Kolmapäev
Kui ma pesa pildistasin ja linnupoegadega õrnal häälel rääkisin, jäid nad täiesti rahulikuks.
Ma ei olnud emalindu nii kaua näinud, et hakkasin juba natuke muretsema. Täna lõuna paiku nägin teda siiski pesal. Linnupojad paistsid väga näljastena.
Ma ei kujuta ette, kui kerge või raske siin (ääre-, kuid siiski) linnas toitu leida võib olla.
Emalind on nüüd hakanud rõdule tulema samast kohast, kus isalind – pesa kõrvalt, mitte meeter maad eemalt.
Õhtupoolikul tuli natuke hädist vihma ja äikest, isegi ühte välku nägin. Jahedamaks küll ei läinud ja tuult ei tulnud, aga asi seegi. Kui õhtul välja läksin, oli 28 kraadi ja päike paistis ning samal ajal tibutas vihma. Väga mõnus oli. Minu poolest oleks võinud rohkemgi sadada.
Neljapäev
Kui hommikul ärgates akna juurde läksin, nägin isalindu puu otsa saabuvat. Kui fotokaga tagasi tulin, lahkus ta juba rõdult.
Emalinnu nägin ka ära.
Linnupojad on juba päris suured, peaaegu üleni korralikes sulgedes ja silmad pärani. Aeg-ajalt sirutavad nad kaelu nii pikalt välja, nagu tahaksid pesast välja ronida – mis muidugi ongi tegelikult kogu pesitsemise lõppeesmärk.
Tiibu nad veel ei lehvita. Ma ei tea, mis saab, kui nad lennata püüdes pesast välja peaksid kukkuma.
Taipasin. et kui vanalinnud on suurema osa ajast pesalt ära, siis võin ma igatahes käia tihti pesa vaatamas, et linnupojad harjuksid mind nägema.
Linnupojad ajasid nokki laiali ja vehkisid peadega, nagu oleksid hirmsas näljas.
Mul hakkas neist lausa hale, aga mul polnud neile midagi anda. Ilmselt teavad ka nemad, et minu käest süüa ei saa. Nad ei näita aga ka mingeid rahutuse märke, kui ma lähedale kummardun ja nendega räägin.
Vanalinde ei näinud ma terve päeva. Õhtul tuli siiski emalind. Ta istus rõduäärel, selles kaugemas kohas, ega julgenud poegi toitma minna enne kui ma toaukseni taganesin. Siis lendas kohe poegade juurde, aga kui ma rõduukse juurde astusin, katkestas toitmise ja jäi mind silmitsema.
Samal ajal ilmus rõdule uudishimutsema varblane, kes keksis tükk aega siia-sinna ja lendas viimaks ära. Läksin tagatoast ära ja jätsin emalinnu rahus tegutsema.
Vähem kui veerand tunni pärast «tabasin» ka isalinnu poegi toitmast. Ma ei hakanud teda pildistamisega häirima, vaid tulin ära.
Korra tuli mõte, et paneks vanalindude jaoks rõdule vett (võrgus kirjutati, et musträstapojad ei oska juua, vaid peavad oma vajaliku vee saama toidust), kuid siis mõtlesin, et ikka ei maksa, sest see võib võõraid linde ligi meelitama hakata.
