Kljeepsud on vaja?

See on lihtsalt sigadus, et sajad tuhanded eestlased peavad oma kodumaal taluma seda, et teenindajad pöörduvad nende poole eesti sõnadega vene keeles.

Eesti keeles ei ole vaja kleepsud, vaid kleepse, ja eesti keeles oleks loomulik küsida, kas klient soovib kleepse.

Loomulikult ei pea venelane ise selle peale tulema, vaid keegi eestlane peab talle seda ütlema.

Miks keegi seda ei tee?

Kuidas on võimalik, et eesti keele eksami on sooritanud inimesed, kes ei oska õigesti lausuda lihtsaid igapäevaväljendeid?

Kuidas on võimalik, et eesti keele kursustel ei õpetata, milliseid nimisõna käändeid tavakeeles sageli esinevad tegusõnad nõuavad?

Ja isegi kui eesti keele eksamid on muutunud formaalsuseks, kus tegelikku keeleoskust ei kontrollita, siis kui raske oleks kaupluse juhatajal või personaliülemal või kellelgi pühendada veerand tundi sellele, et kutsuda kokku kõik vene rahvusest kassapidajad ja selgitada neile, et vene keeles on jah iga asi «nuužen», aga eestlased nii ei räägi. Eesti keeles tuleb küsida «Kas kleepse soovite?» See, kellele see tõesti üle jõu käib, võib isegi sõna «kas» ära jätta: «Kleepse soovite?» Lased igal kassapidajal seda kaks korda korrata ja probleem on lahendatud.

Millegipärast ei paista klientide teenindamine absurdselt vigases eesti keeles häirivat ei teenindusettevõtteid ega Keeleinspektsiooni.

Kas keelejärelvalveametnikud arvavad, et kui inimene on sooritanud keeleeksami, siis kõik, mis ta suust välja ajab, on riigikeel ja Eesti Vabariik selle vastu midagi ette võtta ei saa? See arvamus on ekslik. Eesti keel, mille Põhiseadus sätestab Eesti riigikeelena, ei tähenda eesti sõnadega vene keelt, vaid grammatiliselt korrektset eesti keelt.

Lihtsamalt öeldes:

 

eesti sõnad pluss eesti grammatika on eesti keel

eesti sõnad pluss vene grammatika ei ole eesti keel

Kuidas küll viia see ilmne tõde Keeleinspektsiooni ametnikeni, eksamineerijateni ja keeleõpetajateni?