Eestlasele,
kes Venemaal toimuvat siinsest suhteliselt ohutust kaugusest jälgib, võib
tunduda, et venelased on oma suure võidu ja inimkonna fašismist vabastamise
kultusega täiesti ogaraks läinud. See artikkel on pühendatud selle fenomeni
(vene keeles, kui ma ei eksi, «победобесие»; eestikeelne nimetus «voinism» on
minu välja mõeldud ja tuleneb venekeelsest sõnast «война» – sõda)
psühholoogilistele ja poliitilistele tagamaadele.
Voinism ei
ole uus nähtus. Nõukogude võimu ajal kubises Eesti nn. Suure Isamaasõja
mälestusmärkidest. Ehkki sõjapropaganda oli lausa põhiseadusega keelatud,
ujutas vene võim meid sõjakultuses lapsest saadik. «Sõjalis-patriootlik kasvatus» oli
nõukogude pedagoogikas üldkasutatav termin ja üks haridussüsteemi ametlikest
ülesannetest. Minu lasteaias oli Lev Kassili lasteraamat «Sinu kaitsjad»,
milles oli juttu kunagi minevikus toimunud sõjast, kus saksa röövvallutajad
meile kallale tungisid. (Kindlasti oli taolisi raamatuid palju, aga see üks
pealkiri on mulle eriti meelde jäänud.) Eesti poiste igapäevamängudest olulise
osa moodustas sõda sakslaste ja venelaste vahel, kusjuures omapärane on see, et
ehkki pärismaailmas olid vene poisid meie vaenlased, ei olnud sõjamängus üldse tähtis, kes oli sakslane ja kes venelane – sõja pidamiseks oli lihtsalt vaja kahte leeri ja neil polnud mingit vahet.
Sakslased on
kaunis šokeeritud, kui ma ütlen neile, et esimesed sõnad, mille ma saksa keeles
ära õppisin, olid «Hände hoch!» Aga tõesti, «Руки вверх!» ja «Hände hoch!»
(keelenormist üpris erinevas häälduses) olid minu lapsepõlvemängude päevil
igapäevane hädavajalik sõnavara.
Muide, ka
arvukate anekdootide tegelasteks olid eestlane, sakslane ja venelane – eestlane
oli see, kes tuli võitjaks, venelane oli see, kes jäi lolliks, ja sakslane oli
juures lihtsalt selleks, et tegelasi oleks kolm. See oli enne seda aega kui
anekdootide peategelaseks sai tšuktši.
«Kunagi ammu
toimus sõda sakslaste ja venelaste vahel» oli kaua aega pärast lasteaedagi
sõna otseses mõttes ainuke asi, mida mina ja mu mängukaaslased poliitikast või
ajaloost teadsime. See näitab seda, et nõukogude rahva suur võit fašismi üle oli
Nõukogude Liidus kogu ideoloogilise kasvatuse alus.
Koolipõlve saatsid kümned sõjafilmid ja lugematu arv
kõikvõimalikke rivismarssimisüritusi. Ühel aastal olid rajooni
ajaloo-olümpiaadil eranditult kõik küsimused nn. Suurest Isamaasõjast, ehkki
ajalootundides õppisime alles XIX sajandit. Tartu Ülikooli aulas oli mingi mälestustahvel
vms., mis oli pühendatud ülikooli õppejõududele ja üliõpilastele, kes nn.
Suures Isamaasõjas hukkusid. Minu ülikooliastumise avaaktusel pani
halenaljakalt surmtõsine protsessioon selle juurde pärja.
Ei ole
kahtlust, et venelaste seas lokkas sõjakultus hulleminigi, sest nemad suhtusid
erinevalt eestlastest sellesse kõigesse tõsiselt. Meile oli nn. Suur Isamaasõda
võõras sõda, neile aga oma.
Mõni aasta
enne ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist kirjutati maailmasõja-aastatest
palju, aga siis vajus see kõik tasapisi unustusse. Kommunistlikud
sõjamonumendid kadusid vaikselt kuhugi. Alles jäid ainult see tank Narva –
Narva-Jõesuu tee ääres ja sõdur Tõnismäe haljakul, ehkki «igavene tuli» ja
«auvalve» koristati selle juurest ära.
Tol
perioodil jooksis Eesti massiteabevahenditest aeg-ajalt läbi see, kuidas üks
või teine Vene tegelane süüdistas Baltimaid, eelkõige Eestit «riiklikult
toetatavas fašismis», aga sellele ei pööranud keegi erilist tähelepanu.
Nõukogude ajal piisas ju vene rahvasuus «fašist» olemiseks pahatihti juba
sellest, et sa kirjutasid «nemetskimi bukvami». Hämmastama ajas mind vaid
see, k u i napakad võivad propagandistid olla. Kui nad tahavad Eesti mainet
kahjustada, siis mõelgu vähemalt välja midagi sellist, millel on mingisugunegi
tõepõhi all, mõtlesin ma.
Aastal 2003
juhtusin esimest korda pärast taasiseseisvumist Venemaal käima ja mind pani
muigama, kui nägin, et seal paistis sõjakultus endiselt täies elujõus olevat.
Vaata et igas külas oli ausammas sõdurile, kahurile, lennukile või lausa
raketile. Lapsepõlv tuli meelde. Samas ei tulnud venelastega vesteldes sõda
kunagi jutuks ja suhtumine eestlastesse oli üle igasuguste ootuste soe ja
südamlik.
Aastal 2009
oli mul juhus astuda üles Kaasani ülikooli tudengite ees. (Vene keeles muidugi.)
Kui olin suurele suhteliselt täis auditooriumile oma jutu ära rääkinud, said
üliõpilased võimaluse mulle küsimusi esitada. Üks esimesi küsimusi oli, et
kuidas Eestis selle fašismiga ikka lood on. Mina vastasin: «Eestis ei ole
mingit fašismi. See on Vene propaganda.» Rohkem sel teemal küsimusi ei olnud.
Järgnevatel
aastatel hakkasin aga saama sootuks teistsuguseid kogemusi.
Ühes
soome-ugri keelte foorumis sattusin raevukasse sõnasõtta fanaatikuga, kes
kuulutas küll uhkelt, et ta ei ole venelane, vaid ersalane, kuid kui Teise
maailmasõja teema jutuks tuli, kaitses Nõukogude poolel võidelnuid ja needis
Saksa poolel võidelnuid niisuguse fanatismiga, mis rabas mu täiesti jalust.
Täie
selgusega lajatas nähtus, mille hiljem «voinismiks» ristisin, mulle lagipähe
aga aasta-paar hiljem, suheldes ühe Eestisse kolinud venelannaga, keda
abistasin eesti keele õppimisel. Ühe vestluse ajal pillas ta nagu muuseas
sellesama tuntud fraasi «riiklikult toetatav fašism». Ma olin rabatud – «Ka
sina, Brutus!» Otsustasin haarata härjal sarvist ja teha selle asja selgeks.
Ütlesin sellele venelannale midagi umbes sellist: «Kulla inimene, sinu
teadmised Eesti kohta ei pärine ju Vene televisioonist ja ajalehtedest. Sa elad
siin ja näed oma silmadega, mis siin on ja mida ei ole. Ütle mulle, kus siin
Eestis see fašism on!»
Venelanna
vastuse oluline sisu oli selline:
See, kui
riigis lubatakse tegutseda Saksa poolel võidelnud sõjaveteranide ühingutel, on
fašism. Iga inimene, kes võitles Saksa poolel, on fašist. Kui keegi korraldab
mingisuguse ürituse, kus peetakse hea sõnaga meeles Nõukogude Liidu vastu
võidelnuid, siis see on fašism. Kui politsei jätab sellise ürituse laiali
peksmata, või kui valitsuseliige või tähtis ametiisik sellel osaleb, siis s e e o n r i i k l i k u l t t o e t a t a v f a š i s m .
Need on
sõnad, mis igal eestlasel tasuks hoolega läbi lugeda, mõistmaks, et kui
venelased meie peale fašismisüüdistusi sülitavad, siis ei ole selle põhjuseks
mitte see, et neil puudub tõepärane info Eesti oludest, vaid nad on tänase
päevani pimestatud maniakaalsest vihkamisest igaühe vastu, kes 74–80 aastat
tagasi Nõukogude Liidu vastu sõdis.
See, mida
eestlane nimetab fašismiks, ja see, mida venelane nimetab fašismiks, on kaks
ise asja. Eestlase
jaoks tähendab fašism teatavat ideoloogiat, mida iseloomustab
kollektivism, totalitarism, marurahvuslus ja militarism. Venelase jaoks
tähendab fašism mistahes poolehoidu nendele, kes võitlesid Teises maailmasõjas
Nõukogude Liidu vastaspoolel. Isegi soomlane, kes täitis oma kodanikukohust,
kaitstes kodumaad idanaabri agressiooni vastu, on vene internetikommentaarides
«фу, нацист!» Natsiks teeb ta fakt – sõjas osalemine «valel» poolel.
Tema poliitilised vaated ei puutu asjasse.
* * *
Vanasõna
ütleb «Aeg kõik haavad parandab.» Elu näitab, et kõikide haavade kohta see
siiski ei kehti, vähemalt mis venelastesse puutub. Eesti rahvas on lakanud
vihkamast sakslasi, kelle 700-aastase ülemvõimu alt ta vabanes 1919. aastal.
Kuidas aga paranevad vene rahva (ei saa salata, et sõnulkirjeldamatult
kohutavad) sõjahaavad?
Nõukogude
võim püüdis veel mitukümmend aastat pärast sõja lõppu vabandada ühte või teist
vajakajäämist välja sellega, et meie maal ja rahvastel on nii raske olnud –
meil tuli ju läbi elada maailmasõda ja kaua aega selle purustusi kõrvaldada.
Rahvasuus oli see sage ilkumisteema. Kui keegi nurises, et seda või teist on
vähe saada või üks või teine kodumaine toode on halva kvaliteediga, siis ikka
vahel vastas keegi irvitamisi: «Ära virise, sõja ajal polnud meil sedagi.»
(Ehkki keegi «meist» polnud sõda näinudki.)
Kui ma
kümmekond aastat tagasi hakkasin sageli venekeelseid infoallikaid lugema, siis
märkasin peagi, kuidas nõukogude rahva suure võidu teema ikka ja jälle
mitmesugustest arutlustest läbi jookseb. Jah, kommunistid panid toime
inimsusevastaseid kuritegusid – aga see-eest võitsime me sõja. Jah, Nõukogude
Liit pidas ülal sotsialistlikke riike ja kommunistlikke bandiite kõikjal üle
maailma, samal ajal kui oma rahvas kannatas puudust, aga me tegime seda õilsa
asja nimel, võitlesime fašismi vastu. Tõsi küll, et Vene Föderatsioonis lokkab
korruptsioon – aga 1945. aastal vabastasime me maailma fašismist. Ja nii
edasi.
Ühes
populaarses, üldiselt asjalikus ja huvitavas vene jutushow's korjab saatejuht
endale peaaegu igas saates odavaid populaarsuspunkte alljärgneval viisil.
Ütleme, et kuidagi tuleb jutuks kuu aega tagasi Berliinis toimunud
spordivõistlus. Saatejuht lausub repliigi: «Aga 1945. aastal toimus Berliinis
hoopis teistsugune võitlus. Ja sellel tulid võitjaks meie omad!» Stuudiopublik
aplodeerib.
Üks vene
jutusaadete sage külaline räägib peaaegu iga kord, kui jutt Saksamaa peale
läheb, kuidas Saksamaal tegutsevad tänapäevani firmad, mis tegutsesid ka
Hitleri diktatuuri ajal. Pelgast faktist, et need firmad ei ole nimesid
muutnud, teeb ta järelduse, et Saksamaal lokkab natsism ja sakslased ainult
ootavad võimalust uut maailmasõda alustada.
Ma ei ole
enam ammu Venemaal käinud, kuid Vene massiteabevahendites ja
internetidiskussioonides suure võidu kultus ei leevene, vaid süveneb. Vast aastat
viis tagasi omandas see teema tähtsa koha ka president Putini kõnedes. Varem
oli jäänud mulje, et ta püüab suunata rahvast mineviku asemel tulevikku
vaatama, aga viimastel aastatel on ta selgesti asunud Suure Isamaasõja kultust
toetama ja süvendama.
* * *
Järgnevalt
selgitan kahte peamist põhjust, miks «meie suure võidu» kultus – voinism –
tänapäevani täies elujõus on.
Esiteks on
voinism oma olemuselt kvaasireligioosne, s.t. ei põhine mitte rumalusel
ja teadmatusel, vaid põhimõttelisel otsusel uskuda mistahes faktide ja loogika
kiuste.
Püüan
selgitada nende kahe asja põhimõttelist erinevust hästi lihtsa näite varal.
Omal ajal
oli mul ettekujutus, et Pärnu ja Mõisaküla vahemaa on umbes 40 km. See tuli
ühes seltskonnas jutuks ja üks mu Pärnumaalt pärit sugulane ütles, et see
vahemaa on tegelikult 60 km. Ma olin skeptiline, kuid vaatasin igaks juhuks
maakaardilt järele. Selgus, et mul oli see tõepoolest valesti meeles olnud –
Pärnust Mõisakülla ongi ligikaudu 60 km, mitte 40 km. Ma võtsin teadmiseks, et
olin eksinud. Ma ei saanud oma sugulase peale vihaseks, et ta mu uskumust
kõigutas, vaid olin hoopis tänulik, et tänu temale lakkasin uskumast ekslikku
infot ja sain teada tõese info.
See on üks
võimalik mõttelaad.
Kui te
ütlete voinistile, et Nõukogude kommunistid tapsid rohkem rahulikke elanikke
kui Saksa natsid, siis saab ta teie peale vihaseks. Tal ei tule pähegi tutvuda
infoallikatega, uurimaks, kas teie väide on tõene või väär. Ta ei taha teada
saada, kas teie väide on tõene või väär. Mida rohkem faktilisi andmeid te oma
väite kinnituseks esitate, seda vihasemaks voinist teie peale saab. See tuleb
sellest, et voinist on võtnud endale pähe uskuda, et Nõukogude Liit pidas
õiglast sõda ja tema võit oli headuse triumf kurjuse üle. Idee, et Nõukogude
Liit võis samuti olla kurjuse kehastus ja nn. Suur Isamaasõda võis tegelikult
olla kahe inimvaenuliku diktatuuri arveteklaarimine, on tema jaoks
väljakannatamatult jube. Tema psüühika ei võta seda vastu. Seepärast lükkab ta
raevukalt tagasi kõik oma seniste uskumuste vastu rääkivad andmed ning otsib
oma uskumuse poolt rääkivaid andmeid, et neid oma ajju sisestada ja seeläbi oma
uskumust tugevdada.
See on teine
võimalik mõttelaad.
Oluline on
meelde jätta, miks voinist usub, et Nõukogude Liit pidas sajaprotsendiliselt
õiglast sõda ja tema vastased sajaprotsendiliselt ebaõiglast. Ta ei usu seda mitte
teadmatusest, vaid sellest, et see on talle psühholoogiliselt vajalik. Ta
ei võta tõde vastu, sest ta ei suuda seda välja kannatada. Mõte sellest, et
tema vanaisad ja miljonid kaasmaalased, kes maailmasõja lahinguväljadele oma
elu jätsid, aitasid tugevdada totalitaristlikku diktatuuri, on talle talumatult
piinav.
Selles, et
see nii on, võite kergesti ise veenduda. Hakake venekeelses sõjaarutelus
esitama fakte kommunistliku terrori kohta ja võite olla kindel, et peagi kõlab
hüsteeriline «Kas sa tahad öelda, et meie vanaisad hukkusid ilmaasjata?» See
on see vallutamatu kindlus, mille müüride vastu kõik teie argumendid kildudeks
purunevad. Kuna Nõukogude Liidu inimkaotused nii sõjas kui ka tagalas olid
tohutud, on piisavalt suurel osal nõukogudeliitlastest vanaisa leinalindiga
portree, mille ees pisaraid valada. Ka nende sõpradel ja tuttavatel on sõjas
langenud vanaisasid. Neid ühiselt mälestades tugevdavad nad üksteise veendumusi,
kuni mälestus «meie langenud vanaisadest» kaalub üle kümned miljonid Stalini
hirmuvalitsuse ohvrid.
Oma
uskumuste vastu rääkivad faktid lükkab nõukogudeliitlane raevukalt tagasi just
nimelt sellepärast, et tal ei ole mitte millegagi vastu vaielda. Kuskil oma
teadvuse sügavaimates soppides teab ta, et kommunistid olid palju hullemad
massimõrvarid kui natsid, aga tema teadvuse vähem sügavates soppides on
printsiip, et see ei tohi nii olla. «Meie langenud vanaisade» mälestus on püha
ja selle üle arutleda on keelatud.
Ma nägin
YouTube'is ühte videot, kus kritiseeriti Viktor Suvorovi teooriat selle kohta,
et Stalinil oli 1941. aastal plaan Saksamaad rünnata ja Hitler jõudis temast
lihtsalt ette. (Kahjuks ei leia ma seda enam.) Selle avaminutitel paneb üks
kriitikutest asja olemuse tabavalt paika, öeldes umbes midagi sellist: « K u
i m e n õ u s t u k s i m e
härra Suvorovi teooriaga, s i i
s t ä h e n d a k s s e e
s e d a , et me peaksime tunnistama, et need kolossaalsed ohvrid, mida
meie maa tõi, ei olnud vajalikud võitluseks fašismi vastu, vaid teenisid
kuritegelikke vallutusplaane.»
Teisisõnu,
ta ei ütle «Kui me Suvorovi teooriat lähemalt vaatleme, siis näeme, et see ei
vasta tõele, kuna selle vastu kõnelevad need ja need faktid.»
Ta ütleb:
«Me ei tohi Suvorovi teooriat arutama hakatagi, sest see ei tohi tõele
vastata.»
Just see on
põhjus, miks nõukogudeliitlastega Teise Maailmasõja teemal mistahes arutelude
pidamine on mõttetu – nad ei ole mitte rumalad, vaid nad ei taha tõde teada
saada, sest nende psüühika ei kannata seda välja.
Pildiallkiri:
Kui keegi räägib, et su ema ei ole neitsi
Teine
põhjus, miks suure võidu kultus püsib ja tugevneb, on see, et voinismi toetab
Vene riigivõim. Ta teeb seda põhjusel, et voinism on kasulik
ühtekuuluvustunde säilitamiseks nii Vene Föderatsiooni eri rahvustest
elanike kui ka Venemaa ja endiste liiduvabariikide vahel. Lihtne venelane võib
tunda vimma korrumpeerunud ametnike vastu, tšuvašid võivad protesteerida
tšuvaši keele väljatõrjumise vastu koolidest ja ametlikust asjaajamisest, Vene
propaganda võib hurjutada Kasahstani valitsust slaavi tähestikult ladina
tähestikule ülemineku eest, aga 9. mai on päev, mil kõik vennastuvad ühises
eufoorias «meie vanaisade» triumfist maailma kõikide aegade suurima kurjuse
üle. «Maailma vabastamine fašismist» on ühtemoodi pidu nii Moskvas,
Hantõ-Mansiiskis kui Taškendis.
Sama ideed
väljendas 10. mail 2019 tatarlaste internetiajaleht Idel Realii:
«Esiteks on
9. mai oma olemuselt puutepunkt, ühine mälu, mis kasvõi kuidagimoodigi ühendab
meie pudedat Venemaa ühiskonda. Ühtegi muud asja, mis ühendaks kõiki, kellel on
Vene pass, ei ole enam jäänud. Me oleme ammu jagunenud klassi, rahvuse ja isegi
regionaalsete huvide järgi (teiste kulul elav Moskva vs. viletsuses provints).»
* * *
Suure võidu
kultus on nõukogudeliitlase jaoks teema, milles ei või mitte grammigi järele
anda ega saa mitte mingisugust arutelu toimuda. Nii nagu kristlastel on
usukreedo, mille üle ei vaielda, nii on nõukogudeliitlastel suure võidu kreedo,
mille sa pead tingimusteta omaks võtma, enne kui sinuga üldse millegi üle
tõsiselt rääkida saab. Keskaja eurooplaste jaoks jagunes inimkond
ristiinimesteks ja kah mingiteks inimeselaadseteks olenditeks. Täpselt
samamoodi jaguneb nõukogudeliitlase jaoks inimkond «meie inimesteks» ja
fašistideks. Iga inimene, kes viib lilli Saksa poolel võidelnute mälestusmärgi
juurde, on täpselt samasugune fašist nagu Hitler ja tuleks maa pealt ära
hävitada. Sellist suhtumist võib näha teleesinemistest internetikommentaarideni.
Ma olen
öelnud nõukogudeliitlastele: «Ehkki me olime vaenlased, austan ma seda. et te
mälestate lugupidamisega oma sõjasangareid. Miks ei võiks teie samamoodi
austada seda, et meie mälestame lugupidamisega oma sõjasangareid? Miks on
teil nii raske leppida sellega, et Teine maailmasõda oli kohutav katastroof
kõikidele osalistele ning kummalgi poolel oli nii korralikke inimesi kui ka
lurjuseid? Te raiute nagu rauda, et pole tähtis, milline režiim Nõukogude
Liidus oli ja kui palju Stalin oma rahvast hävitas, sest teie vanaisad ei
võidelnud mitte Stalini ja kommunistliku partei, vaid oma kodumaa, rahva ja oma
lähedaste eest. Kuidas teil on siis nii raske taibata, et ka meie vanaisad ei
võidelnud mitte fašismi ja Hitleri, vaid oma kodumaa, rahva ja oma lähedaste
eest?»
Sellise
küsimuse peale teeb nõukogudeliitlane hämmastunud näo ja ütleb: «Loomulikult
võitlesid meie omad oma rahva ja mitte Stalini eest ning loomulikult võitlesid
teie omad Hitleri ja mitte oma rahva eest.» Ta on rabatud, et kellelegi võib üldse pähe tulla niisugune küsimus püstitada.
* * *
Niisiis, et
vältida väga-väga ebameeldivaid konflikte, võtke teadmiseks, et ükskõik kuidas
mari või komi ei jumaldaks Soomet, Eestit ja Ungarit, ükskõik kui teravalt ta
ei kritiseeriks Venemaa keelepoliitikat, ei maksa oodata, et ta jagaks meie
uhkust 1944. aasta kaitselahingute üle Narva all või nördimust, et keset meie
pealinna laiutas mälestussammas vene röövvallutajatele. Ma vaidlesin ühe
tatarlannaga, keda ajas marru krimmitatarlanna esitatud eurolaul «1944»,
kusjuures ta ei osanud nimetada ühtegi (mõistlikku või ebamõistlikku)
põhjust, m i k s see teda ärritas. Seejuures ei kõnelnud see laul isegi mitte sõjategevusest, vaid nõukogude võimu massirepressioonist omaenda
kodanike vastu.
Nõukogudeliitlaste
suur enamus ei ole veel niipea valmis leppima sellega, et sõda on ammu läbi ja
aitaks juba vanade arvete klaarimisest. Kui aga väldite sõja mainimist, võite
nõukogudeliitlastega päris hästi läbi saada, sest kui te olete neile vähegi
sümpaatne, siis ei tule nad lihtsalt selle peale, et te võiksite mitte voinist
olla.
