See on lihtsalt sigadus, et sajad tuhanded
eestlased peavad oma kodumaal taluma seda, et teenindajad pöörduvad nende poole
eesti sõnadega vene keeles.
Eesti keeles ei ole vaja kleepsud, vaid
kleepse, ja eesti keeles oleks loomulik küsida, kas klient soovib kleepse.
Loomulikult ei pea venelane ise selle peale
tulema, vaid keegi eestlane peab talle seda ütlema.
Miks keegi seda ei tee?
Kuidas on võimalik, et eesti keele eksami on
sooritanud inimesed, kes ei oska õigesti lausuda lihtsaid igapäevaväljendeid?
Kuidas on võimalik, et eesti keele kursustel
ei õpetata, milliseid nimisõna käändeid tavakeeles sageli esinevad tegusõnad
nõuavad?
Ja isegi kui eesti keele eksamid on muutunud
formaalsuseks, kus tegelikku keeleoskust ei kontrollita, siis kui raske oleks
kaupluse juhatajal või personaliülemal või kellelgi pühendada veerand tundi
sellele, et kutsuda kokku kõik vene rahvusest kassapidajad ja selgitada neile,
et vene keeles on jah iga asi «nuužen», aga eestlased nii ei räägi. Eesti
keeles tuleb küsida «Kas kleepse soovite?» See, kellele see tõesti üle jõu
käib, võib isegi sõna «kas» ära jätta: «Kleepse soovite?» Lased igal
kassapidajal seda kaks korda korrata ja probleem on lahendatud.
Millegipärast ei paista klientide teenindamine
absurdselt vigases eesti keeles häirivat ei teenindusettevõtteid ega
Keeleinspektsiooni.
Kas keelejärelvalveametnikud arvavad, et kui
inimene on sooritanud keeleeksami, siis kõik, mis ta suust välja ajab, on
riigikeel ja Eesti Vabariik selle vastu midagi ette võtta ei saa? See arvamus
on ekslik. Eesti keel, mille Põhiseadus sätestab Eesti riigikeelena, ei tähenda
eesti sõnadega vene keelt, vaid grammatiliselt korrektset eesti keelt.
Lihtsamalt öeldes:
eesti sõnad pluss eesti grammatika on eesti
keel
eesti sõnad pluss vene grammatika ei ole eesti
keel
Kuidas küll viia see ilmne tõde
Keeleinspektsiooni ametnikeni, eksamineerijateni ja keeleõpetajateni?
