Why I'm against the Irish language revival?

 

 

Irish is by far the most beautiful language in the world. (More precisely, Irish and Scottish Gaelic, which are phonetically almost the same, are by far the most beautiful languages in the world, but I prefer Irish. Well, you get the point.) Listening to some sentences from the cassette tapes that come with the Gael-Linn Irish course which I have brings me to real ecstasy, a bliss bordering on orgasm. I'm not exaggerating here. It really does.

That's why my heart bleeds more than words can say from the knowledge that the Irish language as a medium of communication is essentially dead, with the number of native speakers under 100 thousand and the number of monolinguals near-zero. Which means that it's pointless to learn Irish, because the chances of meeting someone who speaks Irish but doesn't speak English are nonexistent.

Awareness of the fact that the English have destroyed such a divinely delightful language fills me with enormous grief and anger.

(Yes, I know, some people claim that Irish is not a dying language, because there are millions of people who have some knowledge of it. That argument is flawed. If you force all children to study Irish, then in a few decades you are bound to end up with a huge number of grown-ups who have "at least some degree" of Irish. What matters is that no one actually needs Irish, not even in Ireland, because one can just as easily get everything done in English.)

Why am I unable to rejoice Ireland's policy of making Irish an official language and a compulsory school subject?

That is because the overwhelming majority of Irish speakers today are native English speakers, and extremely few native English speakers are able to pronounce Irish correctly. (And if you are going to ask sneeringly if I, a native Estonian speaker, can do it better, then yes, absolutely, I can.) I doubt even one native English speaker out of 10 has a chance of mastering the contrast between "leabhar" and "leabhair" during his lifetime. The ghastly English accent has even made its way to language courses, which means that enthusiasts all over the world buy those audio courses and believe that's how Irish is actually supposed to sound. That's outrageous sacrilege.

As far as I am concerned, the real Irish language compared to the Irish language the way it's currently spoken by the L2 speakers in Ireland is like a delightful Oriental pavilion compared to a stinking latrine.

The extent of the Irish language's putrefaction is further illustrated by one weird fact – the Irish singers' Irish tends to be much worse than the Scottish singer's Gaelic. At the time of writing this, there is almost 60 thousand people (57,375 in Scotland and 2,170 in Canada) who claim to be able to speak Scottish Gaelic. The number of native speakers is unknown. The number of monolinguals was 477 in 1971, so it's pretty safe to say it's 0 today. By comparison, the number of native Irish speakers is estimated at 78,000 in Ireland plus nearly 20,000 in the USA and 2,000 in Australia. With the number of native Irish speakers far exceeding the number of native Gaelic speakers, it's astonishing that I haven't been able to find a single singer who sings in proper Irish. Gaelic has Donnie Munro who is obviously a native speaker and Karen Matheson who has a pretty decent pronunciation, although a far cry from Donnie Munro's. Yet, I have been reaching high and low and haven't been able to find an Irish singer whose pronunciation would be even close to Karen Matheson's. To name just one example out of many, Andrea Corr is a lovely woman who has an adorable voice, and "Buachaill Ón Éirne" is a beautiful, heartwarming song, but it doesn't change the sad fact that she just hasn't got a chance of pronouncing Irish right. Her English voice apparatus doesn't have it in it.

So, stressing one more time how much I love the Irish language and how my heart bleeds for the tragic destiny of the Irish people, I can't help feeling revolted when I hear Irish spoken with that dreadful English accent which seems to be the norm in Ireland today. That blasphemous abomination may have Irish vocabulary and grammar, but it has nothing in common with the magical, exquisite Irish language I adore.

 

 

 

 

 

 

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (23)

 

eelmine osa

 

<1-073-2>

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas nägu, mille omanikule mõni tütarlaps ulataks julgelt klaasi õlut, kui ta tema tagauksele ilmuks.

Inglise keeles ei ole siin mõistagi mingit probleemi – meessoost «tema» on he ja naissoost «tema» on she. Eestikeelsest tõlkest ei ole aga aru saada, kumb kumma uksele ilmus.

Kuna sellises kontekstis on eesti keelde arusaadavalt tõlkida väga raske ja mulle hakkas ka eelmine osalause natuke vastu, siis vaatasin originaali (lk. 74):

[---]; the Fate of the Discworld was currently a kindly man in late middle age, graying hair brushed neatly around features that a maiden would confidently proffer a glass of small beer to, should they appear at her back door.

Näeme, et tõlkija on ilmaaegu endale töö keeruliseks teinud. Originaalis ei ole üldsegi kaks eri soost «teda», vaid «tema» ja «nemad». Seega võiks justkui tõlkida nii:

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas näojooni, mille omanikule mõni tütarlaps julgelt klaasi õlut ulataks, kui need tema tagauksele ilmuksid.

(Mõistagi võib mitmuse 3. pööre ka «ilmuks» olla, aga mulle tundub nii pisut mugavamini loetav. Maitseasi.)

Siiski häirib mind see näojoonte omanik ja see, et ilmuvad «nemad», aga õlut pakutakse ühele. Teiseks: kas näojooni omatakse või kantakse?? Kolmandaks: originaalis ei ole, nagu näeme, mingit omanikku, vaid ainult näojooned. Kas me tohime ka eesti keeles öelda, et klaas õlut ulatatakse näojoontele? Või teeks näjoontest ikkagi näo ja ulataks klaasi temale, eeldades, et lugeja saab ise aru, et näo küljes on ka inimene?

Või lausa nii?

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti vanapoolne muhe meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas näojooni, mida oma tagauksel nähes neiu kartmata klaasi õlut ulataks.

See tundub juba märksa parem.

Edasi: äkki paneks «ei kardaks klaasi õlut ulatada»? Ma mõtlen, raamatutõlkest jääb mulle mulje, nagu  õ l l e   p a k k u m i n e  oleks kuidagi julgust nõudev tegu, aga tegelikult on kirjanik tahtnud öelda, et neiu ei oleks seda  n ä g u  kartnud. (Muide, ma ei saa aru, miks maiden «tütarlaps» peaks olema. Mina küll last õlle ligi ei laseks.)

Ja originaali lugedes on ka raske hoiduda hämmeldunud küsimusest, mis asi on small beer? On see trükiviga ja tegelikult peaks olema a small glass of beer, või on small beer mingi eriline jook?

Online-sõnastik ütleb, et small beer on arhailine väljend, mis tähendab eriti lahjat (0,5–2,8%) õlut. Leian, et eestikeelses tõlkes ei ole mõtet nii spetsiifiliseks minna, sest point ei ole siin mitte selles, kas õlu on kange või lahja, vaid selles, et nägu oli selline, et neiu ei kardaks selle kandjale jooki pakkuda. Teisisõnu tegi tõlkija õigesti, tõlkides selle lihtsalt «õlleks».

Edasi: kirjakeele seletussõnaraamat ütleb, et sõna «vanapoolne» on tõepoolest olemas (mina teadsin seni ainult sõna «vanemapoolne»), aga minule hakkab see vastu, eriti late middle age tõlkevastena.

Samuti häirib mind «tagauks». Jah, originaalis on back door, aga Eestis ei ole sellist kommet, et kõrgemad isikud käivad ees- ja madalamad tagauksest, seega leian, et see on sama ebaoluline (ja lugejat segadusse ajada võiv) nüanss nagu õlle kangus.

Kokkuvõttes on see lause üks paras pähkel ja teda saab tõlkida päris mitmel viisil. Pakuksin siin välja sellise tõlke, mis minu meelest annab kirjaniku mõtte kõige selgemini edasi:

[---]; Kettamaailma Saatus oli parajasti muhe keskealine meesterahvas, hallisegused korralikult kammitud juuksed raamimas nägu, mida oma uksel nähes ei pelgaks neiu klaasikest karastusjooki pakkuda.

 

<1-073-3>

See oli nägu, mille omanikku lahke nooruk rõõmsasti üle ülekäigutrepi aitaks.

Esiteks tekitab osastav kääne siin juba kahtluse tõlkija eestluses.  Ü l e  aitamine eeldab seda, et aidatakse lõpuni teisele poole, s.t. nooruk aitaks üle takistuse ikka näo omaniku.

Teiseks: ülekäigutrepp on ju ohutu ka ilma aitamata, välja arvatud kui aidataval on trepi jaoks liiga nõdrad jalad; aga sel juhul tekib lugejal küsimus, et miks lahke nooruk vanemapoolse mehe just nimelt üle ülekäigutrepi aitaks. Kas tavalisest trepist üles ei aitaks?

Kuidas on originaalis (lk. 74)?

It was a face a kindly youth would gladly help over a stile.

Stile on selline eriskummaline treppi või treppredelit meenutav astmestik, mis võimaldab inimesel pääseda teisele pole tara, ilma et oleks vaja üle ronida. Ma pole kunagi elus sellist näinud mujal kui pildil. Tõlgitava lause idee on selles, et lahke nooruk aitaks inimese üle trepja takistuse. On see nüüd täpselt stile või midagi muud, on ebaoluline nüanss.

See oli nägu, mille omaniku lahke nooruk rõõmsasti trepist üles aitaks.

Kolmandaks: «rõõmsasti» ei kõla lausa nii võõrastavalt nagu «rõõmustusega», aga miks mitte kasutada tavalist eesti sõna «rõõmsalt»? («Rõõmuga» jätab selles kontekstis äkki mulje nagu trepp oleks rõõmuga? Või ei jäta??)

See oli nägu, mille omaniku lahke nooruk rõõmsalt trepist üles aitaks.

 

<1-073-4>

Ükski jumalus ei saa moondada oma silmade ilmet ja olemust.

Tõlkijal lonkab natuke loogika. See, et jumalus ei saa muuta ilmet ja olemust, tähendab seda, et ta ei saa muuta mõlemat korraga, kuid võib-olla saab muuta emba-kumba. Kui me tahame öelda, et ta ei saa muuta ei ühte ega teist, peame kirjutama

Ükski jumalus ei saa moondada oma silmade ilmet ega olemust.

Mul tekkis ka hetkeks küsimus, kas «moondada» asemel ei peaks olema «muuta», aga kuna originaalis (lk. 74) on üldsegi disguise, siis on raamatutõlge tegelikult hea.

 

<1-073-5>

Kettamaailma Saatuse kaks silma olid niisugused: põgusale pilgule tundusid need lihtsalt tumedad, aga [---].

Minu meelest ütleb enam-vähem iga eestlane sellises lauses «nad». (Kui ta muidugi inglise keelest tõlkida ei püüa.)

Kettamaailma Saatuse kaks silma olid niisugused: põgusale pilgule tundusid nad lihtsalt tumedad, aga [---].

 

<1-074-1>

[---], et need on vaid augud, millest avaneb nii kauge ja põhjatu pimedus, et vaataja tunneks, kuidas teda kistakse [---].

Rumal viga kõneviisiga. Mind ei huvita, kas inglise keeles on seal would või ei ole. Eesti keeles ei ole mingit põhjust kõneviisi muuta.

[---], et need on vaid augud, millest avaneb nii kauge ja põhjatu pimedus, et vaataja tunneb, kuidas teda kistakse [---].

 

<1-074-2>

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi. Aga ikkagi üritavad seda kõik.»

«Aga mulle jälle tundus, et te aitasite mind pisut teiste vastu?»

«Aga muidugi. Et lõppmäng tuleks magusam, Emand. Ja nüüd...»

Aga, aga, aga, aga... Kuidas see tõlkijal kõrva riivama ei hakanud?

Uudishimust vaatasin, kuidas on originaalis (lk. 74).

Fate raised an eyebrow.

"And no cheating, Lady," he said.

"But who could cheat Fate?" she asked. He shrugged.

"No one. Yet everyone tries."

"And yet, again, I believe I felt you giving me a little assistance against the others?"

"But of course. So that the endgame could be the sweeter, Lady. And now..."

Kuna kõnelejate vahel käib mäng, siis on cheating tegelikult sohk, aga kuna järgmises lauses on sama tüvega tegusõna, siis on vast «pettus» siin isegi kohane.

Leian, et tõlkija tegi õigesti, et tõi Saatuse õlakehitamise Emanda repliigi järelt järgmisse ritta, tema enda repliigi ette. Samuti taipas ta siin kiiduväärt kombel, et he ei või lihtsalt «tema» tõlkida.

Küll aga on siin selline nüanss, et the sweeter tähendab «seda magusam». Seda nüanssi on selles konkreetses lauses raske eesti keeli edasi anda, mistõttu ka minul on kiusatus ta ära jätta. Aga on see õige või teeme autori tekstile liiga? Kõvasti kõheldes nõustuksin siin tõlkijaga.

Jätaksin Emanda teise repliigi lõpust küsimärgi ära, sest see tundub olevat eelkõige uptalk'i küsimärk. Lause on tegelikult ju jutustav. Siiski ei pea ma küsimärki siin veaks. Lihtsalt kõhutunne ütleb, et mina teda sinna pigem ei paneks.

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi, kuid ometi üritavad seda kõik.»

«Samas tundus mulle, et te aitasite mind pisut teiste vastu.»

«Muidugi. Et lõppmäng tuleks magusam, Emand. Ja nüüd...»

Kas tõlkida «ometi» või «ikkagi», on täiesti maitseasi.

«Samas» on tänapäeva eesti keeles muutunud parasiitsõnaks, mida kasutatakse ülemäära, kuid konkreetselt siin leian, et ta on kohane. Sama hästi sobiks «siiski» või lausa «Minule aga tundus...», kuigi viimasel juhul on «agasid» jälle natuke liiga tihedalt. Või äkki prooviks hoopis nii?

Saatus kergitas kulmu.

«Ja ilma pettuseta, Emand,» ütles ta.

«Aga kes suudaks petta Saatust?» küsis Emand.

Jumal kehitas õlgu. «Mitte keegi, kuid ometi üritavad seda kõik.»

«Minule aga tundus, et te aitasite mind pisut teiste vastu.»

«Muidugi. Seda magusam tuleb ju nüüd lõppmäng, Emand. Ja nüüd...»

Või «Et teha lõppmäng veelgi magusamaks».

Ühesõnaga, võimalusi on palju, aga see, millele ma tähelepanu juhtida tahtsin, on see kohutav tiheagatamine.

järgmine osa

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (22)

 

eelmine osa

 

<1-060-1>

Üheskoos pöörasid nad oma lahinguratsusid ja kappasid igipõlise Ankhi ja ausate loitsude poole.

Esimene «ja» peab iseenesestmõistetavalt olema «ning», sest samas lauses on veel üks «ja».

Teiseks on esimese osalause osastav kääne kuidagi veider. See jätab mulje, nagu tegevus oleks pooleli – pöörasid ja pöörasid, aga pööratud veel ei saanud.

Kolmandaks on sõna «lahinguratsud» veider. Originaalis (lk 63) on steeds, mille sõnaraamatuvaste on tõesti «hobu, ratsu, eriti lahinguratsu». Siin pole aga kuskil mingit lahingut.

Üheskoos pöörasid nad oma ratsud ringi ning kappasid igipõlise Ankhi ja ausate loitsude poole.

Või pöörasid ümber.

<1-063-1>

Kuigi Ketta päike kujutab endast vaid tiirlevat kuukest ja selle protuberantsid pole kuigi palju suuremad kroketimängu traatväravaist, [---].

«Selle» ei ole küll eksitav, sest päike ja kuuke on selles lauses üks ja sama, kuid ikkagi riivab see sõna kõrva. Loomulik eesti keel oleks:

Kuigi Ketta päike kujutab endast vaid tiirlevat kuukest ja tema protuberantsid pole kuigi palju suuremad kroketimängu traatväravaist, [---].

I-mitmusega eputamine on mulle isiklikult vastukarva, sellepärast kirjutaksin traatväravatest, aga tühja kah.

 

<1-064-1>

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et need paigad, kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

Kas ta oli paigatud või?

Sõna «need» ei ole iseenesest vale, lihtsalt mõttetu sõnaliiasus.

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et kohad, kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

 

<1-064-2>

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et [kohad], kus pidanuksid olema silmaaugud, on tal sileda nahaga kaetud.

Ajavormid on lootusetult sassis. Õige on kas «oli saanud ... olid», «on saanud ... on» või «sai ... on». Kuna eelmiste ja järgmiste lausete jutustav tekst on järjekindlalt minevikus, siis eelistaksin siin esimest varianti:

Pime Io oli saanud hüüdnime selle järgi, et kohad, kus pidanuksid olema silmaaugud, olid tal sileda nahaga kaetud.

 

<1-067-1>

Ankh-Morporki–Chirmi maantee on mägine, valge ja looklev, see kolmekümne kolmikmiili pikkune auklik ja kivine teelõik tõuseb spiraalina mäekülgi mööda üles, laskub tsitruspuid tulvil rohelistesse orgudesse, kulgeb köitest punutud sildu mööda üle liaanidega mähkunud kuristike ja on üldiselt rohkem maaliline kui kasulik.

Sõnaga «looklev» lõpeb ilmselgelt üks lause ja sõnaga «see» algab järgmine.

Ankh-Morporki–Chirmi maantee on mägine, valge ja looklev. See kolmekümne kolmikmiili pikkune auklik ja kivine teelõik tõuseb spiraalina mäekülgi mööda üles, laskub tsitruspuid tulvil rohelistesse orgudesse, kulgeb köitest punutud sildu mööda üle liaanidega mähkunud kuristike ning on üldiselt rohkem maaliline kui kasulik.

Kolmikmiili jätaksin isegi kilomeetriteks teisendamata, sest see ongi autori väljamõeldud veider ühik, mida pärismaailmas ei kasutata.

 

<1-070-1>

Tema Pagas oli kadunud ja see valmistas meelehärmi. Pealegi hakkas vihma sadama. Ta niheles märjal kivil ebamugavalt ja püüdis leida oma olukorras midagi head.

Natuke häirib see «ta».

Tema Pagas oli kadunud ja see valmistas meelehärmi. Pealegi hakkas vihma sadama. Kakslill niheles märjal kivil ebamugavalt ja püüdis leida oma olukorras midagi head.

 

<1-071-1>

Umbes kolme miili kaugusel rippus läbikukkunud võlur käsipidi kõrge pöögipuu oksa küljes.

Naeruväärne viga. Pöögipuit ja pöögisalu on küll, aga pöök ehk pöökpuu ei ole «pöögipuu».

Umbes viie kilomeetri kaugusel rippus läbikukkunud võlur käsipidi kõrge pöökpuu oksa küljes.

 

<1-072-1>

Oks, mis oli juba isegi paindes, siiski ei murdunud. See tõi lihtsalt kuuldavale märja vaikse heli ja väändus.

«See» kõlab siin ebaloomulikult ja see sõnadejärjekord häirib mind pisut.

Oks, mis oli juba isegi paindes, siiski ei murdunud. Ta tõi lihtsalt kuuldavale vaikse märja heli ja väändus.

 

<1-073-1>

Muidugi on jumalate eesõigus määrata oma väliskuju, [---].

Eesõigus tähendab eesti keeles seda, et enne saan mingit asja teha mina, siis sina. Näiteks kui üks auto läheneb ristmikule mööda peateed ja teine mööda kõrvalteed, siis on esimesel autol eesõigus ristmiku ületamiseks. Eesõigus ei tähenda, et teine auto ei või üldse ristmikku ületada, vaid et ta võib seda teha alles siis kui esimene auto on ristmiku ületanud.

See, kui mina võin mingit asja teha ja teised ei või, on iseenesestmõistetavalt privileeg. Kui aadlik tohib mõõka kanda ja talupoeg ei tohi, siis ei ole see eesõigus, vaid privileeg, sest talupojad ei pea mitte leppima nende mõõkadega, mis aadlikest üle jäävad, vaid nad ei tohi üldse mõõku kanda.

Antud lauses ei pea kirjanik silmas, et kui me tahame oma väliskuju muuta, siis peame ootama, kuni jumalad on sellega lõpule jõudnud, ja alles siis võime seda teha meie. Kirjanik tahab öelda, et jumalad saavad oma väliskuju muuta ja lihtsurelikud ei saa.

Arvan, et ei ole mõtet laskuda arutellu, millises seoses on omavahel sõnad «privileeg», «ainuõigus» ja «monopol», sest «privileeg» on ilmselgelt sõna, mis vaadeldavasse konteksti ideaalselt sobib.

Muidugi on jumalate privileeg määrata oma väliskuju, [---].

järgmine osa

Järelvalve, mitte järelevalve!

 

Oli kord üks filoloog, kelle nimetähed olid K.A. Paljude filoloogide kombel tundis ta sageli nördimust sellest, et inimesed tema ümber rääkisid grammatikareegleid rikkudes. Aastatega kogunes temasse üha enam kibestumust, et inimesed tema õpetusi kuulda ei tahtnud võtta. Frustratsioon tegi ta, nagu kahjuks paljud filoloogid, üha tähtenärivamaks ja resoluutsemaks.

Te olete kibestunud filoloogidega kindlasti kokku puutunud. See on selline inimtüüp, kes on võimeline kirjutama õelusest nõretava artikli, mille ainsaks sisuks on see, et ta nägi kuskil sõna «kotlett» kahe T-ga.

K.A-l vedas rohkem kui enamikel kibestunud filoloogidel – ta sai Justiitsministeeriumi õigusterminoloogiatalituse juhatajaks. Nüüd oli tal vähemasti õiguskeele valdkonnas konkurentsita mängumaa. Ta sai takistamatult oma kiikse läbi suruda, sest juristid ei osanud talle vastu vaielda ja teistelt filoloogidelt ei pidanud juristid vajalikult küsida – oli neil ju K.A. näol juba olemas asjatundja, kes paistis keelevõõra inimese jaoks piisavalt kompetentsena ning kes ka enesekindlusevähesuse üle sugugi kurta ei saanud.

Ühel ilusal päeval tuli K.A-le pähe, et järelvalve peaks õieti olema järelevalve, sest me ei valva ju kellegi järel, vaid järele.

Kahjuks ei vaielnud keegi K.A-le talle õigel ajal vastu ja uutes õigusaktides hakatigi kirjutama järelevalve. Praeguseks on see barbarism juriidilises keelekasutuses juba valdav.

Kui natuke asja üle järele mõelda, pole raske aru saada, et see on äärmine rumalus. Kui me ütleme järelevalve, siis peaksime ütlema ka õiguseloome, seaduseandja, rahanduseministeerium, liikluse-eeskiri (on ju tollieeskirjad, mitte tolleeskirjad!!).

Igaüks, kes tahab ennast eesti keele asjatundjaks nimetada, peaks teadma, et taolistes liitsõnades e olemasolu või puudumine ei allu loogikareeglitele, vaid on aegade jooksul välja kujunenud selle järgi, kuidas rääkijatele mugav tundub, või üldse juhuslikult. See on sama, nagu sõnades keisririik ja vürstiriik on esimene osasõna omastavas käändes, sõnades kuningriik ja krahvkond aga mitte. Miks? Samal põhjusel, miks iga eestlane peale K.A. poolt ajuloputatud juristide ja keeletoimetajate räägib järelvalve, mitte järelevalve – aastakümnete jooksul on eesti rahvas leidnud, et nii on suupärane.

Me ütleme kuningriik, mitte kuningariik, aga kuningaloss, mitte kuningloss, ja selles ei ole midagi halba. See on normaalne. Meie keel on lihtsalt selline. Me ütleme keskkonnakaitse, kuid looduskaitse. Kus on loogika, võib küsida K.A. Mina vastan, et nendes konkreetsetes keelendites ei ole loogikat ega peagi olema. Lihtsalt eesti rahvale tundub suupärane öelda looduskaitse, mitte loodusekaitse. Mõttetu on küsida, miks me räägime suursugune, aga suurepärane, ja väga rumal oleks nõuda esimese muutmist suuresuguseks, et oleks loogiline. Inimkeel ei ole kunagi 100% loogiline – kui tahes suurt meelehärmi see mõnele ka ei põhjustaks.

Eesti keel kuulub eesti rahvale, mitte käputäiele filoloogidele. Keelenormid peavad järgima mitte mõne mõjuvõimsa põikpea kinnisideid, vaid seda, kuidas valdavale osale eestlastest õige tundub,.

Kui me järgiksime K.A. eksiloogikat, siis peaks välispoliitika olema välinepoliitika, kaaskond peaks olema kaasaskond, ratastool peaks olema ratastegatool, tikutoos peaks olema tikkudetoos. Jne.

Palun lõpetame selle totruse nüüd ära ja hakkame sõna järelvalve jälle õigesti kirjutama.

 

 

 

 

 

  

Federal Union of European Nationalities is terribly wrong

 

I ran across this article:
Language policies should accommodate diversity, protect minority rights and defuse tensions

Its headline sums up the essence of the problem. You can't promote diversity, increase minority rights AND defuse tensions. Obsession with diversity and minority increases tensions in the society, because when you create privileges for the minorities, the majority feels oppressed while the minority feels they still haven't enough.

"Diversity" is one of the sacred mantras of our time used demagogically to justify a variety of discriminatory measures, as well as for racist guilt-casting. (Yes, in case you didn't know, hating white people is racist too.) When you stop to think about it, it shouldn't be too hard to realise that diversity is not a desirable goal per se. Or is someone seriously suggesting that the ideal case would be if every human being on Earth spoke a language of his own incomprehensible to every other human being?

What people who preach diversity actually mean is they are opposed to the wilful destruction of diversity. That is a noble and laudable goal. It is horribly wrong when the governments strive to the forceful assimilation of the subdued ethnic groups in the country (like France) or even deny their very existence (like Greece). But neither would it be a good idea if, for instance, every country in the world declared their local accent of English a separate language, and, say, the government of Japan obliged their teachers to teach their students to speak English with the Japanese accent rather with the pronunciation used in the USA. Or if every county of Norway established their own standard of writing and pronouncing Norwegian. That would add to diversity all right, but it wouldn't obviously serve any useful purpose.

 

If the above wasn't plain enough, imagine these two scenarios:

A. The Breton-speaking areas of France would get bilingual administration, bilingual schools (naturally with French pupils studying Breton in the amount equal to the Breton pupils studying French) etc, and similarly in the Basque, Catalan, Italian, German-speaking areas;

B. The inhabitants of Bourgogne-Franche-Comté would be forced to switch from French to Turkish, the inhabitants of Centre-Val de Loire to Arabic, and the inhabitants of Pays de la Loire to Chinese.

Both plans would increase the linguistic diversity of France, but it's obvious that the second plan would constitute outrageous abuse on a part of the people of France whereas the first plan would end outrageous abuse.

 

All the rhetoric about diversity is off the point. What we need is not more or less diversity. What we need is a cessation of policies directed at the destruction of ethnic groups. It must be understood by everyone that when, say, in a predominantly Basque-speaking region, Basque is prohibited as a language of instruction and children whose native language is Basque have to go to schools where the language of instruction is French, then this is, firstly, genocide against the Basque ethnic group, and, secondly, blatant violation of equal treatment, because the French Republic is dividing its citizens into two castes – 1) the ones who may handle their day-by-day affairs in a language they can effortlessly understand, 2) the ones who have to attend to their day-by-day affairs in a foreign language. The «égalité» in the motto of the French Republic is a rotten lie – in reality, a significant part of the French citizens have to study a foreign language before they can use the rights which they are supposed to have according to the constitution. How many native French speakers can speak a foreign language on the level of understanding schoolbooks and official documents? How then can the French have the nerve to demand such a knowledge of French from their Breton, Basque and Italian citizens? As long as the French Republic is cynically negating the equality of all citizens, it has no right to even call itself a democracy. (Of course, France is only one among many such countries.)

 

The policy of forced language switch as practiced by France, Greece, Russia and many other countries is monstrously evil for two reasons.

1. It's genocide.

There is no objective standard by which the French people are more valuable than the Breton people or vice versa, of the Russian people more valuable than the Bashkir people or vice versa. Therefore, there can be no moral justification for the rule according to which the French and the Russians are free to retain their native language while the Bretons and Bashkirs are compelled to diminish the use of their native languages and switch to French and Russian, respectively. When a country whose government is controlled by the ruling ethnic group puts, with various political and administrative measures, pressure on the subdued ethnic groups to switch from their own language to the country's ruling language, then this will over time cause the members of the subdued ethnic group to give up their ethnic identity altogether, eventually causing the ethnic group to become extinct. Government policy directed at causing an ethnic group to first decrease in number and eventually cease to exist is obviously genocide even if it doesn't involve any physical violence. An ethnic group is destroyed no matter if its members are killed or merely forced to give up their ethnic identity. The only difference is that one happens quickly, the other slowly. The result is the same.

Therefore: depriving an ethnic group of the opportunity of school education and administration in its native language, not because it's economically unfeasible due to the ethnic group's very small size, but because the government strives for the assimilation of all ethnic minorities in the country, is genocide. It should be prohibited by international law like the other forms of genocide.

2. It's unequal treatment and therefore incompatible with democracy.

As I just explained, and as I have laid out in greater detail in my article Why language is more important than other things, it's simply a blatant lie and monstrous hypocrisy to suggest that all the citizens of, say, Germany, have equal rights when in reality the citizens of German ethnicity can go to school in their native language whereas the citizens of Turkish or Danish ethnicity have to go to school in a foreign language.

Of course, equal treatment is not an absolute rule to be achieved at whatever the cost. Should I become a citizen of Malaysia, I have of course no right to demand that the government provide my children with an Estonian-language school. But if the Turkish minority of Bulgaria has enough children to fill many schools, qualified teachers proficient in Turkish and it would be easy to acquire Turkish-language textbooks, then there can be no justification for forcing Turkish teachers to teach Turkish children in the Bulgarian language.

 

Obsession with minorities

Instead of realizing that the language problem is a problem of equal treatment and human dignity, language enthusiasts have jumped onto the diversity bandwagon. "Hey, ethnic groups are also minorities who need privileges! So give us our piece of the pie!" Unfortunately, their version of minority protection comes with the usual guilt-mongering and selectiveness. Each language activist chooses one ethnic group and makes it the centrepiece of his world. Sometimes they get together and advocate unitedly for the assortment of their pet "minorities", without any logical system. Oftentimes they spend their energy on protecting tiny languages which are no longer viable anyway, or even work to revive a language that is already dead, such as Cornish (undoubtedly now spoken with a heavy English accent that sounds nothing like the real Cornish sounded, but at least it's incredibly cool and makes you feel special speaking a language no one can understand) while ignoring the needs of ethnic groups whose languages are actually used for interpersonal communication today, in spite of all the oppression.

When you stop to think about it, you ought to realise that is irrelevant who is in the majority and who is in the minority. Or are you suggesting that should your measures to promote a minority language prove so successful that it becomes the majority, then all your rhetorics will make an about-turn and the oppressed minority of yesterday will become the evil majority of tomorrow, and the evil oppressor of yesterday will become the new endangered minority?

On top of all the above, the use of the word "minority" is an insult. No one says that the Germans are an ethnic minority in Europe. No, the Germans are a majority in their homeland, Germany. Similarly, the Basques are not a national minority in Spain and France. They are a majority in their homeland, the Basque Country.

To declare, for instance, the Bretons some kind of a European hill tribe whose unique language and culture must be preserved is profoundly racist and demeaning. The Bretons and the French are exactly the same kind of human beings, only the formers' native language is Breton and the latters' is French. Therefore the idea that the French nation should remain the ruler while the Breton nation should enjoy special protection as if it were some kind of a rare bird species is simply unjustifiable.

What the oppressed ethnic groups need is not more taxpayer money for activist organizations, not the establishment of a huge open-air language museum in the historically Sorb-speaking area, not the revival of the Cornish or Manx language. What oppressed ethnic groups need is the cessation of linguistic genocide in Bretagne, Corsica, Southern Macedonia, Mari El, Udmurtia and many other regions in Europe. Instead of all those "oh my goodness look what a cute little language those 20 people speak in those two mountain villages" projects, we need a mechanism for forcing governments to stop destroying big ethnic groups that still have a chance of surviving.

 

Many would object that ethnocentrism would bring about calls for redrawing state borders and potentially new wars – after all, there is no sensible reason why, say, Corsica should belong to France or the Beregszász (Berehove) area to Ukraine.

My reply is: on the contrary! It's the "one country, one language" attitude that perpetuates unsolvable territorial conflicts and encourages linguistic genocide to deny foothold to the irredentists. I say that granting minority language speakers equal rights with the ruling ethnic group is the only way to do away with border disputes. It's obviously impossible to divide the mixed Romanian-Hungarian area between a Romanian-only state and a Hungarian-only state in any even remotely just and reasonable manner. But when all mixed localities were officially bilingual, it would no longer matter where is Romania and where is Hungary. The only noticeable difference would be that Romanian text is written above the Hungarian text in one town and the other way around in another.

With true equality between the ethnic groups instead of minoritist hatemongering, it will no longer matter if this or that village belongs to Hungary or to Slovakia, to France or to Italy, to Greece or to Bulgaria. Age-old border disputes would become meaningless and true interethnic reconciliation would become possible for the first time in history.

 

 

 

 

 

 

 

 

Spikerdamine on pseudoprobleem

 

0. Sissejuhatus

Ühe erakõrgkooli õppejõud kirjutas artikli sellest, kui palju raskendab õppejõu tööd peamurdmine, kuidas üha kavalamate spikerdamismeetodite vastu võidelda.

Minu kogemus nii õpilase, üliõpilase, õpetaja kui ka õppejõuna näitab, et spikerdamine on pigem märgiks sellest, et õppejõud ei oska teadmistekontrolli otstarbekalt korraldada.

 

 

1. Õpilase kogemus

Mõnda aega oli mul ajalooõpetaja, kelle perekonnanimi oli väga sobivasti Ränk. Minule teadaolevatest õpetajatest oli ta ülekaalukalt kõige väärakam ja kindlasti ka kõige kardetum. Meie koolis pidas ta end siiski üleval palju normaalsemalt kui eelmises, kust ta ilmselt sunnitigi lahkuma just sel põhjusel, et läks oma sigatsemisega üle igasuguse piiri.

Tema kõige esimene tunnikontroll meiega algas täiesti tavaliselt: paberilehed välja, asjad laudadelt ära, õpetaja dikteeris kolm (või oli kaks?) küsimust, korrates neid mitu korda, et kõik üles jõuaksid kirjutada. Siis lausus ta aeglaselt ja rahulikult, ilmse sadistliku naudinguga: «Kõik. Viis minutit.» Veel sekund-paar kulus, enne kui õpilaste jahmunud ajud selle sõnumi vastu jõudsid võtta, ja siis läks lahti meeleheitlik kiirkirjutamine, kus mingile spikerdamisele või kellegi käest millegi küsimisele ei saanud mõeldagi.

Paraku valitseb meie haridussüsteemis vale lähenemine: õpilastelt nõutakse täielikke ja absoluutselt õigeid vastuseid ning siis tuleb mõistagi anda neile ka piisavalt aega selle perfektsuse paberilepanemiseks. Nii jääbki rikkalikult aega mahakirjutamiseks ja teistega konsulteerimiseks ning õpetaja peab siis kullipilguga mööda klassi ringi käima ja patustajaid jahtima. Kuna aga paljud õpetajad armastavad selle asemel hoopis toolil lösutada ja raamatut lugeda vms., siis olemegi probleemi ees, et õpilased on justkui ebaausad ja nende ohjeldamiseks ei ole justkui mingit võimalust.

 

 

2. Üliõpilase kogemus

Saksamaal oli ülikoolis eksameid, kontrolltöid jms. märgatavalt vähem kui Eestis. Need, mis toimusid, olid seetõttu seda tõsisemad. Üks esimesi oli kontrolltöö, mis, kui mu mälu ei peta, oli ühes semestripikkuses õppeaines arvestuse saamise eelduseks.

Teadsin juba, et spikerdamine võib Saksamaal kaasa tuua mitte ainult ebarahuldava hinde, vaid lausa õppimiskeelu. Seetõttu ei teinud ma mingeid spikreid. Mind tabav meeldiv üllatus – ülesanded polnudki nii rasked. Aega oli seevastu kaunis napilt. Spikerdada poleks väga jõudnudki. Kui hiljem seda ühe peaaegu-kaasmaalasega arutasin, ütles ta, et Saksamaal ongi nii – ülesanded on lihtsad, probleemiks on aeg.

Sellel konkreetsel arvestusel ei olnud ülesanded tegelikult nii väga lihtsad, aga see-eest ei olnud latt väga kõrgel. Loengul, kus õppejõud selgitas hindamist ja kommenteeris tulemusi, saime teada, et maksimaalselt võis saada 40 punkti, ja algselt oli professoril plaanis anda arvestus neile, kes saavad vähemalt 12(!!), kuid kuna tulemused osutusid nii kehvadeks, siis laskis ta seda piiri natuke alla. (Mina sain 32, mis oli parim tulemus; teine koht oli vist 28,5.)

Ma ei tea, kas kogu Eesti kõrgharidussüsteemi ajaloos on kunagi korraldatud arvestust, kus maksimum on 40 punkti, 12 punkti annab arvestuse ja aega on antud nii vähe, et 12-punktist tulemust võibki normaalseks lugeda. Seda on raske ette kujutada. Meil on ikka arvestuse piiriks mingi 50% või 60%. Tegelikult on Saksamaa süsteem palju mõistlikum. (Mitte et Saksamaal kõik kirjalikud arvestused sellised oleks, aga Saksamaa kõrgharidussüsteem on mitmes mõttes palju parem kui meie oma.) Olen ka Eestis õppejõuna edukalt katsetanud süsteemi «palju küsimusi, vähe aega». Hoiatasin algul tudengeid, et küsimusi on hästi palju, kuid neilt ei nõuta igale küsimusele vastamist, tehku enne ära need, mis on lihtsad, ja kui aega jääb üle, siis raskemad. Keegi ei pannud midagi pahaks.

 

 

3. Õppejõu kogemus

Jällegi Saksamaalt sain teada sellise kasuliku asja nagu suuline eksam. Mitte see taevanikisendavalt debiilne ja ebaõiglane eksamipiletiloterii, mida kasutatakse meil, vaid selline, et õppejõud küsib üliõpilaselt 30 minuti jooksul kõike, mida heaks arvab (antud aine piires muidugi). Tulemuseks on see, et üliõpilasel pole piletite tuupimise stressi ja elu on näidanud, et mina saan 30 minutiga väga selge ettekujutuse, kui hästi inimene ainet valdab. Mõistagi nõuab iga tudengiga 30 minutit rääkimine palju aega, mistõttu olen kasutanud seda meetodit ainult järeleksamitel.

Ükskord juhtus niisugusel järeleksamil selline asi, et tudeng, kellele vastused väga raskelt kippusid tulema, küsis, kas ta võib võtta abiks ühe teatava õppevahendi, mida antud aines kõige sagedamini kasutasime. Kehitasin õlgu ja andsin loa. Nagu olingi arvanud, ei teinud see vaese eksaminandi elu sugugi kergemaks. Loomulikult olid vastused mu küsimustele  selles õppevahendis olemas, aga tema neid seal kiiresti üles leida ikkagi ei osanud.

Ma olen alati vihanud kohustust asju pähe tuupida. Kui ma olen võimeline astuma riiuli juurde, võtma sellelt õige raamatu ja leidma paari minutiga vastuse (või siis veebiotsinguga), siis on see sama hea, kui ma teaksin seda peast. Pea ei ole prügikast. Taunitav on vaid see, kui üliõpilane materjalis ei orienteeru.

Seda näitab kujukalt ka järgmine lugu.

 

 

4. Õpetaja kogemus

Ühel viimase kooliaasta peaaegu viimasel nädalal, kui lühikeste pükste väel mööda linna ringijooksmise aeg polnud veel saabunud, kuid õppetööd võeti juba kergemalt, astus ühte tundi sisse klassijuhataja ning kutsus minu ja veel kaks poissi klassist välja. Ta selgitas, et ühel VIII klassil on füüsikaõpetaja haige, aga kuna neil pole piisavalt hindeid, siis on täna vaja neile tunnikontroll teha. Ta mõistab, et meil pole koolitundide läbiviimise kogemust, aga usub, et me saame kolme peale hakkama.

Nende klassijuhataja lubas meile omakorda mingit preemiat (võib-olla head hinnet oma aines, ma ei mäleta enam), kui ta tuleb poole tunni pealt sinna meie tundi sisse ja näeb, et tema kohutav pätiklass istub vaikselt ja kirjutab tööd.

Küsimused mõtlesin välja mina ja nimelt alljärgneval viisil.

Neile oli kodus õppida antud üks peatükk füüsika õpikust. Ma märkasin, et selles peatükis oli täpselt kolm paksus kirjas trükitud lauset. Sellele vastavalt tuli tunnikontrolli 3 küsimust, mille ma sõnastasin nii, et küsimustele vastamiseks tuli need 3 lauset sõna-sõnalt maha kirjutada – isegi samas järjekorras!

Ma ütlesin õpilastele, et nad peavad vaikselt istuma ja kirjutama. Poole tunni pealt tuleb nende klassijuhataja vaatama, kas kõik on korras. Kui ta jääb rahule, siis pärast tema lahkumist tohivad õpilased küsimustele vastamiseks soovi korral raamatuid ja vihikuid kasutada.

Vaimustunud õpilased käitusidki korralikult, nende klassijuhataja käis tundi inspekteerimas ja läks rahuolevana ära, mille järel õpilased said soovi korral abimaterjale kasutada. Mõistagi kasutasid seda võimalust kõik.

Millised olid tulemused? Uskuge või ärge – seinast seina. Muidugi oli neid, kes õpiku avamise järel itsitasid pihku, andsid töö viie minuti pärast ära ja said oma viie kätte, kuid oli ka neid, kes nägid tunni lõpuni kurja vaeva ja said ikka kolme või isegi kahe.

Teisisõnu – abimaterjalidega kontrolltöö hinnete jaotus nägi välja üsna sama nagu tuupetöö oma.

 

 

5. Internetikogemus

Mõni aasta tagasi sattusin ühte vene foorumisse, kus aeg-ajalt postitas keegi moblaga tehtud pildi kontroll- või eksamitööst ja palus lugejatel õiged vastused öelda. Nii mõnigi aitas heameelega. Ilmselt on Venemaal tavaline asi, et (üli)õpilastel lubatakse töö ajal telefone kasutada.

Milles on siin probleem – kas selles, et õpilased on ebaausad, või selles, et õpetaja on rabavalt juhm?

 

 

6. Moraal

Selle asemel, et spikerdamise üle vinguda, korralda teadmistekontroll nii, et spikerdamine kaotab mõtte. Ning kui sa oled ajast nii maha jäänud, et sa ei tea, et telefoniga saab pildistada ja internetis käia, siis on sul aeg pensionile minna.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mis on anekdoot ja mis ei ole

 

Nagu me kõik hästi teame, tähendab anekdoot lühikest naljaka sisu ja ootamatu lõpuga lugu. Anekdoote kuulma ja jutustama oleme harjunud juba lapsest saadik. Seepärast on teid võib-olla imestama pannud, et kui Švejki-raamatus palub vabatahtlik Marek Švejkil anekdooti rääkida, jutustab Švejk pika lohiseva tõestisündinud loo, milles ei ole mitte midagi naljakat. Ja võib-olla olete mõnikord näinud ajakirjas pealkirja «Anekdoote [sellest ja sellest kuulsast inimesest]», mille all on rida lühilugusid, mis paistavad olevat päriselt aset leidnud ja mille seas ei ole ühtegi anekdooti.

Aga mis seal ikka. Kergitad kulmu ja pöörad järgmise lehekülje. Paljugi, mis veidrusi inimesed kirjutavad.

Segadus tuleb sellest, et saksa, inglise ja küllap paljudes muudeski keeltes tähendab anekdoot hoopis tõestisündinud lugu. Sellest tuleb muide ka väljend anecdotal evidence, mis ei tähenda mitte anekdootlikku näidet mingi nähtuse kohta, vaid hoopis seda, et mingi hüpoteesi kinnituseks on küll olemas tõsielujuhtumeid, kuid teaduslike uuringute abil tõestatud see hüpotees ei ole.

Saksa keeles tähendab Scherz nalja ja Witz anekdooti. Inglise keeles ei ole isegi vahet – nali ja anekdoot on kumbki ühtemoodi joke. Ilmselt selle mõjul võib ka eesti veebisaitidel näha anekdootide nimetamist naljadeks.

Anekdoodikogumiku nimetamine naljakogumikuks ei ole otseselt vale, sest iga anekdoot sisaldab ju nalja. Samas ei ole kaugeltki iga nali anekdoot. Näiteks kui kollase arvutiremondibussi kõrval on Keskerakonna hiidplakat «Meie teeme», siis on see vägagi hea nali, aga muidugi mitte anekdoot.

Mind paneb väga imestama, miks paljud elukutselised tõlkijad ei taha kuidagi aru saada, et anecdote ei ole anekdoot, vaid tõestisündinud lugu. Igaüks saab ju raskusteta aru, et pollution on reostus, mitte pollutsioon, ning exhibition on näitus, mitte ekshibitsioon. Kuidas see anecdote siis nii ülejõukäiv on?

 

 

«Вы» и «ты» на эстонском языке

 

Принцип использования «ты» и «Вы» тот же, что в русском языке, но есть кое-какие отличия:

1. Эстонцы легче, чем русские, переходят на «ты», особенно молодые люди. Например, к коллегам по работе обычно обращаются на «ты» как в частных фирмах, так и в госучреждениях.

2. На интернет-форумах обычно и к незнакомым обращаются на «ты».

3. У эстонцев нет такого, что два человека за столом на «ты», а в офисе переходят на «Вы». Кто перешёл на «ты», тот везде на «ты». Исключение: к судье во время судебного заседания всегда обращаются «Вы» и он тебе тоже говорит «Вы», хотя после процесса в неформальной беседе вы можете быть на «ты». Возможно, что есть и другие похожие формальные ситуации, хотя я помню, например, случай, когда президент обратился и премьер-министру публично на «ты».

4. Нет такого, что 20-летний называет 40-летнего «Вы», а тот его «ты». Либо оба говорят «Вы», либо оба «ты». Только ребёнку говорят всегда «ты», но взрослый может разрешить ребёнку называть себя тоже «ты». Также бывает, что парень обращается к симпатичной девушке на «ты», а она отвечает на «Вы», чтобы создать дистанцию.

 

Список моих статей на русском языке

 

Если Вы найдёте на этой странице ошибки по русскому языку или если у Вас есть идеи, как сформулировать что-то иначе, так чтобы это было понятнее для учащихся, напишите, пожалуйста, комментарий.

 
 
 
 

Keelefirma õpetab keelekandjatega toime tulema

 

See pilt tõendab, et huvikoolis Optimum Semper OÜ koostavad tööpakkumisi inimesed, kes ei oska eesti keelt. Ma ei loodaks väga palju sellise firma keeleõpetajatelt, kus tööpakkumist ei loe enne avaldamist läbi ükski eestlane.

Nagu teab iga eesti lapski, tähendab keelekandja pealekaebajat. Näiteks: «Keelekandjaks oli ta oma õde, kes kõik vanematele ära rääkis.»

See kuulutus toob paraku päevavalgele tõsise probleemi – eesti keeles ei ole õigupoolest sellist sõna, mis vastaks venekeelsele väljendile носитель языка. Tavaline asi on kuulda eestlasi parema puudumisel native speaker ütlemas.

Mina kasutan juba ammu sõna emakeellane, mis annab täpselt edasi selle mõiste sisu. Kui jutt on konkreetsest keelest, siis võib öelda ingliskeellane ehk «inglise-emakeellane», mis tähendab «inimene, kelle emakeel on inglise keel», venekeellane ehk «vene-emakeellane» jne. Kogemus näitab, et inimesed saavad raskusteta aru, mida nende sõnadega silmas peetakse, ja ükski pole veel kulmu kergitanud.

Soovitan selle sõna üleüldiselt kasutusele võtta.

 

 

 

 

Kuidas ma suahiili keele numbreid õppisin

 

Arvsõnad 0 kuni 10 kõlavad suahiili keeles nõnda:

(Ma panin siia pildi teiselt saidilt, et te jääksite uskuma, et see ei ole mingi rumal nali, vaid suahiili keel ongi päriselt selline.)

Nagu näeme, on 8–10 järjekorda kerge meelde jätta: kõigepealt tuleb nane, siis tisa ja siis kumi. Täiesti loogiline.

Kuidas aga suuta meeles pidada, et 6 on sita ja 7 on saba, mitte vastupidi? Ootuspärane oleks ju, et enne tõstab loom saba üles ja siis tuleb see teine asi.

Tegelikult ei pea suahiili keel (mõistagi) järgima meie loogikat, vaid ikka oma kodukandi oma. Täpsemalt sellist:

Jõehobul, kelle peamine levila asub teatavasti just nimelt Ida-Aafrikas, olevat komme rooja väljutades see sabaga laiali pilduda. Sellepärast on sita (hetke võrra) varem kui saba!

 

 

P.S. Nali naljaks, aga üldiselt on suahiili keel hästi huvitav. Soovitan õppida!

 

 

  

Estonian Pig Latin

Estonian children have a mock language that is an analog of Pig Latin. It's called the Bi language (bi-keel, pronounced [bii keel]). It works by adding the syllable "bi" (always stressed, pronounced short or long, depending on the word) to every word.

 

The first thing a child learns in the Bi language is usually this sentence:

Sibina obiled lobill. (Sina oled loll.) – You are stupid.

That's usually enough for a (native Estonian) child to gain intuitive understanding of the language – although I remember a friend asking me to compile a dictionary of the Bi language for him, because he was unable to figure it out on his own.

I didn't do that dictionary and I couldn't explain the rules either. I just knew intuitively what was right and what wasn't, just like I know how to say things in actual Estonian.

Only as a grown-up, I was gradually able to come up with the algorithm of turning Estonian words into Bi language words.

 

Actually, there is only one rule: "bi" is added after the stressed vowel. It becomes stressed and takes the length of the vowel after which it has been inserted.

 

The simplest case is where the stressed vowel is short, as is the case with the all the three words in the above example:

sina [sina] (you) becomes sibina [sibina]

oled [oled] (to be, 2nd Sg) becomes obiled [obiled]

loll [loll'] (stupid; fool, idiot) becomes lobill [lobill']

 

When the stressed vowel is long, it becomes short and "bii" is added.

 

kool [kool'] (school) becomes kobiil [kobiil']

jäätis [jäät'is] (ice cream) becomes jäbiitis [jäbiit'is]

maa (land) becomes mabii [mabii]

 

The 2nd and 3rd length (which is usually not marked in writing) is preserved. Thus

kooli [kool'i](II) (of school) becomes kobiili [kobiil'i](II)

kooli [kool'i](III) (to school) becomes kobiili [kobiil'i](III)

 

The same applies to the one-open-syllable words such as ma" which, when spoken alone, is actually pronounced the same as maa. Thus

ma (I, short form) becomes mabii [mabii]

ka (too, also) becomes kabii [kabii]

etc.

 

Curiously, the Bi-language teaches us that the Estonian language instinct holds only the first vowel in a diphthong for stressed, even though the two vowels in a diphthong are in the same syllable. Thus:

auto [au-to] (car) becomes abiuto [a-biu-to]

teater [tea-ter] (theatre) becomes tebiater [te-bia-ter]

ei [ei] (no) becomes ebii [e-bii]

naine [nai-ne] (woman) becomes nabiine [na-bii-ne]

aiand [ai-and] (market garden) becomes abiiand [a-bii-and]

 

The word duo (duo), however, is pronouced not as a diphthong, but [duu-o], therefore it becomes dubiio [du-bii-o].
(If there were a word duo pronounced as a diphthong [duo], it would become dubio [du-bio]; compare to auto > abiuto above.)

 

In most Estonian words, the stress is on the first syllable, but in some words it's not.

debiilik [de-bii-lik] (retard, imbecile) becomes debibiilik [de-bi-bii-lik]

 

Note the difference between

bioloog [bio-loog] (biologist) > bibioloog [bi-bio-loog]

and

bioloogia [bio-loo-gja] (biology) > biolobiigia [bio-lo-bii-gja]

 

Words that have two stresses, get two "bi's" added:

veoauto [veo-au-to] (truck) becomes vebioabiuto [ve-bio-a-biu-to]

laualamp [lau-a-lamp] (desk lamp) becomes labiualabimp [la-biu-a-la-bimp]

võõrkeel [võõr-keel] (foreign language) becomes võbiirkebiil [võ-biir-ke-biil]

 

However, a compound word that has only one stressed syllable, doesn't:

poolsaar [pool-saar] (peninsula) becomes pobiilsaar [po-biil-saar]

tainapea [tai-na-bea] (dunderhead, nitwit) becomes tabiinapea [ta-bii-na-bea]