Keelegenotsiidiga kahjustab Venemaa ka iseennast

Kõikide rahvaste ja keelte võrdsuse kattevajus püüdleb Vene riigivõim juba ammu mittevene keelte väljasuretamisele. Peagi on kadumas ka kattevari – planeeritud konstitutsioonimuudatusega kuulutatakse venelased ametlikult Kolmanda Rooma härrasrahvaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna kirjutada, vaid tatarlase Nail Gilmani geniaalsest uurimusest «Rahvuspoliitika ja demograafia», mis näitab, kuidas 1930-ndatel aastatel alanud venestamispoliitika on toonud suurt kahju vene rahvale endale.

Siin on link tema kolmeosalise artikli 1. osale.

https://zamanabiz.blogspot.com/p/50-80.html

Esimese osa lõpus on lingid 2. ja 3. osale.

Järgnevalt esitan lühidalt eesti keeles selle venekeelse artikli põhiideed.

Nõukogude Liidu hariduspoliitika nägi ette, et palju spetsialiste suunati tööle mittevene aladele. Samuti ehitati sinna palju tööstusettevõtteid, et saada esiteks ettekääne viia sinna valdavalt vene rahvusest töölisi ja teiseks võimalus demagoogiliselt väita, et nõukogude võim hoolitseb teiste liiduvabariikide eest paremini kui Venemaa eest.

Aastatel 1926–1989 suurenes venelaste arv Venemaal poolteist korda, Venemaa autonoomiates 2,4 korda, teistes liiduvabariikides aga 5 korda. Ääremaade tööstuse laiendamisest ja kohalike rahvaste vaenulikkusest vene sisserändajate vastu on palju kirjutatud, kuid kui paljud on pööranud tähelepanu sellele, mis toimus samal ajal Kesk-Venemaal – vene rahva tuumikalal? Just sellele on pühendatud Nail Gilmani artikkel.

Teises maailmasõjas hukkus või sandistus väga palju mehi ning pärast sõda saadeti aastakümnete jooksul oluline osa võimekatest ja aktiivsetest inimestest tööle Siberisse, Kaug-Põhja ja mittevene liiduvabariikidesse. Sellel olid katastroofilised tagajärjed Kesk-Venemaa majanduslikule ja kultuurilisele arengule, mis kajastus ka selle regiooni demograafias. Nail Gilman märgib, et kui Venemaa elanikkond tervikuna hakkas vähenema aastast 1992, siis vene rahva tuumikalal algas demograafiline kriis juba 1970-ndatel aastatel. Aastatel 1992–2017 oli Venemaal tervikuna loomulik iive –9%, kuid Kesk-Venemaal –15% (mõnes regioonis, näiteks Pihkva oblastis, ületas negatiivne loomulik iive 20%).

Nüüd tuleb Nail Gilmani uurimuse kõige põrutavam osa, kus ta võrdleb demograafiat Vene Föderatsiooni rahvusvabariikides (mis vanasti olid autonoomsed vabariigid Vene NFSV koosseisus) ja nende naabruses asuvates peaaegu sajaprotsendiliselt venelastega asustatud oblastites.

Aastatel 1995–2016 oli Tatarimaa, Baškiiria ja Udmurtia loomulik iive kokku –3%, Samaara ja Saraatovi oblastis aga –10%. Ei maksa arvata, et erinevuse põhjus on selles, et tatarlased paljunevad paremini kui venelased. Statistika järgi on Tatarimaa tatarlaste ja venelaste demograafilised näitajad ligikaudu ühesugused.

Teisisõnu:

Venelaste loomulik iive on rahvusvabariikides kõrgem kui puhtvene oblastites.

Tatarimaa ja Samaara oblast on naabrid ning nende pindala, rahvaarv, kliima, linnastumisaste ja majanduse struktuur on võrreldavad. Ometi saavad venelased Tatarimaal märgatavalt rohkem lapsi kui Samaara oblastis. Miks?

Seda seletab Nail Gilman sellega, et tatarlased on lähemalt seotud oma kodumaaga, oma rahva traditsioonidega. Nad tunnetavad, et see on nende maa, ja hoolitsevad tema eest. See avaldab mõju ka kohalikele venelastele ja nende elutingimustele. (Ärgem unustagem, et Tatarimaal ei ole venelased hilisimmigrandid nagu Eestis, vaid nad on seal elanud sajandeid.) Kui vene tuumikalal tunnevad venelased ennast juurtetuna ja püüavad igal võimalusel kuhugi paremasse kohta kolida, siis rahvusvabariikides on mitte ainult põhirahvus, vaid ka venelased tugevamini kodukandiga seotud. Ehkki vene šovinistid vinguvad, kuidas venelasi rahvusvabariikides ahistatavat, näitavad demograafilised andmed vastupidist. Vene külad Tatarimaal on jõukamad ja paremas seisukorras kui vene külad vene rahva tuumikalal.

Kaudselt kinnitab Nail Gilmani hüpoteesi ka Valgevene ja Ukraina olukord. Valgevene kandis sõjas palju suuremaid kaotusi kui Venemaa, kuid seal on viimastel aastakümnetel negatiivne loomulik iive olnud ligi kolm korda madalam kui naaberoblastites, mis kuuluvad Vene Föderatsiooni. Ukrainas tervikuna on küll demograafiline kriis võrreldav Venemaa omaga, kuid loomulik iive on kõige väiksem valdavalt venekeelses Ida-Ukrainas. Valdavalt ukrainakeelses Lääne-Ukrainas on demograafiline kriis palju kergem.

Niisiis: õhutades venelasi miljonite kaupa teistesse liiduvabariikidesse ümber asuma, kiskus nõukogude võim kogu vene rahva lahti oma juurtest, kodukandist, esivanemate traditsioonidest. Sellega põhjustati probleeme mitte ainult koloniseeritavatel aladel, vaid ka vene rahva tuumikalal.

Nii näitavad demograafilised andmed, kuidas venestamispoliitika tegi ootamatul kombel ränka kahju vene rahvale endale.

Refeeritava artikli 3. osa räägib tulevikust. Teatavasti on venestamispoliitika eesmärk teha aja jooksul kõik Venemaa elanikud venelasteks. Nail Gilman seab kahtluse alla selle eesmärgi teostatavuse.

Esmapilgul võib paista, et venelaste ülekaal Vene Föderatsiooni elanikkonnas on nii suur, et teistel rahvustel ei ole mingeid šansse. Nail Gilman näitab aga, et see esmamulje on ekslik. Nimelt elavad rohkem kui pooled venelased Kesk-Venemaal ja Põhja-Kaukaasias, mis kokku moodustavad umbes 10% riigi pindalast. Ülejäänud 90%-l Vene Föderatsiooni territooriumist on venelaste suhe mittevenelastesse kõigest 1,5:1 ja nooremas põlvkonnas väiksemgi. Järelikult ei ole vene rahvas suuteline teisi Venemaa rahvaid assimileerima. Pigem, leiab Nail Gilman, on oodata, et oma kodukandist, oma rahva kultuuripärandist lahtikistud vene rahvas hakkab üha suuremal määral emigreeruma, et jõukamates riikides paremat elujärge leida, kohalikud rahvad, kes on oma kodumaaga tugevamalt seotud, hakkavad aga venestamisele järjest suuremat vastupanu avaldama ja aja jooksul hoopis vene koloniste enda hulka sulandama. Nail Gilman püstitab hüpoteesi, et nii vene kui mittevene ääremaadel omandavad kohalikud venelased regionaalse identiteedi ja hakkavad oma kodukanti tähtsamaks pidama kui Moskvast juhitavat suurriiki. See tendents on mõningal määral täheldatav juba praegu.

Kokkuvõttes leian, et praegusel ajal, kui keelepoliitikaarutelusid täidab haleaktivistide masohhistlik soigumine, on eluliselt vaja Nail Gilmani suguseid arukaid inimesi, kes oskavad näha teid kriisist välja ja anda Vene Föderatsiooni alistatud rahvastele lootust.

Soovitan kõigil, kellel vähegi hammas vene keele peale hakkab, Nail Gilmani artiklit «Rahvuspoliitika ja demograafia» lugeda ning selles kirjutatu üle järele mõelda.

Voinism – nõukogudeliitlaste religioon

Eestlasele, kes Venemaal toimuvat siinsest suhteliselt ohutust kaugusest jälgib, võib tunduda, et venelased on oma suure võidu ja inimkonna fašismist vabastamise kultusega täiesti ogaraks läinud. See artikkel on pühendatud selle fenomeni (vene keeles, kui ma ei eksi, «победобесие»; eestikeelne nimetus «voinism» on minu välja mõeldud ja tuleneb venekeelsest sõnast «война» – sõda) psühholoogilistele ja poliitilistele tagamaadele.

Voinism ei ole uus nähtus. Nõukogude võimu ajal kubises Eesti nn. Suure Isamaasõja mälestusmärkidest. Ehkki sõjapropaganda oli lausa põhiseadusega keelatud, ujutas vene võim meid sõjakultuses lapsest saadik. «Sõjalis-patriootlik kasvatus» oli nõukogude pedagoogikas üldkasutatav termin ja üks haridussüsteemi ametlikest ülesannetest. Minu lasteaias oli Lev Kassili lasteraamat «Sinu kaitsjad», milles oli juttu kunagi minevikus toimunud sõjast, kus saksa röövvallutajad meile kallale tungisid. (Kindlasti oli taolisi raamatuid palju, aga see üks pealkiri on mulle eriti meelde jäänud.) Eesti poiste igapäevamängudest olulise osa moodustas sõda sakslaste ja venelaste vahel, kusjuures omapärane on see, et ehkki pärismaailmas olid vene poisid meie vaenlased, ei olnud sõjamängus üldse tähtis, kes oli sakslane ja kes venelane – sõja pidamiseks oli lihtsalt vaja kahte leeri ja neil polnud mingit vahet.
Sakslased on kaunis šokeeritud, kui ma ütlen neile, et esimesed sõnad, mille ma saksa keeles ära õppisin, olid «Hände hoch!» Aga tõesti, «Руки вверх!» ja «Hände hoch!» (keelenormist üpris erinevas häälduses) olid minu lapsepõlvemängude päevil igapäevane hädavajalik sõnavara.
Muide, ka arvukate anekdootide tegelasteks olid eestlane, sakslane ja venelane – eestlane oli see, kes tuli võitjaks, venelane oli see, kes jäi lolliks, ja sakslane oli juures lihtsalt selleks, et tegelasi oleks kolm. See oli enne seda aega kui anekdootide peategelaseks sai tšuktši.
«Kunagi ammu toimus sõda sakslaste ja venelaste vahel» oli kaua aega pärast lasteaedagi sõna otseses mõttes ainuke asi, mida mina ja mu mängukaaslased poliitikast või ajaloost teadsime. See näitab seda, et nõukogude rahva suur võit fašismi üle oli Nõukogude Liidus kogu ideoloogilise kasvatuse alus. Koolipõlve saatsid kümned sõjafilmid ja lugematu arv kõikvõimalikke rivismarssimisüritusi. Ühel aastal olid rajooni ajaloo-olümpiaadil eranditult kõik küsimused nn. Suurest Isamaasõjast, ehkki ajalootundides õppisime alles XIX sajandit. Tartu Ülikooli aulas oli mingi mälestustahvel vms., mis oli pühendatud ülikooli õppejõududele ja üliõpilastele, kes nn. Suures Isamaasõjas hukkusid. Minu ülikooliastumise avaaktusel pani halenaljakalt surmtõsine protsessioon selle juurde pärja.
Ei ole kahtlust, et venelaste seas lokkas sõjakultus hulleminigi, sest nemad suhtusid erinevalt eestlastest sellesse kõigesse tõsiselt. Meile oli nn. Suur Isamaasõda võõras sõda, neile aga oma.

Mõni aasta enne ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist kirjutati maailmasõja-aastatest palju, aga siis vajus see kõik tasapisi unustusse. Kommunistlikud sõjamonumendid kadusid vaikselt kuhugi. Alles jäid ainult see tank Narva – Narva-Jõesuu tee ääres ja sõdur Tõnismäe haljakul, ehkki «igavene tuli» ja «auvalve» koristati selle juurest ära.
Tol perioodil jooksis Eesti massiteabevahenditest aeg-ajalt läbi see, kuidas üks või teine Vene tegelane süüdistas Baltimaid, eelkõige Eestit «riiklikult toetatavas fašismis», aga sellele ei pööranud keegi erilist tähelepanu. Nõukogude ajal piisas ju vene rahvasuus «fašist» olemiseks pahatihti juba sellest, et sa kirjutasid «nemetskimi bukvami». Hämmastama ajas mind vaid see,  k u i  napakad võivad propagandistid olla. Kui nad tahavad Eesti mainet kahjustada, siis mõelgu vähemalt välja midagi sellist, millel on mingisugunegi tõepõhi all, mõtlesin ma.
Aastal 2003 juhtusin esimest korda pärast taasiseseisvumist Venemaal käima ja mind pani muigama, kui nägin, et seal paistis sõjakultus endiselt täies elujõus olevat. Vaata et igas külas oli ausammas sõdurile, kahurile, lennukile või lausa raketile. Lapsepõlv tuli meelde. Samas ei tulnud venelastega vesteldes sõda kunagi jutuks ja suhtumine eestlastesse oli üle igasuguste ootuste soe ja südamlik.
Aastal 2009 oli mul juhus astuda üles Kaasani ülikooli tudengite ees. (Vene keeles muidugi.) Kui olin suurele suhteliselt täis auditooriumile oma jutu ära rääkinud, said üliõpilased võimaluse mulle küsimusi esitada. Üks esimesi küsimusi oli, et kuidas Eestis selle fašismiga ikka lood on. Mina vastasin: «Eestis ei ole mingit fašismi. See on Vene propaganda.» Rohkem sel teemal küsimusi ei olnud.

Järgnevatel aastatel hakkasin aga saama sootuks teistsuguseid kogemusi.
Ühes soome-ugri keelte foorumis sattusin raevukasse sõnasõtta fanaatikuga, kes kuulutas küll uhkelt, et ta ei ole venelane, vaid ersalane, kuid kui Teise maailmasõja teema jutuks tuli, kaitses Nõukogude poolel võidelnuid ja needis Saksa poolel võidelnuid niisuguse fanatismiga, mis rabas mu täiesti jalust.
Täie selgusega lajatas nähtus, mille hiljem «voinismiks» ristisin, mulle lagipähe aga aasta-paar hiljem, suheldes ühe Eestisse kolinud venelannaga, keda abistasin eesti keele õppimisel. Ühe vestluse ajal pillas ta nagu muuseas sellesama tuntud fraasi «riiklikult toetatav fašism». Ma olin rabatud – «Ka sina, Brutus!» Otsustasin haarata härjal sarvist ja teha selle asja selgeks. Ütlesin sellele venelannale midagi umbes sellist: «Kulla inimene, sinu teadmised Eesti kohta ei pärine ju Vene televisioonist ja ajalehtedest. Sa elad siin ja näed oma silmadega, mis siin on ja mida ei ole. Ütle mulle, kus siin Eestis see fašism on!»

Venelanna vastuse oluline sisu oli selline:
See, kui riigis lubatakse tegutseda Saksa poolel võidelnud sõjaveteranide ühingutel, on fašism. Iga inimene, kes võitles Saksa poolel, on fašist. Kui keegi korraldab mingisuguse ürituse, kus peetakse hea sõnaga meeles Nõukogude Liidu vastu võidelnuid, siis see on fašism. Kui politsei jätab sellise ürituse laiali peksmata, või kui valitsuseliige või tähtis ametiisik sellel osaleb, siis  s e e   o n   r i i k l i k u l t   t o e t a t a v   f a š i s m .

Need on sõnad, mis igal eestlasel tasuks hoolega läbi lugeda, mõistmaks, et kui venelased meie peale fašismisüüdistusi sülitavad, siis ei ole selle põhjuseks mitte see, et neil puudub tõepärane info Eesti oludest, vaid nad on tänase päevani pimestatud maniakaalsest vihkamisest igaühe vastu, kes 74–80 aastat tagasi Nõukogude Liidu vastu sõdis.

See, mida eestlane nimetab fašismiks, ja see, mida venelane nimetab fašismiks, on kaks ise asja. Eestlase jaoks tähendab fašism teatavat ideoloogiat, mida iseloomustab kollektivism, totalitarism, marurahvuslus ja militarism. Venelase jaoks tähendab fašism mistahes poolehoidu nendele, kes võitlesid Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastaspoolel. Isegi soomlane, kes täitis oma kodanikukohust, kaitstes kodumaad idanaabri agressiooni vastu, on vene internetikommentaarides «фу, нацист!» Natsiks teeb ta fakt – sõjas osalemine «valel» poolel. Tema poliitilised vaated ei puutu asjasse.

* * *

Vanasõna ütleb «Aeg kõik haavad parandab.» Elu näitab, et kõikide haavade kohta see siiski ei kehti, vähemalt mis venelastesse puutub. Eesti rahvas on lakanud vihkamast sakslasi, kelle 700-aastase ülemvõimu alt ta vabanes 1919. aastal. Kuidas aga paranevad vene rahva (ei saa salata, et sõnulkirjeldamatult kohutavad) sõjahaavad?

Nõukogude võim püüdis veel mitukümmend aastat pärast sõja lõppu vabandada ühte või teist vajakajäämist välja sellega, et meie maal ja rahvastel on nii raske olnud – meil tuli ju läbi elada maailmasõda ja kaua aega selle purustusi kõrvaldada. Rahvasuus oli see sage ilkumisteema. Kui keegi nurises, et seda või teist on vähe saada või üks või teine kodumaine toode on halva kvaliteediga, siis ikka vahel vastas keegi irvitamisi: «Ära virise, sõja ajal polnud meil sedagi.» (Ehkki keegi «meist» polnud sõda näinudki.)

Kui ma kümmekond aastat tagasi hakkasin sageli venekeelseid infoallikaid lugema, siis märkasin peagi, kuidas nõukogude rahva suure võidu teema ikka ja jälle mitmesugustest arutlustest läbi jookseb. Jah, kommunistid panid toime inimsusevastaseid kuritegusid – aga see-eest võitsime me sõja. Jah, Nõukogude Liit pidas ülal sotsialistlikke riike ja kommunistlikke bandiite kõikjal üle maailma, samal ajal kui oma rahvas kannatas puudust, aga me tegime seda õilsa asja nimel, võitlesime fašismi vastu. Tõsi küll, et Vene Föderatsioonis lokkab korruptsioon – aga 1945. aastal vabastasime me maailma fašismist. Ja nii edasi.
Ühes populaarses, üldiselt asjalikus ja huvitavas vene jutushow's korjab saatejuht endale peaaegu igas saates odavaid populaarsuspunkte alljärgneval viisil. Ütleme, et kuidagi tuleb jutuks kuu aega tagasi Berliinis toimunud spordivõistlus. Saatejuht lausub repliigi: «Aga 1945. aastal toimus Berliinis hoopis teistsugune võitlus. Ja sellel tulid võitjaks meie omad!» Stuudiopublik aplodeerib.
Üks vene jutusaadete sage külaline räägib peaaegu iga kord, kui jutt Saksamaa peale läheb, kuidas Saksamaal tegutsevad tänapäevani firmad, mis tegutsesid ka Hitleri diktatuuri ajal. Pelgast faktist, et need firmad ei ole nimesid muutnud, teeb ta järelduse, et Saksamaal lokkab natsism ja sakslased ainult ootavad võimalust uut maailmasõda alustada.

Ma ei ole enam ammu Venemaal käinud, kuid Vene massiteabevahendites ja internetidiskussioonides suure võidu kultus ei leevene, vaid süveneb. Vast aastat viis tagasi omandas see teema tähtsa koha ka president Putini kõnedes. Varem oli jäänud mulje, et ta püüab suunata rahvast mineviku asemel tulevikku vaatama, aga viimastel aastatel on ta selgesti asunud Suure Isamaasõja kultust toetama ja süvendama.

* * *

Järgnevalt selgitan kahte peamist põhjust, miks «meie suure võidu» kultus – voinism – tänapäevani täies elujõus on.

Esiteks on voinism oma olemuselt kvaasireligioosne, s.t. ei põhine mitte rumalusel ja teadmatusel, vaid põhimõttelisel otsusel uskuda mistahes faktide ja loogika kiuste.

Püüan selgitada nende kahe asja põhimõttelist erinevust hästi lihtsa näite varal.

Omal ajal oli mul ettekujutus, et Pärnu ja Mõisaküla vahemaa on umbes 40 km. See tuli ühes seltskonnas jutuks ja üks mu Pärnumaalt pärit sugulane ütles, et see vahemaa on tegelikult 60 km. Ma olin skeptiline, kuid vaatasin igaks juhuks maakaardilt järele. Selgus, et mul oli see tõepoolest valesti meeles olnud – Pärnust Mõisakülla ongi ligikaudu 60 km, mitte 40 km. Ma võtsin teadmiseks, et olin eksinud. Ma ei saanud oma sugulase peale vihaseks, et ta mu uskumust kõigutas, vaid olin hoopis tänulik, et tänu temale lakkasin uskumast ekslikku infot ja sain teada tõese info.

See on üks võimalik mõttelaad.

Kui te ütlete voinistile, et Nõukogude kommunistid tapsid rohkem rahulikke elanikke kui Saksa natsid, siis saab ta teie peale vihaseks. Tal ei tule pähegi tutvuda infoallikatega, uurimaks, kas teie väide on tõene või väär. Ta ei taha teada saada, kas teie väide on tõene või väär. Mida rohkem faktilisi andmeid te oma väite kinnituseks esitate, seda vihasemaks voinist teie peale saab. See tuleb sellest, et voinist on võtnud endale pähe uskuda, et Nõukogude Liit pidas õiglast sõda ja tema võit oli headuse triumf kurjuse üle. Idee, et Nõukogude Liit võis samuti olla kurjuse kehastus ja nn. Suur Isamaasõda võis tegelikult olla kahe inimvaenuliku diktatuuri arveteklaarimine, on tema jaoks väljakannatamatult jube. Tema psüühika ei võta seda vastu. Seepärast lükkab ta raevukalt tagasi kõik oma seniste uskumuste vastu rääkivad andmed ning otsib oma uskumuse poolt rääkivaid andmeid, et neid oma ajju sisestada ja seeläbi oma uskumust tugevdada.

See on teine võimalik mõttelaad.

Oluline on meelde jätta, miks voinist usub, et Nõukogude Liit pidas sajaprotsendiliselt õiglast sõda ja tema vastased sajaprotsendiliselt ebaõiglast. Ta ei usu seda mitte teadmatusest, vaid sellest, et see on talle psühholoogiliselt vajalik. Ta ei võta tõde vastu, sest ta ei suuda seda välja kannatada. Mõte sellest, et tema vanaisad ja miljonid kaasmaalased, kes maailmasõja lahinguväljadele oma elu jätsid, aitasid tugevdada totalitaristlikku diktatuuri, on talle talumatult piinav.

Selles, et see nii on, võite kergesti ise veenduda. Hakake venekeelses sõjaarutelus esitama fakte kommunistliku terrori kohta ja võite olla kindel, et peagi kõlab hüsteeriline «Kas sa tahad öelda, et meie vanaisad hukkusid ilmaasjata?» See on see vallutamatu kindlus, mille müüride vastu kõik teie argumendid kildudeks purunevad. Kuna Nõukogude Liidu inimkaotused nii sõjas kui ka tagalas olid tohutud, on piisavalt suurel osal nõukogudeliitlastest vanaisa leinalindiga portree, mille ees pisaraid valada. Ka nende sõpradel ja tuttavatel on sõjas langenud vanaisasid. Neid ühiselt mälestades tugevdavad nad üksteise veendumusi, kuni mälestus «meie langenud vanaisadest» kaalub üle kümned miljonid Stalini hirmuvalitsuse ohvrid.

Oma uskumuste vastu rääkivad faktid lükkab nõukogudeliitlane raevukalt tagasi just nimelt sellepärast, et tal ei ole mitte millegagi vastu vaielda. Kuskil oma teadvuse sügavaimates soppides teab ta, et kommunistid olid palju hullemad massimõrvarid kui natsid, aga tema teadvuse vähem sügavates soppides on printsiip, et see ei tohi nii olla. «Meie langenud vanaisade» mälestus on püha ja selle üle arutleda on keelatud.

Ma nägin YouTube'is ühte videot, kus kritiseeriti Viktor Suvorovi teooriat selle kohta, et Stalinil oli 1941. aastal plaan Saksamaad rünnata ja Hitler jõudis temast lihtsalt ette. (Kahjuks ei leia ma seda enam.) Selle avaminutitel paneb üks kriitikutest asja olemuse tabavalt paika, öeldes umbes midagi sellist: « K u i   m e   n õ u s t u k s i m e  härra Suvorovi teooriaga,  s i i s   t ä h e n d a k s   s e e   s e d a , et me peaksime tunnistama, et need kolossaalsed ohvrid, mida meie maa tõi, ei olnud vajalikud võitluseks fašismi vastu, vaid teenisid kuritegelikke vallutusplaane.»

Teisisõnu, ta ei ütle «Kui me Suvorovi teooriat lähemalt vaatleme, siis näeme, et see ei vasta tõele, kuna selle vastu kõnelevad need ja need faktid.»

Ta ütleb: «Me ei tohi Suvorovi teooriat arutama hakatagi, sest see ei tohi tõele vastata.»

Just see on põhjus, miks nõukogudeliitlastega Teise Maailmasõja teemal mistahes arutelude pidamine on mõttetu – nad ei ole mitte rumalad, vaid nad ei taha tõde teada saada, sest nende psüühika ei kannata seda välja.

Pildiallkiri:
Kui keegi räägib, et su ema ei ole neitsi

Teine põhjus, miks suure võidu kultus püsib ja tugevneb, on see, et voinismi toetab Vene riigivõim. Ta teeb seda põhjusel, et voinism on kasulik ühtekuuluvustunde säilitamiseks nii Vene Föderatsiooni eri rahvustest elanike kui ka Venemaa ja endiste liiduvabariikide vahel. Lihtne venelane võib tunda vimma korrumpeerunud ametnike vastu, tšuvašid võivad protesteerida tšuvaši keele väljatõrjumise vastu koolidest ja ametlikust asjaajamisest, Vene propaganda võib hurjutada Kasahstani valitsust slaavi tähestikult ladina tähestikule ülemineku eest, aga 9. mai on päev, mil kõik vennastuvad ühises eufoorias «meie vanaisade» triumfist maailma kõikide aegade suurima kurjuse üle. «Maailma vabastamine fašismist» on ühtemoodi pidu nii Moskvas, Hantõ-Mansiiskis kui Taškendis.

Sama ideed väljendas 10. mail 2019 tatarlaste internetiajaleht Idel Realii:
«Esiteks on 9. mai oma olemuselt puutepunkt, ühine mälu, mis kasvõi kuidagimoodigi ühendab meie pudedat Venemaa ühiskonda. Ühtegi muud asja, mis ühendaks kõiki, kellel on Vene pass, ei ole enam jäänud. Me oleme ammu jagunenud klassi, rahvuse ja isegi regionaalsete huvide järgi (teiste kulul elav Moskva vs. viletsuses provints).»

* * *

Suure võidu kultus on nõukogudeliitlase jaoks teema, milles ei või mitte grammigi järele anda ega saa mitte mingisugust arutelu toimuda. Nii nagu kristlastel on usukreedo, mille üle ei vaielda, nii on nõukogudeliitlastel suure võidu kreedo, mille sa pead tingimusteta omaks võtma, enne kui sinuga üldse millegi üle tõsiselt rääkida saab. Keskaja eurooplaste jaoks jagunes inimkond ristiinimesteks ja kah mingiteks inimeselaadseteks olenditeks. Täpselt samamoodi jaguneb nõukogudeliitlase jaoks inimkond «meie inimesteks» ja fašistideks. Iga inimene, kes viib lilli Saksa poolel võidelnute mälestusmärgi juurde, on täpselt samasugune fašist nagu Hitler ja tuleks maa pealt ära hävitada. Sellist suhtumist võib näha teleesinemistest internetikommentaarideni.

Ma olen öelnud nõukogudeliitlastele: «Ehkki me olime vaenlased, austan ma seda. et te mälestate lugupidamisega oma sõjasangareid. Miks ei võiks teie samamoodi austada seda, et meie mälestame lugupidamisega oma sõjasangareid? Miks on teil nii raske leppida sellega, et Teine maailmasõda oli kohutav katastroof kõikidele osalistele ning kummalgi poolel oli nii korralikke inimesi kui ka lurjuseid? Te raiute nagu rauda, et pole tähtis, milline režiim Nõukogude Liidus oli ja kui palju Stalin oma rahvast hävitas, sest teie vanaisad ei võidelnud mitte Stalini ja kommunistliku partei, vaid oma kodumaa, rahva ja oma lähedaste eest. Kuidas teil on siis nii raske taibata, et ka meie vanaisad ei võidelnud mitte fašismi ja Hitleri, vaid oma kodumaa, rahva ja oma lähedaste eest?»

Sellise küsimuse peale teeb nõukogudeliitlane hämmastunud näo ja ütleb: «Loomulikult võitlesid meie omad oma rahva ja mitte Stalini eest ning loomulikult võitlesid teie omad Hitleri ja mitte oma rahva eest.» Ta on rabatud, et kellelegi võib üldse pähe tulla niisugune küsimus püstitada.

* * *

Niisiis, et vältida väga-väga ebameeldivaid konflikte, võtke teadmiseks, et ükskõik kuidas mari või komi ei jumaldaks Soomet, Eestit ja Ungarit, ükskõik kui teravalt ta ei kritiseeriks Venemaa keelepoliitikat, ei maksa oodata, et ta jagaks meie uhkust 1944. aasta kaitselahingute üle Narva all või nördimust, et keset meie pealinna laiutas mälestussammas vene röövvallutajatele. Ma vaidlesin ühe tatarlannaga, keda ajas marru krimmitatarlanna esitatud eurolaul «1944», kusjuures ta ei osanud nimetada ühtegi (mõistlikku või ebamõistlikku) põhjust,  m i k s  see teda ärritas. Seejuures ei kõnelnud see laul isegi mitte sõjategevusest, vaid nõukogude võimu massirepressioonist omaenda kodanike vastu.

Nõukogudeliitlaste suur enamus ei ole veel niipea valmis leppima sellega, et sõda on ammu läbi ja aitaks juba vanade arvete klaarimisest. Kui aga väldite sõja mainimist, võite nõukogudeliitlastega päris hästi läbi saada, sest kui te olete neile vähegi sümpaatne, siis ei tule nad lihtsalt selle peale, et te võiksite mitte voinist olla.

Lihtsalt ja lühidalt koolikeeltest Venemaal

Ma võtsin selle artikli ajutiselt maha.

Põhjus on selles, et sain hiljuti uut olulist infot. Seepärast tahan artikli põhjalikult ümber kirjutada.

Palun kannatage natuke.

Reaalsusest ja reaalsusetajust

Ukraina kriis on järjekordne näide sellest, kuidas Putin tugevdab õudustäratava tõhususega oma impeeriumi ja lääneriikidel ei ole sellele vastu panna midagi peale lapsikute ideoloogiliste loosungite, mida võib rikkalikult näha peaaegu kõikides selleteemalistes inglis- ja eestikeelsetes artiklites.

Kõigele pani minu meelest krooni üks tuntud eesti ajakirjandustegelane, kes hiljaaegu ühes võrgudiskussioonis väljendas veendumust, et vene rahvas saab peagi aru, et Putin on kaotanud reaalsusetaju, ja kõrvaldab ta võimult.

See paistab olevat juba kliiniline jaanalindlus, aga ülejäänutele tahaksin pakkuda väikese järeleaitamistunni sõnade tähendusest:

«Põhja-Küpros on juba üle 30 aasta olnud omaette riik, milles Küprose Vabariigil mitte mingisugust võimu ei ole» – see on reaalsus.

«Minule ei meeldi, et Põhja Küpros on omaette riik, vaid ma tahaksin, et kogu Küprose saar kuuluks Küprose Vabariigile» – see on soov.

«Põhja-Küprose riiki ei ole olemas, vaid kogu Küprose saar on Küprose Vabariigi territoorium» – see on luul.

Ja nüüd harjutus edasijõudnutele:

Kellel allkirjeldatutest napib reaalsusetaju?

a) Venemaa presidendil, kes märkab ja kasutab olukorda, kus tema sõjaväel on võimalik kiiresti ja peaaegu vastupanuta vallutada Krimm;

b) grupil eestlastel, kes usuvad, et kui nad ütlevad üksteisele piisavalt palju kordi «Venemaal ei ole õigust Krimmi vallutada», siis Venemaa ei vallutagi Krimmi.