15 November 2012

Sada aastat vana poliitbrošüür (3/8)



 



Punktide 3–5 selgitamiseks andis eesistuja härra Dr. Schiemannile sõna, kes umbes järgmist kõneles:
«Mu härrad! Tähendatud punktidesse ülespandud nõudmistes peituwad waba riigikodaniku tähtsamad algusõigused. Wõib olla ehk mõnigi teie seast peab asjataks, neid erakonna eeskawasse üles wõtta, kuna 17. oktoobril antud Keiserlik armukuulutus nad põhjusmõtteliselt lubanud on ja nagu meie kindlalt loodame, nad warsti ka seadusliselt maksma pannakse; aga, mu härrad, tähtsad ja põhjalised pöörded riigi sisseseades ei sünni mitte ühe ainsa sulekriipsu abil. Keiserlik armukuulutus hüidis loowa sõna: Saagu walgus! Nüid peab igaüks wabaduse küinla põlema panema, et walgus paistma hakkaks, kus senini pimedus walitses; et elustaw ja soendaw wabaduse leek üle terve Wenema paistaks; siit üle meie kodumaa kuni Siberi kõige kaugemate koobasteni. Aga ka siis pole meie ülesanne weel täidetud. Meie peame endi kallist warandust kõigi kallaletungimiste eest kaitsema, üks kõik kes need kallaletungijad on. Juba tõstawad siin ja seal walguse waenlased, pimeduse jüngrid, pead ja püiawad wabaduse walgust ära kustutada. Nüid peab walwel olema. Julgusega, mida ainult armastus anda wõib, peame meie seda kõigekallimat warandust, mis riigikodanik kunagi saada wõib, endi wabadust kaitsema.
Aga meie peame wabaduse walgust ka kõigi niisuguste waenlaste eest kaitsema, kes kosutawast ja soendawast leegist häwitawat tuld teha tahawad, et ta mitte laiali ei laguneks ning kõik ära ei häwitaks. Wäga tihti, mu härrad, saadakse wabadusest eksliselt aru. Kes waba mees tahab olla, peab ka teiste wabadust auustada mõistma. Rõhumist ja wägiwalda, ilma milleta esimese tormi juures läbi ei saa, ei tohi tulewikus mitte enam ette tulla. Mu härrad, meie tahame töö wabadust auu sees pidada, korrapidamise õiguse eest wõidelda.
Nii siis saame meie kaks asja ülesandeks. Meie peame endi püha warandust wõideldes kaitsema ja meie peame ka iseendiga ning endi keskis tööd tegema, et need õigused, mis meie nõuame, meile ka kasuks oleksiwad.
Weel on riigikodanike wastutamise kohusest arusaamine ja politilisest elust osawõtmine meie seas õige tillukene. Alles kui igaüks meie seas riiklisest elust kindla arwamisega ja tegewalt osa wõtab, täidame meie ülesandeid, mis erakonna peale kodaniku õiguste saamisega langesiwad.
Need algusõigused, mu härrad, on wabariigi alustoed. Juba waremalt kõneledi sellest, et üleüldisest ja ühesugusest walimisest osawõtmine kõigi riigikodanike ühtlustamist seaduse ees tähendab. Rahwa wolikogus pole kunagi wõimalik igaühe healt kuulda wõtta. Ja mida ühesugusem walimise õigus on, seda wähem wõib üksik isik enda healt kuulda lasta. Waba kodanikku wõib küll healetamisega ära wõita, aga tema kallal ei wõi mitte wägiwalda tarwitada. Walitsused, olgu piiramata ehk kitsendatud isewalitsuslised wõi wabariiklised, wõiwad ühel mõedul ülekohtused olla. Kui meie kartused täide lähewad ja toores kirgislane parlamendi saadikute walimisel niisama palju kaasa rääkida wõib, nagu peenikeselt haritud inimene, siis ei saa meie küll õiglast walitsust. Seega siis mitte rahwa wolikogu pole wabaduse pant. Wahe seisab selles, et meie mitte enam tummalt kannatada ei pruugi.
Heidame pilgu minewikusse. Riigiwõimus tikkus eraasjade wahele. Kartlik mõttewabaduse ilmutamise katse, ettewaatamata sõna ja – täiewõimuline walitsus wõis meiega teha, mis ise tahtis. Isiku puutumataus, mu härrad, on warandus, mis meile täielised inimese õigused annab. Iseäranis weel siin meie kodumaal. Sakslaselt wõeti ta keel ära, millega ta enesele mitme saja aasta jooksul hariduse loonud oli. Eestlasele, sellele noorele edasipüidwale rahwale, pandi nende kõige paremas edenemise ajas kammitsad seega jalga, et neil emakeeles õppimise wõimalus ära wõeti. Ja meie seisime seal juures ega wõinud wastu hakata, isegi mitte endi pahameelt üles näidata. Nüid, mu härrad, on asi hoopis teiseks saanud. Meie wõime koosolekutel ja kindlates seltsides koos käia, sest meil on koosoleku ja seltside wabadus, meie wõime kirjutada ja rääkida, mis meie tahame, sest meil on sõna- ja kirjawabadus. Meie wõime kisa tõsta, mis kuni trooni astete ette kostab, nii et ka wähemuse healt kuuldakse, mis alati kõige halwem pole.
Ja kuidas oli lugu südametunnistuse wabadusega waremalt? Waatame aga inimese kõige kallima isiklisema omanduse, ta usu peale. Tuletame Ewangeliumi kirikut meelde, mis nii paljudele siinolijatele kallis on. Kui nii mõnigi pole oma last raskes südame piinas riigikirikule ohwerdama, kui nii mõnigi enese kõige pühamate arwamiste kaitsemise pärast tagakiusamist ja nuhtlust kannatama pidanud. Ja kui palju hingekarjaseid ei sattunud sellepärast kohtu alla ja ei lastud koha pealt lahti, et nad endi kombelist kohust täitsiwad. Nüid, mu härrad, on meil südametunnistuse wabadus. Nüid maksab püha usuwabadus ja üksgi riigikirik, üksgi usumäratsus ei suuda meilt seda kallist warandust kunagi ära rööwida.
Sellepärast palun mina teid, eeskawa 2. punktiga nõus olla ja wabaduse kalliste andide kaitsemist ning arendamist endi tõsiseks kohuseks, waimustawaks elukutseks teha.
Wabadus, mu härrad, ei wõi mitte ilma wõimuseta, ilma korda alal hoidwa sõnamõjuta seista. Kuid wõimus ei pea aga kunagi wägiwallaks muutuma. Wastutamise kohusest arusaamine peab kõigis rahwa ringkondades maad wõtma. Meie kuuleme ülemate sõna, aga ülemad peawad endid seaduse alla paenutama. Sellepärast peame meie riigiametnikkude wastutamise kohut wägiwalla lõpetamise pandiks. Wabadus ei wõi ilma õiguseta walitseda. Õigus aga nõuab õiglasi kohtumõistjaid, kes ilma kartuseta ja ilma wankumata, ülemalt ja alamalt tulewatest mõjudest wabalt otsust anda wõiksiwad. Sellepärast on meie erakonna üheks tarwiliseks nõudmiseks, et kohtunikkude seisus iseseiswaks tõstetaks ning walitsuse mõju alt wabastataks.»
Selle järele kui kõneleja seda nõudmist seletanud oli, et kõik riigikodanikud seaduse ees ühtlustataks, palus ta kõiki kolme punkti wastu wõtta, mis ka sündis.
Erakonna eeskawa 6. punkti läbirääkimisel (kõneles kohaliste keelte tarwitamise wabadus) kõneles härra Nüchtern eestikeeles sellest, kui raskes seisukorras iga eestlane on, kes wene- ehk saksakeelt ei mõista ja siis Wene walitsus-asutustega tegemist peab tegema. Kõne on järgmine:
«Kui wäga rõemustaw on see, et meie 6-ma punkti järele kohaliste keelte pruukimist nõuame, mis ka meile Keiserliku armukuulutuse järele 17. oktoobril lubatud sai.
Meie nõuame, et kohtutes, koolides, politseis ja ka kõigis riigi ametlikkudes kohtades eestikeelt saaks pruukima hakatud, mis meil umbes kahekümne aasta eest ärakeelatud sai.
Iga eestlane teab, kui wilets tema oli, kui tall kord kohtuga tegemist tuli, kui tema oma asja pidi läbirääkija hooleks andma, kuis wiimane ei eesti- ega wenekeelt täieste ei mõistnud, aga ühe sõna wõeriti pruukis, mis mitte selle asja kohaline ei olnud, siis tuli mitu korda seda, et süialune wabastatud ja süita hukka mõistetud sai; kas see ei ole küll kurb asi nüidsel ajal olnud, kui sedamoodi kohtu otsused tehtud saiwad, ehk küll kohtunik kõigest wäest püidis oma kohuseid täita; nii kui meie näeme, oliwad tõlgid mitu korda meie kohtumõistjad, kes siis läbirääkijaid oma poole wõitis, sell oli alati õigust loota.
Niisama raske on praegune koolikord, kuna umbkeelelisele lapsele kohe kooli astudes wenekeeles tükkisi ülesse anti pähe õppida ehk ka lugeda, mis tema weel omas keelesgi tunnud; ta waewab oma pead, wiidab aega, aga õppimisega edasi ei jõua ta sugugi; lühikene kooliaeg saab otsa, on tarwis juba kodu karja minna, aga õppimisega pole ta sugugi edasi jõudnud, see läbi saab wallakoolides wäga wähe edasi oma tarkusega.
Ja meie politsei walitsus, mis igal ühel meiest tuttaw on, kellel kord temaga tegemist on olnud, peab kõrgemast ametnikust kuni alamast saadik eestikeelt oskama, sest politseiga trehwab eestimehel tihti kokkupõrkamist uulitsa peal. Aga kes kõneleb, see teine teisest aru ei saa, nii kui see Babiloni torni ehitamise ajal sündis. Nüid weab teda linnawaht pisikese süi pärast sinna ja tänna pristawi juurde ja politseisse, tehakse protokoll ja kohus on juba sellega mõistetud, siis mine kus iganes tahad, politseil on ikka õigus. Kõige wiletsam on lugu poolakatega; kui need linnawahtideks on, ei ta oska wene-, eesti- ega saksakeelt, ajab suust wälja midagi, kellest keegi inimene, ka haritud inimenegi, mitte aru ei saa, aga süialune oled sa iga tahes.
Meie hulgas on küllalt ka neid, kellel riigi ametliku kohtadega tihti tegemist on, nii kui rentei, kameralhowi, riigipanga ja raudteega, mis kohtadel maksusi waja maksta ja kwiitungi wahetada ning alla kirjutada tarwis on; tuleb tihti ette, et kes wenekeelt ei oska, oma aega muidu ära wiidab ja asjaõiendamata ära tuleb, selle läbi on üks alaline takistamine ja aja ärawiitmine kui paslikku wenekeele meest selle tarwis wälja saata pole. Kui sa küsid, miks see ehk teine asi ära toimetatud ei saanud, siis wastab seesinane saadik, et temale wastati: ei mõista, wõi (не понимаю) ne ponimaju, siis on see lõpujärg niisugune, et mine ise wõi otsi kohalist asjatoimetajat.
Minu arwamise järele wõiks kerge olla kohaliste keeltega ametnikkusi leida, kui kõik Eestimaal oma keelt peaks õppima hakkama ja mina arwan, seda soowib iga Eesti wend ja õde.»
Ka see punkt wõeti koosolijate poolt ühel healel wastu.



järgmine osa




No comments:

Post a Comment