Kuidas Eestis sada aastat tagasi perekonnanimesid pandi

 

Teatavasti said eestlased endale perekonnanimed 1820–30-ndatel aastatel. Pärast Vabadussõda sattus aga Eesti koosseisu maa-alasid väljastpoolt endist Eestimaa ja Liivimaa kubermangu. Sealsetel elanikel ei olnud veel perekonnanimesid! Sellepärast võeti Eestis 1921. aastal vastu seadus, mille kohaselt need inimesed pidid endale perekonnanimed saama. Alljärgnevalt pakun teile stiilinäitena saja aasta tagusest õiguskeelest lugemiseks valitsuse määruse selle seaduse elluviimise kohta (RT 1921 II, 58, 115).

 

 

 

Wabariigi Walitsuse poolt 29. juunil 1921 a. wastuwõetud Määrus Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse («R. T». nr. 26–1921 a.) teostamise kohta.

 

§ 1. Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse teostamiseks asutatakse kolmeliikmelised kommisjonid järgmises koosseisus Petseri linnas: 1) siseministeeriumi esitaja – siseministri nimetamisel, 2) üks linnawalitsuse liige ja 3) linnawalitsuse sekretäär. Petseri maakonnas ja Naroowa tagustes waldades: 1) siseministeeriumi esitaja – siseministri nimetamisel, 2) kohalik wallawanem ehk tema abi ja 3) kohalik wallasekretäär.

Siseministeeriumi esitaja on ühtlasi kommisjoni esimees.

 

§ 2. Linna- ja wallawalitsused kutsuwad § 1 tähendatud kommisjoni esimehe nõudmisel ja tema poolt määratud tähtaegadel linnades linnawalitsusse raioonide ja maal wallamajasse külade kaupa kõik Eesti Wabariigi kodanikud 18. eluaastast peale, kellel peale ees- ja isanime eraldi perekonnanime ei ole, omale perekonnanime wõtma.

 

§ 3. Kommisjon tähendab kodaniku poolt walitud perekonnanime protokolli ja teeb selle järele punase tindiga wastawa täienduse perekonna- ehk sellele wastawas raamatus ehk nimekirjades ning kodaniku isikutunnistuses.

M ä r k u s. Erandina perekonnanime muutmise seadusest («R. T.» nr. 2/3 – 1920 a.) wõiwad samas korras perekonnanime muuta need kodanikud, kelle nimedel wõõrakeelne kõla on.

 

§ 4. Kodanikkude kohta, kes kommisjoni poolt määratud tähtajal ei ole ilmunud omale perekonnanime wõtma, paneb kommisjon nimekirjad külade kaupa kohaliku maakonnawalitsuse esimehe kaudu Naroowa tagustes waldades ja maaülema kaudu Petserimaal ja linnas siseministrile perekonnanimede määramiseks ette, juurde tähendades igale kodanikule kawatsetawat perekonnanime. Siseministri poolt tehtud nimede määramise otsused saadetakse wastawasse linna- ehk wallawalitsusse ja nad täidawad § 3 tähendatud protokolli aset, mille järele linna- ehk wallawalitsused on kohustatud perekonna ehk sellele wastawasse raamatusse wõi nimekirjadesse ja kodaniku isikutunnistusse punase tindiga määratud perekonnanime sisse kandma.

 

§ 5. Linna- ja wallawalitsused on kohustatud perekonna-raamatusse wõi sellele wastawasse raamatusse ehk nimekirja sissekantud perekonnanimed kõigisse teistesse kodanikkude nimekirjadesse sisse kandma, mis linna- ja wallawalitsustes peetakse.

 

§ 6. Iga perekonna-pea ehk täisealine perekonna liige, kes enesele selle määruse §§ 2, 3 ja 4 põhjal eraldi perekonnanime omandanud, on kohustatud ise hoolitsema, et kahe kuu jooksul, nime protokolleerimisest arwates, metrikaraamatutes (kirikuraamatutes) tema perekonnanimi sisse kantakse. Asutused, tus metrikaraamatuid peetakse, on kohustatud kodaniku sellekohasel nõudmisel otsekohe wastawad täiendused perekonnanimede kohta metrikaraamatutes tegema isikutunnistuse ja kodanikule wäljaantud sellekohase eritunnistuse põhjal, millele märkus perekonnanime sissekandmise kohta tehakse.

 

§ 7. Kes kodanikkudest perekonnanime wõtmisest, kui ka temale nime määramisest wälja jäänud, peab kunni 1. jaan. 1922 a. linna- ehk wallawalitsuse kaudu siseministrit paluma temale perekonnanime määrata.

 

§ 8. Kodanikud, kelle kohta peale 1. weebr. 1922 a. selgub, et nad perekonnanime wõtmisest ja määramisest kõrwale hoidnud, wõetakse wastutusele, R. T. sead. § 29 järele. Peale selle pannakse neile perekonnanimed sunduslikult.

 

§ 9. Isikud, kes Petserimaalt ja Naroowa tagustest waldadest pärit, ja teeniwad Wabariigi sõjawäes, peawad omale perekonnanimed wõtma polgu ehk wastawa sõjawäelise üksuse ülema korraldusel. Protokolli juures tulewad need perekonnanimed siseministrile kinnitamiseks, kelle korraldusel nad hingekirjadesse, sõjawäeosa nimekirjadesse ja isikutunnistustesse sisse kantakse.

 

Riigiwanema asetäitja Joh.  K u k k.

Siseminister  E i n b u n d.

Riigisekretäär K.  T e r r a s.

 

 

 

 

 

 

 

 

Järelvalve, mitte järelevalve!

 

Oli kord üks filoloog, kelle nimetähed olid K.A. Paljude filoloogide kombel tundis ta sageli nördimust sellest, et inimesed tema ümber rääkisid grammatikareegleid rikkudes. Aastatega kogunes temasse üha enam kibestumust, et inimesed tema õpetusi kuulda ei tahtnud võtta. Frustratsioon tegi ta, nagu kahjuks paljud filoloogid, üha tähtenärivamaks ja resoluutsemaks.

Te olete kibestunud filoloogidega kindlasti kokku puutunud. See on selline inimtüüp, kes on võimeline kirjutama õelusest nõretava artikli, mille ainsaks sisuks on see, et ta nägi kuskil sõna «kotlett» kahe T-ga.

K.A-l vedas rohkem kui enamikel kibestunud filoloogidel – ta sai Justiitsministeeriumi õigusterminoloogiatalituse juhatajaks. Nüüd oli tal vähemasti õiguskeele valdkonnas konkurentsita mängumaa. Ta sai takistamatult oma kiikse läbi suruda, sest juristid ei osanud talle vastu vaielda ja teistelt filoloogidelt ei pidanud juristid vajalikult küsida – oli neil ju K.A. näol juba olemas asjatundja, kes paistis keelevõõra inimese jaoks piisavalt kompetentsena ning kes ka enesekindlusevähesuse üle sugugi kurta ei saanud.

Ühel ilusal päeval tuli K.A-le pähe, et järelvalve peaks õieti olema järelevalve, sest me ei valva ju kellegi järel, vaid järele.

Kahjuks ei vaielnud keegi K.A-le talle õigel ajal vastu ja uutes õigusaktides hakatigi kirjutama järelevalve. Praeguseks on see barbarism juriidilises keelekasutuses juba valdav.

Kui natuke asja üle järele mõelda, pole raske aru saada, et see on äärmine rumalus. Kui me ütleme järelevalve, siis peaksime ütlema ka õiguseloome, seaduseandja, rahanduseministeerium, liikluse-eeskiri (on ju tollieeskirjad, mitte tolleeskirjad!!).

Igaüks, kes tahab ennast eesti keele asjatundjaks nimetada, peaks teadma, et taolistes liitsõnades e olemasolu või puudumine ei allu loogikareeglitele, vaid on aegade jooksul välja kujunenud selle järgi, kuidas rääkijatele mugav tundub, või üldse juhuslikult. See on sama, nagu sõnades keisririik ja vürstiriik on esimene osasõna omastavas käändes, sõnades kuningriik ja krahvkond aga mitte. Miks? Samal põhjusel, miks iga eestlane peale K.A. poolt ajuloputatud juristide ja keeletoimetajate räägib järelvalve, mitte järelevalve – aastakümnete jooksul on eesti rahvas leidnud, et nii on suupärane.

Me ütleme kuningriik, mitte kuningariik, aga kuningaloss, mitte kuningloss, ja selles ei ole midagi halba. See on normaalne. Meie keel on lihtsalt selline. Me ütleme keskkonnakaitse, kuid looduskaitse. Kus on loogika, võib küsida K.A. Mina vastan, et nendes konkreetsetes keelendites ei ole loogikat ega peagi olema. Lihtsalt eesti rahvale tundub suupärane öelda looduskaitse, mitte loodusekaitse. Mõttetu on küsida, miks me räägime suursugune, aga suurepärane, ja väga rumal oleks nõuda esimese muutmist suuresuguseks, et oleks loogiline. Inimkeel ei ole kunagi 100% loogiline – kui tahes suurt meelehärmi see mõnele ka ei põhjustaks.

Eesti keel kuulub eesti rahvale, mitte käputäiele filoloogidele. Keelenormid peavad järgima mitte mõne mõjuvõimsa põikpea kinnisideid, vaid seda, kuidas valdavale osale eestlastest õige tundub,.

Kui me järgiksime K.A. eksiloogikat, siis peaks välispoliitika olema välinepoliitika, kaaskond peaks olema kaasaskond, ratastool peaks olema ratastegatool, tikutoos peaks olema tikkudetoos. Jne.

Palun lõpetame selle totruse nüüd ära ja hakkame sõna järelvalve jälle õigesti kirjutama.