Minu põlvkonna (peaaegu) tundmatu kangelane

Eestlastel ei ole oma Garibaldit. Meil ei ole oma Napoleoni. Meil ei ole isegi oma vürst Vytautast. Peale vanem Lembitu on eesti rahvuskangelasele kõige lähem ilmselt Julius Kuperjanov, aga temagi on suhteliselt väikese kaliibriga tegelane. (Hilisematest sõjasangaritest igaks juhuks vaikigem, sest Juhan Partsi sõbrad ei mõistaks meid.)

Nii ei tunne eestlane uhkust mitte meeste üle, kes on maid vallutanud ja inimelusid hävitanud, vaid austab neid, kes on teinud midagi positiivset – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, kes on jäädvustanud ja loovalt arendanud eesti rahva kultuuripärandit, Gustav Ernesaksa, kes on loonud arvukaid muusikateoseid, mis on eestlastele hinge läinud, Paul Kerest, kes on Eesti üle maailma kuulsaks teinud. Me imetleme paljusid teisi spordi- ja kultuuritegelasi, kes on eestlastele rõõmu valmistanud ja Eestit teistele rahvastele heast küljest tutvustanud.

Mulle tuli aga ükspäev meelde inimene, kes ei ole saanud kaugeltki seda tunnustust, mida ta väärib.

Kui rääkida minu põlvkonnast – see on siis 1970-ndatel aastatel sündinud, ja vast võib ka kümmekond aastat vanemad siia juurde võtta – siis mõelgem hästi järele, kes on meile kõige rohkem head teinud. Me kasvasime üles ajal, kui eesti elu lämmatasid punaste viisnurkadega tölplased. Mingitest Kuperjanovitest ei võinud juttugi olla ja Baruto või Müürsepa kombel Eestile maailmas kuulsuse toomine oli välistatud. Rõhuval enamusel eesti rahvast puudusid isegi mistahes võimalused välismaalastega suhtlemiseks.

Kes on see, kes nendes rasketes oludes andis meile midagi, millest vaimustuda? Kui me peaksime valima ühe eestlase, kellele ausammas püstitada, siis kes see oleks?

Minule tundub, et see inimene on Vladimir Beekman.

Tema on (kui keegi juhtumisi ei tea) see, kelle tõlgitud on kõik eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni raamatud ning «Viplala» ja «Nils Holgersson». Õigupoolest oli see tema initsiatiiv, et Lindgreni raamatud üldse eesti keelde tõlgitud said, ja ma nagu lugesin kunagi kuskilt, et pärast esimest («Meisterdetektiiv Blomkvist») olevat mingil parteibossil lausa kobisemist olnud, et mis kodanlikku noorsookirjandust te siin levitate.

Pole mõtet rääkida sellest, et kui Lindgreni raamatuid poleks tõlkinud Beekman, siis oleks seda kunagi aegade jooksul kindlasti teinud keegi teine. Oluline on, et Vladimir Beekman oli see, kes seda  t e g i .

Vaevalt saab keegi vastu vaielda, et ilma Vladimir Beekmani tõlgitud raamatuteta ei oleks meie lapsepõlv olnud see, mis ta oli.

Niisiis, igavene au Vladimir Beekmanile! Mälestagem teda tänulikkusega ja tundkem rõõmu tema hiigeltöö viljadest.

Praktiline õpetus, kuidas paremini tõlkida (10)

eelmine osa

<1-030-1>

Kõik Rõngasmere-äärsed sangarid tulid varem või hiljem Ankh-Morporki.

«Rõngasmere-äärsed sangarid» on kuidagi imelik väljend. Karjus, kes elab mägedes, ei ole ju mägine karjus. Vaataks huvi pärast, kuidas originaalis on (lk. 29):

All the heroes of the Circle Sea passed through the gates of Ankh-Morpork sooner or later.

Kõik Rõngasmere piirkonna kangelased? Kõik Rõngasmere ääres tegutsevad kangelased? Ei, tobedaks läheb kuidagi. Las siis jääb nii.

Muide seda kohta originaalist vaadates märkasin ka, et paar rida kõrgemal peaks «Oo jaa. Muidugi on meil kangelasi,» olema pigem «Oo jaa. Meil on neid küll.» (We have them all right.) Aga tühja kah.

Ja praegu tuleb ka aimus, et edasi hakkab sõnu «sangar» ja «kangelane» läbisegi tulema. Üldiselt on need küll sünonüümid, aga Kettamaailma-raamatutes on teisiti – hero ei ole mitte suvalisele inimesele antud kiitev iseloomustus, vaid kindel tegevusala. Aga ma ei osanud lugedes sellele tähelepanu pöörata, nii et mul võivad paljud sellised kohad kahe silma vahele jäänud olla.

Nendest kahest tõlkevastest eelistaksin siin sõna «sangar», sest ta on kõnes ebatavalisem ja sobib seega paremini elukutset tähistama kui «kangelane».

<1-030-2>

Kõik Rõngasmere-äärsed sangarid tulid varem või hiljem Ankh-Morporki.

Sisseütlev «Morporki» tähendab, et rõhk on teisel silbil. Kuskilt ei selgu muidugi, kus rõhk oli, aga ta võiks sama hästi ka esimesel silbil olla ja minu meelest tuleks muinasjutunimedes eelistada rõhku esimesel silbil kui eestlasele suupärasemat, kui see just lausa veidralt ei kõla, ja siin ei kõla [MORpork] sugugi veidramalt kui [morPORK]. Mina ei tulnud enne tsiteeritud kohani jõudmist üldse selle pealegi, et rõhk võiks teisel silbil olla. Seega on parem:

Kõik Rõngasmere-äärsed sangarid tulid varem või hiljem Ankh-Morporkisse.

Pealegi kui me püüame kujutleda, kuidas autor seda hääldas, siis võib olla üsna kindel, et inglasena oleks ta rõhutanud siin esimest silpi. Nii et võta kust otsast tahad, esimese silbi rõhk on parem. (Venelane või prantslane arvaks muidugi vastupidi, aga see pole siin oluline.)

Muide, kaua-kaua aega hiljem tuli mulle pähe veel üks võimalik seletus, miks tõlkija nii tõlkis: kui ta on Kagu-Eestist, siis on mõeldav, et ta hääldab nime «Morpork» kolmandas vältes!!! Ja kui nimetav kääne on [Morppp-porkkk], siis on sisseütlev muidugi [Morppp-porkkki]. :D

<1-030-2>

Pealegi oli neid saanud juba ülearu palju. Mõnel kõige silmapistvamal linnalähedasel võitlusväljal käis hooajal tõeline mürgel. Kõneldi teenistuskordade tabeli sisseseadmisest.

«Teenistuskordade tabel» on muidugi ülim tobedus. Kus see teenistus seal oli? Kui mingit kohta tahavad kasutada liiga paljud, siis seatakse loomulikult sisse  g r a a f i k .

Teiseks on viimase lause algusest justkui midagi puudu, näiteks sõna «juba», või «Kõneldi lausa...». Inglise keel (ja eesti seaduskeel) kipuvad igasuguseid abisõnu ära jätma, kus vähegi võimalik.

Ja praegu seda kirjutades hakkab mind ka see sõna «kõneldi» häirima. See on jälle mingi kagueesti veidrus. Arutati, pakuti välja, või minu poolest kasvõi räägiti. Originaalis (lk. 29) on:

There was talk of organizing a rota.

Was talk of tähendab pigem seda, et mingi asi oli arutuse all. Kas «juba» või «lausa», on siin maitseasi – esimene väljendab sellist tähendusnüanssi, et aeg oli juba nii kaugel, et oli juttu sellest, teine, et pakuti välja lausa seda. Ma proovisin ühte- ja teistmoodi sõnastusi ning mulle tundub siin «juba'ga» lause pisut suupärasem. Näiteks nii:

Pealegi oli neid saanud juba ülearu palju. Mõnel kõige silmapistvamal linnalähedasel võitlusväljal käis hooajal tõeline mürgel. Juba oli juttu graafiku sisseseadmisest.

Hämmastav, aga järgneb tervelt kaks lehekülge ilma ühegi tõlkeveata!

<1-033-1>

Nad sõid lõunat väikeses söögitares Messingsilla lähedal, Pagas puhkamas laua all.

Tõlkija on mehaaniliselt ümber pannud inglise keele lauseehituse, mis kõlab selles kontekstis küll võõrastavalt.

Nad sõid lõunat väikeses söögitares Messingsilla lähedal, Pagas laua all puhkamas.

<1-033-2>

Toit ja vein [---] mõjusid talle lõõgastavalt. Asjad polegi nii pahasti, leidis ta. Läks vaja vaid pisut leidlikkust ja kiiret taipu.

Kuna asjad  p o l e  pahasti, siis tundub mulle, et leidlikkust ja taipu  l ä h e b  vaja. Aga see pole hull viga.

Toit ja vein [---] mõjusid talle lõõgastavalt. Asjad polegi nii pahasti, leidis ta. Läheb vaja vaid pisut leidlikkust ja kiiret taipu.

järgmine osa