Minu kodulähilinnud (14)

 

 

tagasi

Teisipäev

Hommikul lesisid linnupojad pesas üksteise otsas, just nagu nad ei oleks viimaste päevadega suuremaks kasvanudki. Ma ei hakanud rõdu peale minema, vaid pildistasin läbi ukseklaasi.

 

Hiljem olid nad end ka natuke kõrgemale kergitanud ning need kaks, kes näoga rõduukse poole lamasid, tegid aeg-ajalt nokki lahti ja panid kinni.

 

Hommikupoolikul tuli paduvihma. Tabasin end mõttelt, et vihmaga peaks vist ussid maa seest välja tulema, ja rõõmustasin, et musträstastel on siis kergem toitu leida.

 

Lõuna ajal nägin rõduukse juurde minnes isalindu. Ta oli ilmselt just lõpetanud poegade toitmise. Oodanud paar sekundit, läks ta uue saagi järele.

 

Vaatasin nüüd veel korra Wikipediast üle, kui kaua musträstapoegadel lendamaõppimiseks aega peaks minema. Seal öeldakse, et see juhtub 10–19, keskmiselt 13,6 päeva vanuselt. Nendel kolmel linnupojal, kes olid 22. juunil juba kindlasti koorunud, saab see statistiline 13,6 täis homme. Noorimgi linnupoeg peaks lendama hakkama hiljemalt 13. juulil ehk 8 päeva pärast.

 

Muide, huvitav fakti Internetist: musträstas oskab käomuna ära tunda ja viskab selle pesast välja. Tubli!

 

Õhtupoolikul läksin korra rõduukse juurde ja ootamatult ilmus sinna emalind, kes hakkas innukalt väljasirutatud suudesse toitu panema. Siis katkestas ta toitmise ja jäi mind vaatama. Tulin ära. Vähemasti olid linnupojad erksad ja aktiivsed.

 

Paar minutit hiljem oli emalind läinud, aga linnupojad nihelesid, nokkisid oma sulgi ja nügisid üksteist natuke. Sellest, et ma neid rõduukse tagant vaatasin, nad end häirida ei lasknud. Võib-olla võtavad oma territooriumile tungimisena ainult rõduukse avamist?

 

Õhtul läksin pesa vaatama ja isalind oli seal. Mind nähes võpatas ta ja astus sammu linnupoegade poole. Ma ei hakanud rõduukse juurde astuma, vaid tulin ära.

 

Mõni aeg hiljem nägin, kuidas üks linnupoeg seisis peaaegu et ülejäänud kolme seljas. Kui filmima hakkasin, saabus isalind. Jäin liikumatult paigale, jätkates filmimist, ning ta söötis pojad ära ja lendas minema. Linnupojad jätkasid sagimist, kusjuures see üks paistis olevat teistest tükk maad suurem.

 

Üldiselt sebivad linnud üsna rahutult, eriti see suurim. Viimaste päevade letargia on üle läinud.

 

Kui enne magamaheitmist veel pesa vaatasin, siis ei uskunud ma oma silmi. Kaks linnupoega olid välja roninud, seisid nagu pesa kohal ja nad olid rabavalt suured:

Nad nokkisid lakkamatult oma sulgi, ma ei saa aru, miks. Kas nad pesevad end nagu kassid?

Tükk aega sebinud, ajas üks end hästi suureks

ja vajus seejärel pessa:

Enne paistis ta nii pirakas, et ei mahu pessa ära, nüüd aga kadus teiste alla, nagu teda poleks olnudki:

(Kuna valgust oli juba vähe ja nad liigutasid kogu aeg, siis tulid pildid kahjuks ebateravad.)

Niisiis on linnupojad kuidagi märkamatult täitsa suureks kasvanud, aga nad lähevad vajadusel kuidagi väikeseks kokku tagasi ja saavad pessa üksteise kõrvale pikali heita nagu varemgi.

 

 

Kolmapäev

 

Kui hommikul ärkamise järel tahatuppa läksin, oli pesa tühi. Suutmata oma silmi uskuda, avasin rõduukse ja astusin lähemale. Tõepoolest ei olnud pesas mitte kedagi.

Nagu ma varem olen kirjutanud, oli mul kartus, et et äkki kukub mõni linnupoeg oma ebakindlate lennukatsetuste käigus üle rõduääre alla, ja avaldasin lootust, et loodus on kuidagi asjad seadnud nii, et seda ei juhtu. Nüüd selgus, et mingit mõnekümne sentimeetri kaupa lennata püüdmist ei toimunudki, vaid linnupojad kasvasid hiigelsuurteks ning võtsid siis lihtsalt kätte ja lendasid minema.

Mul on väga kahju, et ma ei näinudki seda sensatsioonilist hetke kui musträstapojad lendama hakkasid. Aga ma muidugi mõistan, et nad ei saanud tulla ja aknale koputada, et kuule, meil on nüüd aeg ära minna, aitäh, et lasid meil oma rõdul elada.

Head teed, sõbrad! Olgu teil alati mõnus pärituul ja piisavalt toitu.

 

Lugu musträstapesast minu rõdul on sellega lõppenud.

Lisatud 15 päeva hiljem:
Märkasin maja lähedal asfaldiplatsil kahte varblasest palju suuremat ja tuvist palju väiksemat lindu, kes jooksid nobedasti mööda maad. Kiikriga vaadates olid nad küll sedamoodi, et võisid noored musträstad olla. Äkki olid need minu rõdul kasvanud musträstapojad? Mul pole aimugi, kas musträstas jookseb niimoodi. Igatahes ei ole ma selliseid linde siinkandis iial varem näinud.

 

Minu kodulähilinnud (13)

 

 

tagasi

Pühapäev

Linnupojad olid üsna rahulikud ega näidanud kuidagi välja, kas neil on hea või halb. Hommikusi lähipilte tehes nägin puuoksal musta lindu, kes võis olla musträstas või mitte. Tulin rõdult ära ja vaatasin õuest. Ta istus puuoksal ja ma ei viitsinud oodata, kuni ta kogub julgust, et pesa juurde lennata, või ma ei tea, kas ta üldse oligi õige lind. Natuke kahtlaselt väike tundus.

 

Umbes tund aega hiljem nägin isast musträstast kuskilt altpoolt puu otsa lendamas. Hetk hiljem lendas ta juba rõdule ja umbes minut aega hiljem sealt ära. Rõõm näha, et vanalinnud ilmselt siiski tegutsevad. Väga kaua ei tohiks enam jäänud olla, kuni linnupojad lendama hakkavad.

 

Juba teist päeva lesivad linnupojad lihtsalt pesas ega näita välja mingit aktiivsust. Rääkimata püüdest lennata, nad isegi ei siruta ennast enam pesast välja. Kui üleeile paistis, et nad on nii suureks kasvanud, et ei mahu enam hästi pessa ära, siis täna oleksid nad nagu väikeseks tagasi tõmbunud.

 

Nägin emalindu puu otsas ja pildistasin teda tükk aega, kusjuures tema ei lennanud rõdule, vaid vaatas aeg-ajalt minu poole.

Lõpuks tulin köögirõdult ära, et ta julgeks poegi toitma minna.

Vähemalt võin nüüd rahulik olla, et linnupojad näljas ei ole.

Päeval käisin korra vaatamas. Üks linnupoeg oli end välja sirutanud ja nagu nokkis end tiiva alt. Üks teine niheles rahutult ja siis see esimene nagu püüdis tiibu lehvitada. Läksin fotoka järele, et seda filmida, aga kui uuesti rõduukse juurde jõudsin, oli pesal juba isalind söögiga.

Mulle tundub, et nägin silmanurgast rõdu lähedal lendamas lindu, kes võis olla emane musträstas. Taganesin toaukse juurde. Siis nägin üle puuvõra liikumas suure linnu varju. Juba eile-üleeile olid kajakad vahetevahel hästi majanurga lähedalt mööda lennanud, tõsi küll, kolm-neli korrust kõrgemal.

 

Eks vanimal linnupojal ongi tegelikult varsti aeg lendama hakata.

 

 

 

Esmaspäev

 

Linnupojad ei mahu tõsiselt enam pessa ära. Ma sain superägeda video. Üks linnupoeg oli ennast nagu püsti (ja võib-olla teistele otsa) ajanud ning lehvitas tiibu, mis küll mingeid tulemusi ei andnud. Siis nokkis ta hästi kiires tempos oma sulgi. Kaks tükki lamasid, nokad poollahti, ja liigutasid end aeg-ajalt natuke, justkui mittekohaviibivalt vanalinnult süüa küsides. Neljas lamas, nokk poollahti, ega liigutanud. Ta paistis olevat kõige väiksem, ehkki muidugi ei olnud seda selgesti näha, kui pesa kehad ära varjas.

Kui ilmselt vanim linnupoeg oli isu täis nokkinud, siis sügas ta end natuke aega nagu koer ja heitis siis maha. Seepeale hakkas teine linnupoeg, võib-olla vanuselt järgmine, end suureks ajama ja lehvitas ka pisut tiibu, aga tal ei tulnud see nii hästi välja. Need kaks nagu rüselesid natuke, võib-olla ruumi pärast võideldes, ja siis jäid kõik neli rahulikuks.

Nähes, et rohkem midagi huvitavat ei toimu, avasin rõduukse, et lähifotod ära teha. Seepeale vajusid kõik linnupojad kohe pesasse kössi ja jäid liikumatuks. Nii et polnud nad midagi nii väga suureks kasvanud, mahtusid ära küll.

Sain vihjest aru – sõbrustamisest ei tule midagi välja. Väga kurb. Aga peaasi, et linnupojad saavad normaalselt areneda. Igatahes paistab, et neil ei ole toidupuudust, vaid nad kasvavad hoogsalt ning on valmis loodusest määratud ajal pesast lahkuma ja oma elu elama hakkama.

 

Vähe sellest, et nad on oma turris «soengutega» nii lõpmata marudad, et ma tahaks päevad läbi nende pesa juures istuda ja neid käes hoida ja silitada – sellest päevast peale, kui linnupoegadel silmad lahti läksid, näen ma nende suurtes mustades silmades sellist mõistlikkust ja arukust, mida ma ei näe enamike inimeste silmades. Ma tean, et see on illusioon – linnul ei saa olla väikest osagi sellest mõistusest, mis on isegi väga rumalal inimesel – aga emotsionaalselt on musträstapoegadele otsa vaatamine sõnulkirjeldamatult rabav kogemus. Ja sellepärast on mul pisarateni kahju sellest, et ma ei tea, kuidas käituda nii, et saaksin nendega koos olla ilma neid ja vanalinde hirmutamata. Aga ma pean südame kõvaks tegema ja neist eemale hoidma, et nad julgeksid rahus oma arenevaid tiibu proovida, mitte ei kössitaks pesas.

Lõuna paiku juhtusin köögirõdult nägema, kuidas isalind lendas maja kõrval kasvavale suurele puule ja peatus köögirõdule kõige lähemas otsas üsna madalal, ehkki lehtede sees, nii et ülevalt ei olnud teda näha. (Mul piisab teda korraks lendamas silmata ja juba tunnen ta ära!) Siis lendas ta kaks korda puuvõra sees teise koha peale, lähenedes tagatoarõdule. Oodanud igas kohas mingi 10–20 sekundit, lendas ta pesa juurde. Erinevalt emalinnust, ei häiri teda see, et ma köögirõdult vaatan.

Veider on see (nagu olen varemgi märganud), et kogu oma ettevaatlikkuse juures ei lenda vanalinnud ümbruse ohutuses veenduma teps mitte pesast kõrgemale, vaid püsivad kogu aeg pesast madalamal. See tähendab, et kui ma näiteks pesa kõrval kükitaksin, siis ei näeks nad mind, vaid lendaksid pahaaimamatult rõdule.

 

Õhtupoolikul käisin korra rõdul ja rääkisin linnupoegadega. Seekord jäi mulle nende silmadesse vaadates mulje, et nad kardavad mind.

 

Ma kaldun siiski arvama, et see, et nad päeval niisama lesivad, ei tule sellest, et nad kardavad mind, kuna ma hommikul nende juures käisin. Linnul ei saa nii pikka mälu olla, et ta ei julgeks end liigutada isegi siis, kui ma mitu tundi oma nägu näidanud ei ole.

edasi

Minu kodulähilinnud (12)

 

 

tagasi

Reede

Kui hommikul rõduukse lahti tegin, ajasid kaks linnupoega kaelad püsti ja nokad lahti, aga peagi meenus neile, et minult süüa ei saa.

Tegin rõduukse juurest mõned pildid, kuid siis märkasin isalindu puuoksal ja tulin ära. Silmitsesin kõrvaltoa aknast (kust musträstapesa ei paista) korrus-paar allpool lendlevaid varblasi. Minut-paar hiljem lahkus isalind rõdult ja siis läksin tegin ka lähifotod ära. Rääkisin natuke linnupoegadega. Nemad lamasid, nokad poollahti (küllap ka nemad jahutavad ennast sellisel viisil), vaatasid mind ja liigutasid aeg-ajalt natuke.

Häält nad ikka veel ei tee, mis on muidugi ka mõistlik, sest see tõmbaks ainult soovimatut tähelepanu. Vanalinnud töötavad ju palumatagi päevad läbi, tiivad rakus.

 

Õhtuti ja hommikuti on ikka vareseid kuulda, aga nad tatsuvad nagu rohkem parkimisplatsil autode peal ja vahel ega tiku väga siia maja lähedale puude juurde.

 

Hommikupoolikul, kui emalind pesalt lahkus, siis üks poegadest lehvitas juba tiibu ja tõusis korraks paari sentimeetri kõrgusele.

See meenutas natuke seda, kuidas multifilmis «Lendav laev» tiibadega maja püüdis äralendavatele nõidadele järgneda. Ühest küljest on seda vahva vaadata, teisest küljest tunnen muret, mis juhtub, kui linnupoeg oma lennuüritustel üle rõduääre kukub. Surma ta langedes ilmselt ei saa, aga kui ta tagasi üles lennata ei jaksa, siis ma väga kahtlen, kas vanem ta maast üles otsib, noka vahele haarab ja pessa tagasi toob. Ehkki jällegi – kui vanalinnud kord juba pesa nii kõrgesse kohta tegid, siis peaks loodus ka olema kuidagi hoolitsenud selle eest, et kogu vanemate hiigelvaev järelkasvu soetamiseks ja üleskasvatamiseks nii tühiste juhuste tõttu vett vedama ei läheks. Looduses teeb musträstas ju pesa puu otsa ja seal pole isegi rõdubarjääri.

 

Vanalinnud oleksid nagu hakanud mind rohkem pelgama. Nägin emalindu päeval puu otsas ja kui ma teda teise toa aknast mitu minutit pildistasin, ei liikunud ta paigast.

 

Päeval silitasin ühte linnupoega natuke, õigemini puudutasin õrnalt sõrmega. Ta ei näidanud kuidagimoodi välja, et see teda häiriks.

 

Sain suurepärase video sellest, kuidas emalind pesale saabub ja linnupojad üksteise võidu toitu haaravad.

 

Õhtul jäi siiski mulje, et linnupojad kardavad mind natuke.

 

Maja kõrval puude all muru peal nokkisid mingid tundmatud mustad linnud, esmapilgul suuruselt musträsta ja varblase vahepealsed. Pilti teha kahjuks ei jõudnud.

 

Paistab, et ühel linnupoegadest on suurem osa ajast pea pesaääre peal. Eks see pesa hakkab kitsaks jääma jah.

 

 

 

Laupäev

 

Linnupojad on juba nii suured, et ei mahu enam hästi pessa ära.

Kui rõduukse avasin, ajasid nad silmapilkselt kaelad püsti ja suud lahti. Kui lähemale astusin ja pildistasin, siis tõmbus vähemalt üks kössi, nagu kardaks.

 

Nad on muidu sellist värvi, et paari meetri kauguselt sulavad pesaga täielikult kokku. Ainult heledad nokad reedavad mängu.

 

Kui päeval pesa juurde läksin, siis käis seal täitsa mürgel. Linnupojad püüdsid kõigest väest pesast välja ronida.

Kui olin neid natuke aega pildistanud, jäid nad rahulikuks.

 

Õhtupoolikul olid linnupojad peaaegu et poolte kehadega pesast väljas. Lendama nad siiski ei kippunud. Ma ei tea, kui palju või vähe 30-kraadine palavus neid häirib. Igatahes läheb täna õhtust alates jahedamaks.

 

Tagatoarõdu lähedal kasvavad puuoksad ei ulatu päris majani. See tähendab, et kui mõni linnupoeg peaks juhtuma üle rõduääre lendama ja alla kukkuma, siis on lootust, et ma näen köögirõdult teda maas ukerdamas ja saan ta tagasi üles tuua.

 

Õhtuks hakkasin juba tõsiselt muretsema, ega ma äkki ikka vanalinde kuidagi kogemata ära ei ole hirmutanud. Ma pole neid päev otsa näinud.

 

Õhtul oli üks linnupoeg keha hästi sirgu ajanud (või istus lausa kellegi teise otsas) ja liigutas pead, nagu nokiks ennast, puhastaks sulgi vms. Ma ei saanud korralikult aru, sest hakkas juba natuke hämarduma ja linnupojad on üleni nii ideaalset kaitsevärvi. Rõduukse klaas tahaks ka juba natuke pesemist, aga ma ei tihka seda teha, kuni see linnundus kestab.

 

Mõni minut hiljem nägin köögirõdult, kuidas must lind, kes meenutas väga minu isast musträstast, lendas kas maja kõrvalt puu otsa või võib-olla isegi pesalt ära.

 

Õhtul kuulsin õuest, kuidas keegi või miski tekitas paarisekundiliste vahedega umbes poole sekundi pikkust hästi kõrgel häälel vilet. Ega ometi minu musträstapojad ei nuta? Läksin rõdule kontrollima. Ei, seda heli ei tekitanud nemad. Nad lesisid nagu pesasse laialivalgununa üksteise kõrval, üks ühtpidi, teine teistpidi ja silmitsesid mind. Päid oli kindlasti neli.

edasi

Minu kodulähilinnud (11)

 

 

tagasi

Kolmapäev

Kui ma pesa pildistasin ja linnupoegadega õrnal häälel rääkisin, jäid nad täiesti rahulikuks.

Ma ei olnud emalindu nii kaua näinud, et hakkasin juba natuke muretsema. Täna lõuna paiku nägin teda siiski pesal. Linnupojad paistsid väga näljastena.

Ma ei kujuta ette, kui kerge või raske siin (ääre-, kuid siiski) linnas toitu leida võib olla.

Emalind on nüüd hakanud rõdule tulema samast kohast, kus isalind – pesa kõrvalt, mitte meeter maad eemalt.

 

Õhtupoolikul tuli natuke hädist vihma ja äikest, isegi ühte välku nägin. Jahedamaks küll ei läinud ja tuult ei tulnud, aga asi seegi. Kui õhtul välja läksin, oli 28 kraadi ja päike paistis ning samal ajal tibutas vihma. Väga mõnus oli. Minu poolest oleks võinud rohkemgi sadada.

 

 

Neljapäev

Kui hommikul ärgates akna juurde läksin, nägin isalindu puu otsa saabuvat. Kui fotokaga tagasi tulin, lahkus ta juba rõdult.

Emalinnu nägin ka ära.

Linnupojad on juba päris suured, peaaegu üleni korralikes sulgedes ja silmad pärani. Aeg-ajalt sirutavad nad kaelu nii pikalt välja, nagu tahaksid pesast välja ronida – mis muidugi ongi tegelikult kogu pesitsemise lõppeesmärk.

Tiibu nad veel ei lehvita. Ma ei tea, mis saab, kui nad lennata püüdes pesast välja peaksid kukkuma.

 

Taipasin. et kui vanalinnud on suurema osa ajast pesalt ära, siis võin ma igatahes käia tihti pesa vaatamas, et linnupojad harjuksid mind nägema.

 

Linnupojad ajasid nokki laiali ja vehkisid peadega, nagu oleksid hirmsas näljas. 

Mul hakkas neist lausa hale, aga mul polnud neile midagi anda. Ilmselt teavad ka nemad, et minu käest süüa ei saa. Nad ei näita aga ka mingeid rahutuse märke, kui ma lähedale kummardun ja nendega räägin.

 

Vanalinde ei näinud ma terve päeva. Õhtul tuli siiski emalind. Ta istus rõduäärel, selles kaugemas kohas, ega julgenud poegi toitma minna enne kui ma toaukseni taganesin. Siis lendas kohe poegade juurde, aga kui ma rõduukse juurde astusin, katkestas toitmise ja jäi mind silmitsema.

Samal ajal ilmus rõdule uudishimutsema varblane, kes keksis tükk aega siia-sinna ja lendas viimaks ära. Läksin tagatoast ära ja jätsin emalinnu rahus tegutsema.

Vähem kui veerand tunni pärast «tabasin» ka isalinnu poegi toitmast. Ma ei hakanud teda pildistamisega häirima, vaid tulin ära.

 

Korra tuli mõte, et paneks vanalindude jaoks rõdule vett (võrgus kirjutati, et musträstapojad ei oska juua, vaid peavad oma vajaliku vee saama toidust), kuid siis mõtlesin, et ikka ei maksa, sest see võib võõraid linde ligi meelitama hakata.

edasi