Minu keeleõppimised – algus

Ma olen sündinud ja üles kasvanud Eestis nõukogude ajal alevis, kus oli oluline vene vähemus, kuid venelased rääkisid üldiselt eestlastega eesti keeles. Mu vanemad olid eesti rahvusest, pärit teine teisest Eesti otsast. Oma vanavanemaid ei ole ma kunagi kuulnud rääkimas ühtegi keelt peale eesti keele. Seega võib öelda, et ma kasvasin üles üpriski ükskeelses keskkonnas.

Koduseks keeleks oli mul eesti ühiskeel, milles murdekeelendeid oli vaid üksikuid. Nagu praktiliselt kõik eestlased, keda ma oma elus kohanud olen, hääldan ma sõnu «väike», «päike» ja «äike» II vältes. Isa mõjul ütlen sageli «kuidas» asemel «kuda» ja vahel «hea küll» asemel «hää küll». (Loomulikult ei kirjuta ma kunagi nii.) Ema oli eesti keele õpetaja ja rääkis eesti kirjakeelt (välja arvatud muidugi see nõme väikke, mida ta hääldas ikka inimese moodi II vältes), aga ema sugulastelt on mulle külge jäänud Lõuna-Pärnumaa foneetikat. Näiteks kipub mul tänini i-häälik «sinna»-taolistes sõnades e moodi minema, ehkki ema ise nii ei rääkinud.

Mul on lapsest saadik olnud ideaalne emakeelevaist. Teadsin alati, kuidas õigesti kirjutada, ning koolis grammatikareeglite õppimine oli mulle üksnes tarbetu ja tülikas koorem, peale üksikute erandite nagu see, kuhu käib koma ja kuhu mitte. Mul on VIII või IX klassi eesti keele õpikust tänini meeles «tuleb tige peni ja uriseb», «kass kõrtsis ei käi» ja «eks ämm söö sütt», aga mille meeldejätmiseks need teravmeelsed laused mõeldud olid (midagi seoses ülivõrde moodustamisega??), on mul ammu peast lennanud, sest mul ei ole neid iialgi vaja läinud.

Just selle tõttu, et mul on ideaalne keelevaist (mida tõendab muuhulgas esikoht vabariiklikul eesti keele olümpiaadil XI klassis), olen võtnud endale õiguse eirata keelereegleid, mida pean rumalateks. Näiteks needsamad komareeglid on osaliselt mõttetud. Kui koma teeb lugemise raskemaks, siis jätan ma ta ära, ja mind ei huvita, et mingid kopitanud professorid on kunagi kusagil otsustanud, et sinna lihtsalt peab koma pandama ja kõik.

Ametlikud asjaajamiskeeled minu lapsepõlve Eestis olid eesti ja vene, ning just nimelt selles järjekorras. Kuskil Tallinnas või Kiviõlis oli olukord arvatavasti teistsugune, kuid mina ei sattunud oma kodualevis kunagi sellisesse olukorda, kus oleks vene keelt vaja läinud. Mõistagi olid sildid avalikes kohtades enamasti kakskeelsed, kodudes rippusid kalendrid, milles kuude nimed olid mõlemas keeles jne., aga minu huvi vene keele või mistahes muude võõrkeelte vastu oli arvatavasti samal tasemel, nagu laps tunneb huvi igasuguste asjade vastu enda ümber ning küsib täiskasvanutelt, et mis see on ja mida see tähendab.

Arvan end mäletavat, et kooliminekuajaks tundsin ma suuremat osa vene tähtedest. Isa ajakirjadest olin vene ja saksa keeles selgeks saanud rea elementaarseid autotermineid nagu pikkus, laius, kõrgus, kiirus, võimsus, kütusekulu jms. (Vene keeled rõhud olid mul siiski põhjalikult paigast ära.) Tava-venekeelseid sõnu teadsin mõnda üksikut, näiteks «басли» (õieti пошли) ja «низа» (õieti нельзя). Üks sõna, mida hästi teadsin, oli «суда». Kui kooliõpikus väideti, et «siia» on vene keeles «сюда», ei võtnud ma seda hetkekski tõsiselt. Mul olid ju kõrvad peas ja ma kuulsin, kuidas inimesed rääkisid! Sellele, et «басли» on tegelikult «пошли», mul vastuväiteid polnud, aga «суда» asemel «сюда» ütlema ma ei hakanudki.

Soome keeles teadsin ma koolieelikuna peamisi arvsõnu ja mõnda tavalisemat sõna nagu «isa» (õieti isä).

Mis puutub saksa keelde, siis mängisid poisid minu lapsepõlves enam-vähem kogu aeg sõda ja sellest tuli ka mu esimene saksakeelne väljend «Hände hoch». Poisid hääldasid seda [hände hoo], mis tundus mulle millegipärast kahtlasena, aga õiget hääldust ei saanud ma teada niipea.

Huvitav on märkida, et ehkki ma leppisin isa seletusega, et saksa keeles tuleb mõningaid tähekombinatsioone lugeda teistmoodi kui kirjutatakse, ei saanud ma kuidagi aru, miks suured inimesed loevad ekraanilt soomekeelseid sõnu valesti – näiteks miks nad ütlevad «hengi», kui kirjutatud on «henki». Samuti olin täielikus segaduses, kui kuulsin eestlasi ikka ja jälle väitmas, nagu «ei ole» oleks vene keeles «netu» – venelased rääkisid ju tegelikult hoopis «njeetu»!

Kõik teised võõrkeeled, sealhulgas inglise, olid mul kooliminekuajaks absoluutne null.

Vene keele õppimine algas II klassist. Olukorda, kus väljaspool kooli tulnuks vene keelt rääkida, ei sattunud ma aga enne kui pere Tallinnasse kolis. Seal leidsin end juba sageli vastamisi müüjatega, kes eesti keelt ei osanud. Paraku ei olnud ka minu vene keel alati piisav, et ennast arusaadavaks teha, ja kooli vene keele tundides õpetati igasugust jama, mitte väljendeid, mida igapäevaelus vaja läks.

Positiivse poole pealt tuleb märkida, et linnas oli terve hulk kinosid ja neis näidati filme lausa iga päev. Pole ime, et mul tekkis uus hobi – kinoskäimine. Tollal esitati kõiki välismaa filme vene keelde dubleerituna. Ehkki filme vaadates oli tähelepanu keskendunud eestikeelsete subtiitrite lugemisele, kuulsid kõrvad paratamatult ka venekeelset juttu. Mul oli tunne, et kinos õppisin ma rohkem vene keelt kui koolis. Uuringuandmeid mul selle kinnituseks ei ole, aga kindlasti tuli taoline passiivne keeleõpe mulle Tallinna pentsikus kakskeelsuses suureks kasuks.

Siiski lõpetasin nõukogude võimu all, see tähendab ajal, mil mõnede väitel käis kohutav venestamine, keskkooli ära nii, et vene keeles tavalise inimesega tavalist vestlust pidada ma tegelikult ei osanud. Hädavajalikud jutud rääkisin enam-vähem ära, aga raamatulugemine käis juba suure surmaga.

Teiseks koolivõõrkeeleks valisin IV klassis saksa keele. Kuni VIII klassini oli mul erakordselt võimekas õpetaja (Inge Välja), kes sundis mind pingutama. Väljaspool kooli oli kokkupuudet saksa keelega väga vähe (mõned detektiivseriaalid soome subtiitritega, natuke saksa popmuusikat, eelnimetatud autoajakirjad), kuid koolis sain saksa keelele väga tugeva põhja alla, mis tuli mulle edaspidi väga suureks kasuks. IX klassis läksin teise kooli, kus saksa keele õpetamise tase oli olematu. Väga palju tolku polnud ka kohustuslikest saksa keele tundidest ülikoolis. Kui aga I kursuse järel osalesin konkursil, kus valiti stipendiaate Saksamaale saatmiseks, selgus, et olin IV–VIII klassis saanud õp. Väljalt nii kõva kooli, et ei jäänud teistele sugugi alla. Ärasõidu eel sain tuttavaks ühe suurepäraselt saksa keelt valdava eesti ajakirjanikuga, kes õpetas mulle mõndagi kasulikku. Edasi elasin kolm ja pool aastat Saksamaal, õnneks sellises piirkonnas, kus ei räägitud mingit veidrat murret, vaid keelepruuk langes peaaegu sada protsenti kokku sellega, mida mina koolis õppinud olin.

Ajast, mil olin Saksamaal olnud vast paar aastat, mäletan ühte seltskondlikku koosviibimist, kus olime juba tükk aega juttu ajanud, enne kui üks sakslane ütles, et ta sai alles nüüd aru, et ma ei olegi sakslane. Teisisõnu olin ma esimesed võib-olla pool tundi nii veenvat saksa keelt kõnelnud, et petsin emakeellase ära.

Eestisse tagasipöördumise järel sai palju-palju kirjalikku ja natuke järeltõlget tehtud. Ma saan saksakeelsest kirjutatud tekstist aru praktiliselt sama hästi kui eestikeelsest, piirkondlike murrete kuulamisega on siiski raskusi, rääkinud pole aga juba hulk aastaid enam peaaegu üldse, nii et teen mõningal määral vigu. Kui aga kõnnin Saksamaal ringi ja lausun lihtsaid igapäevaväljendeid, siis ei saa keegi aru, et ma muulane olen.

Lähme edasi soome keele juurde. Mõistagi vaatasid 1970-ndatel ja 80-ndatel aastatel Põhja-Eestis kõik eestlased Soome televisiooni, minu suhtlusringkonnas palju rohkem kui Eesti oma. Nii see soome keel ka vähehaaval tuli. Esialgu tõlkis isa, siis hakkasin ise aru saama, täienduseks õppisin kahest iseõppijate õpikust käänamist-pööramist jms. Siiski tuli soome keel vaevaliselt. Vaatad naljasaadet, saad suuremast osast sõnadest aru, kuid väiksemast osast ei saa, ja sellega jääb ka nali tabamata. Pööre toimus viimaks 13-aastasena. Mul on see väga hästi meeles, kuidas ma ühel hetkel hakkasin plaksti praktiliselt kõigest aru saama. Ma ei oska seda mitte millegagi seletada, aga see muutus toimus tõepoolest väga kiiresti, ilma et ma selleks midagi teinud oleksin. See on vist see, mille kohta marksistid ütlevad «kvantiteedi ülekasvamine kvaliteediks». Igatahes hakkas mul umbes 14-aastasena lausa eesti-soome kakskeelsus tekkima – laususin vahel kogemata eesti keeles rääkides soomekeelseid sõnu (nt. «puhu kiiremini», s.t. räägi kiiremini), mis oli väga piinlik. Samuti kippus mul eesti keeles L-häälik soome moodi kangeks ja R-häälik soome moodi pehmeks minema. See läks õnneks paari aasta järel jälle üle. Aju õppis eesti ja soome keelt lahus hoidma.

Kunagi 1990-ndate keskel juhtus selline asi, et ajasin Eestis ühe soomlasega juttu nii, et tema rääkis eesti keeles ja mina vastasin soome keeles, kuni ta lõpuks küsis, kas ma olen eestlane või soomlane. Praegu ma enam nii veenvalt ei räägi, sest ma pole üle 20 aasta peaaegu üldse soome keelega kokku puutunud. Siiski pole mul tänapäevani olulist vahet, kas kuulan eesti või soome keelt, ja spordiülekandeid olen kõik need aastad vaadanud alati, kui võimalik, soome keeles, seda sel lihtsal põhjusel, et eesti spordikommentaatorite debiilset mökitamist ei ole võimalik välja kannatada. Aga see on juba omaette teema.

Inglise keel tuli muidugi muusikast ja Soome televisioonist. Täpselt nii, nagu ma nõukogudeaegses kinos omandasin passiivselt vene keelt, omandasin ma soomekeelseid subtiitreid lugedes ja ingliskeelset juttu kuulates passiivselt inglise keele. Loomulikult oli see protsess väga aeglane, kuid kui 20-aastasena Saksamaale läksin, avastasin, et ehkki mul on saksa keeles suurem sõnavara, tuleb inglise keel palju kergemini suust välja, ja seda ilma et ma kunagi inglise keelt õppinud oleks. Praeguseks olen ma inglise keelest eesti keelde terveid raamatuid tõlkinud (mis on ka avaldatud ja raamatupoes müügil) ning kirjutan inglise keeles peaaegu iga päev. Seetõttu on hämmastav mõelda, et ma ei ole kunagi elus aktiivselt inglise keelt õppinud. See on täpselt nagu Vodička küsis Švejkilt: «Kuidas sa saksa keele selgeks said?» ja Švejk vastas: «Iseenesest.» (Kui päris täpne olla, siis umbes kaks korda elu jooksul olen võtnud õpiku ja otsustanud inglise keelega tõsisemalt tegelema hakata, kuid pole kunagi esimesest või teisest õppetükist kaugemale viitsinud. Seda muidugi mingiks õigeks õppimiseks lugeda ei saa.)

Kui vene, soome, saksa ja inglise keelele oli mingisugune alus pandud (see võis olla mingi 13–14-aastasena), sattus mulle kätte esperanto keele õpik ja ma õppisin seda mõnda aega. Natuke on veel meeleski. Siiski vaibus mu huvi esperanto vastu peagi, küllap põhjusel, et selle keelega ei ole kõigevähematki peale hakata.

Mõni aeg pärast seda kui olin hakanud soome keelest hästi aru saama, hakkasin mõtlema, et mis keel siis järgmisena ette võtta. Mulle tuli mõte, et õigupoolest oleks viisakas, kui inimene valdaks kõikide naaberrahvaste keeli. Meil on neid teatavasti (väljasurevaid pisikeeli arvestamata) neli – vene, soome, rootsi ja läti. Läti keele eesti keele baasil õppimiseks ei olnud mul nõukogude ajal mitte mingisugust võimalust. Ma olin näinud väikesi eesti-läti ja läti-eesti sõnaraamatuid, aga saada ei olnud neid kuskilt ning mingit iseõppijate õpikut polnud lihtsalt olemas. Nõukogude võim tahtis, et nõukogude rahvad suhtleksid omavahel vene keeles. (Ma ei või pead anda, et keeltekoolis läti keelt ei õpetatud, aga ma ei tulnud tollal selle peale.) Mu läti keel jäigi paljudeks aastateks «saldejumsi» ja «veikalsi» tasemele nagu enamikel eestlastel.

Nii jäi üle ainult rootsi keel. Õpiku sain arvatavasti poest, onu hankis mulle kuskilt väikese rootsi-saksa vestmiku ja juhtus nii, et ühed head inimesed kinkisid mulle rootsi-eesti sõnaraamatu. Nii see algas. Soome televisioonis oli natuke rootsikeelseid saateid ja filme, sellepärast on mul tänapäevani Soome telediktorite hääldus. Ma valdan täiesti ka riigirootsi hääldust, aga soomerootsi oma on lihtsalt eestlase kõneaparaadile nii palju kergem, et rääkides kipub ikka see tulema. Mingit arvestatavat taset ma rootsi keeles ei saavutanud, aga mäletan kooliajast juhtumit, kui Soome TV-st tuli saade, kus räägiti inglise keeles ja subtiitrid olid vahelduseks rootsi keeles, ning nende kahe pealt kokku sain enam-vähem aru.

Klassikaaslased lõõpisid, et miks sa rootsi keelt õpid, tahad ära hüpata, jah? Loogiline – mille muu jaoks peaks eestlane õppima rootsi keelt? Õigupoolest võtsingi 15-aastasena vastu otsuse Nõukogude Liidust lahkuda (mis mul õnnestus viis aastat hiljem), aga rootsi keele õppimisega ei olnud sellel midagi pistmist. Ma õppisin rootsi keelt, nagu juba olin öelnud, sellepärast, et olin seisukohal, et iga korralik inimene, kellel on annet, aega ja võimalust, peaks mõningal määral naaberrahvaste keeli valdama.

Muide, natuke oli rootsi keelest kasu ka kodumaal. Nimelt ujus koolis kunagi kuskilt välja tükk ajakirjast vms., kus oli rootsikeelne toiduretsept pealkirjaga «surmjölkskaka». Hirnusime muidugi kõik, nii et kõhud haiged. Kodus vaatasin sõnaraamatust järele, mida see kaugeltki mitte isuäratava kõlaga toidunimi tähendab. Selgus, et see on «hapupiimakook» – sur on hapu, mjölk on piim ja kaka (hääldatakse «khaaka» III vältes) on kook.

Vanemas koolieas võttis aga klassivend Rednar kasutusele toreda hüvastijätu «Lycka till!» (rootsi keeli «Soovin edu!» või «Õnn kaasa!»)

Sellega mu keeleõpingud enne välismaale kolimist piirdusid, kui mitte arvestada ungari keele vestmiku ja leedu keele õpiku mitte väga usinat tudeerimist.

Saksamaale ülikooli sattudes oli juba tunne, nagu oleks Nõukogude Liidust Läände pääsenud. Jah, nii oligi, aga ma pean praegu silmas seda, et enam ei olnud vaja otsida, kust sa õpikuid või sõnaraamatuid kätte saad, sest ülikoolis oli kõikvõimalike keelte kursusi, kuhu iga üliõpilane võis minna ilma mingi nõmeda eelregistreerumise või õppekavata. Aga see on juba järgmise artikli teema.