Ja aasta kõige lollima reklaamitellija auhinna saab...

 

Ma ei suuda oma kõrvu uskuda, kui kuulen päeval poes kõlaritest TV3 reklaami, mille sisuks on see, millest õhtuses uudistesaates räägitakse!!!

Seni olin veendunud, et uudistesaadetes esitatakse nii värskeid uudiseid kui tehniliselt võimalik. Nüüd selgub aga, et «uudised», mida TV3 õhtul esitab, on neile teada juba nii pikka aega varem, et nad jõuavad reklaamiklipi salvestada ja selle päeval poodidele esitamiseks saata.

Einoh, aitäh hoiatamast. Edaspidi tean siis, et TV3 hapuksläinud uudiseid pole mõtet vaadata.

Te võite küsida, miks ma arvan, et teistel telekanalitel samamoodi ei ole. Vastan: ma ei arvagi. Pole välistatud, et see on tavaline praktika. Point on aga selles, et TV3 on ainus, kes avalikult kuulutab, et ta näitab uudistesaates uudiste asemel vanadisi.

Sellepärast väärib TV3 aasta kõige rumalama reklaamitellija tiitlit. Vähe sellest, et ta levitab infot, mis kahjustab tema mainet potentsiaalsete klientide (s.t. vaatajate) silmis – ta maksab selle eest lausa raha!

 

 

 

 

 

Inimesed seljatasid planeedi

Eesti kõige ökohaigema poeketi staatuse pärast võistlevad teatavasti Prisma ja Rimi. See pole üllatav, sest mõlemad on Soome firmad.

Paar kuud tagasi leiutas Rimi uue ökonapakuse – müügilt kadusid kilekotid. Õnneks oli mul neid hea mitu tükki varuks. Neid ma siis nüüd hoidsin nagu silmatera ja viskasin ära alles siis, kui nad täitsa räbalateks olid.

Mõni nädal tagasi nägin oma rõõmsaks üllatuseks, et kilekotid olid Rimisse tagasi ilmunud – tõsi küll, mitte punased, vaid valged, aga asi seegi. Ilmselt oli Rimi hakanud nii palju kliente kaotama, et juhtkonnale tuli meelde, et Rimi on äriühing ning raha maksavad talle praegu elavad inimesed, mitte järgmiste sajandite vihmametsad ja jääliustikud.

Möödunud nädalal nägin müügil neidsamu häid punaseid kilekotte. Kõik on jälle nii nagu enne. Uskumatu, et niisugune suur firma oli sunnitud klientide tahtmisele järele andma! See näitab, et kõik ei ole veel kadunud. Ökoreligioonist on võimalik võitu saada.

 

 

 

 

 

Kljeepsud on vaja?

See on lihtsalt sigadus, et sajad tuhanded eestlased peavad oma kodumaal taluma seda, et teenindajad pöörduvad nende poole eesti sõnadega vene keeles.

Eesti keeles ei ole vaja kleepsud, vaid kleepse, ja eesti keeles oleks loomulik küsida, kas klient soovib kleepse.

Loomulikult ei pea venelane ise selle peale tulema, vaid keegi eestlane peab talle seda ütlema.

Miks keegi seda ei tee?

Kuidas on võimalik, et eesti keele eksami on sooritanud inimesed, kes ei oska õigesti lausuda lihtsaid igapäevaväljendeid?

Kuidas on võimalik, et eesti keele kursustel ei õpetata, milliseid nimisõna käändeid tavakeeles sageli esinevad tegusõnad nõuavad?

Ja isegi kui eesti keele eksamid on muutunud formaalsuseks, kus tegelikku keeleoskust ei kontrollita, siis kui raske oleks kaupluse juhatajal või personaliülemal või kellelgi pühendada veerand tundi sellele, et kutsuda kokku kõik vene rahvusest kassapidajad ja selgitada neile, et vene keeles on jah iga asi «nuužen», aga eestlased nii ei räägi. Eesti keeles tuleb küsida «Kas kleepse soovite?» See, kellele see tõesti üle jõu käib, võib isegi sõna «kas» ära jätta: «Kleepse soovite?» Lased igal kassapidajal seda kaks korda korrata ja probleem on lahendatud.

Millegipärast ei paista klientide teenindamine absurdselt vigases eesti keeles häirivat ei teenindusettevõtteid ega Keeleinspektsiooni.

Kas keelejärelvalveametnikud arvavad, et kui inimene on sooritanud keeleeksami, siis kõik, mis ta suust välja ajab, on riigikeel ja Eesti Vabariik selle vastu midagi ette võtta ei saa? See arvamus on ekslik. Eesti keel, mille Põhiseadus sätestab Eesti riigikeelena, ei tähenda eesti sõnadega vene keelt, vaid grammatiliselt korrektset eesti keelt.

Lihtsamalt öeldes:

 

eesti sõnad pluss eesti grammatika on eesti keel

eesti sõnad pluss vene grammatika ei ole eesti keel

Kuidas küll viia see ilmne tõde Keeleinspektsiooni ametnikeni, eksamineerijateni ja keeleõpetajateni?