, sest talupojad ei pea mitte leppima nende mõõkadega, mis aadlikest üle jäävad, vaid nad ei tohi üldse mõõku kanda.

Antud lauses ei pea kirjanik silmas, et kui me tahame oma väliskuju muuta, siis peame ootama, kuni jumalad on sellega lõpule jõudnud, ja alles siis võime seda teha meie. Kirjanik tahab öelda, et jumalad saavad oma väliskuju muuta ja lihtsurelikud ei saa.

Arvan, et ei ole mõtet laskuda arutellu, millises seoses on omavahel sõnad «privileeg», «ainuõigus» ja «monopol», sest «privileeg» on ilmselgelt sõna, mis vaadeldavasse konteksti ideaalselt sobib.

Muidugi on jumalate privileeg määrata oma väliskuju, [---].

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (21)

eelmine osa

<1-058-1>

«Ecolirix,» katsetas ta. «Või hoopis ekrognootika? Ehhognoomika?»

Sellest piisab. Kõlab päris õigesti.

Kuna eelmine lõik ja üldse hulk eelnevat teksti on minevikus, ei sobi olevik allajoonitud kohtadesse kuidagi. Oleks siis veel, et Sellest piisab, mõtles Rincewind.

«Ecolirix,» katsetas ta. «Või hoopis ekrognootika? Ehhognoomika?»

Sellest piisas. Kõlas päris õigesti.

Kui ma aga selle kirja olin pannud, hakkas see mind natuke häirima. Tuligi tahtmine panna sinna see olevik ja lisada «mõtles Rincewind». Kas see aga ei ole liigne autori teksti moonutamine? Ummikusse jooksnuna vaatasin ideede saamiseks originaali (lk. 61):

"Ecolirix?» he tried. «Ecro-gnothics? Echo-gnomics?

That would do. That sounded about right.

Tjah. Puhtformaalselt võttes on originaalis minevik, aga see on see would, mis ei ole alati päris minevik. Tegelikult väljendavadki kaks viimast lauset seda, et Rincewind mõtles nii, lihtsalt inglise keeles ei ole vaja seda juurde kirjutada. Seepärast riskiksin ikkagi tõlkida eesti keelde nii:

«Ecolirix,» katsetas ta. «Või hoopis ekrognootika? Ehhognoomika?»

Sellest piisab, mõtles Rincewind – kõlab päris õigesti.

Muide, mulle väga meeldib, et tõlkija kirjutas need originaalis sidekriipsuga sõnad eesti keeles kokku.

<1-059-1>

Seda kummalist sillerdavat metalli hinnati Rõngasmere ääres niisama kõrgelt nagu mõtlevat pirnipuud ja see oli umbes sama haruldane.

Järjekordne vale «see». «Ma pillasin vaasi põrandale ja see läks katki.»

Seda kummalist sillerdavat metalli hinnati Rõngasmere ääres niisama kõrgelt nagu mõtlevat pirnipuud ja ta oli umbes sama haruldane.

<1-059-2>

Oktiroonnõela omanik ei eksi kunagi ära, sest see nõel näitab alati Kettamaailma Naba poole, olles äärmiselt tundlik Ketta võluvälja suhtes; ühtlasi nõelub see võluväel omaniku sokke.

Ei, võluväli küll sokke ei nõelu.

Oktiroonnõela omanik ei eksi kunagi ära, sest see nõel näitab alati Kettamaailma Naba poole, olles äärmiselt tundlik Ketta võluvälja suhtes; ühtlasi nõelub ta võluväel omaniku sokke.

Ma ei ole ka päris kindel, kas on õige «Naba» ja «Serv» suure algustähega kirjutada. Pärisgeograafias käivad ju «põhjanaba», «põhjapoolus», «ekvaator» jms. väikese algustähega. Samas võiks Kettamaailma Serv minna mingites väljendites segi igasuguste muude servadega, seetõttu lepiksin siin väikese eksimusega eesti keele reeglite vastu ja jätaksin suure algustähe.

Üleüldse olen seisukohal, et ametlikus eesti ortograafias liialdatakse väikese algustähe kasutamisega sõnades, mis sisuliselt on pärisnimed, aga see on omaette teema, millel ma ei hakka siin pikemalt peatuma.

<1-059-3>

Ilmnes, et Kakslille-nimeline mehike alles magas. Tõhk silmitses teda ja vangutas pead.

«Linn võib praegu oodata,» ütles Tõhk. «Aitäh toreda loo eest, võlur. Mis sa edasi teed?» Mees heitis pilgu kirstu poole, kes taganes otsekohe ja laksutas tema poole kaant.

Kõigepealt hakkas siin «linn võib praegu oodata,» mind kuidagi pisut-pisut häirima – mitte et ta otseselt valena kõlaks, aga kuna enne pole olnud mingit juttu sellest, et Tõhul linna asja oleks, mõtlesin, et vaatan igaks juhuks originaali. Seal (lk. 62) on see lause nii:

"The city awaits, such as it is," he said.

Siit näeme kahte asja.

Esiteks on üllatav, et pärast arvukaid varasemaid kordi, kus tõlkija tõlkis he mehaaniliselt «ta»-ks, mõtlemata üldse selle peale, kas on aru saada, kelle kohta see käib, pidas ta siin paremaks asendada asesõna nimega, ehkki eelmise lause järgi on ilmselge, et «ta» ei saa käia kellegi muu kui Tõhu kohta.

Ja siis veel see «mees», mis originaalis ei ole jällegi midagi muud kui he ja võiks ka eesti keeles rahumeeli «ta» olla.

Ühesõnaga, see lõik läheb hämmastavalt selle tõlke üldisest stiilist välja. Kas asi võib olla selles, et keeletoimetajal läks hetkeks uni ära ja ta otsustas aktiivsust üles näidata?

Teiseks häirib mind natuke, et kirst on «kes». Surnud inimene, kes kirstu pannakse, ei ole ju «mis», seepärast ei peaks ka kõndiv kirst «kes» olema. Möönan siiski, et see on vaieldav.

Kolmandaks on tõlkija Tõhu öeldust täitsa valesti aru saanud. «Linn võib oodata,» tähendab, et ütlejal on üldiselt kavatsus linna minna, kuid sellega pole kuhugi kiiret. The city awaits tähendab vastupidist – et praegu tasuks just nimelt linna minna.

Ma lappasin mälu värskendamiseks tagasi, et vaadata, mida Tõhk ja Bravd varem Ankh-Morporkisse mineku plaanidest rääkinud olid. Selgus, et mitte midagi.

Niisiis, tõlke ekslikkus oli ilmne, aga kuidas oleks õige? Such as it is tähendab, et asi on kehvapoolses seisundis. Tõhu lause mõte on täiesti selge – ehkki linn on kõvasti kannatada saanud, on sinna siiski mõtet minna. Seda mõtet lühikese ladusa eestikeelse lausega edasi anda on aga raske. Valisin ühe paljudest võimalustest ja loodan, et ei teinud autori tekstile liiga palju liiga.

Ilmnes, et Kakslille-nimeline mehike alles magas. Tõhk silmitses teda ja vangutas pead.

«Linn ootab meid, räsitud nagu ta on,» ütles ta. «Aitäh toreda loo eest, võlur. Mis sa edasi teed?» Ta heitis pilgu kirstu poole, mis taganes otsekohe ja laksutas tema poole kaant.

«Mis sa edasi teed?» (What will you do now?) asemel oleks loomulikum eesti keel «Mis sul edasi plaanis on?» või «Mis sa edasi teha kavatsed?», aga tühja kah.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (20)

eelmine osa

<1-057-1>

Ta vaatas turistile otsa

«Sina...» alustas ta ning otsis mälust kõige rumalamat trobikeelset sõna; vaesed õnnelikud beTrobid ei osanud tõesti kuigi hästi vanduda.

«Sina,» kordas ta. Talle tormas otsa teine kiirustav kogu, kes oleks teda äärepealt riivanud terariistaga, mis tal õlal kõlkus. Rincewind, kes oli niigi enesevalitsuse kaotuse äärel, plahvatas.

«Sa igavene (sihuke tegelane, kes [---])»

Siin on väga raske tõlkida. Teietamine taolisse sõimamisolukorda hästi ei sobi, aga mida siis teha? Niisugustel juhtudel püüame eesti keeles tekitada kahemõttelisuse, et ei oleks selge, kas öeldakse «sina» või «teie». Konkreetselt siin lahendaks probleemi sõna «sina» asendamine sõnaga «sa». Väljendis «Sa kurivaim!» ei käi «sa» ju tavaliselt kellegi konkreetse kohta, vaid see on lihtsalt selline väljend. Pikk vorm «sina» viitab aga juba selgesti kellelegi konkreetsele.

Rääkimata «pisiasjast», et kui me isegi sõimaksime sinatatavat inimest, ütleksime me sellises situatsioonis ikka «sa'...» järsu pausiga, mille järel me püüame leida kohast sõimusõna. Kujutlege taolist vihaolukorda ja suruge läbi hammaste «sina'...». See pole üldse see.

Sellesama kahemõttelisuse huvides jätaksin kolmanda asesõna ära.

Ta vaatas turistile otsa

«Sa...» alustas ta ning otsis mälust kõige rumalamat trobikeelset sõna; vaesed õnnelikud beTrobid ei osanud tõesti kuigi hästi vanduda.

«Sa...» kordas ta. Talle tormas otsa teine kiirustav kogu, kes oleks teda äärepealt riivanud terariistaga, mis tal õlal kõlkus. Rincewind, kes oli niigi enesevalitsuse kaotuse äärel, plahvatas.

«Igavene (sihuke tegelane, kes [---])»

See ei ole ideaalne, kuid arvan, et parim sai, mida sellest sitast teha annab.

<1-057-2>

«S[a...]» kordas ta. Talle tormas otsa teine kiirustav kogu, kes oleks teda äärepealt riivanud terariistaga, mis tal õlal kõlkus. Rincewind, kes oli niigi enesevalitsuse kaotuse äärel, plahvatas.

Valitsus on kollegiaalne organ, mis tegeleb valitsemisega. Lugedes sõna «enesevalitsus», tekib mul vaimusilma ette pilt Rincewindi peas pika laua ääres istuvatest tillukestest ministritest, kes välkkiires menetluses otsustavad, et nüüd teeme nii, et Rincewind saab vihaseks.

Kirjakeele seletussõnaraamat ütleb küll, et «enesevalitsus» on «enesevalitsemise» sünonüüm, aga ma ei saa sellega nõustuda. Minu jaoks on enesevalitsus sama groteskne sõna nagu silmanägemus või kõrvakuule.

Sarnane on lugu kaotamise ja kaotusega. Vaadelgem lauseid

Abikaasa kaotus kaardimängus kurvastas mind.

Abikaasa kaotamine kaardimängus kurvastas mind.

Esimene lause tähendab, et mu abikaasa mängis kaarte ja kaotas. (Abikaasa on see, kes kaotas.) Teine lause tähendab, et ma mängisin oma abikaasa kaardimängus maha. (Abikaasa on see, kes kaotati.)

Ehkki pole raske välja mõelda konktekste, kus «kaotus» ja «kaotamine» on täielikud sünonüümid, ei näe ma mitte mingit mõistlikku põhjust (eesti filoloogkonnas vohav mine-foobia ei ole mõistlik põhjus, vaid vaimuhaigus), miks mitte kirjutada «enesevalitsemine» ja «kaotamine», mis on esiteks tähenduselt selged ja teiseks kõlavad loomulikumana.

«Enesevalitsemise kaotamise» on muidugi halb stiil (ehkki kas keegi väidab tõsimeeli, et «enesevalitsuse kaotuse äärel» ei ole sama halb stiil??), mistõttu kirjutaksin:

«Sa...» kordas ta. Talle tormas otsa teine kiirustav kogu, kes oleks teda äärepealt riivanud terariistaga, mis tal õlal kõlkus. Rincewind, kes oli niigi enesevalitsemist kaotamas, plahvatas.

<1-057-3>

Ankh-Morporki tulekahju üks huvitav kõrvaltoime puudutas kindaluust-uss-poliisi, mis lahkus linnast «Katkise Trummi» purunenud katuse kaudu, kandus Kettamaailma atmosfääris tõusvas õhuvoolus nii kõrgele üles, et langes alles mõne päeva pärast maha mõnesaja miili kaugusel uloruahapõõsasse beTrobi saartel.

Ravimil on kõrvaltoime ja arvutiprogrammil on kõrvalefekt, aga need mõjuvad siin kumbki natuke pentsikult. Arvan, et tulekahjul võiks olla kõrvalmõju. «Kõrvaltoime» jätab mulje, nagu me ootaksime tulekahjult mingit kasulikku toimet.

Koma asemele käib iseenesestmõistetavalt «ja», sest rohkem ei ole loetelus ju midagi. Mitte «Ma nägin autot, mis sõitis suure kiirusega, põrkas vastu posti,» vaid «Ma nägin autot, mis sõitis suure kiirusega ja põrkas vastu posti.»

Ankh-Morporki tulekahju üks huvitav kõrvalmõju puudutas kindaluust-uss-poliisi, mis lahkus linnast «Katkise Trummi» purunenud katuse kaudu ja kandus Kettamaailma atmosfääris tõusvas õhuvoolus nii kõrgele üles, et langes alles mõne päeva pärast maha mõnesaja kilomeetri kaugusel uloruahapõõsasse beTrobi saartel.

Ma hakkasin mõtlema, kuidas tõlkija sellise vea teha sai, et loetelu kahe liikme vahele «ja» asemel koma pani. Hakkasin kahtlustama, et inglise keeles võis seal olla midagi sellist nagu sisuliselt kaks lauset üheks kokku pandud ja semikooloniga eraldatud. Uudishimu läks nii suureks, et vaatasin originaalist järele (lk. 60). Välja tuli üllatavalt õpetlik asi:

[---] which left the city through the ravaged roof of the Broken Drum, was wafted high into the Discworld's atmosphere on the ensuing thermal, and came to earth [---].

Kas märkasite? Inglise keeles on selles lauses kolmeliikmeline loetelu: X, Y, and Z:

X: left the city through the ravaged roof of the Broken Drum

Y: was wafted high into the Discworld's atmosphere on the ensuing thermal

Z: came to earth

Tõlkija tõlkis aga 2. ja 3. liikme ülemineku ilma sõna «ja» kasutamata: mitte «tõusis kõrgele üles ja langes», vaid «tõusis nii kõrgele üles, et langes».

Niimoodi võib tõlkida küll, aga siis tuleb ka märgata, et 3-liikmeline loetelu muutub 2-liikmeliseks, mistõttu 1. ja 2. liiget eraldav koma tuleb asendada sidesõnaga «ja».

Fenomenaalne kontekstimittemärkamisvõime! Selle tõlkija aju vääriks lausa teaduslikku uurimist.

<1-057-4>

[---] langes alles mõne päeva pärast maha mõnesaja [kilomeetri] kaugusel uloruahapõõsasse beTrobi saartel.

Kogu see viimane osalause kraabib kuidagi kõrva. Langes maha ja ühtlasi põõsasse? Äkki siis maandus? Ja kaugusel, saartel, aga põõsasse? Ja siis see, et esimesena on kaugus, siis on täpne koht ja siis on üldisem koht.

Lisaks tundub mulle, et kui on «alles» (s.t. aeg on üllatavalt pikk), siis oleks ilusam stiil, kui «mõne» asemel oleks «mitu».

Ta on nii rikas, et tal on mitu maja.

on parem kui

Ta on nii rikas, et tal on mõni maja.

See võttis lausa mitu aastat aega.

on parem kui

See võttis lausa mõne aasta aega.

«Mitme päeva» kõrvaldaks siin ka korduse «mõne päeva... mõnesaja».

Üldiselt on see osalause päris raske, aga mõnevõrra kõrvapärasem oleks ehk nii:

[---] maandus alles mitme päeva pärast mõnesaja kilomeetri kaugusel beTrobi saartel uloruahapõõsas.

Korrektsuse huvides pean märkima, et üldiselt meeldib mulle isegi rohkem, et paberileht langes maha kui et maandus, aga maha langema peaks kuhu, mitte kus, ja siis hakkaks häirima see sisseütlev koos alalütlevaga.

<1-057-5>

[--- maandus alles mitme päeva pärast mõnesaja kilomeetri kaugusel beTrobi saartel uloruahapõõsas]. Lihtsameelsed [---] saarlased hakkasid seda kummardama nagu jumalat [---]. Kummalisel kombel oli[---] järgmistel aastatel  [---] külluslik viljasaak ning see tõi saarele [---] uurimisrühma. Nende otsuse järgi oli kokkulangevus näiline.

Rangelt võttes ei ole uurimisrühm «nemad». Inglise keeles on küll nii, et mõnikord ei ole grupp inimesi «see», vaid «nemad» (politsei, ansambel jms.; the police are investigating, mitte the police is investigating), kuid eesti keeles on ikka «politsei uurib», mitte «politsei uurivad».

Paraku kõlaks siin «tema otsuse järgi» kuidagi veidralt. Ma ei oskagi öelda miks. «Selle otsuse järgi» jätaks aga mulje, nagu oleks tegemist fraasi «see otsus» käändevormiga: hakkad eelmisest osalausest otsima, kas seal on juttu mingist otsusest, leiad, et ei ole, ja siis taipad, et «see» ei käi siin «otsusega» kokku, vaid tähistab uurimisrühma.

Sellepärast kalduksin siin eesti keele reeglitest kõrvale ning kirjutaksin nagu tõlkijagi «nende» ja loodaksin, et keeletoimetaja ei märka seda. :-)

Või siis mõtleks sinna mingi nimisõna välja: «teadlaste otsuse järgi» vms., aga see pole kuigi elegantne.

Viimane lause kõlab aga küll halvasti. Uurimisrühma liikmed ei olnud mingid kohtunikud, kes langetasid otsuse, vaid nad uurisid asja ja jõudsid seisukohale või järeldusele. Väljendist «nende otsuse järgi» jääb mulje, nagu uurimiskomisjon oleks andnud mingi järgimiseks kohustusliku korralduse.

Öelda, et kokkulangevus oli näiline, on ilmselgelt vale. Kokkulangevus oli päriselt olemas: esiteks poliisi kummardamine ja teiseks külluslik viljasaak. Uurimisrühm sai jõuda ainult järeldusele, et kokkulangevus oli juhuslik või nende kahe sündmuse seos oli näiline.

[---] maandus alles mitme päeva pärast mõnesaja kilomeetri kaugusel beTrobi saartel uloruahapõõsas. Lihtsameelsed [---] saarlased hakkasid seda kummardama nagu jumalat [---]. Kummalisel kombel oli[---] järgmistel aastatel  [---] külluslik viljasaak ning see tõi saarele [---] uurimisrühma. Nad jõudsid seisukohale, et kokkulangevus oli juhuslik.

Huvitav idee on tõlkida lausa «Nad tuvastasid, et kokkulangevus oli juhuslik.» See rõhutaks eriti seda irooniat, et tegelikult nad lihtsalt keeldusid tunnistamast, et seal võinuks mingi seos olla.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (19)

eelmine osa

<1-049-1>

[---] ning vibutas ennast jõuga, mis teda ennastki hämmastas, turvalisse katusealusesse.

Nagu ma juba ütlesin, pean ma leppimatut sõda selle soome toorlaenu vastu.

[---] ning vibutas ennast jõuga, mis teda ennastki hämmastas, ohutusse katusealusesse.

<1-055-1>

Kui ta võttis mõõgaga hoogu, et anda viimast hoopi, lõi tuhm kuma, mis oli kasvanud «Katkise Trummi» ukseavas, äkki võbelema, tuhmus ja lahvatas siis möirgavaks tulekeraks, mis paiskas seinad laiali ning kandis katuse oma harjal saja jala kõrgusele, enne kui see punaselt hõõguvateks kiviklompideks lagunes ja langema hakkas.

Sõnadekordus «tuhm-tuhmus» häirib natuke. Siin on nüüd jälle selline koht, kus tasuks originaali vaadata (lk. 57):

As his sword went back for his final sweep the sullen glow that had been growing in the doorway of the Broken Drum flickered, dimmed, and erupted into a roaring fireball that [---].

Prooviks siis nii?

Kui ta võttis mõõgaga hoogu, et anda viimast hoopi, lõi tuhm kuma, mis oli kasvanud «Katkise Trummi» ukseavas, äkki võbelema, vaibus hetkeks ja lahvatas siis möirgavaks tulekeraks, mis paiskas seinad laiali ning kandis katuse oma harjal mitmekümne meetri kõrgusele, enne kui see punaselt hõõguvateks kiviklompideks lagunes ja langema hakkas.

Meetreid ei pea siin mõistagi täpselt 30 olema, sest autori 100 jalga ei ole ka täpsena mõeldud, vaid võis väga vabalt olla ka 80 või 120.

Kui hästi järele mõelda, siis oleks natuke loomulikum eesti keel nii:

Kui ta mõõgaga hoogu võttis, et viimast hoopi anda, lõi tuhm kuma [---].

Aga see on pisiasi.

<1-055-2>

Ta kummardus varga mõõgakäe alla ja virutas nii halvasti sihitud hoobi, et see tabas varast lapiti ja mõõk võluril käest kukkus.

Uskumatu. Kuidas saab olla, et ennast tõlkijaks nimetaval inimesel  ü l d s e  stiilitunnetust ei ole?

Teeme siis puust ette ja punaseks.

A. Õige

«Ma nägin, kuidas ta jõi viina ja hammustas hapukurki peale.»

«Ma nägin, kuidas ta viina jõi ja hapukurki peale hammustas.»

B. Vale

«Ma nägin, kuidas ta jõi viina ja hapukurki peale hammustas.»

«Ma nägin, kuidas ta viina jõi ja hammustas hapukurki peale.»

Ta kummardus varga mõõgakäe alla ja virutas nii halvasti sihitud hoobi, et see tabas varast lapiti ja mõõk kukkus võluril käest.

<1-055-3>

«Vabandage mind,» ütles Kakslill.

Excuse me sõnasõnaline tõlge on siin küll laitmatu, aga loomulikult ei räägi ükski inimene nii.

«Vabandage,» ütles Kakslill.

Asi on lihtsalt selles, et peaaegu olematu morfoloogiaga inglise keeles ei piisaks paljast excuse'ist, sest selle tähendus ei oleks ühene – see võib ju tähendada ka nimisõna «ettekääne». Sellepärast peab inglise keeles sinna midagi järele käima. Eesti keeles, millel on olema korralik morfoloogia, sellist segadust tekkida ei saa. Seepärast on sõna «mind» selles väljendis liigne ja tõepoolest eestlased teda kunagi ei lausu.

<1-056-1>

«Vastupäevavärav jääb kõige lähemale!» hüüdis Rincewind üle ragina, mida põhjustasid kokkuvarisevad sarikad. «Tule!»

Ta haaras puikleval Kakslillel käest kinni ja vedas teda tänavat mööda edasi.

«Minu Pagas...»

«Tühja sest Pagasist! Kui sa veel natuke ootad, satud sinna, kus ei lähe enam mingit Pagasit tarvis! Tule!» kisendas Rincewind.

Kuidas saaks inglise keele tõlkijatele pealuu sisse taguda, et inglise keeles on «sina» ja «teie» üks ja sama – või täpsemalt: sellest, et inglise keeles on «sina» ja «teie» üks ja sama, ei järeldu, et eesti keelde tõlkides võid sa alati oma suva järgi valida, kumb võtta?

Ja kuidas oleks sellise Eestis revolutsioonilise ideega, et tõlkija pööraks tõlkides tähelepanu sellele, kuidas ta on sama asja tõlkinud varem ja hiljem?

Nagu ma juba eespool maininud olen, olid Rincewind ja Kakslill sellel hetkel veel «teie» peal. Paraku ei ole nad juba tervelt 3 lehekülge teineteisega isikulist asesõna kasutades rääkinud. Mõistagi ei saa 4 lehekülge tagasi toimunu mäletamist oodata tõlkijalt, kes, nagu ma juba korduvalt demonstreerinud olen, ei mäleta pahatihti sedagi, mis oli kirjas eelmises lauses.

Antud juhul tähendab see seda, et Rincewind ja Kakslill on tõlkija ajus ammuilma puhtaks leheks muutunud – ning sel hetkel puhus tuul jälle sellest suunast, et tõlk tõlkis you «sina»-ks. Üksteist lehekülge hiljem on jälle «teie».

Võiks vastu väita, et siin oli äärmiselt emotsionaalne olukord, kus Rincewind võis üldiselt teietatavat inimest ajutiselt sinatada, et sõnum surmaohust paremini kohale jõuaks. Sadakond lehekülge hiljem on aga samade tegelaste vahel nääklusstseen, kus tõlkija on pannud nad teietama ja minu meelest kõlab see täitsa loomulikult. Seepärast kasutaksin teietamist ka siin.

«Sest» ja «se'st» ei ole muidugi üks ja sama asi, aga nagu ütles Karlsson: on mõningaid inimesi, kellelt ei või kuigi palju nõuda.

«Vastupäevavärav jääb kõige lähemale!» hüüdis Rincewind üle ragina, mida põhjustasid kokkuvarisevad sarikad. «Tulge!»

Ta haaras puikleval Kakslillel käest kinni ja vedas teda tänavat mööda edasi.

«Minu Pagas...»

«Tühja se'st Pagasist! Kui te veel natuke ootate, satute sinna, kus ei lähe enam mingit Pagasit tarvis! Tulge!» kisendas Rincewind.

Sama viga kordub nende edasises vestluses ja küllap veel hiljemgi. Ma ei hakka seda enam iga kord välja tooma.

järgmine osa