Eesti käänded ja inglise eessõnad

Eestlastele on omane sügav rahvuslik alaväärsuskompleks. Meenutagem kasvõi ärkamisaegset sagedast virinat, kuidas leedulased astuvad jõuliste sammudega iseseisvuse poole, meie, eestlased ei saa aga mitte millegagi hakkama. Tegelikkus oli hoopis teistsugune. Leedulased nimetasid küll eestlastest varem oma NSV vabariigiks ümber ja võtsid oma meeskonnad NSV Liidu meistrivõistlustelt ära, aga enam-vähem igas muus suhtes olime meie neist selgelt üle. (Ja oleme, söandan väita, tänapäevani.)

Või näiteks läks ühes seltskonnas jutt eri maade liikluskultuurile. Üks inimene rääkis, kuidas selle ja selle maa liikluses oli see ja see asi halvasti, teine rääkis, kuidas tolle ja tolle maa liikluses oli too ja too asi halvasti, kuid siis ütles keegi: «Aga see on selge, et nii kohutavat liiklust kui Eestis ei ole mitte kusagil,» ja sellega paistsid kõik nõus olevat. Ilmselgelt ei olnud nad kunagi käinud Tais, Hiinas ega Mehhikos. Ma söandan isegi väita, et Venemaal, Poolas ja Rumeenias ei ole liikluskultuur meie tasemel. Aga kus sa pääsed. Paljud eestlased paistavad juba emapiimaga omandavat vajaduse oma maad ja rahvast kõikidest teistest viletsamaks pidada.

Üks eestlastele omase rahvusmasohhismi ilminguid on aeg-ajalt aruteludes üleskerkiv väide, et eesti keeles ei ole tegelikult 14 käänet, vaid ainult 5. Ülejäänud käänded ei olevat õiged käänded, sest nende moodustamine käib alati ühtemoodi.

Minu meelest on käändelõpud siiski midagi enamat kui näiteks ki/gi-liide. Neid saab ju panna käändelõppudele otsa, kuid käändelõppe üksteise otsa panna ei saa. S.t. me saame öelda «voodistki», aga ei saa öelda «voodigale» või «voodisseni». Seega on käänetel ikkagi nagu teine roll kui lihtsalt mingitel järelliidetel.

Kuid mitte see pole peamine, vaid mul tekib neid jutte kuulates küsimus, kas käände olemuslikuks tunnuseks on see, et tema moodustamine ei tohi loogiline olla. (See meenutab mulle 80-ndatel aastatel kuuldut, et keegi filoloog olevat teinud ettepaneku vahetada ära rajava ja saava käände järjekord – ilmselt tundus talle, et viimase nelja käände lõppude järjekord «ni-na-ta-ga» on liiga kergesti meeldejäetav ja pole seetõttu piisavalt teaduslik.) Ma ei räägi seda sellepärast, nagu oleks mingi uhkuseasi, et kelle keeles on rohkem käändeid, vaid ma pean silmas seda, et miks me peaksime oma käänded mingisugusteks liitelisteks vormideks vms. ümber nimetama? Mis sellisest reformist paremaks muutuks? Kas see võimaldaks esitada eesti keele grammatikat kuidagi otstarbekamalt? Kas see teeks eesti keele õppimise kuidagi lihtsamaks? Või mida? Ma tahaks, et keegi eesti keele käänetearvu vähendamise propageerijatest esitaks oma soovile mingi mõistliku põhjenduse – peale selle, et ladina keele käändeid on palju raskem moodustada kui eesti keele omi. Ladina keel ongi hoopis teistsugune keel. Ja mis siis? Araabia keeles kirjutatakse täishäälikud abimärkidena kaashäälikute peale, kuid sellepärast ei tule veel kellelegi pähe väita, et araabia tähestik ei ole tähestik.

Aga see selleks. Põhiline, millest ma teile täna kirjutada tahtsin, on ammune eestlaste rahvusmasohhismist kantud eksiarvamus, millele mul ikka vahel seltskondades vastu tuleb vaielda, et ärgem me uhkeldagem midagi oma keele väljendusrikkusega – inglise keeles ei ole jah käändeid, aga vaadake kui palju seal eessõnu on! Nagu üks meie rahvuskaaslane kunagi väljendus: «Kui eesti keeles on 14 käänet, siis inglise keeles on vähemalt 50.» Teisisõnu on mõned inimesed seisukohal, et oma eessõnadega suudab inglise keel väljendada suurematki hulka nüansse kui eesti keel oma käänetega.

Sellele, et eesti keele omapäraks on eessõnade vähesus, ei saa tõesti vastu vaielda. Sellega lahmivad eesti ksenofiilid jätavad aga hämmastaval kombel täielikult kahe silma vahele tagasõnad. Under the table on eesti keeles «laua all». S.t. ingliskeelne eessõna under on eesti keeles täiesti olemas, lihtsalt me ei pane teda põhisõna ette, vaid järele. Väljendusrikkuse seisukohalt on aga mõlemad variandid ühtemoodi head. Seega ei ole asjakohane väita, et inglise keel on eesti keelest väljendusrikkam tänu sellele, et inglise keeles on palju rohkem eessõnu kui eesti keeles käändeid. Küsida tuleb hoopis seda, kumb keel pakub rikkalikumaid väljendusvõimalusi käänete, eessõnade ja tagasõnade peale kokku.

See küsimus hakkas mind huvitama ühel ilusal päeval, millest on möödas juba üle 20 aasta. Mul ei olnud käepärast inglise keele sõnaraamatuid, kuid olid saksa keele omad, ning eessõnade kasutamise suhtes on inglise ja saksa keele vahel suured sarnasused. Ma hakkasin nuputama, kuidas oleks võimalik kindlaks teha, kui palju on eesti ja saksa keeles ees- ja tagasõnu kokku. Ma ei saa ju lihtsalt panna kirja kõiki ees- ja tagasõnu, mida ma tean – see moonutaks tulemust saksa keele kahjuks, sest ma oskan eesti keelt palju paremini kui saksa keelt. Kuidas siis loendada ees- ja tagasõnu kummalegi keelele liiga tegemata? Mulle tuli pähe selline meetod:

Ma võtsin paberilehe ja kirjutasin selle vasakusse äärde kümmekond saksakeelset eessõna, mis mulle esimestena pähe tulid. Siis võtsin saksa-eesti sõnaraamatu ja leidsin igale kirjapandud saksa eessõnale vastavad eestikeelsed ees- ja tagasõnad. Need kirjutasin paberilehe paremale äärele. Siis võtsin eesti-saksa sõnaraamatu ja leidsin kõik kirjapandud eestikeelsetele sõnadele vastavad saksa ees- ja tagasõnad (jättes mõistagi topelt kirjutama need, mis olid juba kirjas). Ja nii edasi.

Mul ei tulnud seda tööd teha kuigi kaua, sest päris ruttu sai selgeks, et eestikeelne loetelu tuleb saksakeelsest palju pikem.

Selline tulemus oli mulle täiesti ootamatu. Olin pidanud iseenesestmõistetavaks, et kui eesti keeles on rohkem käändeid kui saksa keeles, siis peab sama väljendusrikkuse saavutamiseks olema saksa keeles rohkem ees-tagasõnu kui eesti keeles. Tuli aga välja, et neidki oli eesti keeles rohkem.

Inglise keelega peaks olema samamoodi, sest ma ei usu, et inglise keeles oleks eessõnu kordades rohkem kui saksa keeles.

Nii et kui te juhtute kuulma, kuidas järjekordne tohman ärpleb, et inglise keeles on nii palju eessõnu, siis küsige temalt, kas ta tagasõnadest on kunagi midagi kuulnud. (Me ei ütle, jah, «taga maja» nagu peened eurooplased, vaid «maja taga», aga isegi lakkamatult lääne poole kummargil justkui-eestlane peab tunnistama, et väljendusrikkuse seisukohalt ei ole tagasõna eessõnast kuidagimoodi halvem.) Ja kui tal siis veel midagi kobiseda on, siis soovitage talle sedasama eksperimenti, mille mina omal ajal tegin: võta eesti-inglise ja inglise-eesti sõnaraamat ning leia nii palju kummaski keeles ees- ja tagasõnu kui suudad. Siis näed oma silmaga, kumbi on rohkem.