Mis kuradi Montenegro?

Eesti keeles on juba pikka aega tendents minna üle kohanimede kirjaviisile võimalikult algkeele lähedaselt – Kišinjovi asemel Chişinău, Mogadiscio või Mogadishu asemel Muqdisho jne.

Viimastel aastakümnetel on minu teada ainult ühel korral juhtunud vastupidine – et üldkasutatava algkeelelähedase nime asemel on kasutusele võetud vananenud ja võõrapärane nimi. Jutt on Serbia, Albaania ja Kosovo naabruses asuvast Tšernogooria Vabariigist. Tähtsamates maailmakeeltes nimetatakse seda Montenegro'ks, mis ei ole muidugi midagi muud kui serbohorvaadikeelse omanime Crna Gora tõlge itaalia keelde. Võib arvata, et sadakond aastat tagasi, kui eesti keel oli ülitugeva saksa mõju all, kasutati seda nime ka eesti keeles. Hiljem hakati vene keele mõjul kasutama nime «Tšernogooria». Nimi «Montenegro» vajus aastakümneteks unustusse ja säilis teatmeteostes vaid arhailise paralleelnimena. (Muide, nõukogude ajal räägiti rahvasuus legendi, mille kohaselt eestlased ja tšernogoorlased on kaks kõige pikakasvulisemat rahvast Euroopas. See on ilmselt vale, aga oluline on praegu see, et tollal teati, mis asi Tšernogooria on, ja keegi ei nimetanud teda kunagi Montenegroks.)

Juhtus aga nii, et 1990. aasta paiku algas Jugoslaavias rahvuslik vabastusliikumine, mis tõi kaasa mitme aasta pikkuse sõja (imperialistlike rahvaste kõnepruugis «Jugoslaavia kodusõja»). See äratas maailmas nii suurt tähelepanu, et Eestiski ilmus sageli Jugoslaavia-sõja teemalisi uudiseid. Need olid valdavalt välismaistest allikatest, seega siis peamiselt inglise keelest tõlgitud. Arvukate geograafiliste nimede seas esines seal aeg-ajalt ka Montenegro. Kuna lollid ajakirjanikud... vabandust, tarbetu sõnadekordus... kuna ajakirjanikud ei olnud kunagi seda sõna varem näinud ja neil polnud aimugi, mis see on või kus asub, kirjutasid nad eesti keeles samamoodi «Montenegro», tulemata selle peale, et see võiks eesti keeles midagi muud olla.

Tundub uskumatuna, et inimene, kes kirjutab Jugoslaaviast, võib olla nii rumal, et ei tea Jugoslaavia osariikide õigeid nimesid, ja nii lohakas, et ei vaevu neid järelegi vaatama, aga pärast «rünnakukuulipildujat AK-47» ei suuda ajakirjanikud mind enam millegagi üllatada. Igatahes paistab, et 90-ndatel aastatel ei leidunudki eesti ajalehtedes inimesi, kes oleksid teadnud, kuidas Montenegro eesti keeles on. Ma vaatasin hämmastusega, kaua see jama kestab, ja lõpuks kirjutasin ühele ajalehele. Mulle vastati ehtajakirjanikuliku ülbusega, et kust ma selle Tšernogooria üldse võtan. See küsimus olnuks rabav, kui ta ei tulnuks ajakirjanikult. Vastus oli loomulikult, et nime «Tšernogooria» võib leida igast eestikeelsest teatmeteosest, kus Jugoslaaviast lähemalt juttu on. (Kasvõi Eesti Entsüklopeedia oleks hea algus.) Nimetatud ajakirjaniku ja tema kolleegide vaimne tase ei küündinud ilmselgelt selleni, et nendest ühegi vastu üldse huvi tunda. Selle asemel telliti vastulöögina minu kirjale artikkel Mati Hindilt, mehelt, kelle arvates «č» on eesti tähestiku täht. Pole üllatav, et ta avaldas arvamust, et mitte ainult pole Tšernogooria nimetamine Montenegroks täiesti korrektne, vaid on isegi kahju, et me Horvaatiat Kroaatiaks ei nimeta nagu kõik kultuurrahvad.

Sellest on nüüd möödas juba üle kümne aasta. Hint Hindiks, tema on lootusetu juhtum, aga uskumatul kombel on Tšernogooria arhailine nimi Montenegro muutunud Eesti Vabariigis lausa ametlikult kasutatavaks. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Kas minu ümber on puhkenud hullumeelsuse epideemia? Igale inimesele, kes taipab midagigi geograafiliste nimede kirjutamisest eesti keeles, peaks olema ilmselge, et Tšernogooria ümbernimetamine Montenegroks on sama hea kui hakata nimetama Taid Siiamiks, Gaanat Kullarannikuks, hante ostjakkideks, Soomet Finlandiks. See on napakuse ülim aste.

Gruusia või Georgia – selle üle võib veel kuidagimoodi vaielda, sest omanimi on Sakharthvelo, mis ei sarnane kummagagi. Kui aga omanimi on Crna Gora ja meil on eesti keeles valida, kas Tšernogooria või Montenegro, siis ei saa üldse küsimust tekkida, vaid on iseenesestmõistetav, et eelistada tuleb nime Tšernogooria.

Et ajakirjanikel mõtlemisvõime puudub, on arusaadav, aga mulle ei mahu pähe, kuidas said filoloogid selle ilmselgelt absurdse montenegrotamisega kaasa minna. Ma saan aru, et teil on patoloogiline viha kõige venepärase vastu, aga kuskil võiks ikka olla mingi piir.